ema käis nädalavahetusel ja jättis kostiks kappi tüki soolalõhet.
soolalõhe ju lausa karjub saia järele, eks?
vot, ma ei viitsind poodi minna ja tegin siis ise.
ja retsept oli kahe pätsi kohta.
aga meie pere saia ei söö. või noh sööks, kui emme lubaks, aga ma olen veendunud saiavastane, kui just lõhet ja keeduvorsti pole, ega luba arturil ega käbil saiast elada. endal ka mitte.
niisiis, kes teise pätsi ära sööb?
(kala jääb mulle!)
võibolla ma peaksingi pildiblogi tegema. ikkagi tuhat sõna...
skooris võiks kajastuda ka tahasaadud kordade ja mahalastud pedede arv. kuna ei kajastu, ütlen taustaks lihtsalt, et see skoor on ulmeline. minge proovige ise järele!
ma tahtsin lihtsalt öelda, et ühes tantsupeotantsus teeb tüdruk ca 150 sekundi jooksul umbes täpselt 39 tiiru ümber oma telje. nipet-näpet veel peale, poolpöördeid või midagi. noh, poiss teeb ka paar tükki, aga see tüdruku osa on päris ulme. ja tuljakus, teate, tuljakus on üks koht, kus poiss teeb kahe polkasammuga, see on kokku kuus sammu, pool ringi. POOL RINGI!
PS ma vaatan et see blogi sai eila kolmeaastaseks. palju lilli!
reede hommikul oli üks kolmest korrast poolaastas, mil ma pidin kassi ise "tasteaeda" viima. no ei ole hommik minu aeg päevast! eelmisel korral pidin meid ühe rekka rataste alla surnuks litsuma, seekord nühkisin pärast kodus parkides autot tükk aega vasta naabri oma enne kui aru sain. siis veel tükk aega, enne kui autod jälle lahutatud sain. aga vist ei juhtunud midagi, vähemalt oma oma poolunes ei leidnud kummaltki autolt jälgi väiksemast ega suuremast hõõrumisest. võibolla nägingi unes seda?
pärast seda, kui olin reedel poeskäiguaja päevaunele kulutanud (teenitult, nagu näete!), pidin lapsega koos poodi minema. see oli üllataval kombel päris tore - kui me kahekesi oleme, on ta täielik kullatükk ja musterlaps ja parim sõber - ja ma ostsin nelja käigu jagu kaupu: forelli-köögiviljavorm, zuccinipirukas, juustu-brokkolimuffinid ja brownies. kes ja millal selle kõik pidanuks valmis tegema ja kes ja millal ära sööma, sellele ma oma väikest unist peakest muidugi vaevama ei hakanud. praeguseks on kaks neljast valmistatud ja osaliselt söödud, kaks ootavad oma aega.
hommikul sõitis menüüsse sisse veel ämm, ladudes lauale potitäie vürtside all ägava kiluga, kolmveerandkiluse kotikese räime ja teise samasuguse kilusi. räim oli õnneks puhtastatud ja kiluga kaasnes kolm imemaitsvat näidiseksemplari, mis juhtub, kui laotad mehed veerandtunniks ahjuplaadile ja katad santa maria ettevalmistatud kalamaitseainega. tõesti maitsev. "sa praed räimi? vajutis?" imestas kalor, aga sõi küll. aint kalahais on igal pool nüüd. räimed lähvad ilmselt pannile ja marinaadi.
kes teab, võibolla hakkabki nüüd nii olema. ma elan nagu mingis mustas augus. asju juhtub küll, aga ma ei oska või viitsi või suuda või taha neist kirjutada. isegi naljakaid ja häid asju tuleb ette, mis vääriksid, aga...
aga mis tuju sa tahad, kui nohud ja köhad ründavad lakkamatult nii mind kui arturit?
või kui mujal eestis on kelguilm, ainult meil siin värdjalik must maa?
või kui leivajuuretis mu käes muudkui sureb, ükskõik kui vägeva mullitava purgitäie ma kusagilt hangin?
või kui artur hakkas täitsa iseseisvalt uinuma, aga siis tuli aastavahetus ja ta oli neli päeva mujal ja nüüd toimub see ainult suure kisa saatel?
või kui nõudepesumasin ei pese potte täitsa puhtaks?
või kui arvutil üks klahv ei tööta ja nüüd tal on mingid tõrked ka ülesbuutimisel?
noh, täna ajasin lapse lasteaeda hoolimata igiköhast. sest et mina lihtsalt ei funktsioneeri, kui ma ei saa oma hummikuund. magasin 11-ni ja natuke on juba parem - näete, kirjutan! öösel ründasin teda unepealt sooja hanerasva ja villase salliga. eks saame imet näha. selgus, et ma olen seda hanerasva asja poolikult teinud - määrind küll sooja rasvaga, aga mitte villa sisse mässinud. iseasi, kuidas on võimalik rinda sisse mässida. villane sall küll, aga käed jäävad ju ette.
noh, kelguilma saime jõulukuuske tuues ja nüüd aastavahetusel lausa neli päeva. meil on selline kena traditsioon sõpradega veeta aastavahetus kusagil tsivilisatsiooni taga metsas. neli päeva ahjupuude tassimist, lauamänge, veini ja uudistepuudust. too aasta, kui artur sündis, jäi mul vahele, aga ikka viimsaed 6-7 aastat muidu on nii tulnud ja vist alati paksu lume ja siivsate miinuskraadide toel. üks aasta oli väljas -20 või -25 kraadi ja õues plastpokaalidesse valatud šampus muutus süldiks enne kui sa klaasi huulile tõstsid! tänavusest šampusest me keegi eriti rääkida ei taha, aga talve oli küll! (idavirumaal, kui kedagi huvitab.)
noh, juuretisega teeme nüüd inimkatseid, viies seda erinevate inimeste juurde. kas on asi juuretises, on alanud sitt leiva-aasta või olen ma leiva jaoks liiga kuri? esimene kuivas mul kappi ära, tõin tartust emalt uue. too oli kojusõidu ajal autos kaane all ja ei mullitanud minul kodus üldse nii hästi kui emal, aga natuke ikka. siis teatas K, et tema isa olevat unustanud juuretise kõrvale panna ja andsin oma jao talle. see olevat surnud. siis helistasin krt 10-le, kellel ka polevat. aga meil on üks naabermaja tädi siin, tollel parasjagu mullitavat. tuligi siis eila krt 10 mulle läbi miinuskraadide sooja purgiga ukse taha. ainult et kaas oli leivapojale kõvasti peale keeratud. päästsin teise kiirelt ja panin veel õhtul käima. radika kõrvale. mitu tundi hiljem oli kauss külm ja juuretis täitsa vait. peab ikka palju kurjust olema, kui selline mees paari tunniga siin sureb! AGA äkki suri miinuskraadide ehmatusse (ta oli ikka soojem kui kehatemperatuur, kui korraks õue läks) või purgis õhupuudusse... noh, viisin nüüd jahu krt 10-le, testime tema kurjust. aga kui temal ka ei tööta, on kuri ilmselt hoopis naaber, kes andis meile surnud juuretise. sealne peremees arvas, et peaks juuretise viima mõne hästi kurja inimese juurde koolitusele. siis saab seda pärast reklaamida kui eriti treenitud juuretist. ehkki ilmselt kui minu, ometi ju lahke inimese juures, suri juuretis paari tunniga, siis eriti kurja juures heidab vaeneke hinge juba maja nähes. et tuleks viia lahke inimese juurde, kes siis tasapisi kurjaks muutub. kuidas aga importida lahke kotta natukesehaaval kurjust, ei mõelnud me veel välja.
noh, arturit saab ilmselt üksi uinma treenida. mis on siiski üks kepp ja nuss ja hullumaja puffet, sest nüüd tuleb seda TREENIDA. nädala eest see TOIMIS. ta lihtsalt oli selleks valmis ja ma tabasin selle ära ja jätsin ta üksi uinuma, magamistoa uks lahti ja telekas vaikselt mängimas. vahel hüüdis appi, kui oli vaja tekki kohendada, a uinus kenasti. sel nädalal kisab, kui toast lahkun. muidugi võib ka alla anda ja naasta pikutan-ta-kõrval-kuni-uinub-siis-hiilin-minema juurde, aga kasvatuslikult oleks see rumal, sest ta mäletaks oma võitu väga hästi ja iseseisvalt uinumisele poleks lootust ilmselt järgneva aasta või poole jooksul.
noh, nõudepesumasinat aitab, kui neid potte enne pesu mitte masinasse kuivama jätta, vaid masina täitumist oodates natuke leotada-loputada. mida ma küll eile tegin, aga ikka on natuke kuivand jama potipõhja jäänud. see on sama närviajav kui pesumasinast väljuv puhas pesu, mis kaetud pabertaskuräti pudemetega. ma vahepeal mingi paar nädalat jutti ainult sellist pesu leidsingi masinast. meeleheitel koduperenaise närvikava tõsine test. a ei pannud nööri kaela!
ja üks legotükk kadus ka aastavahetusepeol ära. sellele eelnes tegelt ka hea uudis: ma sain tolle kätte. lakkuge panni, taani logistikud!
aga vot mis arvutit aitab, seda ma veel ei tea.
