Tuesday, February 13, 2007

ökopatareid?

läksin kord mahekauba esinduskauplusse pesupähkleid ostma. uurisin viisakusest terve kaubavaliku enne läbi, küsisin selle ja tolle hinda, ning kui ring peal, palusin pähkleid. aga vot ei olnud. "tulge esmaspäeval, siis peaks tulema."

no sellele "peaks tulema" jutule jääb eesti kaubandusvõrgus ainult loll lootma. lasin ikka mitu nädalat mööda ja siis helistasin, kas pähklaid on. on, vastas reibas mehehääl. on lahtiselt, kaaluga, ja on vedelat pähklitest saadud pesuainet.

et ikka kindlalt mitte tünga saada, küsisin, kas ikka kentmanni tänaval. kiitis takka, et kentmannis jah.

ukerdasime siis täna arturiga kohale. marssisin sisse ja küsisin pähkleid. müüja ütles, et on. uurisin riiulis kilost kotti. hinnasildid rääkisid kilost ja poolest. oletasin, et kuskil nurgas on tünn või kartulikott suurema kogusega ning riiulis näidised valmis kaalutud.

müüja küsis, kas see kilone kott sobib.

ütlesin, et kallis, et noh, võtaks nii kolmandiku sellest.

müüja ütles, et kaaluda ei saa, sest kaalul on patarei tühi.

vaatasin hinnasilte ja mõtlesin, et no ma võin siis ju 300 grammi asemel pool kilo võtta. aga poolele kilole viitas vaid silt, pähklikotti polnud. verbaliseerisin oma küsimuse, kas kilo ongi ainus võimalus. jah, teatas müüja lihtsalt.

ajasin jalad harki ja jäin keset poodi kurjalt seisma. "kas te teete nalja või? eelmine kord neid polnud, ehkki ma olin enne tulekut hoolikalt uurinud, millistes teie poodides neid on. nüüd ma helistasin ette ja eile öeldi, et on lahtist, kaaluga pähklit. mitu korda ma pean siin käima ja tünga saama? väikese lapsega siia kesklinna ronida pole ka mingi lihtne asi." jne. (targu jätsin mainimata, et ma elan kesklinna kõrval - las arvavad, et ma tulin türilt hommikuse rongiga.) tädi ehmus mu paukumise peale ära, nagu pidigi, ja helistas kellelegi. ja küsis, kas mingi jüri või ants või keegi toob kaalule patarei ka, sest üks tahab siin pesupähkleid osta, ja millal ta siis jõuab selle patareiga. pani siis toru ära, tõusis ja läks ohates kusagile tagumisse nurka. "noh, mis sai?" küsisin selgitust - no mis ma passin, äkki ei saagi. - "läheb pikalt." - "kui pikalt?" (artur magab tunnikese ikka veel...) -vaikus. - "mis patarei sinna läheb, kas te mõne teise asja seest ei saa siis võtta?" (mul on vankris nelja patareiga beebivalvur...) - "eks peab siis sellega proovima," võttis müüja nurgast mehhaanilise kaalu.

no tule taevas appi, neil on korralik kaal, isegi mingite vihtidega ei pea jurama, üks kaalukauss ja üks seier, ja nad saadavad kliendid, raha näpus, koju, sest digikaalul on patarei tühi!

müüja kadus tagaruumi kaaluma (pähkleid võttis sest kilosest kotist, nii et kui keegi sinna läheb, siis seal pole enam kilot!), mina õue arturit loksutama. kohtusime kassas, kus ta küsis kuuskend krooni. "kakssada grammi, sobib?" köhatasin, et ma tahtsin saja krooni eest, kolmsada grammi. kadus ohates kardina taha jälle kaaluma. nii sain suti vähem kui saja krooni eest ühe 200-grammise ja teise 100-grammise koti, olgugi et olin ilusti kodust oma karbi kaasa võtnud.

selline ökomajapidamine siis.

4 comments:

kalor said...

naljakas. aga paar täpsustust:
- see sõna on 'pähklaid'
- ja jäta, türa, türi rahule!

Wikmanipoisilik džentelmen said...

Hea näide, kuidas bisnessit teha ei osata, endiselt.

Anonymous said...

Pigem tundub pahatihti, et mitte et ei osata, vaid lihtsalt et ei taheta.

Anonymous said...

Ökopoodnikel ei ole eriti vaja bisnessi osata, sest nõudlus ületab praegu kõvasti pakkumist. Sellepärast need poolekilosed pakid või mis iganes muu asi nii tihti otsas ongi. Defitsiit noh.