üks voodi on puudu

kas keegi müüks või teeks meile autokujulise voodi? noh nagu need on, puust äärtele on auto profiil joonistatud ja ääred ise kõrgemad, et piloot end öösel maha ei keeraks. poes on neid küll, aga meie eelarvest väljas...

kogu maailma vaba aeg

ma olen lahendanud sajandi suurima mõistatuse. selle memme vaeva maksmise asja. artur plekib praegu väga tublilt memme vaeva - viin ta üheksa paiku lasteaeda ja olen siis kella neljani vaba. meenub kalori pakkumine kassi nimeotsinguil: "pane Missmõttes."

üleeile käisin jooksmas.
eile lugesin ühe hooga läbi teismeliste raamatu, mida alustasin nii aasta eest. kui postkastist marie claire leidsin, mõtlesin, et ei, see on juba liig, ning alustasin järgmise teenbooki ja kudumiga. kui pere ja kodu tuleb, lähen ilmselt siiski ajakirjade kallale ka.
kudumiga oli keeruline, sest lõnga on maja täis, aga kõik vardad kadunud. oli üks peenike heegelnõel ja viis väga jämedat kudumisvarrast. hakkasin siis kahekordse lõngaga jämedate varraste atsile mütsi tegema.
täna tõi eesti post tartust mu ülejäänud varustuse ka. erisoove? jõuluks sokke kellelegi? nimelist mütsi? võibolla päevatekki seksodroomile?

ehkki praegu on imelik ja natuke rongaema tunne ka - missmõttes laps on lasteaias ja mina lihtsalt lebotan kodus! aga loodetavasti läheb see varsti üle ja ma saan seda, mida ma olen ligi kaks aastat oianud: "millal MINA puhata saan!" nüüd saangi! võtan paar nädalat iseendale, teengi lihtsalt tervisesporti, loen raamatuid, söön võileibu, joon teed, käin vannis, koon ja heegeldan. ainulaadne aeg. MINU aeg. kodust välja ei viitsi minna :)

kassipööriõhtu

see on ikka ulme, kui keeruliseks saab elu minna.
no planeerid väikse motokokkutuleku ja väikse matka. ossajeekim, kus on püherdamist!
kaks võlusõna: uudne tsikkel ja kass.

• kõigepealt keevitab käbi rattale kohvriraamid.
• siis sebib kohvrid.
• siis joodab kaks ööd sidevahendeid. kaks, sest esimese järel oli ikka putsis ja kontseptsioon tuli ümber teha.
• sina teed samal ajal nimekirju asjadest, mis tuleb kaasa pakkida.
• ja koostad ajakava, kes millal kuhu kellele millega lapse viib, millal enne seda pakitakse ja kuidas kustkaudu ära sõidetakse.
• ja üritad meenutada, mis sul tsikliga pikamaasõitudel tavaliselt seljas on olnud. (matkal käisid viimati kolme aasta eest, kokkutulekul ka. vähemalt niimoodi päriselt.)
• ja korrutad selle kahega, sest plaanid K saba peale võtta ja tal oma varustust veel pole. õnneks on käbi kama ripakil.
• siis ajad linna pealt paagikoti välja, sest on põhjust kaotada usk eesti motokaubandusvõrku.
• siis teed koosoleku veendumaks, kas kõik on olemas, kas sa oskad kohvreid külge panna ja avada, tsiklit manööverdada või GPS-i kasutada. seda viimast, tõsi, lihtsalt sellepärast, et kui masin majas, siis mis ta niisama seisab, las sõidab ka kaasa. (tekib ka küsimus, mis värvi on kompassil põhjanool...)
• koosoleku raames on artur su tassist joonud (sinu lahkel pealtvaatamisel) umbkaudu ligi detsiliitri rohelist teed suhkruga - ilmselt sealt võiks otsida järgnenud koerapöörituurile selgitust.
• kiljuva koerapööri kõrvale, et laps ikka täiega kokku jooksutada, on tuba täis jube põnevaid asju: käbi harutab elutoas kiivreid ja juhtmeid, emps inventuurib magamistoas K-ga matkavarustust. juba lebomatt on nii põnev asi et kuku või pikali, kotitäiest kinnastest rääkimata.
• pöör kulmineerub valju kisa ja mittemidagitehatahtmisega söögilauas (K vihjab kondoomireklaamile ja manitseb, et pidanuks ikka varem mõtlema),
• mis omakorda kulmineerub potitäie külmkapist võetud ühepajatoiduga lapse nina ees (tagliatelle eilase koduse pestoga ei kõlba, isegi kui hapukoort peale pannakse), kust tal on voli ise meelepärane menüü endale sisse kühveldada. läheb liha, herned ja kartul, oad ja kapsad sorditakse välja või söödetakse emale. peaasi, et laps ei nuta!
• jätkub tohuvabohu mõlemas toas selle vahega, et laps on rahulik. rahulikult pakib ta kõik kõrvale pandud kotid uuest lahti, tassib kindad ükshaaval laiali, kaotab ära kohvrite võtmed, joonistab täis matkapäeviku, konfiskeerib ravimid ja kallistab magamiskotte.
• vahepeal paneb ta käbilt pihta ühe raadiosaatja, toksib pisut nuppe ja tõstab kõrva äärde. ühe käega seda seal hoides marsib ta kööki, võtab teisega külmarist hapukoorepaki ja asub sealt otsast koort välja imema. poole paki juures teeb käbi ettepaneku koor päästa, aga keegi ei julge.
• kas ma pean mainima, et selle kõige juures puudub sul igasugune ülevaade asjade üldisest seisust ja tegevusplaan edasiseks, sa ei tea, mis on pakitud ja mida sul üldse vaja läheb ja keegi ei vaheta lapsel mähkmeid? õhtu lõpuks istud temaga 20 minutit potil ja vaatad tsiklipoe kataloogi, aga potti ei tule ikkagi midagi.

eesriie.

jõuluootus väikese pärdikuga

üks asi on see, et kinke saab pakkida lapse nähes.

teine asi on see, et sebisime virna pakke enda omade kõrvale juba koju küla pealt - noh et ikka homme oleks rohkem, mitte ainult minult-sinule ja sinult-minule rõõmud. tulemus? pakke täis kott on nurgas, meie muudkui piidleme neid ja käbi lõpuks ohkab: "tahaks juba kingitusi avada!" "ma ka!" tunnistan ja arvutan, et poleks tark avada kumbki üks oma pakkidest - meile mõelduid on niigi vähe. arturinimelisi seevastu terve virn. arvutatud, otsustatud: avame ühe lapse pakkidest, tal on nigunii savi! valisime ühe sellistest, mille sisu kumbki ei tea, täitsime pokaalid ja istusime diivanile õhinal paberit harutama.

õnneks saime läbi pakkepaberi välja loetud, mis seal sees on, nii et päris lahti ei teinud siiski. aga esialgu on uudishimuga jälle rahulik.

laupäevaõhtune idüll kassiga (natüürmort)

"mul on küün perses!" haliseb kalor köögilaua taga taburetil kõõludes.
"küün! KÜÜN?! mul on ait perses!" osatan mina valjult.
kass teises lauaotsas häälitseb rahulolematusest teatades.
vanaema kummardub osavõtlikult tema poole: "ja mis sinul perses on?"

NSEO*

see on see ilm, kui tuleb ajada selga oma must nahk ja pähe mustad sunnid, pista mängijasse kadunud genialistide "naistele meeldib", kruttida aken alla ja tallata volüüminuppu ja sedasi käbi van'iga linna peale kruisima minna. iga foori all võid siis kõnniteedelt ja ümberkaudsetest autodest kenamad poisid endale bussi noppida ja väljasõidule viia. las käia!

ainult et artur magab mul nüüd autos ja ma ei keera makki põhja ega aknaid alla. ehk järgmisel kevadel, kui ta mõne vanaema hoolde jätan, kui ise lantima lendan...



* mäletate?

mina, see on artur

kui me sünnitusmajas olime, siis me haigutasime eranditult ainult sünkroonis: ühed suured ja ühed pisikesed lõuad kisti alati korraga pärani. ja mõlemal käis haigutuste-ringutustega kaasas naljakas suureamplituudine värin. täpselt ühesugune. imestasin.

kui me kodus oleme, siis on artur viimastel kuudel hakanud nina kirtsutama. niimoodi naljakalt nagu jänes, aga ainult ühe korra, mitte sadu ja sadu, nagu jänes teeb. ja kalor vahel hüüatab mulle: „äh missateed, kass teeb nii!“

ja ma magan vahel, käed sirgelt küljel, nagu artur on algusest peale teinud.neid asju oli veel.

ma annan teada, kui telekapulti närima hakkan või lillkapsapüree suu asemel kulmude vahele sihin (just nii juhtus noorhärra Teise Ampsuga).

mis imelik masin see olla võib...

nunne tänaval kõndis see punaste lokkidega poiss, kes telekas g3 telefone reklaamib. käes oli tal väga suur antiikne lamp. näete? hinna sees! näete?

täitsa naljakas oli.

ja nunne tänaval oli kalori auto kohal mingi punane škoda. algul vaatasin et tohoh, otu on auto punaseks värvinud, a siis märkasin et marki on ka vahetanud. väike kahtlus jäi, et äkki on kellegi teise auto, ja jätsin seekord graffiti tegemata. (kui te näete linnas autot, mille uksel on kiri "ö oli sin", siis teate, et ühel tüdrukul on näpp porine.)

ja ega see talvel kärutamine palju erinev midagi. lihtsalt lükkamise asemel tuleb täie jõuga rammida, et selles lumes midagi üldse liiguks; autosid tuleb kriipida, sest kõnniteed on täis pargitud (muidu on ka, aga nüüd võtab lumevall veel kummaltki teelt meetri); õues tuleb püsida, sest poes on palav; ja kindad tuleb käes hoida, sest randmed on niigi täitsa läbi. (aga vot täna tõstsn vankrist korvi välja, see on ikka mitumitu kilo raske "voodi". nüüd lebotagu suurte laste istumiskärus, mis õnneks kah pikali käib.)

oh ja viru keskuse alla keldripoodidesse tuleb minna nii, et sa lähed ümberkaudsete ristmike kaudu ringi ÜMBER viru keskuse, et liftiga tunnelisse sõita ning sealtkaudu läheneda (sest keskuse liftidesse on tiinekad vist lausa sisse kirjutatud, lisaks on seal palav). ning siis sa leiad, et see lift on katki. lifte on küll kokku kolmel nurgal, aga järgmise juurde pääsemiseks tuleb ju jälle kilumeetrine ring teha...

orkut lapsevanematele

selgitage nüüd, kuidas selle orkutiga on. seal on lasterubriigis variandid
no,
yes - at home full time,
yes - at home part time ja
yes - not at home.
mina olen seda kodus-või-mitte-kodus asja ikka võtnud kui infot lapsevanema kohta. et mul on lapsi ja ma olen või pole kodune. sest esiteks, keda see ikka huvitab, kas artur on kodune, ja tegelt saaks siis "not at home" valida ainult suurte laste vanemad ju. või et kui artur on lasteaias, panen "at home part time" sest ta on õhtuti kodus? või valin selle juhul, kui ta muidu elab tartus ühikas, aga nädalavahetuseti aeleb mul elutoadiivanil jalus? et siis mul on laps, kes on natuke kodus? või peaksin ma selle seal alati ära muutma vastavalt sellele, kas me oleme parasjagu kodus või mitte ja part time valima siis, kui me noh näiteks kalori juures oleme?

aga jumala paljud on sinna pannud et at home full time, kui nad ise tööl käivad.

lapsega linnas

proloogina pean rääkima sellest, kui me kaloriga esimest korda õiska kommuunis kokku kolisime. noh mina olin seal paar kuud olnud ja tema visati just karu ühikast välja ja ta vajas kähku voodit, kuni miski korteri leiab. õiskal oli voodi ja ma ütlesin et küsigu peremehelt. ja see esimene õhtu, kui ta sinna tuli, on mul meeles sellepärast, et ta naeris lihtsalt terve õhtu, diivanil kägaras, ükskõik mida ma ütlesin või rääkisin. väga imelik oli, aga no lõbus ka.

ja praegu on vahel samamoodi.

tegime pühapäeval kolmetunnise kassikärutamise. ega me kaugele jõudnud, kodust balta kaudu raeplatsi, katse viru keskusse tungida, tiir ümber kaupsi ja kodurimi kaudu tagasi. kusagil poole peal, kui ma ütlesin lause sees „dressipluus“, naeris ta paar minutit ja avaldas oiates kahtlust, kas see sõna on ikka olemas. (sarnast kahtlust avaldab ka nt mu ema kitsemampli-hoidiste ja rullbiskviidi-isu peale.) aga ta leppis, kui ma paar sammu edasi tegin ettepaneku külastada kaubamaja helimaailma. kolmandat vaidlusi tekitanud sõna ei mäleta.

kaubamaja vaateaknamaailma süvaanalüüsi juures oli minu kord prügikastidelt tuge otsida, kui ta avaldas kahtlust, et fooliumisse mähitud laps ei pruugigi olla laps, vaid hoopis väike inimene. ütlesin küll, et lapsed ju ongi väikesed inimesed, aga ta vaidles täitsa tõsiselt argumendiga „eiiii, on ju little people!“ ma loodan, et väga paljud inimesed ei märganud meid tõsimeeli arutlemas, kas meesmannekeeni siidsuspedesse varjunud riist on otsapidi üles või vasakule. me lausa parkisime kassikäru turvaliselt ära, et asja lähemalt uurida. mina väitsin, et natuke vasakule, tema, et see on kuidagi ebarealistlik. aga kui avastasime muidu igati trimmis selli keskkonalt jenkarõnga, leppisime, et see mees ongi ebarealistlik, ja tänasime õnne, et ta silmad olid unemaskiga kaetud ja ta ei näinud meid teda arvustamas. põnev väljakutse analüüsi korrata oli viisteist sammu edasi, kui just meie kõrval maandus klaasseintega lift...

ja sellest, et ma viru sebral otse minu poole kihutavat teist lapsekäru vaadates hüüdsin avantüristlikult „kes enne ära pöörab!?“, ei saa ta vist kunagi üle.

PS aah, tegelikult oli välja minnes esimene plaan kiiremas korras kusagilt süüa saada, aga balta pitsa tundus liiga ruttu, raeplatsilt võtsime ainult hõõgveini, kaubamaja söögipoodi ei hakanud talvekombesse pakitud lapsega isegi minema, wokwok oli tehniliste probleemide tõttu suletud ("tervisekaitse", nentis kalor) ja mäkis miljon turisti. nii lõpetasime kodurimis ostes kanakoibi, mis veel paar tundi ahjus küpsesid.

kurat see on sport raisk!

vähe on kalamajas tänavaid, kus ma kassimobiiliga eile ära ei käinud. mida pidi ma ei käinud, neid ma ületasin. mida ei ületanud, neist läksin hingeõhu kauguselt mööda. ei tegelikult ma olen normaalne. laussajus töllasin balti jaamas, tiirutasin šnelli tiigi ümber, külastasin suva sokipoodi, hiilisin ümber gustav adolfi kooli, ostsin rimist porgandimahla, põrnitsesin kalma saunaga tõtt, leidsin volta tänavalt laia juurikavalikuga keldripoe, vaatasin suurpatareist merd ja laevu, vältisin tööstuse ja soo tänavaid, ja kass muudkui magas nii hästi nii hästi. aga täna ostan endale kummikud!

ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis

ei mu elu on tegelikult äärmiselt põnev.

isegi ei suuda otsustada, kas kirjutada sellest, kuidas ma vabriku ja kopli nurgale paar lõiku pitsat maha jätsin, sest äärekivi rünnates pudenes pitsakarp kassi kärult maha.seal ma siis olin, käru juba sõiduteel tasa veeremas, kükili maas, püüdes vähemalt osa pitsast päästa. need äärekivid on meil ikka sellised et pitsa pitsaks, hea kui laps kärus püsib selle akrobaatika peale!

või sellest, et pärast paari jalutuskäiku kalamaja parki ja balti jaama kanti oli kärurehvis süstlanõel, mille kaudu kõik õhk kenasti välja pahises.

või sellest, et ledsin meie majast viieaastase entomohullu, kes rõõmsalt palus edaspidi leitud hiigelämblikud endale tuua. nagu tellitud, oli üks lambakoera mõõdus byroni käsilastest õhtul elutoaseinal näljaste silmade kilades kassi piidlemas. kuni ma kassi varjasin, püüdis j-ö ta purki ja viisin tüübi entomohullu emale. tingimusega, et kui lahti lasevad, siis kuskil kaugel.

või sellest, et eile kiletasid kõrsikud mu aknad kinni. sest nad krohvivad väljas seina ja poleks ju tore, kui aknad sellest osa saaksid. aga sellest tulenevalt on siin pisut hämar, ma ei näe ilma ega üldse midagi peale akna ligi sebivate udukogude, ja ma ei saa aknaid avada.

või siis üldse mitte kirjutada, sest paremal käel magab üks väsind mees ja ma kirjutasin selle kõik vasaku käega.

PS väsind mees sai täna nimeks artur taaniel, lühidalt ats.

väikesele inimesele: "tervist!"

ise tehtud, hästi tehtud.

jäägu see perepilt siia lihtsalt uudiskünnist ületama ja uudishimu rahuldama, edaspidi teen kassile eraldi blogi ja hoian selle siin endiselt joodikuile ja naljaninadele.

poiss või tüdruk?

et kassi soo teatamine tekitas minu jaoks üllatavaid kommentaare, kuulutan nüüd välja poiste ja tüdrukute vahelise võistluse. et kummad siis parem saada on ja miks? ei pea tuginema mõlemast soost lapse kogemusele, piisab teooriatest :)

ja need, kes on pettunud, et mul poiss on, palun lisage võimalikult värvikas kirjeldus, kuidas te kujutlete MIND kassist üht väikest printsessi kasvatamas. mind ja seda meeskonda, kes mul siin võtta on - j-öö, kalor ja käbi (järjekord tähestikuline).

kõuts, aga mitte veel väga vapper

pärast eilset miami vice'i tegi kass sellist mürglit öö läbi, et ma läksin teda lõpuks vastu hommikut arstidele näitama. kõik kiideti siiski heaks ja soovitati edaspidi lastefilme ja komöödiaid vaadata, "mitte mingisuguseid vaisse". ehmatused pole soovitatavad. aga see, et ultrahelitelekas suures plaanis olid kotid, sain isegi mina aru, enne veel kui arst ükskõiksel toonil ütles "poisslaps tuleb". ja see, kui perfektselt ma kell kuus hommikul uduste peeglite, unise pea ja valusa kerega suutsin auto külgboksi parkida maja ees, väärinuks lausa ülespildistamist.

ostsin poest viis väikest tomi selle kõige peale. suurt tomi nad ju ei müü.

PS kas kariibi mere piraatides on ehmatusi?
aga carsis?

põgenen tsirkusega

eile tuli kalorile sõber külla ja kuni nad väljas suitsu tegid, nokkis sõbralik naabrimees mu elutoaakna lahti, pistis pea sisse ja näitas näpuga mulle, kes ma akna all diivanil istusin: "vaata, vaata kui paks ta on!"

vähemalt tõid nad mulle hommikul, kui ma alles magasin, vaagnatäie muffineid.

kokakunsti kergem tee

ärge seda kodus järele proovige: hakklihaga segatud tatrapuder, ilma ühegi maitseaineta.
ehk teisisõnu: mari teeb esimest korda elus tutvust haiglasöögiga. jälk, tõeliselt jälk. selle viimase peale tellisin pitsa.

(ei, kass ei ähvarda veel sündima hakata (ptui-ptui-ptui). me lihtsalt veedame veidi aega järelevalve all. igav, tõeliselt igav. isegi sireene ega muud põnevust polnud, omal jalal pidin taksoga kohale tulema. noh, mul polnudki nädalavahetusega tegelikult midagi plaanis ja homsest hakkab puhkus kah, vahet ju pole, kus ma lebotan... ehkki jalgpallivaatamise võimalus suurturniiride ajal võiks olla osa inimõigustest. ka haiglates. ka sellistes, kus pole ühtki meespatsienti.)

kiisuke auh?

kalor istus eile mul tugitoolis ja küsis, kas me paneme kassile ikka mingi päris nime ka.
ütlesin muiates, et oli nagu plaanis küll.
ei, täpsustas ta, ma mõtlen lisaks sellele, mis ta nigunii peab saama.

et üks passis, üks kõnes ja üks kõhus? ta igatahes pakkus hüüdnimeks Onu Fjodorit, mis olla vist petshkini*-multikates kassi nimi.


* anna, kuidas sa siin saad seda shveitsi-tähte? kui ma alt+gr vajutan, võetakse seda kui käsku 'publish'.

üks kass meil kasvab õues

no varsti võiks kass minu meelest kasvamise lõpetada ja ülejäänud kolm kuud kõhus sisustada lugema õppimise või muu sellisega. ta oskavat juba oma sõrmedega mängida, pöialt imeda, köhida ja luksuda. aga ta oskab päris hästi ka kasvada ja räägitakse, et just nüüd see suurem kasvamine algab. kas keegi meisterdaks mulle käru? ma väiksena Meie Meelest lugesin, et maailma kõige paksem mees pidada oma kõhtu kärus veeretama, ja leidsin, et väga mugav.

see on naljakas, et vahetult enne sündimist tundub kasse (olude sunnil läbi kõhu)vaadates, et midagi nii suurt ei ole olemas. aga vahetult pärast tundub kasse vaadates, et midagi nii pisikest ei ole olemas. "Njah, pakend petab ära," oli T tabav märkus.

ahjaa, põgus sõnastik siis ka:
kass - laps. et mitte öelda tita või beebi, kalor keelas nende kasutamise ära
kassnaine - lapseootel naine
kassiahastus - soovimatu rasedus

nurisevad siin et miks ma ei kirjuta

noh ma võiksin kirjutada ilmselt oma selle suve ägedaimast motoelamusest. ma nimelt sõitsin mootorrattaga! ainus kord ja koht sel hooajal, mil ja kus ma seda teha tihkan, oli Tartu Kevadpäevade paraad. superluks korraldus ja liiklus igal pool kinni ja isegi paraadi sees pole ma nii vähest paarutamist veel kunagi näinud. üks enduro vahepeal tõmbles ainult. aga saarlane sõitis tagarattal! ja käbi oli tal saba peal, ilma kiivrita!

muidu ei sõida sellepärast, et ma olen küllalt näinud olukordi pealkirjaga “ma ei näinud!” või “mis sa tsikliputukas siin ronid, ma olen sust suurem, mis sest, et sul on peatee!”. ennast ma võin ju usaldada ja superhüperettevaatlikult sõita, aga kedagi teist ma liikluses eriti ei usalda, ja siis on minu ettevaatusest vähe. ja ma ei taha ju, et kass katki läheks.

aga järgmisel aastal! oo, kuidas me hakkame kokkutulekutel käima nii et kõik tuttavad tsiklimehed sõidavad kordamööda üritusele autoga (kus on siis kass kõige vajaliku tavaariga) ja mina Brõnniga!

siis ma võiksin kirjutada, et ligi 13 kuud pärast sissekolimist sain ma endale lõpuks DIIVANI! punase! pehme! mõnna!

ja siis ma võiksin kirjutada, kuidas kass iga päevaga suuremaks ja tugevamaks saab ja kõhus sellist tantsu lööb, et kõht on lopergune. ja et ma arvan, et kuitahes suupärase nime ta ka saab, kassiks kutsume me teda ikka jupp-jupp aega ka pärast sündi ilmselt.

ja sellest võiksin ka kirjutada, kuidas ma tartus kleepisin oma kiirvikõrvad iminappadega saarlasele pähe ja ta oli nii nunnu. seda, kuidas ma käepäraste vahenditega käbi kiivrist enda oma disainisin, näete isegi.