ahto24

mäletatavasti polnud mu karpad süngitavad.

jätkates sealt, kus toona pooleli jäi: rolleri sain küll, aga sõita miskipärast ei julenud. pigem võtsin jalgratta. vanadus?

siis tuli töörahva püha ja käbi kadus nohu lurisedes teadmata ajaks hevimehe juurde lubatut teoks tegema: kõik lahti võtta, läbi uurida ja jama leida. millalgi lõuna ajal saingi kõne: ühest karpast on jupp puudu. hea uudis, eksole, et viga leitud. halb uudis, et eestis ei ole päris nii, et astud Karburaatorimaailma ja ütled "palun mulle üks pulgake zr7 karpa sisse." (mina ütlen 'pulgake', käbi teab, et 'jet needle'.) noh, andis tellimuse sisse ja nüüd ootame. (aga neid ootamisi oleme ennegi näinud, brõnn ootas jaapanist nukaketti kuus kuud! oli puhas õnn, et talvised kuud.)

aga et ma rat-ta-taa poleks, tõi ta zebra asemele hevimehe stunt-ratta, millega too pärnamäe tee kõrrepõlluarenduste asfalteeritud infrastruktuuril tagarattasõitu käib harjutamas. aga ma ei julge sellega ka sõita! oma osa võib olla teadmisel, et selle rattaga on keegi et kord surnuks sõitnud.

aga nüüd ma olen mures. ma kas olen saanud liiga vanaks ja laisaks, et kiivrit pähe panna, jäänud liiga araks, et igasugu asjadega sõita, või... ei teagi. hooaja algus on igatahes murettekitavalt nõrk. loodetavasti saabub esmaspäeval pulgake ja zebra tuleb koju ja ma julgen vähemalt sellega siis sõita. pressime suvekavva kiiremas korras mõne kokkutuleku, et õli natukenegi soojaks ja käsi valgeks saada. otepää tour, siit me tuleme!

aga ega käbi seepärast veel igavlema pea, et pulgakesega aega läheb. tema võttis talvel saarlase ratta ja tegi sellest mögika. saarlase loal, et mitte öelda õhutusel. me arturiga veedame juba mitu aega kolmapäevaõhtuid omapäi, sest lihtsast krossikast mögika tegemine ei ole mingi lumme kusemine. aga eile nad jõudsid nii kaugele ja laupäeval testivad mäel. suve veedavadki mägedel, ähvardavad. sellest ka otepää tuuri valik kokkutulekuks. tulge ka!

seegi pole kõik. ajaviiteks riidessepanemise, juuste kammimise ja hingamise kõrvalt lööb ta majarahva rehve täis ("kassa näe, ratta kummid polegi talvega tühjaks vajunud," imestas onu ükspäev. sain nentida, et pole tõsi.), laeb akusid (krt 3 toob selle eest alati õlle või mitu), diagnoosib velgi (krt 10 palus teda õue oma autot uurima pärast äärekividel hullamist), soovitab soodsaid rehve (veel paar õlut krt 3 poolt), nõustab j-ö filtriõli oste ja annab telefoni teel nõu free landeriga šotimaal hullavale sõbrale, kes teda teenuse hea kättesaadavuse järgi ahto24-ks hakkas kutsuma.

pole siis ime, et ta mu karpanussi peale ohkas: "parem osta ühepütine". aga no ta oli ise juures ja kiitis heaks, kui ma selle neljase poest minema veeretasin! et temast saab selle ratta mehaanik, pidi juba siis aimata olema. aga me lihtsalt ei teadnud siis veel sellest puuudvast pulgakesest. aga pulgake võib olla kaduma saanud ka ühepütasel! tõsi, siis ta ilmselt ei käiks ja me poleks teda ostnud.

laupäevaõhtune idüll kassiga (natüürmort)

"mul on küün perses!" haliseb kalor köögilaua taga taburetil kõõludes.
"küün! KÜÜN?! mul on ait perses!" osatan mina valjult.
kass teises lauaotsas häälitseb rahulolematusest teatades.
vanaema kummardub osavõtlikult tema poole: "ja mis sinul perses on?"

pornokuninga piinad

see meie maja sotsiaalne kapital hakkas eile vaikselt üle ääre juba ajama, kui majavalitsus tuli oma järjekordsele timurlasele lõksujuustu laenama ja mul ühtki hilpu seljas polnud. jah, just, isegi sokke mitte! (milleks siis veel kinnisvarasse investeerida kui mitte selleks, et oleks koht, kus paljalt ringi lasta!)

lause "ma libistan midagi mugavamat selga" sai igatahes täitsa uue dimensiooni, kui oma võlud rätikusse keerasin, et vaene mees saaks silmad avada ja näeks juustu lõigata.

aga timurile juust meeldis:

ajakirjale "korteriühistu" (kaastöö)

üks üksmeelne ühistu

meie ühistu esimees kurtis täna nii hirmsat nälga, et lubas täitsa maha surra. sõnad läksid suus lausa sassi teisel. aga kodus olevat aint kardulast. ütlesin siis, et kui mu poeg võimaldab, hakkan kotlekaid tegema. tema võttis seepeale mu poja kaasa ja läks koju kardulast keetma ja last hoidma ja mina sain meile kõigile kotlekaid teha. oli tore päev!

tubli, mari!

bussi uksed olid neli päeva lahti.
kodu uks oli terve päeva lahti (no ilma et kedagi kodus olnuks).
parkimistrahv tuleb 14 päeva jooksul ära maksta, aga kui sa selle vaidlustad, on neil 30 päeva aega vastata. vahepeal on 16 päeva aega mind maksmata jätmise eest vangi viia. see on nimelt nii või?

aga ikkagi mulle tundub, et mul läheb paremini kui kaloril. kes olevat kusnud rahumeeli ja silmanud seinal või lae all üht hiiglaslikku byronit. vaadanud ja kusnud ja kusnud ja vaadanud ja siis puhunud ämmelga peale. see ehmund tuule peale ära ja sadanud põrandale, kalor kiljatanud ja keksinud jalalt jalale. tuba kõik märg.

neetud öö

ma olen neetud: mul on telefonineedus.

iga jumala kord, kui mul on vastamata kõne tundmatult numbrilt või ma teen erilisi pingutusi, et telefonile vastata - magav artur süles ja telefon kaugel või just paljalt vanni roninud, et duši alla minna, ja telefon toas mõne jope taskus -, või teinud erilisi pingutusi, et vastamata tundmatule tagasi helistada - nt keset superlärmakat üritust -. on helistanud mõni vale number. küsitakse leenat või aljoošat või uuritakse inglise keeles, kes ma olen. nii olen ma loobunud võõrastele vastamata kõnedele tagasi helistamast. nigunii on mingi jama jälle.


ma olen neetud: mul on kinganeedus. algas kunagi nii kolme aasta eest, kui ma ostsin endale uued talvesaapad. ostsin ära, käisin paar korda, ei olnud üldse nii mugav kui vanadega. viisin vanad kingissepa juure, kes nad imeilusaks tagasi tegi ja uued jäid kappi. rohkem pole ma uusi saapaid näinud.

vol.2 tuli pisut hiljem õiska kommuunis, kui kalor sünnipäeva pidas. üks külaline piidles mind tükk aega ja küsis siis, kas ma olen kohalik. viipasin viisakalt keskmisele uksele: mina elan seal. vaatas ja ohkas: jah, ma vaatasin et sul on sussid... ma niii tahaks ka susse! lahke inimesena juhatasin ta enda juurde ja tuhlasin tema kommentaaride saatel läbi suure jalatsikuhila - no tsiklisaapad, talvesaapad, suvekingad ja iga hooaja alternatiivid ja j. vastav komplekt, peokingad jne. neid ikka oli seal. kaevasin välja oma NB sandaalid, sest need olid reguleeritavad - tal oli suuuur jalg. aga ei sobind talle needki. mingi loogika leidsime, et kui ta sussid paneb käte otsa, siis käpuli käies on pooltel jalgadel sussid olemas, aga teostuseni see ei jõudnud. (ma kahtlustan, et härra oli ülikonnas nigunii ja see polnuks väärikas.)
ja vot kevadel olid mu sandaalid läinud. sestsaati nimetangi ma seda härrat sussi-ummiks: pole muud seletust kui et ta need tasku ajas ja kaasa võttis.

vol.3 on siis nüüd: panin sügisel jalatsikuhja oma tossud ja kingad ja nüüd neid enam pole.


ja nagu elu niigi põnev poleks, oli meil õiskal Josh ka: kohalik poltergeist, kes armastas asju ära peita. kord võttis mu load ja pani päev hiljem otse nina alla tagasi. ses m,õttes keset nina, et mina nägin neid viimati poes, kui oma isikut tõendasin, vahepeal pold kusagil, ja siis üks hetk olid mu ees paberihunnikus, mida parasjagu sorteerisin. oli hunnik, kust jagasin asju teistesse hunnikutesse, ja kui korra selja pöörasin arvuti poole, siis naastes olid äkki load...

nii ta ikka jantis, aga mu võtmekimp hakkas niipalju meeldima, et ei toonudki enam tagasi. tulin koju, keerasin ukse lukust lahti. võtmed olid käes, kui sisenesin, sest mäletan, et tahtsin nad seespool ukse ette keerata, nagu meil kombeks oli. a kellegi kimp oli juba ees ja astusin tuppa. rohkem pole ma neid näinud. ei leidnud toona korterit läbi kammides, ei leidnud hiljem välja kolides ja pole kuulnud ka, et sumps korterit müügiks tühjendades oleks leidnud.

mis imelik masin see olla võib...

nunne tänaval kõndis see punaste lokkidega poiss, kes telekas g3 telefone reklaamib. käes oli tal väga suur antiikne lamp. näete? hinna sees! näete?

täitsa naljakas oli.

ja nunne tänaval oli kalori auto kohal mingi punane škoda. algul vaatasin et tohoh, otu on auto punaseks värvinud, a siis märkasin et marki on ka vahetanud. väike kahtlus jäi, et äkki on kellegi teise auto, ja jätsin seekord graffiti tegemata. (kui te näete linnas autot, mille uksel on kiri "ö oli sin", siis teate, et ühel tüdrukul on näpp porine.)

ja ega see talvel kärutamine palju erinev midagi. lihtsalt lükkamise asemel tuleb täie jõuga rammida, et selles lumes midagi üldse liiguks; autosid tuleb kriipida, sest kõnniteed on täis pargitud (muidu on ka, aga nüüd võtab lumevall veel kummaltki teelt meetri); õues tuleb püsida, sest poes on palav; ja kindad tuleb käes hoida, sest randmed on niigi täitsa läbi. (aga vot täna tõstsn vankrist korvi välja, see on ikka mitumitu kilo raske "voodi". nüüd lebotagu suurte laste istumiskärus, mis õnneks kah pikali käib.)

oh ja viru keskuse alla keldripoodidesse tuleb minna nii, et sa lähed ümberkaudsete ristmike kaudu ringi ÜMBER viru keskuse, et liftiga tunnelisse sõita ning sealtkaudu läheneda (sest keskuse liftidesse on tiinekad vist lausa sisse kirjutatud, lisaks on seal palav). ning siis sa leiad, et see lift on katki. lifte on küll kokku kolmel nurgal, aga järgmise juurde pääsemiseks tuleb ju jälle kilumeetrine ring teha...

lapsega linnas

proloogina pean rääkima sellest, kui me kaloriga esimest korda õiska kommuunis kokku kolisime. noh mina olin seal paar kuud olnud ja tema visati just karu ühikast välja ja ta vajas kähku voodit, kuni miski korteri leiab. õiskal oli voodi ja ma ütlesin et küsigu peremehelt. ja see esimene õhtu, kui ta sinna tuli, on mul meeles sellepärast, et ta naeris lihtsalt terve õhtu, diivanil kägaras, ükskõik mida ma ütlesin või rääkisin. väga imelik oli, aga no lõbus ka.

ja praegu on vahel samamoodi.

tegime pühapäeval kolmetunnise kassikärutamise. ega me kaugele jõudnud, kodust balta kaudu raeplatsi, katse viru keskusse tungida, tiir ümber kaupsi ja kodurimi kaudu tagasi. kusagil poole peal, kui ma ütlesin lause sees „dressipluus“, naeris ta paar minutit ja avaldas oiates kahtlust, kas see sõna on ikka olemas. (sarnast kahtlust avaldab ka nt mu ema kitsemampli-hoidiste ja rullbiskviidi-isu peale.) aga ta leppis, kui ma paar sammu edasi tegin ettepaneku külastada kaubamaja helimaailma. kolmandat vaidlusi tekitanud sõna ei mäleta.

kaubamaja vaateaknamaailma süvaanalüüsi juures oli minu kord prügikastidelt tuge otsida, kui ta avaldas kahtlust, et fooliumisse mähitud laps ei pruugigi olla laps, vaid hoopis väike inimene. ütlesin küll, et lapsed ju ongi väikesed inimesed, aga ta vaidles täitsa tõsiselt argumendiga „eiiii, on ju little people!“ ma loodan, et väga paljud inimesed ei märganud meid tõsimeeli arutlemas, kas meesmannekeeni siidsuspedesse varjunud riist on otsapidi üles või vasakule. me lausa parkisime kassikäru turvaliselt ära, et asja lähemalt uurida. mina väitsin, et natuke vasakule, tema, et see on kuidagi ebarealistlik. aga kui avastasime muidu igati trimmis selli keskkonalt jenkarõnga, leppisime, et see mees ongi ebarealistlik, ja tänasime õnne, et ta silmad olid unemaskiga kaetud ja ta ei näinud meid teda arvustamas. põnev väljakutse analüüsi korrata oli viisteist sammu edasi, kui just meie kõrval maandus klaasseintega lift...

ja sellest, et ma viru sebral otse minu poole kihutavat teist lapsekäru vaadates hüüdsin avantüristlikult „kes enne ära pöörab!?“, ei saa ta vist kunagi üle.

PS aah, tegelikult oli välja minnes esimene plaan kiiremas korras kusagilt süüa saada, aga balta pitsa tundus liiga ruttu, raeplatsilt võtsime ainult hõõgveini, kaubamaja söögipoodi ei hakanud talvekombesse pakitud lapsega isegi minema, wokwok oli tehniliste probleemide tõttu suletud ("tervisekaitse", nentis kalor) ja mäkis miljon turisti. nii lõpetasime kodurimis ostes kanakoibi, mis veel paar tundi ahjus küpsesid.

surprise!

filmidest jääb mulje, et see on nii lihtne. kurat, sellest orgunnist endast annaks paarihooajalise sarja vändata.

kõigepealt pead sa suht täpselt teadma, millal üllatatav koju tuleb.
või noh, KÕIGEPEALT peab sul olema ligipääs tema kodule.

siis pead sa korraldama nii, et ta tõesti tuleks, mitte ei läheks kuskile kondama. et kui kalor meerikast tuli ja ML tema enda autoga talle järele läks, pidime mõtlema terve õhtutäie üritusi selgitamaks, miks üllatatav ei pea ML koju viima, vaid ML tuleb hoopis temaga kaasa tema koju.

siis pead sa lootma, et kõik inimesed õigeks ajaks kohal on, et tagatuppa peituda. hilineda ei saa.

siis pead sa kõikide jalatsid sauna peitma.

siis pead sa kõik autod salme kultuuripalee ette parkima.

siis pead sa ML-le ütlema, et tulgu kustkaudu tahab, aga mitte salme eest läbi. "oi, kõik on siin, ärme lähmegi koju!" kujutleme kalorit hüüdmas.

kui kõik on korraldatud, helistab üllatatav eelmisest lennujaamast ja küsib, kas keegi õhtul kodus on, juhuks, kui tal võtmed pariisi lendasid kohvriga. ütlen, et ei ole, aga kui vaja, siis helistagu, ma tulen. mõtleme kiiresti välja plaani, kuidas korraldada juhul, kui võtmed tõesti pariisis on. muidugi selgub ka, et lend hilineb paar tundi.

meenub, et tal võib olla kihk kohtuda mõne töökaaslasega kojutuleku asemel. otsime kaaslase numbri välja ja keelame kohtumise ära.

siis pead sa välja uurima, kuidas saaks valve all olevas korteris liikuda ilma et andurid sellest aru saaks.

ja siis, kui hilinejadki on tuppa jõudnud, hamburgerid valmis (sa pead lihaküpsetamise lõhna jõudma välja tuulutada!), welcome-home sildid koos õhupallidega üles riputatud, papist koonused kõigil peas ja prääksuv papist vile suul, kui te ootate tagatoas ML konspiratiivkõnet tähenduses "jõuame kohe, kustutage tuled!", hakkab signalisatsioon undama. kinniteibitud andurid ei ole lahendus.

võtad häire maha, parooli, et turvafirmasse rahustav kõne teha, ei tea, ja loodad, et teid kõiki miilitsasse ei viida.

saad kõne üllatatavalt, kes uurib, kas nüüd on keegi kodus. loomulikult eitad, sest sa juba enne teatasid, et oled teises linna otsas. imestab häire üle ja sa valetad kiiresti, et võibolla käbi (mida sa küll ütleks, kui kellelgi peale sinu ta võtmeid poleks?). lõpetate kõne ja sa ütled käbile, et kohe ü helistab ja küsib, kas tema andis häiret. kõne saabub ja käbi jahub midagi koodi unustamisest. miilits ei tule ja tagatuba hääletab signalisatsiooni maha. uuesti midagi kokku valetada oleks juba raske.

kui saabub hoiatav kõne ekipaaži lähenemisest, on artur lõpetanud söömise (mis olnuks mugav, sest hoiaks ta mugavalt kuss õigel hetkel) ja hakkab häälekalt peeretama.

ja kui saabub üllatav, läheb kõik siiski hästi - infarkti ta ei saa, samas ilmselt üllatub, kõigil on papist mütsid peas ja... ja siis ta teatab, et tegelikult ameerikas üldse ei tehtagi selliseid pidusid!

PS unustasin: sa pead trepikojas tolmuga katma hilinejate märjad saapajäljed, mis välisukse juurest joonelt ü ukse taha viivad.

rahvusvaheline naljapäev ehk sinisuude vennaskond

vaja läheb:
pakk musta peitsi
vett
kokakoola pudelit
pintslit ja riiulit vmt (rekvisiitideks, kui päriselt vaja pole)

sega peits kokapudelisse ja säti end rekvisiitidega tööle.
oota ohvreid, kes suga juttu jäävad ajama ja märkamatult su kokat üritavad juua.
kui nad küsivad "mis kurat see on?", vasta hoolimatult "ah, peitsin siin riiuleid mustaks" ja vaata tulemust.

nii läks mullu sui kaloriga ja eile mu emaga. küll kogemata, aga miks mitte naljapäeval januseid sihilikult lohku püüda.

ps see peits on täitsa looduslik ja ebamürgine. aga suukesed teeb kenasti mustikasiniseks :p kalor võib maitset kommenteerida. rohkem pole ta küsimata siin midagi joonud.

kiisuke auh?

kalor istus eile mul tugitoolis ja küsis, kas me paneme kassile ikka mingi päris nime ka.
ütlesin muiates, et oli nagu plaanis küll.
ei, täpsustas ta, ma mõtlen lisaks sellele, mis ta nigunii peab saama.

et üks passis, üks kõnes ja üks kõhus? ta igatahes pakkus hüüdnimeks Onu Fjodorit, mis olla vist petshkini*-multikates kassi nimi.


* anna, kuidas sa siin saad seda shveitsi-tähte? kui ma alt+gr vajutan, võetakse seda kui käsku 'publish'.

nii ma tapsingi teie ferdinandi

kcal ütles eile, et ta ei ole sellepärast viimasel ajal üldse blogisse midagi kirjutanud, et kõik naljad räägib mulle ära ja siis on ju imelik ja igav, kui mina loen neidsamu nalju sealt. palun siis vabandust kõikide ta lugejate ees, et me jälle sõbraks saime.

üks tugevamaid kõhulihasetreenijaid oli see, kui istusime raekoja platsil ja ta pildistas tuvisid. mõtlesime, miks tuvid liiva söövad, ja ta arvas et sellepärast et tuul ära ei viiks. mina arendasin mõtet edasi, et kui kõrbes oleks linde, polekski seal liivatorme, sest linnud söövad kõik liiva ära ja tuul ei saa seda ära viia. noh siis selgus, et nad ikka söövad selleks liiva, et tuul LINDU ära ei viiks. mitte liiva, nagu mina arvasin. ehkki ma olen siiamaani veendunud, et keegi võiks tänavatelt liiva ära süüa, et tuul seda mulle silma ei saaks puhuda.

noh aga niimoodi see ei olegi enam naljakas.