ma nüüd ütlen selle välja ehk esoteeriline pask alga

poleks kunagi uskunud, aga ma olen hiljutiste aastatega jõudnud sedalaadi küpsusesse, kus pigem kasutan võimalust olla vait kui võimalust see välja öelda. ja see on üks päris tore ja huvitav koht. ei, ma ei kavatse selles postituses tuua näiteid, vaid jääda täiesti üldsõnaliseks :P ei soovita samas kellelgi isiklikult võtta, see on tõesti suurema uurimistöö tulemus, mitte viiest olukorrast või suhtest tõmmatud joon.

on väga palju inimesi, kelle jaoks on oluline nende viimane sõna. isegi kui see on "aga ikkagi!" pärast seda, kui sa oled loogiliselt nullinud ära kõik nende argumendid, on see viimane siis ju nende sõna. (15 aastat tagasi ma vastasin sellistele lõpetusele lahkelt "jah, /oponendi nimi/!" – viimase sõna võistluse kontekstis irooniline, kas pole.)

aga nüüd ma isegi ei hakka vastukäivaid argumente või käitumismalle või loosungeid talle tagasi peegeldama, nullima ega selgitama. kui mul on kogunenud piisavalt mente, malle või loosungeid, saan oma järeldused ju teha ka suurema omapoolse selgitustööta, jättes selle kõik enda teada ehk siis kasutada võimalust olla vait.

"vastane" tihtipeale teeb "suurema selgitustöö" puudumisest järelduse, et ta "võitis". tegelikult ma lihtsalt kehitasin õlgu ja kõndisin minema, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, mõttes või ruumis, olgu või kellegi elust minema jalutamine.

ja kui vaevud üle õla tagasi vaatama – vahet pole, kas mõttes, ruumis või elus – siis võib näha, kuidas see "vastane" sulle lolli näoga järele vaatab, sest ta pidi ju võitma, aga ta ei tunne end enam võitjana. mitte isegi selle pärast, et ta tunneb end kaotajana, vaid selle pärast, et üksinda ei saa ju võita, tal on teist mängijat vaja. aga ma ei viitsi mängida.

siingi on oma iroonia, ma tean. aga ma tegelikult ei tahtnud kirjutada, kui ülbe ma olen, vaid et palju lihtsam on elada, kui ei lähe kõiksugu jamaga kaasa ja käid lihtsalt oma teed. ja kui ei vaevu ka üle õla tagasi vaatama, mis ju enamasti juhtubki, jääb see ülbe moment ka ära – jääbki lihtsalt õlakehitus ja oma tee. which is the best kind.

aasta vallalisena

on, mida tähistada. see on mingi kahtluseta olnud mu elu kõige pöörasem sõit - absoluutselt igas mõttes. tundevikerkaar on olnud vägagi värvikirev, õppetunde olnud palju ja inimesena kasvamine sellise tõhusa väetise peal muidugi tosinakordse kiirusega. ja päris kindlasti ei ole see sõit veel läbi, pigem vastupidi, midagi suurt on alles ees.

aasta on olnud ammuilma piisav aeg, et hüvasti jätta nende 8-10 aastaga mu elust, kuid pole veel piisav, et me üksteisega sõbralikult või vähemalt aupaklikultki suhelda saaksime. ees saab olla ainult helge tulevik.

sõiduga on kaasnenud terve hulga inimeste selline toetus, millest polnuks osanud undki näha, kui oleks näind sõidu-und. aitäh teile, kes on muga mõne või rohkem tiiru kaasa teinud, et ma maha ei kukuks!

head punast tuliahvi ja ärge kannatage - 

elage oma elu nii, et teil oleks hea.

musi!

tegelikult ma peaksin magama!

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
ega vist, vähemalt mitte passinime. öö sain... jüri öö järgi.

2. Millal viimati nutsid?
täna peaaegu, aga pisaraid ei tulnud. kass jälle köhib vist!!!

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
ma kirjutan tavaliselt arvutiga. sest mu käekiri läks reporteritöö käigus alul koledaks ja seejärel loetamatuks. kui tuleb jälle püstolreporteriks hakata, tuleb kas hankida Väga Väike Arvuti või jälle käsitsi kirjutama hakata. aga paar aastat on sellega rahu.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
mingi hea pasta, vist.

5. Kas sul on lapsi?
on, praegu veel üks.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
loodetavasti.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
kas see on õhk, mida sa hingad?

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
ootan järjekorras, aga rasedaid nad ei lõika ja ilmselt ei ole ma ka kokkulepitud 5. juulil opilaual. nii et küsige kunagi hiljem uuesti.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
ma ei kujuta ette.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
kas inimesel peavad olema lemmikmaisihelbed?

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
kui ilma saab, siis ei.

12. Kas pead end tugevaks?
mitte alati.

13. Milline on su lemmikjäätis?
väike tom. tavaolukorras see orikas, valge jäätis šokolaadiglasuuris. šokolaadikeelu ajal see väike tom, mis on vahvlituutus roosa jõhvikaplombiir jogurtiglasuuriga.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
ilmselt selle inimese silmatorkavamaid osi.

15. Roosa või punane?
päris kindlasti punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
ma ei julge öelda.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
rahale mittemõtlemist ja mingit puhkusereisi.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
kinopileti.

19. Mida hetkel igatsed?
kevadet.

20. Mida viimati sõid?
keedumuna. päriselt!

21. Mida hetkel kuulad?
ei midagi, aga kuulen tv3 filmi.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
ma ei oleks rasvakriit.

23. Lemmiklõhn?
ikka šokolaad vist.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
käbiga. ei, emaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
oleks imelik mitte öelda jalgpall. aga viimati jälgisin iluuisutamist ja jäätantsu, nii et polnud asigi. nii et kõik oleneb süvenemisest.

26. Su juuksevärv?
red sunset by henna. eesti keeli? räme rooste, kui peeglit uskuda.

27. Su silmade värv?
täna roheline, homme hall. mõnel fotol on isegi sinised!

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.

29. Lemmiktoit?
kõik töötab ära, kui liiga palju saab. aga sushi ja itaalia asjad meelitavad alati. ja hea liha!

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
õnneliku lõpuga. ma jään kõiki neid õudukas juhtuvaid asju uskuma ja pärast ootama ju!

31. Mis filmi viimati vaatasid?
up in the air.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
käbi ruudulist hommikumantlit.

33. Suvi või talv?
kui peab valima, siis suvi, aga aastaajad võiks ikka vahelduda.

34. Kallistused või suudlused?
kallistused ja suudlused. eriti kallistused.

35. Lemmikmagustoit?
šokolaad. vahukoor mingite marjade või asjadega.

36. Mis raamatut hetkel loed?
nüüd ma tulen!, toetuse vägi, sünnitus instinktide toel.

37. Mida su hiirematt kujutab?
touchpadi.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
aega luubis natuke.

39. Lemmikheli?
rõõmsameelselt mitte väga vara ärkav poeg.

40. Rolling Stones või The Beatles?
rolling stones ja the beatles. eriti rolling stones.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
portugal.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
kirjutamine ei ole ju eriline, vaid elementaarne? no viimasel ajal on mul välja löönud eriline oskus süüa igasugu sitta, mis vankrirataste alt näkku lendab kodu müümise ja uue ostmise porisel teel.

43. Kus sa sündisid?
tartus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
ikka mitu. täna ei hakka testima.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
neljapäeval. mitu tükki oli kohe.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
ma päris võõraid ei viitsigi lugeda enamasti.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
ostaksin mõne hea sõbra blogiraamatu ilmselt, aga miks peaks blogisid raamatuteks tegema üldse?

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
kas ma mäletaksin oma seda elu? kui ei, pole vahet. kui jaa, siis mees. noh et saaks võrrelda.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
mmm...mmmehena? no mõne veeloomana, delfiinina näiteks. neil on nii mõnus elu.

50. Kes järgmisena?

jah, kes järgmisena?

kriis

(see postitus oleks eriti mõjus, kui pärast novembrit olnuks siin täielik vaikus. õnneks mitte.)

minu 30-aastase kriis seisneb toitumispaanikas ja trennisüümekates. mõistmises (või uskumises), et TÕESTI on nüüd nii, et vormi saamiseks tuleb vaeva näha, mitte lihtsalt kangi poole vaadata nagu kahekümneselt. (võrdlus pärineb bodypumpi treenerilt, kellel vist ka 30 kukkunud. kurtis, et nüüd ei piisa neli korda nädalas bp tegemisest, kõhulihaseid tuleb vabast ajast raagelt juurde teha...) noh, mina mõtlesin esimest korda elus, et trenn trenniks, sellest ei piisa, läheneks siis toitumisele ka. trennis ma juba veedan kolm õhtut nädalas ja rohkem ei taha - ma tahan ju ema ka ikka olla.

niisiis, köök.

niisiis, glükeemiline indeks.

mida see tähendab, otsige ise. minu kahjuks räägivad tõsiasjad, et pasta on kuritegu ja juustuvõileib samuti. aga need on mu kaks elurõõmu ja nende juurde ma jään! okei, edaspidi võin voltida pastat grahamjahust, see ehk langetab pisut indeksit.

suuremat meelehärmi teeb hoopis see, et korraldasin täna enda meelest täiesti gi-legaalse õhtusöögi: stuuvitud porgandid (loe: ehtsas võis praetud porru ja porknad ning koorekaste), juustu-õlisegus aedoad ja taimeõlis praetud taine sealiha. mitte ühtegi süsivesikut. oli maitsev ja minu meelest ka kalorirohke, aga... üsna ruttu läks kõht tühjaks. mis edasi? 30 aastat näljas?

võibolla siiski hularõngas viis minutit igal õhtul lisaks olemasolevale trennihulgale, ja söön, mida tahan...








ps positiivne ose gi-lähenemisest: kui veinist tõesti loobuda ei saa, siis enne klaasi suule tõstmist võta vähemalt ükski viil juustu või mõned oliivid! (anne, 2009) lähengi viilutan mõne.

mis siis tegemata jäi?

(tõlkeabi osade punktide juures on endiselt oodatud.)

Be sick on your shoes
Have a stupid accident which necessitates a hospital visit
Get lost in a country where you don't speak the language
Get drunk on Absinthe
Set off a fire extinguisher
Eat bizarre foreign food
Unwisely revisit an ex
Dial 999
Get a pension
Drive a wickedly cool car
Have a three year relationship anniversary
Date against type
Try class A drugs
Dodge a fare
Travel to at least one really cool place
Fall in love
Do something physically challenging
Go for a skinny dip
Go on a blind date
Have sex al fresco
Have sex in a car
Have sex at work
Have sex in a public place
Engage in bondage
Go 69
Go to a festival
Dye your hair
See a stripper
Kiss someone against your sexuality
Have a proper girlie / blokie holiday
See an opera/ West End show
Go on a rollercoaster
Rock in a mosh pit
Get arrested
See some porn
Undergo pubic depilation
Ride on a motorbike
Sleep under the stars
Move out of your parent's house
Get on telly


kingadesse oksendamine otse loomulikult.

absinti pole saanud, isegi seda mängu-absinti pole proovinud. seeni pole ka söönud, kui te juba küsisite.

suitsuandureid ja ülemaja-tuletõrjealarme olen käivitanud, aga pritsungit ei. check või mitte?

unwisely revisit an ex on suti hägune nõue. kas ma pean eksi magamistuppa koperdama plaaniga teda tagasi anuda, kui ta parasjagu kellegagi seksib? ei pole teinud!

wickedly cooli cari poole tegin vahetult enne tähtaega mõned meeleheitlikud sammud, nõudes peokülalistelt sellisega ilmumist (napilt läks, üks tahtis oma hyundai nende sõnadega üle kleepida, aga vajalik reklaamifirma olnud saatuslikul hetkel suletud. mihandue ebaõnn, see punkt oleks väga literaalselt täidetud saanud!) ja kirjutades Udule (keda ma küll elu sees näinud pole, aga sõnumeid ta geniaalse pedemängu teemal vahetanud küll, et mul on vaja ta stingrayga üks meeter teha). viimane vastas, et kena küll, aga tema maandunud just austraalias ega kavatse niipea naasta. tabu arvas, et sellega sõlmisin ma kujuteldava kokkuleppe wcc drivemiseks ja olen sellega enamvähem ikka linnukse ära teeninud siia kasti, aga... piduliste käest suutsin mõnesajaks enda valdusse rääkida ühe tutika Isuzu D-Maxi. see auto on kas cool või wicked, aga mõlemat vist mitte. samas, mõlemat lisab fakt, et värskelt oli ta kuskil mudas kinni istunud ja teise isuzu poolt välja tõmmatud, pärast mida pidi d-max trooperit välja tõmbama ja siis veel ühe korra. kas saab wickedimaks minna? aga coolimaks? panen linnu ära?

pansionaati pole ostnud, aga pensionisambad on, nii et loen tehtuks.

a-klassi narkootikumikumid pole eales meelitanud ja selle nimekirja nimel nagu ka ei näinud mõtet ponnistama hakata.

tööl pole seksinud. firma suvepäevad ilmselt ei lähe arvesse, ega muud väljaspool maja toimuvad „seminarid”, mis lõppevad ohtra alkoholiga. ja noh, seksiga pole isegi nood ööbimisega seminarid lõppenud, nii et igapidi null.

sidumismänge ei meenu.

mida tähendab rock in a mosh pit? rokkimise ja moshimisega olen ma sisustanud palju aastaid oma elust, aga on sel siin tähtsust?

arreteeritud ei ole. korra peterburis peaaegu, aga peaaegud ei loe.

avalikku depileerimist ei ole ette tulnud.

tähtede all magamisega on pikem lugu. kunagi skaudilaagris oli väike matk kuskile välule, kuhu siis ka ööbima jäädi ja mõte oligi lageda taeva all seda teha, kaks telki vist oli aint hädiste jaoks või ma ei tea miks kaasas mitmekümne inimese peale. võtsin koos teistega heinamaaservale rivvi, aga viimasel hetkel enne uinumist lõin põnnama ja läksin, saba jalge vahel, maailma kõige umbsemasse telki. kahetsenud olen kõik järgnenud 17 aastat. ah et miks? eks ma kaotasin usu kenasse tähistaevasse ja suutsin end veenda, et kõige magusama une ajal tuleb korralik sahmakas vihma ja see ettekujutus vettind magamiskotis ülejäänud öö veetmisest oli nii ilgelt rõve, et ma ei pidanud vastu ja läksin varju alla. mingit vihma muidugi ei tulnud.

majavalitsuse õlu

juhtme ajab ikka kokku küll iga tunni tagant rolli vahetada.

näiteks tänane päevakava:
hommikul ema.
siis patsiendi hooldaja.
siis töötaja.
siis ema.
siis korraks sõber.
mõned töötajaminutid.
siis jälle põetaja.
ema.
töötaja.
koduperenaine.
ema.
naine.
sõber.
rahvatantsija.
koduperenaine.
naine.
õllesõber. (õlle varastasin. aga see päästab mu päeva!)

selline päev

kell 11 kirjutab mari mototeemalist artiklit ja tunneb vastupandamatut tungi matkale minna. motosügis ei tule kõne alla, sest käbi on siis mujal vajalik ja ilma ei taha, niisiis ajab ta pooltunni jooksul pool eestit tagajalgadele ja korraldab endale nädalavahetuse-väljasõidu Kusagile.

kell 17 lõikab ta enda vasaku nimetissõrme otsa maha (tänan, tõesti head noad, rimi...). ei, me sööme täiesti inimlihavaba õhtusöögi, sest kui käbi koju tuleb, otsib ta lõikelaualt inimlihatüki sealihatükkide seast välja ja viskab ära.

kell 21 leiab mari pärast väikest tiiru autoga, et vist tuleb väljasõidul taga istuda. mu seni pikim ots tagaistmel on lasnamäelt õismäele, või siis tartust pikalt tänavalt vasula äärde, ma ei tea, kumb pikem on. aga tallinnast saaremaale? mis seal taga tegema peab?

ma ei teagi nüüd, kumb hullem on, kas näpuvalu või tagaistumissett.

olukorrast siidriturul

ükskord, kui siidreid oli veel noh umbes ainult pirni ja õuna, oli eestis müügil ka kolmas: talvesiider. see maitses kui unenägu lapsepõlvest ja jäätisekokteilidest. vaniljeselt.

minu suureks üllatuseks inimesed minu ümber mitte lihtsalt ei joonud seda, vaid lausa jälestasid. tõsi, kord müüdud tartus seda hästi odavalt (parim-enne-teate-küll) ja teadaolevalt ostis üks bioloogiatudeng omale toanurka kasti või kaks, et hommikul hea kohvi asemel juua. sellest maitsest ta suurt midagi ei pidanud, aga odav oli.

arvata võib, et me kahekesi ei suutnud tartu õlletehase turuootusi täita ja talvesiider kadus turult.

aastaid hiljem oli poeriiuleil roosavalgekirju purk samast majast. fizz diamond. siider see polnud, peal oli vähemalt kiri, et sees on puuviljavein, mullivesi ja mahl. kokteil oli imetabane ja sai mari uueks lemmikuks. selleks ajaks oli lahja alkoholi turg nii kirevaks läinud, et ükski pood ei jaksanud kõike pakutavat riiuleil pidada, niisiis sai oma lemmikjooki ainult tõsise õnne korral. kui sai, siis tuli muidugi kohe rohkem võtta.

kord juulis tehasepoodi sattudes lootsin kasti lemmikut koju kaasa viia, aga riiulil ei paistnud midagi roosat. pärimise peale kuulsin kohutavat uudist: seda ei toodeta enam! ainus võimalus veel fizz diamondit saada oli otsida poest ja leiu korral kõik ära osta. nii igas poes. mis on, on ladudes, tehas on igaveseks tühi.

hakatuseks võtsimegi tartu kaubamajast kümmekond tükki selga. siis oli pikk vaikus, järgmine kord vedas mul valdekus. ja eile tõi käbi me oma kodusest keldripoest neli tükki! need võivad olla eesti viimased, nii et ma joon neid suure ettevaatusega ja ainult eriti pidulikel puhkudel.

aga kui keegi kuskil veel mõnega kohtub, võite mulle tuua. talvesiidrit muidugi ka!

kogu maailma vaba aeg

ma olen lahendanud sajandi suurima mõistatuse. selle memme vaeva maksmise asja. artur plekib praegu väga tublilt memme vaeva - viin ta üheksa paiku lasteaeda ja olen siis kella neljani vaba. meenub kalori pakkumine kassi nimeotsinguil: "pane Missmõttes."

üleeile käisin jooksmas.
eile lugesin ühe hooga läbi teismeliste raamatu, mida alustasin nii aasta eest. kui postkastist marie claire leidsin, mõtlesin, et ei, see on juba liig, ning alustasin järgmise teenbooki ja kudumiga. kui pere ja kodu tuleb, lähen ilmselt siiski ajakirjade kallale ka.
kudumiga oli keeruline, sest lõnga on maja täis, aga kõik vardad kadunud. oli üks peenike heegelnõel ja viis väga jämedat kudumisvarrast. hakkasin siis kahekordse lõngaga jämedate varraste atsile mütsi tegema.
täna tõi eesti post tartust mu ülejäänud varustuse ka. erisoove? jõuluks sokke kellelegi? nimelist mütsi? võibolla päevatekki seksodroomile?

ehkki praegu on imelik ja natuke rongaema tunne ka - missmõttes laps on lasteaias ja mina lihtsalt lebotan kodus! aga loodetavasti läheb see varsti üle ja ma saan seda, mida ma olen ligi kaks aastat oianud: "millal MINA puhata saan!" nüüd saangi! võtan paar nädalat iseendale, teengi lihtsalt tervisesporti, loen raamatuid, söön võileibu, joon teed, käin vannis, koon ja heegeldan. ainulaadne aeg. MINU aeg. kodust välja ei viitsi minna :)

kassanäe - peaaegu ülimoodne!

värsket (no juulinumber, aga mu juuli ei sisaldanud väga palju ajakirjalugemise aega. ehkki folgi ajal tuli augusti oma ka juba! pere ja koduga on samad lood: juuli pooleli, august saabunud.) maireklairet lugedes leidsin täna, et sa oled ülimoodne, kui:

* kannad omavalmistatud riided. kuna ma ei oska neid teha, kannan tihti kas teise ringi riideid või ema valmistatuid, nii et pool punkti siiski;
* kasvatad ise ürte või aedvilju. ürtide eest check;
* küpsetad kodus leiba-saia. leiba ostan poest hädaolukorras, saia me eriti ei söögi. võibolla asjad muutuvad, kui saan sõtkumisevaba pärmitaigna retsepti. leiva osas siiski check;
* käid kalal, marjul ja seenel. vot kalal ei käi, nii et 2/3 check'i;
* toetad oma ostudega kohalikke ökotootjaid. no nii palju, kui rahakott kannatab, jah, a no head leivajahu mujalt naljalt ei saagi kui kohalikelt ökotootjatelt;
* lülitad regulaarselt välja oma telefoni ja neti ning naudid elu. no selle eest eriti punkti ei saa, telefoni seeshoidmiseks on omad põhjused ja netis ikka olen, kui kodus.

kokku siiski kenake skoor. seda kõike moodsuseks pidada, selle peale pole seni tulnud. a no kindlasti on veel aspekte, näiteks peaks kasutama looduskosmeetikat (kasutan ainult nii palju, kui peab, sest see on niii kallis!) ja mitte omama mootorratast. mitte et ma sellega nüüd suurt sõidaks või midagi...


luksuseks me elu siiski pidada ei saa. kriteeriumid on:
*juhtlause: teen ise! - ostmise asemel. no ma ei oska õmmelda ja kudumiseks-heegeldamiseks ei ole nii palju aega, kui tegelt tahaks. a tahtmine ei loe, tegemine loeb ju TEGELIKULT.
* moto: "jõukus olgu näha" asemel "tagasihoidlikkus näitab maitset". vot ei mõtle nii ega teistpidi.
* oma aia välibasseini asemel oma tuulegeneraator. no basseini pole, aga taastuvenergia asemel kütame 340 päeva aastas üht radikat maksimumkuumaks. põhjused tehnilised, hind meeletu nii rahakotile kui loodusele. ülejäänud 25 päeva vast on see aeg, mis meid kodus pole. kui pikemalt ära, lülitame ikka välja.
* peres vähemalt kahe auto pidamise asemel igal oma jalgratas. check, ja arturil on kaks!
* puhkus barbadose asemel kodukamaral. vot ei saa päikseisu vastu, päevitamas käime juba mitu aastat lõunaeuroopas. tänavu lausa kahe lennureisiga, sest siit ju odavlende sooja kohta ei lähe!
* õhtusöök trendirestorani asemel koduköögis - alati olnud, mul pole restoraniraha ja ma pole piisavalt moodne, et end seal hästi tunda.
* tarbimine hooajamoe asemel moodsatelt klassikutelt. hooajamod ei koti, aga moodsaid klassikuid ka ei tea. teksad on klassika, aga nad ilmselt peavad mõnd brändi silmas.
* plaatina, vääriskivide ja kristalli asemel kõik looduslik ja naturaalne. no kirjutan alla, aga ikka mõistuse piires. pärlid on mul puust ja nahast, üksikud hõbeehted on ka, a no kesse viitsib nt kõrvarõngaid vahetada, nii et kannan seda, mis kord kõrva sai pandud. ja jooksuratta sai artur kawasakilt plastist ja metallist, mitte likeabike'ilt puust. sest hinnavahe on enam kui neljakordne, kui saatmiskulu mitte arvestada! kui arvestada, siis ainult kahepoolekordne, mis on ikka liiga palju.

su doku edasijõudnuile

no hakkab jälle peale. millised topid kaasa võtta ja millised koju jätta, kui sul on 11 päeva jooksul plaanis
12 h lennukeis (mite järjest);
23+15 h londonis (mitte järjest);
3 päeva veneetsias;
ca 1 päeva kohalikes transpordivahendeis - bussid, rongid, heal juhul ka mingi paadiline;
3,5 päeva horvaatias rannas
4 õhtut horvaatia väikelinnas laaberdamas?
lolliks võib minna, ausõna!

tuleb tihe aasta

Things to do before you're 30

Be sick on your shoes
Have a stupid accident which necessitates a hospital visit
Get lost in a country where you don't speak the language
Get drunk on Absinthe
Set off a fire extinguisher
Eat bizarre foreign food
Unwisely revisit an ex
Dial 999
Get a pension
Drive a wickedly cool car
Have a three year relationship anniversary
Date against type
Try class A drugs
Dodge a fare
Travel to at least one really cool place
Fall in love
Do something physically challenging
Go for a skinny dip
Go on a blind date
Have sex al fresco
Have sex in a car
Have sex at work
Have sex in a public place
Engage in bondage
Go 69
Go to a festival
Dye your hair
See a stripper
Kiss someone against your sexuality
Have a proper girlie / blokie holiday
See an opera/ West End show
Go on a rollercoaster
Rock in a mosh pit
Get arrested
See some porn
Undergo pubic depilation
Ride on a motorbike
Sleep under the stars
Move out of your parent's house
Get on telly

11 ja pool asja siit nimekirjast on mul tegemata. julgemad võivad teha pakkumisi, mis need on, veel julgemad võivad pakkuda võimalusi need ära teha. ,5 tuleb tõigast, et ma ei tea, kui girlie üks holiday peaks olema, et olla girlie.

ps kel paremaid samapealkirjalisi nimestikke, antagu teada, ma sobitan enda jaoks äkki meeldivama osa kokku mitmest lihtsalt :p

pps mida tähendab siin kontekstis 'get a pension'? kalor arvas, et 'osta pansionaat', aga ma pole päris kindel...

küsimusi vanarahvale

ükskord, see pidi olema 2003. aasta alguse kandis, toetasin ma õiskal karaasis jawa külgjalale ega arvestanud, KUI kohutavalt väga viltu see ratas ajub. vajus vastu seina ja peegel sai muljuda. sel määral, et klaasi lõi mõra.

mina olin muidugi hirmus õnnetu ja terve tee karaasist välja (ikka sada või rohkem meetreid!) halisesin, kui halb see on ja et huvitav, kas see ka läheb ikka peeglilõhkumisena arvesse või peab seitsmeaastase õnnetu armastuse jaoks ikka maha ja kildudeks teise viskama, sest tegelt oli peegli purunemine ju täiesti kaudne tulemus praegu, nii et äkki ma saan vähema aastaid, ja mis nüüd meist saab, mina ikka lootsin, et kunagi kolime kokku ja abiellume ja lapsed saame ja... noh see kõik oli ikka nii naljaga pooleks ja mida dramaatilisemaks jutt arenes, seda lõbusam mul oli. ehkki, tõsi, pisuke mure ikka pures hinge ka.

j öö kuulas seda hala kasvava meelehärmiga ja sõimas mind rumalaks ja kelleks kõik veel. mind see muidugi lõbustas, et ta mind nii tõsiselt võttis, ja tema närvilisus valas ainult õli tulle. dialoog keris aga hoogu juurde, a la "aga mis siis saab, ma ei jaksa seitse aastat oodata sind ju!" - "issand, sa ei ole normaalne!" - ei no aga päriselt ka! seitse aastat on pikk aeg! issand, kui rumal, TSIKLIpeegliga sjuksesse jamasse saada! aga äkki see ikka NII pikalt siis ei mõju, mis sa arvad?" - "appi, mul on alkoholi vaja!" - "see ei tee ju peeglit terveks!" - "ah käi persse!" - "noNÄED, me juba olemegi tülis! see JUBA TÖÖTAB!"

siin ma enam ei suutnud ja hakkasin looma häälega naerma. aga j oli päriselt kuri. tegelt see oli ikka päris naljakas. ehkki noh, ega meil ju midagi välja tulnud küll, kui laps välja arvata. võibolla peaks uuesti katsetama 2010. aastal?

aga arvestades, et 2005. aastal, kui me olime eelmisel õhtul siia kolinud ja läksime nõmmele pidusse, toetasin ma peegli wc-potile ja tegin end ilusaks ning öösel koju tulnuna leidsin selle peegli vannitoapõrandalt tuhande tükina, lisage seitse aastat.

ja ükspäev siin sai artur ühe väikse peegli kätte (minu viga ju!), viskas maha ja see tuli raamist välja. raam pooleks, peegel ise terve. kas see loeb?


ja palju iganes neid aastaid nüüd sai, aga lisage toodud faktidele teadmine, et kaardimängus mul veab hullupööra viimasel ajal. see tähendab, et kui me touché'd mängime, on mul alguses käes kaks jokkerit ja ülejäänud kolm vajalikku kaarti vajaliku kujundi jaoks ja esiteks on mäng kohutavalt igav, teiseks ei saa see ju armastusele head tähendada. käbi seevastu istub mõttetute kaartidega mul vastas ja mina teen kõik, et mitte võita. no ma lihtsalt üritan õigeid kaarte mitte käia, aga see on raske, sest valesid pole mulle jagunud.

niisiis, seletage, palun, kuidas selle kaardimängu ja armastuse asjaga on, kui mängivad elukaaslased, kel võiks ju ÜHINE armastus olla, aga ühel on hull kaardiõnn ja teisel hull kaardiõnnetus. käbil on armuke?

nädalavahetusel sain teada,

et ma ujun 25 meetrit 22 tõmbega (selili 31-ga, aga seda ei tee ma praktiliselt kunagi);
et ma ujun 1000 meetrit 33 minutiga;
et mul on kole käekiri;
mis on kepikõnd;
et ma ei taha enam kunagi minna terviseparadiisi;
et tervise paradiis pole seesama mis tervis;
milline näeb välja indrek pertelson uikarites;
et ma ei oska/suuda/julge minna, varbad ees, nelja meetri sügavuse basseini põhja kompama;
et kui artur jätta käbiga paariks päevaks omaette, hakkab artur teda eelistama, mitte mind igatsema;
et koduperenaisi korratakse ka laupäeval, mitte ainult teisipäeval;
et ma endiselt ei oska joonistada. isegi mitte otse elust maha;
et tallinnas on erikuradikallid solaariumid;
et itaalias tehakse espressot kümnel eri viisil, näiteks üks on selline, et loputatakse tass enne grappaga üle ja siis valatakse kohhv sisse;
et buss pärnu sõidab 100 minutit;
et parafangot tuuakse hispaaniast;
kuidas maitseb mojito ja
et prantsuse veini on raskem valida.

oli hariv aeg!

heade veinide nädal ehk kalamaja ruuduline hirm

no reedel olid külalised, aga kadusid kõrvalkorterisse koos heade veinidega. meil oli joodikuvein otsas ja ma suutsin kaine püsida. eile siiski avasin lõpuks selle chianti, mis j kunagi ammu tõi, aga jäi joomata, sest ma osutusin rasedaks või midagi. täna siis lõpetasin chianti (tõesti hea) ja avasin selle gloria kasvandiku, mis mulle eile ootamatult sülle langes. (otsesõnu!) eelnenu põhjal: arvata võib, et homme läheb struudliplaani kõrvale loosi veinisõber lea kingitus siiakolimise tähistamise päevilt (aasta siis oli kaks tuhat viis...). aga no tegelikult tahtsin ma selle eelnevaga vaid pisut kiideldes selgitada, et ma olen täitsa purjus ja andestatagu ülevoolavus, sõnatakerdus ja ülijutukus.

niisiis, asjast.
ma jõudsin sel nädalal ametlikult lõpule selle hooaja ostlinguga. see tähendab, et mu kuu aega valuilmel poodlemine teemil "mul on talvejopet vaja" ja "kust ma ometi uued talvesaapad saan!" sai kiire ja valutu lõpu ja minule omaselt ei osta ma lihtsalt asja, vaid õhkan veel nädal või mitu unes ja ilmsi "teaaad! mul on uued teksad!/saapad!/jope!" (lõpeb siis, kui meeli täidab miski muu samaväärne või veelgi uhkem tunne, kui see võimalik on.)

tähtsal kohal on märkus, et jopevajaduse istutas mu pähe mu ema ja saapavajadus jäi uduselt meelde läinud kevadest. veendunud polnud ma kummaski. igaks juhuks siis ükspä võtsin ette ja ena imet! saabas kestab nigu muiste!

ja nüüd palun veel eriti tähelepanu: need saapad on mul ma täpselt ei mäleta mis ajast, aga siin on fotod 1997. aasta detsembrist, mil nad mul juba jalas on. seega, vähemalt kümme aastat. ja käivad nii et ma ei kujutleks, mis saaks, kui ei käiks - ma pole niuksi poes rohkem näinud. klondike, brändihuvilistele. ma loodan, ja põhjusega, et viimased saapad, mis ma endale ostma pidin.

ja noh, jope ka siis. no panin vana üll ja paistis tõesti siitsealt vile.

aga pole midagi, mida üks paha tuju ei parandaks. sest paha tuju viib seppälässe, seppäläs on ruudulised õukuulede suusajoped ja ma ei väsi selle ime omadusi demomast. täitsa kogemata olid käbil kohe mätsivad ruudulised lumepüksid riiulist võtta, nii et lumi, tule!

harjutusi iseseisvaks eluks

* ära kunagi planeeri kojusõitu viimase ühistranspordivahendiga. sest kui maha jääd, on hea, kui on võimalik osta uus pilet järgmisele reisile.
just nii tegin ma, kui nägin 10 meetri kaugusel Tartu-Tallinn rongist, kuis uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma. jooksin veel (mida teha traumatiliste põlveliigestega? lihtsalt rahu, mingeid spordikreeme või ikkagi arst?) ja lehvitasin perrooni otsas. onu tõmbas kangi ja kisas aknast: "no jookse siis!" jooksin, aga kisasin vastu: "mul on laps ka!" jõudsin esimese avatud ukseni, jäin üle õla vaatama, kas ema kassiga juba paistab. ei paistud. uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma ja onu käratas must mööda sõites: "kus su laps siis on!?"

* pesu tasub kanda. näiteks sellepärast, et kui solariumis avastad, et üheski taskus pole ühtki juuksekummi, saad rinnahoidjaga patsi kinni panna.


ps eelmisest postitusest: see olin ikka mina jah, kes selle siia kleepis kuskilt meilist. lihtsalt et... no ma käisin tsirkuses muidugi ammu ka ja täpselt ei mäleta. aga no filmide ja "Fixi" põhjal on mulle mulje jäänud, et tsirkuses on peatuvad lõvid, tantsivad karud, nööri mööda käivad rahvakunstnikud, habemega naised, rääkivad koerad... aga suure riistaga mehed?

koduperenaine. meeleheitel.

* pühapäeval olin ma sunnitud tegema jeruusalemma leiba.
meeltesegaduses otsustasin, kui ahi juba kuum, võiks ju määrida ka liha lehttaignale ja saada sedasi "hästi lihtsalt ja kiirelt" lihapirukaid. mässasin, jeekim küll, poole ööni ja anusin käbi, et ta järgmine kord sellised asjad ära keelaks.

* esmaspäeval tuli mõte struudeldada. sest et õunu oli palju ja retsept tundus lihtne. suutsin õhtul eutoas püsida.

* teisipäeval piirdusin pastaroaga. ostsin ka struudli jaoks tavaari kokku, aga õnneks sisustas õhtu virumageda.

* kolmapäeval tegin ära struudli, sealjuures mitte õhtul last elutuppa hoida lukustades, vaid päeval temaga koos tainast venitades. päris amuseeriv oli. kusjuures kohe, kui see ime ahjust tuli ja kriminaalseid lõhnu eritas, pidin ma trammile kihutama, et leeri jõuda. teel meenus, et ma sõin viimati hommikul ühe võiku, ja no napilt pääsesin kirikus kokkukukkumisest. struudel oli naastes õnneks alles ja maitsev, aga üldse mitte soe.

ahjaa, kuna hommikul näidati terevisioonis imelihtsat ja imemaitsvat rummiga õunatoodet, tõstsin omagi sügavkülmast taigna sulama.

* neljapäeva hilisõhtuks ägas köögilaud kolmapäevahommikuse telekavaatamise tulemuse all: ca meeter imelihtsat õunatoodet (tõesti maitsev), paarkend lehetaignaviinepirukat ja tihe plaaditäis lehetaignajuustuküpsiseid. sest minu tainas oli kilone, vaja läks oluliselt vähemat...

nüüd ma tõmbun mõneks ajaks tagasi, sest tundub, et pereelu on jälle sujuma saadud ja ma ei pea end õhtuti kuuma ahju ettekäändel vabastama lapsega tegelemisest, mis boonusena eemaldab mind ka ülejäänud perest...

aga ma saan Breest väga hästi aru juba.

teatepulk of the seitse

aega läks mis läks, aga aega läks. aga seitse fakti, kõik teile!

mul on laps, kes pole sellelt mehelt, kellega ma koos elan, ja sünnitamas käisin hoopis kolmandaga. pole aga probleem need kolm korraga õllepudeli taga kokku lasta või last hoidma jätta. suhtlevad kõik ka omapäi, ilma minu vahenduseta.

sel ajal, kui teie siin kuusteist aastat tagasi tänaval tanki kartsite ja kartulikoori sõite, sõitsin mina torontos metrooga edasi-tagasi ja sõin banaani. võin kinnitada, et ka mina kartsin tanki ja muretsesin eesti pärast, lihtsalt distantsilt. muidu oli mul väga poliitiline lapsepõlv, sest mu ema oli üks ersp asutajaliikmeid ja mina hängisin temaga hästi palju igasugu miitinguil kaasas. oli tädi lagle ja onu tunne, ersp suvepäevad ja sinimustvalge lehvitamised, eestimaa laul ja hirvepark ja mida kõike veel. seda kõike osana korraldiskomiteest. sellest jäi mulle muidugi külge päris palju – olen ilmselt elu lõpuni marurahvuslane, isamaaline ja natsionalist paraku kah. isa meelt, emakeelt hoian sellel maal!

ma sain ülikooli sisse tänu sellele, et kristina traks loobus riigieelarvelisest kohast ja läks avatud ülikooli – äripäeva kulul mõistagi. mina olin esimene joonealune ja pärast traksi manöövrit viimane joonepealne. samas, 18 meie kursuse noorest on lõpetanud alla poole vist, mina sealhulgas, nii et ma olen tublim kui nood ennemindsissesaanud.

mu juuksed on jälle nii pikad, et saab patsi punuda.

ma elan soklikorrusel. see tähendab keldrikorrust, aga viimane kõlab haisvalt („kadri“, eksole) ja kõik küsivad keldri peale, kas mul ikka aknaid on. vahel vastan, et on, aga klaasi taga paistab ainult muld ja vihmaussid. no jah, muidugi on. kolm tükki – köögis, toas ja toas. hommikuti ärkan liiga vara, sest aknast paistab päike sisse, päeval mängib kass köögipõrandal päikeselaigus. ja kui küsiti, kas meil siin keldris niiske pole, tavatses j-ö ikka kirjeldada, kuidas igal hommikul stalakdiidid laest alla pühime. tegelikult pidin mullu õhuniisutaja ostma, sest lapsele me kuiv õhk ei sobinud. ainus mure, mis siin korteris on, on ruumipuudus – 38 ruutu on 38 ruutu, eriti kui ca 10 katta mänguasjadega (osa tiliseb ja teine osa on ratastega). valgusest ega kõrgusest puudust ei tunne. ma vajan lastetuba!

ma hakkasin ajakirjanikuks mitte seks, et mul oleks mingi suur maailmaparandamise vajadus (no natuke vahel lööb välja siiski), edevus (sellega sama) või püstolreporteri soon, vaid sellepärast, et mulle meeldib kirjutada. aga ilukirjanduseks pole ilmselt piisavalt fantaasiat ja kirjanikuks ülikoolis ei õpetata kah. niisiis, tuli õppida kas kirjandust või ajakirjandust. viimasega tundus rohkem peale hakata. aga et ma ülikooli diplomini või isegi sisseastumiseni jõudsin, on üsna imekspandav, arvestades, miuke pätt ja looder ma keskkoolis olin. mõistus tuli pähe alles viimases klassis.

ma olen ristitud. ja kavatsen minna leeri, et ka mu poeg saaks ristitud.

väike poeteenindajate välimääraja

ma vihkan seda! seda juhtub kogu aeg.

sa lähed poodi ja hakkad müüjaga arendama vestlust mingil natuke tehnilisel teemal. aga sina oled naine ja müüja on mees ja ta halvemal juhul isegi ei kuula, mida sa räägid, seda lootust pole ammugi, et ta su jutuga arvestaks. (1) see ei juhtu ainult poodides, ka näiteks ehitajatega suheldes, kui tahad mingit asja tellida või aitad planeerida. sa lihtsalt oled tühi koht, sest sul on rinnad. (2)

õnneks on ka selliseid müüjaid, kes paari asjakohase küsimuse järel leiavad sus pädeva vestluspartneri ja te jõuate koos teemat ja asjaolusid analüüsides sobiva tooteni. (3)

(tõsi, on ka selliseid müüjaid, kes võtavad sind natuke liigagi võrdsena. nemad on tavaliselt tuttavad, enamasti mootorratturid, ja neile sa pead meenutama, et sul tegelt on rinnad.) (4)

on ka selliseid müüjaid, kes lihtsalt põhimõtteliselt ei võta kliente kuulda. (5)

ja on ka selliseid, kes on lihtsalt põhimõtteliselt head teenindajad, kes enne kuulavad su ära, siis saavad aru, mida ja miks sa ütlesid ja siis reageerivad. verbaalselt. pädevalt. (6)

näiteid? alustame algusest:

1. ma läksin jalgrattapoodi. (eelloona läksin eile konkureerivasse jalgrattapoodi ja kükitasin uurivalt lastetooli juurde maha. müüja astus ligi ja küsis ülisõbralikul omamehelikul toonil, kas saab aidata. muidugi saab aidata, lastetooli tahan. näitas seda ja teist ja seda ka, mida lisaks näha küsisin, pärisin ja uurisin, panime atsi tooli istuma, too vaatas onu algul ehmunult, pärast armunult. mina imetlesin tooli kinnitust ja onu rääkis et uued toolid ongi sellised, pakiraami peale pandavaid euroliidus ei tohigi enam müüa, sest olgem ausad, ise tõused sadulas püsti, kui äärekivist alla sõidad, aga väike pärdik võtab koos oma tooli ja nõrga selgrooga selle hüppe täie rauaga vastu. õige, nentisin, ja leidsin, et mõni eurodirektiiv on ikka mõistlik kah. onu siis kiitis veel, et see tool on väga universaalne, ja lisas vaiksemalt: "kui teil just gt pole." "mis-mis?" elavnesin mina. "on või?" küsis onu uskumatult (sest kõikidest müüdavatest rattamarkidest just ühele tool ei sobi ja just see mul juhtub olema, pole just 90%-line tõenäosus). ütlesin et on jah ja problemaatiline kahvel - kõik lisavarustuse hakmine on sjuke kepp et anna otsad. onu tundis kaasa, vaatasime veel nende müüdavaid naisterattaid, rääkisime maast ja ilmast ja leidsime, et tuleb gt poodi minna ja sealt pärida. nimelt olevat gt-l sjuke naljakas raam, et see tooli kinnitus ei mahu kafflist mööda.

siin sai nüüd eellugu läbi.) vaatasime lastetoole, kolm müüjat vaatasid arvutist midagi põnevat. astusin leti ette, tibi tuli pärima, mis vaja. "kas teil kunagi lastetoolide paigaldamisega probleeme on olnud?" küsisin. kõik eitavad ja üks agar kutt näitab et kahte tüüpi toole on - kui üks ei sobi, siis teine kindlasti. informeerisin neid, et konkureerivas poes teati kuulujuttu, et need pakiraamotoolid pole üldse lubatudki enam. kutt irvitas, et euronõude järgi peab banaan kah olema sellise, mitte tollise kõverusega. üritasin seletada, miks uus kinnitus, kus laps pakiraami kohal õõtsub selle asemel, et iga auk oma selgrooga isiklikult vastu võtta, parem on. kõik kolm müüjat kinnitasid, et nemad paneks ikka pakiraamile oma lapse. no hea küll. nentisin, et mina eelistan uut, ja kurtsin, et mu rattale ei pruugi see kinnitus sobida. "ei usu," oli affi reaktsioon ja selle juurde ta jäi. seletasin, milline raam, millised pidurid, olin valmis paberile joonistama ja soovitasin seda mudelit guugeldada, et pilti leida.

no hea küll, et ta ei usu mind, et ma midagi oma rattast jagan või et ausõna on seal hoopist teistsugune pakiraami kinnitus kui tema oma elus on näinud või tegelt ka oli ilge vaev tollele raamile ja piduritele sobivat porilauda leida. aga ta ei uskunud ka mu soovitust otsingufraas jutumärkidesse panna. pani alles siis, kui tema kolleeg sama soovitas. (tulemusele see meid ei viinud, sest pilti netis vähemalt selle nime all polnud.) täitsa masendav noh, ma seisan poes ja ajan jumalast tarka juttu ja no JUMALAST tühi koht noh!

2. kui meil kunglas ehitaja oli, siis ta ei kuulanud üldse, mis mina rääkisin, aga tegi kõik, mis jürg palus. isegi kui mina olin enne sama palunud ja ta mu pikalt saatis. muuhulgas jättis ta hakatuseks mulje, et kaht värvi plaate ei saa seina panna, kui ma tuli ruudulisele paberile joonistatud mustriga, kuidas sinised ja valged täpselt seinal suhtestuma peavad. kuid eriti meeldejääv oli kord, kui jürgi parasjagu polnud ja ma rääkisin, kuidas paekiviseina valgustavad lambid peaksid olema: "seinast umbes nii kaugel ja seina ulatuses kolm tükki võrdsetel kaugustel üksteisest ja servadest." ahah, ütles ta, ja jäi lolli näoga lakke vahtima. mõõtsime seina ära, tegin kiire jagamistehte ja ütlesin, mis vahede tagant need siis peavad olema. ta oli vaid. ütlesin veel ja seletasin ning näitasin, kuidas, miks ja kus täpselt. ta oli vait. ütlesin uuesti ja eriti veendunud toonil, mis vahede tagant augud tuleb freesida. ta keeras vaikides selja ja läks, paberitükk näpus, pliiatsit otsima. tegi siis paberil kirjalikult tehte 328:4=82 ja teatas valjult ja uhkelt sama numbri, millest ma talle juba kümme minutit lakkamatult rääkinud olin. ohkasin ja lubasin mõttes enam ise temaga asju mitte ajada - edaspidi rääkisin ma soovid jürgile, kes temaga sai rääkida, nagu mees mehega: "teeme siia punase seina." - "okei." või "põrandaliistud tulevad seinavärvi." - "tavai." või "siia vist peaks kipsist mingi eendi tegema." - "mhmh."

3. neid ikka on. õnneks. ausalt!

4. "erik kule, ma tahan klassikut osta. on sul midagi head pakkuda? mille vahel üldse valida? ilma gondliteta palun!" - "no lähme taha, vaatame neid rattaid ka, mis meil veel müüki pole pandud." - "oh, äge! siin olid hornet, mis tundus liiga baigi asend, ja bandit, mis oli ilgelt mõnus, aga õhkjahutusega. ega uuemad banditid veega ole juhuslikult?" - "mkmm. aga hornet parem, ta on ju honda!" - "seda muidugi." - "aga vaata seda. see pole muidugi nii klassik enam, sel on V2 mootor..." - "ei noh ma mootorit niiväga ei vaata, ma vaatan välimust ja asendit." - "no mootorit ostetakse ikka ka, mitte ainult välimust." - "aga ma olen ju naine! mina võin mootorit ka mitte vaadata!" - "no ma ei tea... no tegelt vist jah..."

5. "tere, kus teil laste kummikud on?" - "ma ei tea, küsige saalitöötajalt/tööstuskaupade osakonnalt." - "aga seal ei olnud kedagi, te olete lähim müüja, kelle ma leidsin." - "ei, seal on küll." - "ei olnud ühtegi." - vaikus.

6. (kassas, mitte vastava osakonna saalitöötaja juures:) "tere, muide seal juurikate juures on teil üks külmkapp, mis on actimeli täis ja see kapp on seest täitsa kuum. et need lähvad teil seal pahaks ja mõni äkki võtabki ja ostab ja siis on pahane ja..." - "oi aitäh, ma kohe helistan ja ütlen edasi, et nad uuriksid!"

eks ma teinekord täiendan. ja ükskord võtame veel kohvikulibud ette...

minu sümptomid

havi käsul, leevikese ema tahtel panen kirja mõne veidra asja.

kokkamises

kõike on alati üle. sest ma teen või ostan asju liiga palju. no igaks juhuks. kui kartulit juba koorida, siis palju, et täna keedame ja homme on hea praadida. muude asjadega samamoodi. aga homme ma satun poodi ja tuleb pelmeeni või pasta või kurat teab mille isu ja kartulid unuvad, ülehomme teen kiiruga praemuna, üleülehomme lähme üldse külla ja kodust kappi ei avagi. kui siis üleüleülehomme kergitan pannikaant, saluteerivad kartulid mulle ja kõnnivad ise minema.


majapidamises
ma keeldun ostmast ajutisi asju. tegelikult see polekski niiväga kiiks, vaid normaalne mõtteviis, kui ma poleks nii põhimõtteliselt selle vastu. kui ma tahan võitoosi ja leian, et see, mida ma plaanisin, maksab Röögatu Hinna, keeldun ma ostmast "midagi, et lihtsalt oleks võitoos". sest kui ma siis selle õige ostan ükspäev, on mul mingi käkk üle, mida kappi ei taha panna (mul on ainult üks köögikapp ja sellest ladu pole mõtet teha), ära visata ka nagu loll ja. ja kui mul oli diivanit vaja ja poes oli kõik kallis, keeldusin ma samal põhjusel ajutistest lahendustest. liiati, kui päris-diivan maksab 6000 krooni ja mul on 4000, siis oleks idiootsus panna 1000 ajutisele lahendusele (olid mingid kokkuvolditavad padjad), sest siis lahutab mind päris diivanist juba 3000, mitte 2000 krooni. ju ometi!


mujal
kui ma kusagile lähen, olgu kaheks päevaks või kaheksaks, on mul enamasti liiga palju asju kaasas. esiteks, eksole, ilm. küll ja küll nähtud, kuis imeline rannailm kahe tunniga külmaks oktoobriks pöörab. ja mina, vaadake, olen külmavares. (sokid näiteks peavad alati käekotis olema, äkki jääme õhtu peale ja varbad hakkavad külmetama!) aga teine ja vaat et olulisem põhjus on ka: iial ei või ju ette teada, mida ma tahan selga panna. no näiteks lähme nädalavahetuseks tartusse. muidugi võtan ma mugavad püksid sõidu peale, siis midagi koduseks olemiseks ja siis viis erinevat toppi linna peal hängimiseks - kolm õlapaeltega ja kaks varrukatega puhuks, kui õhtul on külm. (igat mitu seks et kust ma tean, kas mul on selle valge topi tuju või tahan sest siis seda punast. ja hoidku selle eest, kui just see, mille isu on, on kodus!)siis kampsuni puhuks kui on külm, seeliku puhuks kui on seelikutuju ja Kõige Timmimad Teksad. siis mõned stringid teksade alla (kõrtsuplaaniks) ja mõned toekamad alukad (külma ilma ja pargipingi puhuks) ja kurat teab veel mida. noh ja siis me ilmselt ei viitsigi välja minna ja kasutust leiavad ainult need mugavad koduriided ja reisikostüüm ja kõik see ilu ei jõua kotist väljagi.
aga tsikliga matkamine õpetab isegi minusuguseid hulle, kui vähe on TEGELIKULT asju kaasa vaja võtta. tõsi, ainult neiks kordadeks, kui tisklimatk on. nõdal hiljem autoga kuskile sõites võtad jälle kohe mõnuga!

oma sümptomitest võiks rääkida kitty ja vaike.