operating system not found

ma peaksin samamoodi nagu zebrast, kirjutama ka oma arvutist. õigemini üldse meie pere arvutitest. kaks korraga on harva töökorras. ma ei tea enam, kuidas me enne ühega elatud saime. nüüd igatahes, nigu me käbi oma tabule montida andsime, ütles minu oma: Operating system not found. ma isegi ei teadnud, et sellised sõnumd on võimalikud! nüüd elan nagu üheksakümnendatel - kui satun külla, kus on arvut ja internet, login sisse ja tšekin meili. tabu. surve tolle kordategemiseks just suurenes! ja järgmine juba ootab...

küpsustest

see on muidugi väga põnev. aga kuidas saab mu kõrgharidus muuta mu elustiilile vastavat eluiga 18 peale (algharidus muudaks selle oluliselt küpsemaks - 26 peale!)

intrigeeriv oli ka väljapakutavate perekonnaseisude hulgas valik "petan oma kaaslast".

igatahes selgub, et kui kaaslast ei peta ega suitseta, dringid veits oma kõrgharidusega ja kasutad regulaarselt retseptiravimeid, siis on võimalik elada 90-aastaseks. elustiilist lähtuvalt olevat ma 16-aastane. mis on minu meelest natuke tagurlik otsus, sest kõik need tervislikud toidud ja turvavööä kasutamised ja muu väikekodanlik kraam, mis ma seal ära klikkisin, iseloomustavad tavaliselt ikka pigem küpsemat elanikkonda kui 16-aastasi uljaspäid. okeiokei, nad tegelikult viitasid sellega mu eluea värskusele vmt, aga naljakas ikkagi.

zebra ja mari seiklused

proloog

reedel panin zebrale rahulolevalt hääled sisse ja sõitsin tööle. teel sain märjaks.

töölt sõitsin lasnamäele käbi tööle. vihmakombet selga ei pannud, sest vihm jäi järele. teel sain märjaks.

lasnamäel pugesin kombesse ja võtsin piibe maantee ette. vihma ei sadanud.

kevadised vasikad
pärast lennuväljalõiku lendasin 90-ga kurvist välja, otse kolmele motopolitsenikule sülle. nood tulid küll vastu, aga ninamees andis kõikide keha- ja muude märkidega teada, et huvitub minuga vestlemisest. pidasin kinni, tema keeras mulle kõrvale. tahtis luba näha. mõõtsin oma vihmakombet ja nentisin, et nüüd läheb natuke aega. "pole hullu," vastas ta mõistvalt. kombelukku põlvini venitades ja käsi selle alla püksitaskusse ajades kaalusin pärida, kas lahtiriietumine läheb altkäemaksu alla, aga ei hakanud - ma polnud kindel, kas nad hullasid niisama või häiris neid mu täistuli. kuni mina riietusin, sõitis milku kõrvale ta semu, tõstis visiiri üles ja tegi rõõmsa mootorratturi nägu. sedamoodi paistis see kõik tõtt-öelda juba siis, kui neid silmasin, aga nüüd veendusin: poisid on uued rattad kätte saanud ja nüüd hullavad. sain loa kätte, näitasin ette, milku tänas viisakalt ja kolmik peenestas sirgele. mina jäin riietuma. (et vihma polnud ikka veel ja ma nigunii juba seisin, koorisin kombe üldse maha.) (tagapool sõitnud kolleegid rääkisid hiljem, et kolmik tulnud neile lennuväljasirgel kõrvuti vastu, kõik madallenduri asendis ja vilkurid põlemas. oh, kevad!)

munakivid, saviliiv ja paduvihm
29. kilomeetriposti juures oli mul juhis vasakule keerata. teeots läkski, aga nii väike, et igaks juhuks peatusin telefoni teel juhiste otsimiseks. veendunud, et tee on õige, lasin edasi. õige, aga sitt, tuleb nentida. ja üha sitemaks läks. ja rmk oru lõkkekohani jõudnud, kuulsin, et nüüd tuleb seesama tee kõik uuesti maanteeni välja läbi teha ja ratas üldse ühte teise kohta parkida. zebra väitis, et aku on tühi ja mehed lükkasid meid käima. teel sain märjaks.

noh, pärast neljatunnist kanuu- ja rabamatka pugesin jälle riietesse ja sõitsin viperusteta ööbimispaika, ehkki hoidsin ikka mehed ligi puhuks, kui lükata on vaja. ei olnud. märjaks ka ei saanud - ma panin ju kombe selga!

piibe, tartu, viljandi maanteed
hommikul oli õhu asemel vesi. koostasin endale kaardi põhjal legendi - kuna kaarti ei saanud paagile kaarditaskusse väänata. soodla kaupluse bussipeatuse järel vasakule, siis peaksid järjest teele jääma kehra, alavere, kose, ojasoo, kuimetsa, juuru, rapla, alu ja varbola. sealt pidi käbi telefonitsi edasi juhatama. väiksed teed oli nummid, aga vihmased. sain nende sajapaarikümne kilumeetri jooksul mitu padukat, mitu udukat, mitu tavalist vihma. ei ühtki äikest ja rahet ka mitte. paaril korral peatusin, et veenduda tee õigsuses - minu plaan, et panen väiksed pidepunktid kirja ja siis saab neid siltidelt otsides viitade järgi sõita, osutus optimistlikuks. muidu oli kõik tore, aga kui ma ojaoo järel sõidu pealt visiir üles tõstsin, läksid vihmapiisad selle siseküljele ja jäid nähtavusele oluliselt jalgu. aga ma ei viitsinud otsida varjualust, kus see kuivaks lükata.

51 minutit
raplas, 35 km enne finišit, jäin seisma. ei mingit alu ega märjamaa silti: vasakule türi, paremale tallinn. käik välja, mootor jäi käima, uurisin pikalt kaarti. lõpuks otsustasin lihtsalt, et ma olen vot sellel ristmikul ja pean minema vasakule. panin käigu sisse ja ratas suri välja. mitte lihtsalt ei surnud välja, vaid kõik tuled jäid pimedaks - kogu elekter oli kadunud. paanikaks polnud põhjust, mul on ju ahto24. kõne ja minu imestuseks ei ütelnud ta, milline kaitse välja vahetada või kus rubilnik on, vaid et "kussa oled, me tuleme käruga sinna." tulidki. ja hiljem kohvikus politseinikelt küsides, kus me oleme ja kuidas tark sinna märjamaalt sõidaks, selgus, et ma olin ka kaarti valesti lugenud.

kuna ma ei teadnud, kas nüüd jääbki nii või sõidan ikka edasi, ei julend õlut avada. kohalike külajoodikutega ajasime tsikli- ja küttejuttu ("kule sul puid ei ole vaja vä?") ja vaatasime aknast motokrantsi paraadi. 51 minutit pärast kõnet saabus ahto24 ja viskas zebra peale. järgmised 23 tundi möödusid muretult õlle seltsis.

ahto24
pühapäeval pärast hommikuõllesid, kolmetunnist dekoltee päevitanust ja eeskujulikku anekdoodirivi võtsid mehed zebra ette. ikka täitsa legoks. käbi kiskus geneka välja ja leidis, et kaabeldus oli pehmelt öeldes hävinud. mitte sõidu käigus - pigem oli ime, et niigi kaugele sõita sai. ta arvas, et keegi on kunagi vasakule küljele kukkunud ja siis käepärase teibiga kaableid jätkanud. käepärane teip ei pidanud vihmadele vastu ja nii ta läks.

igatahes keeratud uued kaablid ja rüütatud termorüüsse. ratas nagu uus!

helesinine unistus

mu Zebra sõidab jälle!

pulgake saabus ainult päev hiljem loodetust, ja eile pani käbi selle paika koos kõigi ülejäänud pulgakestega (põhjalik projekt, kui kõik on karpanõelteni legoks võetud). (ainult üks polt jäigi üle...)

sõidab! teeb ilusat korralikku mootorratta häält! ma ise pole veel proovinud, aga rõõm on selletagi suur. nüüd võiks siis mingi sõidu korraldada. aga kuna arturi igiköha on tagasi ja ta on muga kodune, on see suti keeruline.

ahto24

mäletatavasti polnud mu karpad süngitavad.

jätkates sealt, kus toona pooleli jäi: rolleri sain küll, aga sõita miskipärast ei julenud. pigem võtsin jalgratta. vanadus?

siis tuli töörahva püha ja käbi kadus nohu lurisedes teadmata ajaks hevimehe juurde lubatut teoks tegema: kõik lahti võtta, läbi uurida ja jama leida. millalgi lõuna ajal saingi kõne: ühest karpast on jupp puudu. hea uudis, eksole, et viga leitud. halb uudis, et eestis ei ole päris nii, et astud Karburaatorimaailma ja ütled "palun mulle üks pulgake zr7 karpa sisse." (mina ütlen 'pulgake', käbi teab, et 'jet needle'.) noh, andis tellimuse sisse ja nüüd ootame. (aga neid ootamisi oleme ennegi näinud, brõnn ootas jaapanist nukaketti kuus kuud! oli puhas õnn, et talvised kuud.)

aga et ma rat-ta-taa poleks, tõi ta zebra asemele hevimehe stunt-ratta, millega too pärnamäe tee kõrrepõlluarenduste asfalteeritud infrastruktuuril tagarattasõitu käib harjutamas. aga ma ei julge sellega ka sõita! oma osa võib olla teadmisel, et selle rattaga on keegi et kord surnuks sõitnud.

aga nüüd ma olen mures. ma kas olen saanud liiga vanaks ja laisaks, et kiivrit pähe panna, jäänud liiga araks, et igasugu asjadega sõita, või... ei teagi. hooaja algus on igatahes murettekitavalt nõrk. loodetavasti saabub esmaspäeval pulgake ja zebra tuleb koju ja ma julgen vähemalt sellega siis sõita. pressime suvekavva kiiremas korras mõne kokkutuleku, et õli natukenegi soojaks ja käsi valgeks saada. otepää tour, siit me tuleme!

aga ega käbi seepärast veel igavlema pea, et pulgakesega aega läheb. tema võttis talvel saarlase ratta ja tegi sellest mögika. saarlase loal, et mitte öelda õhutusel. me arturiga veedame juba mitu aega kolmapäevaõhtuid omapäi, sest lihtsast krossikast mögika tegemine ei ole mingi lumme kusemine. aga eile nad jõudsid nii kaugele ja laupäeval testivad mäel. suve veedavadki mägedel, ähvardavad. sellest ka otepää tuuri valik kokkutulekuks. tulge ka!

seegi pole kõik. ajaviiteks riidessepanemise, juuste kammimise ja hingamise kõrvalt lööb ta majarahva rehve täis ("kassa näe, ratta kummid polegi talvega tühjaks vajunud," imestas onu ükspäev. sain nentida, et pole tõsi.), laeb akusid (krt 3 toob selle eest alati õlle või mitu), diagnoosib velgi (krt 10 palus teda õue oma autot uurima pärast äärekividel hullamist), soovitab soodsaid rehve (veel paar õlut krt 3 poolt), nõustab j-ö filtriõli oste ja annab telefoni teel nõu free landeriga šotimaal hullavale sõbrale, kes teda teenuse hea kättesaadavuse järgi ahto24-ks hakkas kutsuma.

pole siis ime, et ta mu karpanussi peale ohkas: "parem osta ühepütine". aga no ta oli ise juures ja kiitis heaks, kui ma selle neljase poest minema veeretasin! et temast saab selle ratta mehaanik, pidi juba siis aimata olema. aga me lihtsalt ei teadnud siis veel sellest puuudvast pulgakesest. aga pulgake võib olla kaduma saanud ka ühepütasel! tõsi, siis ta ilmselt ei käiks ja me poleks teda ostnud.

kuidas teie seda teete?

sellepärast mulle ei meeldigi võõrastes kohtades sportida.

eile üritasin kolmandat korda elus Nõmme jooksuradasid. esimest korda olin koos kohalikuga ega pidanud muretsema, teisel korral jalgrattaga ning eksisin rajalt vaid korra. nüüd läksin südamevärinal omapäi jooksma.

seisin parklas ja uurisin "kaarti" nagu lollakas. no ei saa aru. näiteks olid küll joonistatud kõiksugu rajad ja stardi-finišipaik, aga viimane oli radadest eemal. mismõttes? teiseks ei saanud ma aru, kuhu sealt parklast siis minna, et mingi rajaots pihku saada. ja no üldiselt ma ikka oskan kaarti lugeda küll.

noh, küsisin siis äsjasaabunud sportlastelt juhiseid. nende põhjal sain tõesti rajale, valisin punase märgi ja asusin jooksujalu seda jälitama. kui märgid otsa said st minna sai ainult sinna, kus enne juba käisin, tegin teise ringi veel. aga kuna sportlane rääkis kolmest tõusust (mina tegin ainult kaks) ja ühes teises kohas, kus mina ei käinud, oli veel punaseid märke, kahtlustan, et päris viiekilumeetrised mu ringid ei tulnud. tõttöelda ma sellepärast teisele ringile läksingi - et veelgi suurema hoolega märgistust jälgida ja kogu ring ära teha. no ei saa! järgmisel korral mõõdan jalgrattaga ära, palju see tegi. ja kuskilt peaks siis ka uurima, kuda see ring tegelikult käib ja kust teised teavad, et ta nii käib, kui märgid ei juhata.

edaspidi jooksen shnelli tiigi ümber. kuidagi turvalisem, ehkki seal võib koeri olla. mis meenutab, et tegelt oli nõmmel ka koeri. ainult venelased saavad tulla selle peale, et tulla jooksurajale lahtise koeraga guljaitama ning saepuruteel suitsu teha, mõtlesin eemalt seda imet nähes. lähemale jõudes kuulsin, et olid küll venelased.