selline päev

kell 11 kirjutab mari mototeemalist artiklit ja tunneb vastupandamatut tungi matkale minna. motosügis ei tule kõne alla, sest käbi on siis mujal vajalik ja ilma ei taha, niisiis ajab ta pooltunni jooksul pool eestit tagajalgadele ja korraldab endale nädalavahetuse-väljasõidu Kusagile.

kell 17 lõikab ta enda vasaku nimetissõrme otsa maha (tänan, tõesti head noad, rimi...). ei, me sööme täiesti inimlihavaba õhtusöögi, sest kui käbi koju tuleb, otsib ta lõikelaualt inimlihatüki sealihatükkide seast välja ja viskab ära.

kell 21 leiab mari pärast väikest tiiru autoga, et vist tuleb väljasõidul taga istuda. mu seni pikim ots tagaistmel on lasnamäelt õismäele, või siis tartust pikalt tänavalt vasula äärde, ma ei tea, kumb pikem on. aga tallinnast saaremaale? mis seal taga tegema peab?

ma ei teagi nüüd, kumb hullem on, kas näpuvalu või tagaistumissett.

olukorrast siidriturul

ükskord, kui siidreid oli veel noh umbes ainult pirni ja õuna, oli eestis müügil ka kolmas: talvesiider. see maitses kui unenägu lapsepõlvest ja jäätisekokteilidest. vaniljeselt.

minu suureks üllatuseks inimesed minu ümber mitte lihtsalt ei joonud seda, vaid lausa jälestasid. tõsi, kord müüdud tartus seda hästi odavalt (parim-enne-teate-küll) ja teadaolevalt ostis üks bioloogiatudeng omale toanurka kasti või kaks, et hommikul hea kohvi asemel juua. sellest maitsest ta suurt midagi ei pidanud, aga odav oli.

arvata võib, et me kahekesi ei suutnud tartu õlletehase turuootusi täita ja talvesiider kadus turult.

aastaid hiljem oli poeriiuleil roosavalgekirju purk samast majast. fizz diamond. siider see polnud, peal oli vähemalt kiri, et sees on puuviljavein, mullivesi ja mahl. kokteil oli imetabane ja sai mari uueks lemmikuks. selleks ajaks oli lahja alkoholi turg nii kirevaks läinud, et ükski pood ei jaksanud kõike pakutavat riiuleil pidada, niisiis sai oma lemmikjooki ainult tõsise õnne korral. kui sai, siis tuli muidugi kohe rohkem võtta.

kord juulis tehasepoodi sattudes lootsin kasti lemmikut koju kaasa viia, aga riiulil ei paistnud midagi roosat. pärimise peale kuulsin kohutavat uudist: seda ei toodeta enam! ainus võimalus veel fizz diamondit saada oli otsida poest ja leiu korral kõik ära osta. nii igas poes. mis on, on ladudes, tehas on igaveseks tühi.

hakatuseks võtsimegi tartu kaubamajast kümmekond tükki selga. siis oli pikk vaikus, järgmine kord vedas mul valdekus. ja eile tõi käbi me oma kodusest keldripoest neli tükki! need võivad olla eesti viimased, nii et ma joon neid suure ettevaatusega ja ainult eriti pidulikel puhkudel.

aga kui keegi kuskil veel mõnega kohtub, võite mulle tuua. talvesiidrit muidugi ka!

kogu maailma vaba aeg

ma olen lahendanud sajandi suurima mõistatuse. selle memme vaeva maksmise asja. artur plekib praegu väga tublilt memme vaeva - viin ta üheksa paiku lasteaeda ja olen siis kella neljani vaba. meenub kalori pakkumine kassi nimeotsinguil: "pane Missmõttes."

üleeile käisin jooksmas.
eile lugesin ühe hooga läbi teismeliste raamatu, mida alustasin nii aasta eest. kui postkastist marie claire leidsin, mõtlesin, et ei, see on juba liig, ning alustasin järgmise teenbooki ja kudumiga. kui pere ja kodu tuleb, lähen ilmselt siiski ajakirjade kallale ka.
kudumiga oli keeruline, sest lõnga on maja täis, aga kõik vardad kadunud. oli üks peenike heegelnõel ja viis väga jämedat kudumisvarrast. hakkasin siis kahekordse lõngaga jämedate varraste atsile mütsi tegema.
täna tõi eesti post tartust mu ülejäänud varustuse ka. erisoove? jõuluks sokke kellelegi? nimelist mütsi? võibolla päevatekki seksodroomile?

ehkki praegu on imelik ja natuke rongaema tunne ka - missmõttes laps on lasteaias ja mina lihtsalt lebotan kodus! aga loodetavasti läheb see varsti üle ja ma saan seda, mida ma olen ligi kaks aastat oianud: "millal MINA puhata saan!" nüüd saangi! võtan paar nädalat iseendale, teengi lihtsalt tervisesporti, loen raamatuid, söön võileibu, joon teed, käin vannis, koon ja heegeldan. ainulaadne aeg. MINU aeg. kodust välja ei viitsi minna :)

1080

millal need õudsad mängud läbi saavad? mu telekas on kolm kanalit, mis näitavad praktiliselt ainult pekingi seiklusi ja tähelepanuväärne on, et kahe nädala jooksul on ühel korral juhtunud, et kaks kolmest näitab sama pilti. ja need olid mõlemad rahvusringhäälingu pildid. mitte kusagil pole mitte kunagi märget, kas näidatav on otse, esimene või kuues kordus või mis päevast esitletav pilt üldse pärineb. midagi uut näeb minu hinnangul harva. juba tõik, et kolm kanalit näitavad erinevaid asju, ütleb, et keegi või mitu neist tegeleb parasjagu kordusega.

tipphetked minu jaoks (kanteri ajal tegin köögis hoidiseid) oli meeste riistvõimlemine, laste platsiharjutus ja muu taoline (tegin köögis kooki ja pitsat, nii et pilti ei näinud, aga heli oli võrratu). kommentaator andis platoonilis-ilmekal toonil (see on olemas! ma võin oraalselt esitleda, kirjalikult pole võimalik) taustinfot sellest, kuidas ta rumeenias treeninglaagris käis ja sellest, mis ekraanil paistab. mälu on mul meelevaldne, aga umbes nii see läks:
"nüüd nad seal saalis annavad teada selle võistleja kohta... ma võin teile kohe öelda! ma krutin siin kõrval ekraani ja... ta pole mitte midagi saavutanud!"
"ma siin vaatan ja... teate, see on uskumatu! siin on kirjas, et ta sünniaasta on 1991. see... see teeb, et ta peaks olema 17-aastane! samas, kui nii vaadata, siis on see muidugi isegi võimalik."
"kolmekordne piruett... matemaatikud on selle välja arvutanud: see on tuhat kaheksakümmend kraadi!"

nagu peab

panin nüüd täpilise kleidi selga ja hakkan hoidiseid valmistama.

sügis koplis

TEADE.
MEIE KAUP PIDEVALT UUENEB SAABUVATE KAUPADE ARVELT!
reibas apetiiser ühe sekkari uksel mööblimaja taga.

ja pihlakad on punased! peab vihikuid joonima hakkama.

loodus

ma nägin pühapäeva õhtul ühe lõuna-harjumaa sauna ees õlut juues, kuidas nii vaksa pikkune (väiksemat sorti vaksa) siilipoeg sõi konna. konn tõmbles pisut, aga me ei pidanud seda eriti tähelepanuäärseks, kuni see konn siili juurest minema hüppas, paar soolikat jäi maha. noh, palju see siilipoeg ikka korraga süüa jaksab, eks. homme sööb teise neeru ja ülehomme alustab koibadega, arutasime... aga ei, varsti läks otsis ta konna jälle üles ja sõi pea ka ära. siis too enam ei hüpanud.

otsitakse wickedly cooli cari

mäletate?
vot mulle küll aeg-ajalt meenub ja teeb muret.

ma täna sain vähemalt pooleldi täidetud punkti "Drive a wickedly cool car". peaaegu sellepärast, et mina oleksin eelistanud oluliselt vanemat jaguari enne selle wickedly cooliks nimetamist, aga j antud eksperthinnang ütles et noh, s-type, enamvähem.

see oli üks murettekitavamaid punkte ausalt öeldes, nii et kui wickedimaks ei lähe, siis ma loen selle tehtuks. mõni kuu on veel, tõsi, minna. ma tahaks mustangiga. sellise vana ja punasega.

aga "Have a proper girlie / blokie holiday" on ilmselt nii kuhjaga ära tehtud et! iseasi, kas see oli nüüd girlie või blokie :p

ja tegelikult on endiselt käimas konkurss parimale tõlkele nii mõnegi punkti osas. kindel, et tuleb kingadesse oksendada?

kassanäe - peaaegu ülimoodne!

värsket (no juulinumber, aga mu juuli ei sisaldanud väga palju ajakirjalugemise aega. ehkki folgi ajal tuli augusti oma ka juba! pere ja koduga on samad lood: juuli pooleli, august saabunud.) maireklairet lugedes leidsin täna, et sa oled ülimoodne, kui:

* kannad omavalmistatud riided. kuna ma ei oska neid teha, kannan tihti kas teise ringi riideid või ema valmistatuid, nii et pool punkti siiski;
* kasvatad ise ürte või aedvilju. ürtide eest check;
* küpsetad kodus leiba-saia. leiba ostan poest hädaolukorras, saia me eriti ei söögi. võibolla asjad muutuvad, kui saan sõtkumisevaba pärmitaigna retsepti. leiva osas siiski check;
* käid kalal, marjul ja seenel. vot kalal ei käi, nii et 2/3 check'i;
* toetad oma ostudega kohalikke ökotootjaid. no nii palju, kui rahakott kannatab, jah, a no head leivajahu mujalt naljalt ei saagi kui kohalikelt ökotootjatelt;
* lülitad regulaarselt välja oma telefoni ja neti ning naudid elu. no selle eest eriti punkti ei saa, telefoni seeshoidmiseks on omad põhjused ja netis ikka olen, kui kodus.

kokku siiski kenake skoor. seda kõike moodsuseks pidada, selle peale pole seni tulnud. a no kindlasti on veel aspekte, näiteks peaks kasutama looduskosmeetikat (kasutan ainult nii palju, kui peab, sest see on niii kallis!) ja mitte omama mootorratast. mitte et ma sellega nüüd suurt sõidaks või midagi...


luksuseks me elu siiski pidada ei saa. kriteeriumid on:
*juhtlause: teen ise! - ostmise asemel. no ma ei oska õmmelda ja kudumiseks-heegeldamiseks ei ole nii palju aega, kui tegelt tahaks. a tahtmine ei loe, tegemine loeb ju TEGELIKULT.
* moto: "jõukus olgu näha" asemel "tagasihoidlikkus näitab maitset". vot ei mõtle nii ega teistpidi.
* oma aia välibasseini asemel oma tuulegeneraator. no basseini pole, aga taastuvenergia asemel kütame 340 päeva aastas üht radikat maksimumkuumaks. põhjused tehnilised, hind meeletu nii rahakotile kui loodusele. ülejäänud 25 päeva vast on see aeg, mis meid kodus pole. kui pikemalt ära, lülitame ikka välja.
* peres vähemalt kahe auto pidamise asemel igal oma jalgratas. check, ja arturil on kaks!
* puhkus barbadose asemel kodukamaral. vot ei saa päikseisu vastu, päevitamas käime juba mitu aastat lõunaeuroopas. tänavu lausa kahe lennureisiga, sest siit ju odavlende sooja kohta ei lähe!
* õhtusöök trendirestorani asemel koduköögis - alati olnud, mul pole restoraniraha ja ma pole piisavalt moodne, et end seal hästi tunda.
* tarbimine hooajamoe asemel moodsatelt klassikutelt. hooajamod ei koti, aga moodsaid klassikuid ka ei tea. teksad on klassika, aga nad ilmselt peavad mõnd brändi silmas.
* plaatina, vääriskivide ja kristalli asemel kõik looduslik ja naturaalne. no kirjutan alla, aga ikka mõistuse piires. pärlid on mul puust ja nahast, üksikud hõbeehted on ka, a no kesse viitsib nt kõrvarõngaid vahetada, nii et kannan seda, mis kord kõrva sai pandud. ja jooksuratta sai artur kawasakilt plastist ja metallist, mitte likeabike'ilt puust. sest hinnavahe on enam kui neljakordne, kui saatmiskulu mitte arvestada! kui arvestada, siis ainult kahepoolekordne, mis on ikka liiga palju.

kiirsupp

kõik on kindlasti väga põnevil. no ma siis ütlen: kaks varrukatega ja üks varrukateta top oli täitsa üle. ja kõik sokipaarid peale ühe, mida läks vaja pärast sooja kliimat londoni öhe naastes. tennised ka. need tennised, mis ma spetsiaalselt päev enne reisi ossin ja spetsiaalselt popid punased paelad peale sebisin.


reis ise oli supervahva. korralikult tülli läksime ainult ühe korra ja korralikult öömajata (kell kümme õhtul kottpimedal maanteel võõrast linnast paar km väljas) kah ainult ühe korra. mõlemad probleemid lahenesid vere ja kriminaalasjadeta.


muidu oli põhimõtteliselt kogu aeg selline oomaigaaden seisund:

näiteks selgus, et london on päriselt olemas!

siis selgus, et kämping, kus me pidime ööbima, on suletud. õnneks leidus teine selle lähedal ja paremagi koha peal.

kolmandal päeval selgus, et ka veneetsia on päriselt olemas!

neljandal päeval selgus, et maailmas on linn, kus tehakse kõike klaasist ja kogu aeg, nii et pronkskujusid neil linnas pole. on klaasist.

viiendal päeval selgus, et lonely planet valetab.

kuuendal selgus, et colosseumi nägemiseks ei pea rooma minema. piisab täiesti horvaatia läänerannikust.

seitsmendal päeval selgus, et ka merisiilid on päriselt olemas.

kaheksandal, et ka triumfikaare nägemiseks piisab horvaatia läänekaldast.

üheksandal päeval kuulsime kell pool kümme õhtul reibast teadet, et meie planeeritud öömajja tuleb viis kilumeetrit jala käia. pärast 20 minutilist autostoppimist kottpimedal lõunamaa maanteel loobusime (nad lihtsalt ei näinud meid) ja läksime tagasi linna, kus võtsime esimese ettejuhtuva hotellitoa. 130 eurot, prego!

kümnendal päeval imestasime, et maailma suurimas ligipääsetavas koopas ei olegi mäkdoonaldsit. mismõttes, isegi veneetsias oli mäkdoonalds!

üheteistkümnendal saime teada, et hyde parki sulgemine (igal südaööl) võtab tund aega, ja nägime, kuis pargi kohal olev taevas on lennukeist paks. nägime korraga kolme samal sirgel olevat ilmselgelt stanstedi sama maandumisrada rihtivat. neljas tuli puu tagant välja paarkend sekundit pärast esimese teise puu taha kadumist. ja nii väga kaua aega.

ja kaheteistkümnendal päeval selgus, et see on tõsi: siin on 16 kraadi ja tuul ulub. juuli my ass!

kuna imestamist, näete ise, oli lakkamatult, on pilte nii palju, et ma ei julge lubada, et need kunagi internetti koormama saavad. siiski katsun iga mainitud highlighti kohta midagi siiagi sebida, kui mitte enamat.