kes maksab, see tellib ka muusika?

Mulle need müügikõned meeldivad. Kui pakkumine on vähegi teoreetiliselt huvitav ja mul on see aeg, kuulan nad alati ära, laskun arutellu, kuulan argumente ja esitan enda omad ja vaatan huviga, millega see kõik lõpeb. (Kui ei ole vähegi huvitav, ütlen kohe ära, et mul on kõik hästi ja edasi pole vaja rääkida.)

ja nad saavad alati korralikult proovile pandud. see kimbatus, mis tabab tele2 agenti, kui ma vastan ta kas-küsimustele, et ei, mul ei ole nutitelefon, ei, ma ei soovi nutitelefoni, koduse internetiga olen rahul. mõningane vaikus ja ebalev "head õhtut".

nüüd helistas elisa/starman ja oli mu juba üsna kenasti ära rääkinud - saan samad teenused mis mul praegu on, lisaks veel mõned mugavusteenused, oluliselt kiirema interneti ja pisut soodsama hinna. 25 minuti jutu järel ütlesin, et olgu, tooge oma kaabel kohale, ja küsisin juba, millal tehnik tuleb. mainisin veel ohates "ma loodan et teie teenus on ka stabiilne" vmt, mispeale härra pikalt seletas, et jah muidugi, ja et kui nad hinda tõstavad, saan ma alati teavituse, et hind tõuseb, ja kui mulle see ei sobi, on mul võimalus loobuda - mitte küll kohe esimese 12 kuu jooksul, aga edaspidi küll. oot-oot, ütlesin. mismõttes te tõstate hinda? "aga teil on alati võimalus loobuda, nagu ma just..." - "hea küll. kui peaks juhtuma, et mulle ei sobi enam kokkulepitud hind, ja saadan teile teavituse, et ma maksan edaspidi vähem, aga kui teile see ei sobi, on teil võimalus minust loobuda - kas see võimalus on ka?" - "ei, sellist võimalust muidugi ei ole." kahe minutiga oli tühistatud kõik, mis ta 25 eelneva minutiga oli saavutanud. ütlesin kenasti, et kutsugu oma tehnik tagasi, sest ma ei tee äri partneritega, kes võtavad endale jõupositsioonilt õigusi, mida minule ei lubata. isegi kui see läheb mulle maksma 5x aeglasema interneti 3€ kallimalt iga kuu. palusin, et ta ütleks selle ülespoole edasi. lubas mõnel koosolekul jutuks võtta.

sahtlist välja

Selgus, et internet ei ole veel täis, nii et ma tegin ühe uue kodulehekülje: Öö teejutud. Sest kui ma olen teel, siis ma õhtuse tee kõrvale ikka kirjutan. Ja need kirjad teelt nüüd kogun sinna kokku.

Esimeseks pääsukeseks oli matkapäeviku sisu minu ja P tänavusuviselt "südamematkalt" ja nüüd on valmis ka 6700kilomeetrine lugulaul sellest, kuidas me, jällegi sel suvel, varbad Musta merre pistsime.

Hoiatus: teksti on oluliselt rohkem kui pilte, teksti on oluliselt rohkem kui kilomeeter!

kaks mängu iseendaga

ma leidsin praegalt, et olen mõne kuu eest kirjutanud ja avaldamata jätnud postituse sellest, et me ei saa inimesi muuta. ja ma ei saa seda endiselt avaldada, sest seal on loogikavead sees. aga täna tulin kirjutama sellest, miks meil ei õnnestu inimestele mingeid asju nende endi kohta peegeldada ja miks sellega lausa ettevaatlik peaks olema.

üldiselt on inimestel enda kohta mingid teadmised. "ma olen pikk." "mu inglise keel ei ole eriti hea." "ma olen hea tantsija." "ma kardan tähelepanu." "ma olen spontaanne." "mu juuksed on täiesti võimatult koledad." "minu arvamus ei loe." "ma saan inimestega hästi läbi." "ma olen teistest rumalam." "ma olen seikleja." "ma olen arg." "ma olen ilus." "ma olen kole." "ma olen kiire, osav ja nutikas." "ma olen kobakäpp." "ma olen raamatupidaja." "ma olen eestlane." "ma olen truu sõber." jne jnt.

no neid on kõigil. ja osa neist vastab tõele, aga osa mitte.

esimene tore mäng: kõik need asjad võiks üle vaadata ja läbi mõelda. kas sa ikka oled truu sõber? kas sa ikka oled arg? kas sa ikka saad inimestega hästi läbi? kas sa ikka oled kole? suurem osa neist on ju niikuinii subjektiivsed, nii et ümber lükkamine on sama subjektiivne kui nende püstitamine. nii et täitsa vabalt võib nad ettejuhtumise järjekorras läbi mõelda ja jälgi ajada, KUST nad tulevad. ja kui mõne puhul sellele vastust ei leia, siis äkki see konkreetne uskumus ei olegi väärt uskumist? sest no kust nad ikka tulnud on, eks elu jooksul kogunenud. nt keegi on kunagi ammu otse öelnud "sa oled kobakäpp" ja nüüd sa usudki seda ja hoidud oma kobade kätega midagi tegemast. aga võibolla ta ütles seda siis, kui sa olid kolmeaastane ja ei saanud konservi avamisega hakkama? no ei ole ju kobakäpp. või võibolla sulle lihtsalt meeldivad seiklejad, sa oled nende põneva elu peale pisut kade, sa tahaksid ise ka selline olla ja sa oled end ära veennud, et tegelikult ju oledki üsna on-the-edge elustiiliga, sest sul on magamiskott ja tsikliload ju olemas (mis sest et mitte kasutuses) ja sa vaatad igal aastal kaarti, kuhu võiks ükskord kunagi võibolla seiklema minna. no ei ole ju seikleja. või noh, klassika: kuna sa ei näe välja nagu modell, oled järelikult kole, või kuna peol keegi tantsis jube hästi, siis järelikult sina oled halb tantsija. no ei ole ju.

järgmine tore ülesanne on testida, kas need uskumused peavad vett või ehk vastab tõele hoopis vastupidine väide. kui arvad, et oled kobakäpp, võta ette üks tore käsitööprojekt (hakatuseks lihtne asi, sest teatavasti teeb meistriks mitte pihtahakkamine, vaid harjutamine, ja seda sa ilmselt pole teinud). kui arvad, et oled seikleja, mõtle, millal sa viimati seikluse läbi tegid ja mida oled päriselt teinud, et see järgmine teoks saaks. kui mõtled, et oled kole, mõtle, millal sulle viimati öeldi, et sa oled ilus, ja kas sa seda ka uskuma jäid või naasid tagasi oma vana teadmise juurde, et ega ikka ei ole küll.

siit tuleb välja selle mängu tõsine konks. nendest uskumustest moodustub praegu kokku sinu pilt endast. see on see sina, kellega koos sa iga päev üles ärkad kindlas veendumuses, et just need omadused moodustuvad sinu. identiteet, kui lubate. ja kui siit midagi ära võtta, oled sa katki. vähemalt seni, kuni midagi asemele tuleb. isegi kui sa võtad ära ebameeldiva asja. kui selgub, et sa ei ole arg, mis sa siis oled? kui sa ei ole arg, mis sa siis järgmine kord teed, kui on julgust vaja, lihtsalt kasutad oma julgust või? aga oota, sa oled arg ju, sul ei peaks julgust olema! aga oota, ei ole ju arg, sa julged küll ju! appi, mis sa oled siis, julge või!! ei, oota, sa pole kunagi elus julge olnud!!! appi, lähme parem koju tagasi!!!

ja siin on põhjus, miks me ise ei usu, kui meile öeldakse kenasid asju. miks nii paljud naised ei usu, kui neile öeldakse "sa oled ilus". sest nad ise enda meelest ei ole ja kui seda komplimenti päriselt uskuda, siis on ju mina-pilt katki ja tuleb midagi ümber vaadata. ja kes siis tahaks oma identiteeti lõhkuda!

aga siin on ka põhjus, miks me ei saa teisele inimesele öelda "sa oled..." või "sa pole...". proovi öelda enda-meelest-seiklejale "sa oled lihtsalt unistaja!" proovi öelda enda meelest kobakäpale "hissand, kui ilus, kas sa teeksid mulle ka!" nad tõrguvad ja lähevad kohe kaitsesse ja hakkavad vihaselt või uskumatult vastu vaidlema, aga mitte sellepärast, et nad tahavad sinuga tülitseda, vaid sest sa ründasid või lausa lõhkusid ära nende kujutluse sellest, kes nad on, ja nad võitlevad selle identiteedi eest. isegi kui sa lõhkusid negatiivset ja väitsid positiivset, ikkagi lõhkusid ju!

ja noh, siin on ka põhjus, miks kõik elumuutused nii rasked on. kui su elust kaob su senine töö või partner või lemmikteksadki, ei ole sa enam see, kellena end varem defineerisid, ja sa ei saa aru, kes sa siis nüüd oled. enne olin raamatupidaja, aga nüüd? enne olin abikaasa, aga nüüd? enne olin pinginaaber, aga nüüd? enne olin tippsportlane, aga nüüd?

Peetrike-Peetrike seina peal...

On hooaeg. 10-aastane guugeldab, kust poest saab ilutulestiku-pudipadi, paukherneid ja diskovälke, ja mind veetakse kaasa, sest lastele ju ei müüda.

Kodus õhtusöögilauas algas vestlus nii: "see kahesaja lasuga pakk maksis SEITSESADA eurot! ma arvan, et mitte keegi ei osta seda!"

Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.

"ei, aga SEITSESADA eurot! SEDA küll keegi ei osta."

"oota, ma räägin nüüd."

"aga SEITSE. SADA. !!!"

Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.

Esiteks on lihtsalt meist palju rikkamad inimesed, kes tahavad uhket pauku uueks aastaks või ämma juubeliks või naabrist kõvemat. Teiseks on firmad – sünnipäevaks, suvepäevades või uue laevaliini avamiseks, olete ju näinud, kuis must suvetaevas värviliselt paugub, ja Motosügisel ise oleme ka pauguga klubijuubeldanud, okei, 35, mitte 700 euro eest. Aga oleme.

Ja veel. Kas ehk lahked härrad on aastavahetusel pannud tähele, et lisaks igamehepaukudele tänavanurkadel nähtub-kostub suurem šõu kesklinna kohal? ning kas teate, selle eest maksab linnavalitsus? Jah, muidugi, eks ikka linnarahva raha eest. Ja vot siin on nüüd kaks poolt. Esiteks tahab ju linnarahvas uue aasta vääriliselt vastu võtta. Teisest küljest – kui see ei ole raha põletamine või vastu taevast lennutamine, siis ma ei tea, mis on. Ja kolmandaks, kõik see sädelev prügi, mis taevas hästi ilusasti laiali lendab ja mõnikord vilistab kahvel, lendab kusagile metsa vahele väikse pudina laiali ja keegi tont seda sealt kokku korjama ei lähe – ei saagi, sest see on nii väike ja nii laiali, ometi kokku päris palju.

Jaa. Ja siis veel on juhtunud maailma ajaloos olukordi, kus olid Eesti riigis raskemad ajad, ja siis tulid hoopis ärimehed nii mõneski linnas kokku ja ütlesid, et kulge, ärge te muretsege, me ostame teile selle ilutulestiku! Ja maksid kogu lusti ise kinni, linnarahva rõõmuks ja linnakassa hoidmiseks.

Aga vot NEED ei ole enam üldse mingid seitsmesajased valmislahendused, vaid esiteks veel palju suuremast hinnaklassist, sest kestavad mitte kolm, vaid kolmteist minutit, teiseks juba eraldi valmis kujundatud teosed, mis lähtuvad kohast, hinnast ja ilmast. 

Aga kust need tulevad?

Vot neid teeb ilutulestikumeister. Paneb aegsasti püssirohtu ja värvilist püssirohtu koos õigestisätitud sätuga torudesse ja ajatab kõik süütenöörid ja komplektid nii, et taevas on pärast puhas kunst kogu raha eest.

Aga ilutulestikumeister, nimetagem teda Peetriks, on kunstnik, nimetagem seda püssirohukunstiks. 

Mida see Peeter kõik teadma peab! Ta võib ju varakult teha plaani, et Tallinna vanalinna kohale tuleb lasta see seitsmesajaeurone kolmeminutine, mis tulistab maeimäletamitmemeetrikõrgusele. Aga kui pilved on tol päeval sama madalad kui täna, siis on nende seitsmesaja euro ilusat põlemist näha ainult lennukilt, linnarahvas kuuleb vaid pauke ja saab salaja tahma krae vahele. Aga ei, kuna Peeter on oma ala tipp, siis ta jälgib hoolega ilmateadet ja teeb paar päeva varem plaani ümber. Kas tõstab valmislaetud paugud kõrvale uut tellijat ootama või kummutab püssirohu torudest välja ja jagab madalamate laskudena uuesti ümber? Vot ei tea. Aga ta teeb kogu šõu ümber, et sel kõigel ikkagi mõtet oleks.

Ja veel teab Peeter hästi, et kui lasta jube ilus pauk 30 meetri kõrgusele, siis on seda küll üle kuuseheki naabrimehe ämmani näha, aga see paistab päris väike, sest ta on ju nii kaugel. Kui siis naaber laseb seepeale suti väiksema paugu ainult 15 meetri kõrgusele, võib ta ämma silmis ikkagi naabrist kõvem mees olla.

Selliseid inimesi nagu Peeter Eestis väga palju ei ole, pigem on neid ainult mõned. Ja kui sa oled selliste oskustega, nagu on Eestis ainult mõnel, siis sa saad oma töö eest küsida päris kena palka, sest kui nad sulle ei maksa, siis ju ei saagi ilutuld nagu eriti teha, või õigemini saab, aga mingi teine firma, kes Peetrile Peetri hinda maksab. Niisiis võib juhtuda, et Peeter saab juba oma töö eest, mida ta teeb ilmselgelt väga suure kirega, sest see on ilus ja see on põnev ja see on iga kord uus ja see teeb pauku kahvel, noh näiteks 3000 eurot kuus, siis on võimalik, et tema juurde tuleb teise ilutulestikufirma omanik ja ütleb, et kuule Peeter, tule meile, me maksame 4000. Peeter ütleb, et okei, kuule, ma mõtlen sellele. 

"Oota, miks ta mõtleb ometi, võtku vastu!" hüüatab vahele nutikas kümneaastane, kes veel tööturul pole käinud.

"Sest et Peeter läheb nüüd oma ülemuse juurde ja ütleb, et teised pakkusid talle 4000 eurot, ja tema ülemus ütleb, et kuule, ära mine, me maksame sulle 4500. Ja Peeter on tõstnud oma palka ilma töökohta vahetamata, teeb ägedasti edasi ja elab nigu miška."

Laua taha sigineb mõtlik vaikus, kõik närivad verivorsti ja mõtlevad, et Peeter ikka oskab elada.

Proua ema toob sisse väikese miinuse: Peetril on väga palju etendusi ja tööd ja põnev elu aastavahetusel, kui kõik on nõus palju maksma ja ta saab kõige ägedamaid värke ehitada – aga mida ta septembris teeb? Okei, tegelikult ta septembris ilmselt juba hakkabki aastavahetuseks tellimusi saama ja plaane sättima, aga mida ta juulis teeb? Oh, muidugi, juulis on juba õhtud suht pimedad ja augustis on ka veel palju pimedataevalisi suvepidusid. Aga no mida ta siis teeb maikuus, kui ees on aasta kõige valgem aeg? Kas ta käib Lõuna-Euroopas mingitel harjutusväljakutel, kus saab juba kella kuuest õhtul trenni teha? Kas Hispaanias on juunis ilutulestikumessid, kus kõigi maade Peetrid kogunevad, uusimate toodetega tutvuvad ja meistriklassides osalevad? Ja seejärel veedavad kõik Peetrid aega püssirohutehastest sügistalviseks hooajaks uuemaid toone valides, et aastavahetuseks valmis olla? 

Vot ei tea, aga nüüd ma tahan juba ise ka Peetriga tuttavaks saada, et seda kõike temalt kuulda.

PS Jah, ma mõtlesin, et tooks need söögilauajutud regulaarsemalt avalikkuse ette, sest päris põnev on. Varsti kirjutan jälle, ma ausõna usun seda praegu!

ühe reisi hetked

Ma märtsikuus läksin korraks merele. Mõned hetked panin kirja.

Episood 1: laeva Aare 

Ehkki olen end varustanud teadmisega, kuda sadamast lennujaama pääseda, annan võimaluse lisainfole. Laeva turismiinfolauas istub vanemas keskeas Aare, kes lubab pöörduda, kuid vastab küsimusele: "Ei saagi." Mis mõttes ei saagi? Et kui soovin sadamast lennujaama minna, pannakse mind aresti või lennujaam kolib ära või? "Ainult taksoga," leebub Aare. "Ja muud variandid?" aitan teda edasi. "Rongijaamast lähevad Finnairi bussid. Sadamast ei lähe midagi." – "Aga sadamast rongijaama on muidu legaalne minna või?" – "Jaa, tramm 4T." Näed, oskad küll, kui tahad!

Episood 2: pagas
Mai saanud lõpuni aru, kas mul on äraantav pagas hinna sees või mitte. Tegelikult mitte eriti huvitatud päeva veetmisest Frankfurdi lennujaamas koos kohvriga, pakkisin siiski käsipagasireeglite järgi ja... Vantaas check in-i järtsi vaadates teen enda oma masinas ja otsustan murda lennukisse, kohver näpus.
Mõõtude osas ma ei muretse, aga Lufthansal on vahel netist paistnud ulmeline viiekilone kaalupiirang ning koos ühikupiiranguga (üks) oleks mul probleem. Otsustan vee ja kosmeetika vajadusel jopetaskusse panna ja pidada enesekindel kõne sellest, et kui Lufthansa eelmisel korral mu koti Pariisi asemel Oklahomasse lennutas, ei usalda ma neid enam. Ega ma tea, kas nad Oklahomasse lendavad, aga võib ju loota, et kõne kuulaja ka ei tea, aga see-eest hindab rahulolevat klienti.
Läheb hoopis nii, et just enne boarding-ut öeldakse, et lennuk on puupüsti täis ja nad võtavad meeleldi me käsipagasi ja panevad vööri. Tõstan vahvlid ja padja käekotti ning usaldan koti Maltani neile, et nautida viit tundi Frantfurdis ilma mööblita.

Episood 3: Hoppet
Päev enne T. lendu, mis pidi ta viima Maltal ootavale purjekale, avastas ta, et laev on Sitsiilias. See on seal veel täna kell kaks, kui ma Helsingis Frankfurdi lennukile astun. T. helistab sõnumiga, et nad hakkasid nüüd Sitsiiliast Maltale purjetama ja mina oma südaöise maandumise järel ootaksin Maltal lennujaamas, kuni saan talt rohelise tule sadamasse sõitmiseks, sest pole teada, millal laev jõuab ja merel pole neil levi ja linna peal öösel oodata on palju narrim kui lennujaamas, veenab ta.
Voolamiskunst tuleb mul päris hästi välja, kõik tundub parimas korras olema.

Episood 4: security
"For security reasons we had to change your seat," ütlevad mulle stjuuardessid. See security on, et liiga palju lapsi on liiga uste lähedal. Või just liiga kaugel. Või just liiga vähe, ma ei saanudki aru, aga parem lendame turvaliselt muidugi, mis saab mul selle vastu olla. Eriti kuna keskmise vastu vahetatud istekoht lahke naabri loal ikka aknakohaks saab.

Episood 5: nisujahu

Frankfurdi lennujaama 1. terminali kõikide – no peagu! – söögikohtade põhirõhk on küpsetatud nisujahul erinevate täidistega või araaba köögil bulguri, kuskusi ja hummuse näol. Aga kus on nuudlid, wokid, sushid? Kuidas on maailmas kaks miljardit hiinlast ja ükski neist ei woki mulle Frankfurdi lennujaamas šrimpe? Ostan õuna. Kui alistun ja ühe nisujahupätsi välja valin ning söömiseks vaba pinki otsin, leian selle aasia restorani ka üles. Paraku kõige kallima aasia restorani maailmas.
Hiljem näen üheksast väga erinevas eas jaapani naisest koosnevat reisiseltskonda. Veider. Aga Jaapanis on ilmselgelt moes mustvalged tennised.

Episood 6: klassikaline kindlustusjuhtum
Kui maandun, pole Hoppet veel levis. Tund hiljem ka mitte, aga siis väljub linna viimane buss. Istun sellele ja helistan teel Ergo reisiabisse. "Ma maandusin ja mul on plaanitud koht kajutis, aga see on alles merel." – "See on klassikaline reisitõrke juhtum," leiab tütarlaps ja ütleb, et muidugi ma võtku tuba.


Episood 7: päris
Öises vahikorras purjede all kuuvalgel roolin 89-aastast puulaeva, nagu poleks kunagi muud teinudki. Hommikune vahikord on küll vägagi majesteetlik, kui kulgeme uduvinest paistva Sitsiilia ranniku kõrval ning eemal, esimesest pilveviirust kõrgemal, valvab meid Etna soliidne lumine tipp. Kui aga delfiinid laeva ümber oma etendusega üha lähemale jõuavad, usaldame rooli kapten Aini kätte ja tormame väga ebamajesteetliku kiljumise saatel vööri – hulk delfiine laseb end laevanina all lainetel sügada ning lustivad Hoppeti nina ees, all ja ümber.

Episood 8: Etna

Kohe pärast sildumist Sitsiilias Siracusas võtame auto ja kihutame Etna poole, piknikukraam kaasas. Mägiteed ja -külad, vaated pealtpoolt pilvi, lumesõda maikaväel ja lõputud mustad laavaväljad. Ja Itaalia liiklus.

Episood 9: Ortigia

U. peab ilma tuuliseks, T. on laevas vajalik. Läheen Ortigia peale üksi hängima. Turistipoodidesse jätan raha vastavalt staatusele ning kolan mööda suuremaid ja väiksemaid vanalinna tänavaid. Vahemeri peksab vastu kindlustusmüüre ja lained murduvad enne müüre kandilistel kaljudel. Kuidas need sinna toodud on, ilmselgelt kraanaeelsel ajastul? Täna meri tormab, isegi lahesopis, kus me sadamas oleme.

Episood 10: lainemurd

Ortigia on väike kindlustatud saar, kolmest küljest ümbritsetud veega ja ühest Siracusaga. Vahemeretuuled ja -lained masseerivad kindlustusmüüre kõigist kolmest suunast ja kõikjal on müüride ees vees hiiglaslikud kivimürakad, mis osalt isegi linnakaardile kantud kui väiksed saared. Kindlustuste serval osalt mere kohal kulgeb kõnnitee, kust kogu murd, massaaž ja vaht ägedalt jälgitav. Ja vot ühest kohast läheb trepp kõnniteelt alla kiviplatvormile ja sel omamoodi lainemurdjal on minu selle linna lemmikkoht.

Episood 11: pizza
Kaks tundi enne laeva lahkumist sain U-ga kaubale, et hangime Itaaliast veel pizza ka ja ma näitan talle episood kümmet. Lainemurdjatega läheb kõik toredasti, aga hämmastavalt raskeks osutub Itaalia turistilinnast pitsa leidmine. Aeg surub takka ja käime läbi hulga tänavaid, osa täiesti tühjad, osal poekesi või jäätisekohti. Imenunnu värviline väsinud sohva lõunapäikeses ühe kohviku ees ütleb, millisest magustoidust me ajapuudusel ilma jääme, ja pitsajaht jätkub.
Satume jahi käigus nii veinipoodi kui kaikohajärgsesse toidupoodi Simpatia, nii et peaväljakule, kus olev turistilõks täidab nii "laud olgu päikese käes" kui pitsamenüü tingimused, jõuame suurte vee-, veini-, mahla- ja õppepudeleid täis kottidega nagu proovireisijad kunagi. Pitsa ei saa ligilähedalegi Trieste Reginale ja oleks pigem piinlik isegi Tallinnas serveerituna, aga vähemalt ei lahku me Itaaliast pitsata.

Episood 12: uni
Uni laeval on olnud lühike, aga selle eest katkendlik. Üle viie tunni ei vea vist ühelgi... ei, tagasisõidul olen südaööni vahis ning tõusen siis hommikul 9 paiku, kuid see oli sellegipoolest katkendlik, sest kella neljani peksis laine mis hirmus ja edasi oli... lihtsalt katkendlik. Unevõlga on niisiis 9x3 tundi – vaatame, mis edasi saab. Viimasel õhtul Valetta ööeluga tutvumise ja varahommikuse kojulennu tõttu, mille vahele mahtus ka kellakeeramine, tõttu jääb viimane öö paaritunniseks ja tundub, nagu pannuks ma vaid korraks silmad kinni. Lennukis voldin buffist ja sulejopest üheõlapadja ja veedan kolm tundi unes, katkendlikus muidugi, aga minu istulimagamisesuutmatuse juures on see väga suur saavutus – või väsimus.

ma nüüd ütlen selle välja ehk esoteeriline pask alga

poleks kunagi uskunud, aga ma olen hiljutiste aastatega jõudnud sedalaadi küpsusesse, kus pigem kasutan võimalust olla vait kui võimalust see välja öelda. ja see on üks päris tore ja huvitav koht. ei, ma ei kavatse selles postituses tuua näiteid, vaid jääda täiesti üldsõnaliseks :P ei soovita samas kellelgi isiklikult võtta, see on tõesti suurema uurimistöö tulemus, mitte viiest olukorrast või suhtest tõmmatud joon.

on väga palju inimesi, kelle jaoks on oluline nende viimane sõna. isegi kui see on "aga ikkagi!" pärast seda, kui sa oled loogiliselt nullinud ära kõik nende argumendid, on see viimane siis ju nende sõna. (15 aastat tagasi ma vastasin sellistele lõpetusele lahkelt "jah, /oponendi nimi/!" – viimase sõna võistluse kontekstis irooniline, kas pole.)

aga nüüd ma isegi ei hakka vastukäivaid argumente või käitumismalle või loosungeid talle tagasi peegeldama, nullima ega selgitama. kui mul on kogunenud piisavalt mente, malle või loosungeid, saan oma järeldused ju teha ka suurema omapoolse selgitustööta, jättes selle kõik enda teada ehk siis kasutada võimalust olla vait.

"vastane" tihtipeale teeb "suurema selgitustöö" puudumisest järelduse, et ta "võitis". tegelikult ma lihtsalt kehitasin õlgu ja kõndisin minema, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, mõttes või ruumis, olgu või kellegi elust minema jalutamine.

ja kui vaevud üle õla tagasi vaatama – vahet pole, kas mõttes, ruumis või elus – siis võib näha, kuidas see "vastane" sulle lolli näoga järele vaatab, sest ta pidi ju võitma, aga ta ei tunne end enam võitjana. mitte isegi selle pärast, et ta tunneb end kaotajana, vaid selle pärast, et üksinda ei saa ju võita, tal on teist mängijat vaja. aga ma ei viitsi mängida.

siingi on oma iroonia, ma tean. aga ma tegelikult ei tahtnud kirjutada, kui ülbe ma olen, vaid et palju lihtsam on elada, kui ei lähe kõiksugu jamaga kaasa ja käid lihtsalt oma teed. ja kui ei vaevu ka üle õla tagasi vaatama, mis ju enamasti juhtubki, jääb see ülbe moment ka ära – jääbki lihtsalt õlakehitus ja oma tee. which is the best kind.

aasta vallalisena

on, mida tähistada. see on mingi kahtluseta olnud mu elu kõige pöörasem sõit - absoluutselt igas mõttes. tundevikerkaar on olnud vägagi värvikirev, õppetunde olnud palju ja inimesena kasvamine sellise tõhusa väetise peal muidugi tosinakordse kiirusega. ja päris kindlasti ei ole see sõit veel läbi, pigem vastupidi, midagi suurt on alles ees.

aasta on olnud ammuilma piisav aeg, et hüvasti jätta nende 8-10 aastaga mu elust, kuid pole veel piisav, et me üksteisega sõbralikult või vähemalt aupaklikultki suhelda saaksime. ees saab olla ainult helge tulevik.

sõiduga on kaasnenud terve hulga inimeste selline toetus, millest polnuks osanud undki näha, kui oleks näind sõidu-und. aitäh teile, kes on muga mõne või rohkem tiiru kaasa teinud, et ma maha ei kukuks!

head punast tuliahvi ja ärge kannatage - 

elage oma elu nii, et teil oleks hea.

musi!

mis kell on?

miskipärast kujutlesin, et hea kella jaoks on vaja loodi. aga tegelikult saab ju nii ka aru, et kell saab kohe poolkaksteist.

ilmaloitsud

tuleb pikem heietus, kus vähe vaimukusi. võtke seda kui matkatarkust number sada kuuskümmend kaheksa.

esimene kord ma ei mõelnudki seda nii tõsiselt, aga ma sain teada, kuidas see töötab. ühel maikuuõhtul tõmbasin haapsalus kardinad akna ette ja ütlesin oma kaaslasele: "kui hommikul kardinad eest tõmbame, on akna taga selge sinine taevas, puhub vaevumärgatav soe tuuleke ja tuleb mõnus piknikuilm. ja nii on see meil pärastlõunani."

kui hommikul kardinad eest tõmbasime, oli akna taga selge sinine taevas, puhus vaevumärgatav soe tuuleke ja tuli mõnus piknikuilm. võibolla ma polekski seost märganud, aga härrasmees küsis: "kuidas sa seda tegid?" muidugi võtsime sellest, mis võtta andis, kuid lõuna paiku hakkas ida poolt paistma jõhker pilvemass. hoidsin peo tõrjuvalt nende suunas ja ütlesin kaaslasele itsitades, aga pilvedele tõsiselt: "pärastlõunani püsivad nad eemal. siis peame niikuinii tallinnasse minema ja ilmast on ükskõik." pidasime paldiski tuulepargis piknikku ja vaatasime, kuidas jääkülm udu merelt maale tungis. ma isegi ei ürita seda sõnadesse panna, aga enam polnud võimalik autost väljuda, ilm oli päris kohe ebameeldiv selline.

põhimõtteliselt sain ma teada, et kui selgelt ja kindlalt öelda, millist ilma sa soovid, siis see ilm on sinu päralt.

juulikuus elasime P-ga kaks nädalat jalgratastel eestimaa metsades ja teedel. ilmateadet enne ei uurinud, sest olime niikuinii valmis kõigeks. iga kord, kui matkatee keeras suure musta pilve alla, nentis P: "kaks võimalust." noh et kas saame märjaks või ei saa. vahel saime, vahel ei saanud. kaks võimalust, eks.

a no miks jätta asjad juhuse hooleks, kui võib otse öelda, kumba võimalust sa soovid. sügisesi ilmaloitse ma ei mäleta, aga talveks oli mul see asi päris hästi selge ja tegin kolmepäevase eksami:

plaanisime esimesel jõulupühal minna metsa piknikku pidama ja täiskuud tervitama. lubati kõrgrõhkkonda ja puha, nii et lootus kuud ka kohata oli suur. aga kui jõululaupäeval vaatas mu proua ema aknast välja päikesepaistesse ja nentis omaette: "uskumatu, et homme ladistab vihma!", läksin ma näost valgeks. "mis siin uskumatut on!" irvitab universum ja näitab, mida ta suudab, teadsin ma hästi. manasin omaette: "meil tuleb kena ja murevaba piknik, ehkki ilm on jahedavõitu - lõkketuld segavat tuult ei ole ja midagi ei saja, kuud näeme ka, natukenegi."

noh, kui autosse istusime, uskumatu lugu küll, ladistas vihma. me ei rääkinud sellest emaga. aga kui 24 kilomeetrit eemal autost välja astusime, oli väljas just see, mis tarvis: jahe, tuulevaikne, kuiv. paari tunni pärast tõusis kuu ja näitas end pilvede vahelt. kui kõhud täis, kuuga asjad ühel pool ja kõik pered autodesse pakitud, panime kojamehed käima. ladistas terve tee ning autost asju tuppa tarides saime läbimärjaks.

edasi oli plaanis tünnisaun, mille ajaks oli mitmes peas kõlanud tellimus täiskuule ja tähistaevale. aga vihma ladistas ju. mitte et see saunatamist seganuks. aga vot miskipärast, hoolimata terve päev kestnud kütmisele, ei läinud vesi ses tünnis sel õhtul soojaks ja me pidime loobuma. no missa ronid sinna leigesse tünni. ja vihma muudkui ladistas, uskumatu, eksju. aga järgmisel hommikul hakkasid samast riidast võetud puud, mis eelmisel päeval ainult vaikselt porisesid, heleda kuuma leegiga põlema ja lõunaks oli tünn valmis. ja õhtuks helendas tünni kohal süsimustas taevas godziljon tähte ja ilus täiskuu. just nagu tellitud.

sellega veel lugu ei lõppenud. nagu see tünnides ikka vahel juhtub, oli vesi mingiks hetkeks ebameeldivalt kuum. selle vastu aitab muidugi veest välja tõusmine ja tünniäärele istumine... kui just parasjagu ei tuiska või midagi. olin kohe täitsa vait seda tehes, sest ma olen näinud, mis juhtub, kui sa ütled "vähemalt ei tuiska" või midagi. aga siis ütles M kuumast veest selgesse öösse tõustes: "õnneks ei ole tuult, nii et saab äärele istuda. eee, mis hääl see on, auto või?" ei, kallis mees, see ei olnud auto, vaid tuul, mis metsatuka kohal puulatvades ulgudes sinu poole tuhises. minut hiljem oli kuu paksu pilve sees ja tünnis seisvad kuumad inimesed kaetud lumetuisuga. kuidas? kust? (miks, ma teadsin küll.) kõik jooksid tuppa. aga vesi oli soe, ma istusin üksi edasi. viis minutit hiljem oli kõik läinud. mustas taevas kõik need tähed ja hele kuu. kuhu tuul, kuhu pilved, kuhu tuisk? vot toda ei tea.

uuel aastal pidime P-ga metsa kõndima minema, aga väljas oli kole krõbe pakane. leppisime järgmiseks päevaks matka kokku ja ütlesime jutu lõpuks itsitades: "onju täitsa uskumatu, et homme on pehme mõnus talveilm ja sajab laia lund." no arvake ise. muidugi oli homme pehme mõnus talveilm ja sadas laia lund - esimest sel talvel.

nii et olge ettevaatlikud, mida te sõnute.

viinakuu eri

septembris ei joo. ma ei tea, kui palju aastaid seda kampaaniat on tehtud. pean tunnistama, et ma ei saa sellest aru.

jaa, ma olen oma elus päris palju joonud. ülikooli ajal ei saanud kuidagi igapäevaelu elatud, kui õlut ei saanud, pidudel rohkem ja kangemat. pärast ülikooli läksime sama hoo pealt edasi ja kui perepilte vaatan, siis ca kuue aasta eest oli täiesti elementaarne varuda folgiks, jaanipäevaks või sünnipäevaks suurem kogus alkoholi.

ma ei ütle, mis mind muutis, õigemini mis mind mõtlema pani. muutis see, millele ma mõtlesin. "miks ma joon?" küsisin. "kas mul on seda praegu vaja?" küsisin. "kas mulle meeldib purjus olla?" küsisin. ekää, oli enamasti aus vastus, ja ma jätsin siis joomata.

eks paljud naised saavad pikema kainuskogemuse kätte pärijate abiga. tublim osa (khm-khm!) mitte ainult püsib rasedana kaine, vaid imetab vähemalt aastakese ja püsib ka tolle aja kaine. ma tegin seda 9+12 kuud kainust kaks korda mingite alkoholiteemaliste pingutusteta ja ilmselt see on üks põhjus, miks kampaania korras 30 päeva kainust mulle jabur tundus.

niisiis, kui ma hakkasin ilma raseduseta mõtlema, miks ma ise joon, vastasin endale vägagi tihti, et tegelt polegi head põhjust, ja jätsin avamata. ja ei ole ma tundnud mingit survet juua kodus, seltskonnas ega peol. aga tekkis häiriv kõrvalnäht: üritasin mõtestada ka seda, miks inimesed minu ümber joovad. nemad ju ei jätnud avamata. nt sel suvel sõitsin autoga öösel ühte seltskonda 100 km kauguselt koju. kõik olime väsinud. üks lonksas terve tee. lihtsalt selleks, et kell kaks öösel koju jõuda ja magama minna. milleks sellisele teekonnale alkohol?

ma tean, miks. ma olen seda piisavalt palju näinud. tuleb juua, sest alkohol ja jooja lihtsalt on ühes kohas koos. see ongi piisav põhjus joomiseks. ja ma ei saa sellest aru. juua lihtsalt sellepärast, et kapis on? tööriistakast on ka kapis olemas, miskipärast ei sunni ta lakkamatult naelu lööma. värvipliiatsid on igas lastega kodus olemas, kas see tähendab, et vanemad igal õhtul joonistavad? riiul on raamatuid täis, anuvad lugemist. aga ainult alkohol on see, mida tuleb tarvitada, kuna ta on. see ei ole põhjus!

niisiis. miks sa avad?

ja ma ei räägi üldse mingist karskusest. ma saan täiesti aru sellest, et kui inimene teeb risottot, siis peab olema klaas kuiva valget veini käepärast (lisaks sellele, mis potti läheb). ma olen täiesti nõus, et õhtul lemmiksarja kõrvale tahaks vahel ühe siidri. saun ilma õlleta ei ole ka minu jaoks päris see mis õllega (ehkki janu mõttes on värska parem, aga no külm õlu kuumast saunast tulles on niiii hea!). tuled garaažist või motoklubist ja avad õhtul kodus ühe külma õlle - ma ei mäleta, kui palju kuid ma midagi sellist tegelikult tegin, aga ma mõistan seda sajaga. matkal käies on meil ka alati kange alkohol kaasas, et kui tõesti on nii külm, et... aga kui ei ole nii külm, siis võib minna vabalt täitsa mitu matkapäeva ilma et vana tallinn tähelepanu saaks. ning mõnikord on lihtsalt isu mõne kokteili järele - kvaliteetsed gin&tonic ja cuba libre löövad juba maitsega jalad alt ja mu lemmikjook välitingimustes on juba aasta aega olnud earl grey vana tallinnaga.

nii et ei, ma ei hääleta täiskarskluse poolt ega ütle, et kes joob, on joodik. ma täiega mõistan hetki, kus sa lihtsalt tahadki alkoholi. aga lihtsalt mõtle korraks enne lahtinööpimist ja küsi endalt: miks sa avad?