Tuesday, July 17, 2012

rabamatk ja vihmamatk

ükskord aprillis ma võtsin suure õhinaga oma mootorratta ja sõitsin motoklubisse. järgmisel päeval sõitsin ka kuskile ja siis tol nädalal käisin lausa haapsalus ära. kokku tuli poole nädalaga oma kolmsada kilti raudselt ära, võibolla rohkem. nende hulgas väike meeldetuletus-motosurvival heade koolitajate käe all turvaliselt tühjal lennuväljal.

tunnistan, et kohati on tsikliga sõites hirm suurem naudingust. eriti aprillis. sellepärast ma koolitusel käisingi, eks siin ole neid sõite ju päris hõredalt olnud ja otsustasin uuesti end soojaks saada ja päriselt nautida ja, noh, päris mootorratturika hakata.

tegelikult läks natuke teisiti. tegelikult ma olen ikkagi kodune ema, kes töötab siis, kui laps magab. õhtuti on mul kaks last. üldiselt kui kuskile lähen, siis on kas kiire või lapsed. ja kui on kiire, võtan ma maja eest auto, mitte ei aja kõiki vatte selga, et, kiiver näpus, parklasse jalutada ja tsikkel võtta. kord nädalas üritan leida lapsehoidja, et panna selga kontoririided ja käia koosolekul, aga siiski on sõidule kuluv aeg lühem parklassejalutamise ajast ja pole nagu väga pointi.

nii et järgmine kord pärast 28. aprilli, mil ma sadulasse sain, oligi kohe 13. juuli.

sõit viis 80 km kaugusele rappa koosolekule. eksju, nii on täitsa pointi koosolekule mootorrattaga sõita, saab ikka sõita ka. no rappa igatahes viis liivatee, millel olin rõõmus, et veel rohkem sadanud pole, paarist kohast oli pehmevõitu ja sellele ei paistnud rohke vihm küll tulu toovat.

koosolek oli meeleolukas, aknast lugesin päeva jooksul kokku kuus või seitse korralikku vihma. no kord tunnis või nii. õhtuks tuli sinna ka käbi ja me asusime teele motoklubi 20. juubeli pidustustele. kuna meie klubi on mitte lihtsalt moto-, vaid lausa motomatka-, oli pidustus nii kaugel nii paljude klubiliikmete kodudest kui võimalik: mõniste vald, läti mobiililevi. sõit sinna tõotas kestma omajagu, minema saime seitsme paiku (vist).

noh ja siis muidugi olid kõik need seitse vihma teinud selle teega, mis seitse vihma pehme liivaga ikka teevad. oli teine päris pehmeks vajunud. üks lomp paistis eriti löts ja sellele vaiksel törinal lähenedes oli selge, et sealt ma põõsasse keeran. panin siis silmad kinni ja keerasin põõsasse.see vasak jälg. otse läbi lombi sõidab käbi jälg.

ega seal midagi jubedat polnud, hoogu pold ju ollagi, tee oli pehme, põõsas oli pehme, mina olin pehme. kõik käis natuke aeg luubis ja kui teel enam ei olnud, aga põõsas veel ka mitte, jõudsin mõelda, et äkki seal on mõni kivi. see olnuks kurb, aga rabas nüüd mõni kivi! istutasin meid pehmelt magistraalkraavist alla ja kukkusime külili. jalg jäi ratta alla, aga kuna jala all oli pehme ja jala ümber korralik saabas, siis polnud sest muud häda kui et ma ei saanud kohe püsti hüpata. aga ega mul seal viga pikutada ka olnud, kuni käbi ratta ära pargib ja ratast tõstma tuleb.

jamaks läkski alles siis. kõik need kilod tuli ju tagasi teele tirida. käbi on tugev poiss küll, aga mitte niuksest august 250 kilo väljatirimisel, nii et ma pidin ikka ka käe külge panema. kõik kodinad viskasime enne põõsasse ja bensiinipaak oli ka õnneks päris tühi, aga ikka oli jube raske.samas mitte võrreldav sellega, kui raske oli pärast sadulasse istuda teadmisega, et seda seitse vihma näinud lödi on mul veel seitse kilomeetrit sõita. ja need numbrid on reaalsed seitsmed, mitte poeetilised seekord! kui asfaldile jõudsime, pidasin korra kinni, et käbile teatada, et NÜÜD ma kolin küll tagaistmele. noh, selle nädalavahetuse matka pidime muidugi nii ära tegema, nagu olime, mina omal ja käbi w rattal, aga nii evolutsiooniliselt ma mõtlesin küll tõsiselt, et ma kardan rohkem kui naudin ja nahhui naada.

no sellise augu tegin põõsasse.

aga noh siis me sõitsime sealt ardu tagant rabast mööda maanteed number kaks peaaegu lõpuni ja siis veel 30 kilomeetrit pimedas võrumaas ja siis 200 meetrit siledat kena kruusa läti poole ja siis tuli just enne kohale jõudmist üks hiiglaslik mudalomp. käbi jäi ees seisma ja viipas, et ma mingu ees. mina muidugi ei läinud, ma tahtsin teada, mis seal on. ta läks oma mudavurriga ees ja laksas ikka korra ratta risti mu meelest. siis ma võtsin käigu välja ja mõtlesin et tegelt ma võin siit jala ka ju minna, asi see siis telki-kohvreid pool kilomeetrit tassida pole. siis me tulime käbiga vist samal hetkel selle peale, et ta sõidab mu ratta ise siit läbi. oli natuke piinlik ka, aga õnneks teised motomatkajad seda ei näinud, et mari kartis.

järgnevatel päevadel näitas käbi kõigile neid pilte ja mina pidin andma selgitusi, miks ma ikkagi ratta põõsasse viskasin. ja ma sain teada, et KÕIK naised, kes üritusel olid, tulid sellest lombist jala läbi. mitte ainult mina. kõik kolm ise lenksus olnut ja ka kõik need, kes tagaistmel sõitsid - need kupatati enne lompi maha lihtsalt. ühtlasi imestas üks kogenud naisrattur pilte vaadates, et ma niuksele rabateele oma maanteerattaga üldse läksin ja sõitsin ja julgesin ja üldse. ja siis ma enam ei tundnudki, et ma olen äpu või arg või saamatu. selgus, et ma olen täiesti pädevalt julge ja vapper motonaine, samasugune nagu teised emad-motonaised. lihtsalt tavaliselt ma puutun kokku meeste, mitte naistega, ja nendega võrdlust ma muidugi välja ei vea. aga ei peagi!

pühapäeval koduteele asudes pidas ilma kenasti esimese suure ristmikuni. siis hakkas sadama, ajasin kiled selga ja ennustatavalt kolmetunnine kodutee võis alata. olgu öeldud, et nende 303 kilomeetri jooksul EI sadanud umbes 20 jooksul, millest 10 olid lausa järjest. ma olen enne ka saanud terve päeva vihma, aga mitte nii pika vahemaa juures. sellegipoolest nautisin ma seda sõitu, sest ma sõitsin asfaldil. väikesed nunnud mitte liiga kurvilised lõuna-eest vahelduva maastiku ja loodusega ja ilusate vaadetega teed, vot need on minu rida. sirge asfalt on jah igav, ehkki lihtne, kruusa jällegi ma ei usalda. aga sõita läti piiri äärest ääri-veeri viljandisse, see on mõnna! isegi kui kogu aeg sajab.

nii et ma siis esialgu veel jään sadulasse. need rabalogistikad lihtsalt peab järgmistel kordadel paremini läbi mõtlema.



PS ükskord prismas oli üks mees, kes vaatas mind sellise näoga, nagu ma peaksin talle tere ütlema. kuna mul pole nägude peale üldse mälu (jah, see ongi põhjus, miks ma ei ütle inimestele tänaval tere. ma kardan lolliks jääda, sest ma pole päris kindel, kas see on ikka see nägu, kellele peaks ütlema. aga linna peal räägitakse, et öö on ülbe...), siis ma ei julenud eriti öelda. a pärast kassas meil oli kuidagi kontakt, ta vist ise astus ligi ja ütles et tuttavad inimesed. tunnistasin, et nägin ta uudistavat pilku ja juurdlesin, kas teretada. ta rahustas, et teretama ei pidanukski, ta on täitsa võõras. no selgus, et blogilugeja, ja käskis rohkem mootorratastest kirjutada. see on sulle, prisma-stalker :)

Wednesday, July 11, 2012

kilu kurku

ja kümme päeva tagasi lõigati mul mandlid ära.
alguses ma vaevu hingasin. kurk oli paistes ja auk oli nii väike lihtsalt.
kui hing sees, siis ma vaevu rääkisin. lastega suhtlesin käteplaksudega, käbile kirjutasin pikemad jutud. ühesõnalised teated üritasin kähistada.
nüüd ma räägin peaaegu nagu päriselt, lihtsalt vaiksemalt kui tavaliselt ja pika jutu peale hakkab kurgus valusalt kraapima, siis juba valin hoolega, kas on vaja öelda või kas saab asja aetud viipekeelega.
aga vot söömiseni pole ikka jõudnud.
täna näiteks sõin hommikuks neli krabipulka, lõunaks tikutopsi jagu juustu. õhtul läks paremini, üks grillitud kanasüda ja kaks (väga pingutatud) ampsu grillitud lõhet, aga päeva kalorid tulid ikkagi kausitäiest jäätisest. jäätis on parim kurgule, kuna külm tuimestab valu ja alandab turset, nii vähe kui seda veel on, aga teate, ports päevas on lagi. teise pressid juba vägisi ja kolmas on nii lääge et pigem nälgid. ja siis, pärast seda, kui ühel päeva kaks portsu pressid, on asi juba nii kaugel, et ei taha seda järgmised neli päeva.
võibolla sellepärast mul nii aeglaselt edenebki, et ma ei söö iga päev jäätist. aga see on nii lääge ju!

aga vot põhiline. miks ma teoorias nii hästi toimiva "hoia suu kinni"-dieedi juures ainult ühe kilo olen alla võtnud, ah?

Saturday, July 07, 2012

it's back!

ma ei ole sellest vist väga põhjalikult rääkinud, aga on aeg.

kunagi keegi sõnastas selle väga kaunilt: "sul on halb it-aura."
armsad lugejad, mina olen mari öö ja mul on halb it-aura.

see väljendub tehnikaseadmete - nii elektroonika, infotehnoloogiliste seadmete kui vahel ka sisepõlemismootoriga isendite käitumises minu käe all viisil, mis asjatundjate hinnangul ei ole seletatav ega võimalik. see on muide ka võimas takistus, miks ma ei lähe kunagi tele- ega raadioajakirjandusse enamaks kui mingiks toimetajaks või assistendiks.

näiteks võib juhtuda, et ma istun autosse, millega keegi teine just veerandtunni eest maja ette ja see ei käivitu. siis ma võin helistada ahto24-abitelefonile (käbile noh) ja lasta tal telefonis kuulata ja täpselt talle kirjeldada, mida ma teen ja mida auto ei tee. kuna telefonitsi näib kõik õige, sõidab käbi teisest linna otsast kohale, et asja lähemalt uurida, sest jama on vist mastaapsem. sõidab kohale, tulen eest ära, istub autosse ja... käivitab selle esimesel katsel. mis viga oli ja miks mul ei õnnestunud, pole teada. pole päris geelküüntega tehnikavõõras tütarlaps justkui, enne ja pärast ikka ka autosid näinud ja käivitanud ja sõitnud, aga vot oli niuke lugu.

teinekord juhtus, et ülikoolis vahetati nädalavahetusel serverit. füüsiliselt kohe. hoiatati ka, et esiteks ei saa asjadele sel vahetusel ligi ja teiseks võib midagi pahasti minna ja asju ära kustuda, nii et tehke väärtuslikust koopiad. mul midagi huippuägedat nagu polnud ja lootsin lihtsalt, et salvestatud vahvad kirjavahetused jäävad alles. olin just olnud ebatavaliselt virk salvestaja-katalogiseerija ja mul oli inboksis ainult 18 kirja, ülejäänud vajalik kraam kõik seal, kus vaja. vot ja kui esmaspäeval pinetama istusin, oli mu meilboksis ca 86 kirja, muude hulgas a) neid, mis ma olin varem kataloogidesse tõstnud; b) neid, mis ma olin ära kustutanud, ja unixis väidetavalt oli kustutamine igavene; c) lugemata kirjade all esitleti suvalist kraami. rääkisin kummalisest seisust sysadminile ka, aga ta ainult naeris, et nii ei saa olla, et kustutatud kirjad tagasi tulevad. aga no tulid! 

telefonidega ei ole lihtsam. see vana kõigekindel samsung mul, see mõnikord ei kuule, mis ma räägin. või kui kuuleb, siis vähemalt ei vahenda vestluspartnerile. aru saan sellest siis, kui olen tükk aega jahunud ja siis hakkab kostma "halloo, halloo, kuuled vä, halloo!" no kuulen küll, sina mind ei kuule! siis aitab, kui kõne katkestada ja uuesti helistada. seda tegi ta suvalistel hetkedel, sugugi mitte iga kõne või päev. viisin garantiisse ka kord ja sain sama targalt tagasi, kaasas dokument garantiipoistelt, kus kirjas "viga ei ilmnenud.

mullu augustis ostsin nutifoni. see hakkas üsna varsti tegema niukest trikki, et käitus, nagu ma vajutaks mingeid asju. tegelikult ei vajutanud või vajutasin midagi muud. tema sisenes suurneva hooga omatahtsi ise menüüdesse-otsingutesse ja surises ikka täisa pikalt pihus, kuni lõpuks oli enamasti ees teade "not found, speak again" vmt, no nagu ma oleksin üritanud häälkäsklustega guugeldada. panen käe südamele ja tunnistan, et ma ei tea tänase päevani, milliste kombinatsioonidega selline võimalus avaneks, kui ma päriselt tahaksin nii teha, aga minu telefoni uskumist mööda tellin ma vastava otsingi kümneid kordi päevas. back-nupp selleks hetkeks tavaliselt enam ei funganud ega üldse ükski minu sõrmeviibe sel ekraanil, lühisest aitas välja "klahvilukk" peale ja maha lülitada. jama iseenesest elu ei seganud, see ekraanilukustus sai mul väga käepäraseks päästevahendiks ta jamade seest. aga lõpuks juhtus juba nii, et ma ei saanud kõnedele vastata, sest ta lihtsalt ei allunud mu viibetele. niisiis nädala eest võtsin aega see masin lõpuks garantiisse viia. seniks kolisin samsungile üle. tolle vead pole ilmnenud, aga mul pole eriti ka kõnevõimalusi olnud seoses siin kirurgide külastamisega.

täna sain teate, et telefon hooldusest tagasi, võib järele tulla. letis oli seesama nunnu poiss, kellele ta viisin. kättesaamine oli päris pidulik, telefonil oli nunnu karp ümber, kaasa pakitud ekraani pühkimise lapike. ei hakanud poes kaarte ümber kolima, mõtlesin üksi kodus omaette põrandale maha istuda ja nautida, ikkagi nagu uus ju! paberile olid hooldusmehed õnneks kirjutanud, et puuteekraan kalibreeritud vmt, kõlas igatahes turvaliselt.

kui kodus nautima hakkasin, oli päris raske setup-leheküljed läbi teha, sest, noh, ta tegi ikka seda, mida ise tahtis. natuke isegi oli osavamaks saanud, sest nüüd ei maandunud ta seiklused alati samas kohas ehk häälotsingus, vaid ikka no ükstapuhakus, küll üritas kontakte otsida, küll sõnumeid kirjutada, küll raadiot käivitada või lokatsiooniga tegelda.

viisin raisa tagasi nunnule poisile. eelmisel korral ma olin üritanud seda segadust, mida masin teeb, kirjeldada. seekord mul seoses mainitud kirurgiliste protsessidega eriti mõnus rääkida polnud, andsin talle telefoni pihku ja palusin napisõnaliselt (aga sõbralikult!) paigaldada esilehele kell. see muidugi õnnestus tema käes kenasti. mühatasin tüdinult ja hakkasin soovitama, et üritagu veel midagi, aga juba läkski masin ähmi täis ja sisenes kuskile, kuhu mitte keegi tal polnud palunud minna. poiss pani telefoni ehmunult lauale ja pakkus, et ega ta seal niisama ikka midagi ei tee. aga vot tegi küll, nagu minulgi kodus! noh, nüüd kirjutas elevil nunnu hoolduspoistele palju pikema veakirjelduse kui esimesel korral ja ma kolisin oma kaardid tagasi samsungisse. loodan, et poiss pani telefonile nüüdki sellise karbi ümber, et hooldusemehed saaksid ta koos sõbraliku teatega "i'm back!"