nahhui naada

nüüd on siis selge, et see paagikott, mille ma veebruaris ära tellisin, saabub riiki siis, kui mul seda enam vaja pole. käige persse oma putkadega!

"teeme ära" mari peas

esimene etapp:

"johhaidii, muidugi lähme teeme ära! metsad puhtaks! värdjad siis vaadaku ja häbenegu, enam nad sodi maha ei viska!"


teine etapp:

"õudne lugu, kui ilm nüüd nussima hakkab. sitta need tuhanded metsa koristama ronivad, kui sajab kolmandat päeva jutti ja puhub jäine lõikav tuul. hullud muidugi lähevad, ma ise vist ka, aga palju jääb ju koristamata! pai ilm, ole ilus!"


kolmas etapp:

"issand, see ei aita ju! me läheme neljakümnetuhandekesi metsa sodi ära viima, aga nemad tulevad neljasajatuhandekesi metsa sodi tooma. keda me petame? mida me loodame? nad ainult irvitavad pihku, et kae, kus lollid! need, kes koristama lähevad, ei jäta piknikuplatsi eales sodi, aga need, kes jätavad, ei tule ju meiega eales koristama! ja ikkagi: kurjategijad pole mitte ainult need, kes sodi metsa viivad, vaid ka need, kes täna koristama ei tule!"


ja viimane etapp:

kõigepealt läheme siloauku. seal on üks prügila mitme aasta eest kruusa alla maetud, teine natukese kruusaga hiljuti üle valatud ja kolmas täitsa lahti. koristame kõik ümbertringi ära, meid on palju ja kulub ikka mitu tundi ja autosõitu. lõpuks ringutame paarikümnekesi suure augu ümber käsi: kui me sajakesi nädal aega seda kilekottidesse ajaks, oleks otsast meeter tehtud. aga siin on sadaviiskend meetrit. lõpuks saabub teade, et sellised mäed jäävad.


teine objekt on ühe väikese kortermaja kõrval heki taga. igapäevae olmeprügi, mille otsas ronib armas kolmevärviline kassipoeg. esmalt tõstame peale eraldi ladustatud vanaraua ja saadame võidukalt lipujaama. siis jääme ülejäänud imet kaema ja otsustame, et teeme põõsad korda ja korjame ilmselge klaasi ja metalli kokku, ülejäänud on kopatöö. kui kõik kotid otsas ja olemasolevad kastid-vannid kassitoidukonservi purke ja viinapudeleid (kaks peamist artiklit, millest see ladu koosnes) täis valatud, aga prügila näeb välja samasugune kui me saabudes, hakkab moraal langema. kell on kaks. segunud on, et kortermaja ümbruses pole prügikaste, kuhu nad päriselt oma prügi saaks viia. kadunud on need teismelised koos tõukoertega, kes siin me saabudes hängisid.




käbi on roninud bussi katusele pildistama ja keeldub alla tulemast. mina hüppan voodivedrudel ja avan õlle. otpimistid helistavad me kompanjonidele supijaama ja paluvad abijõude ja kotte.






ma ei tea siiamaani, mis sest viimasest objektist sai. kas see üritus oligi mõeldud selleks, et vabatahtlikud tuleksid üle eesti kokku ja koristaksid inimeste iga päev kujundatavat olmeprügikuhja nende enda akna ja silme all? inimeste, kel pole prügikasti, aga kes annavad oma hästi kammitud tõukoertele chappit ja kassile maitsvat spetskonservi? kel pole au ega häbi niigi palju, et meile appi tulla, vaid kes piiluvad me tööd kardina varjust?

siinkohal kuulutan välja teemeära2009 teema: meie aias on palju võililli. tuldagu ja juuritagu! mina olen kassiga toas ja vaatan pealt.

pidanuks selle kassi kaasa võtma sealt, raisk.

minu armas kodulinn

see suur et...
ma loodan, et see aff, kelle musirulli pasa sisse täna mina astusin ja kass kõhuli viskas, sööb oma musirulli junne ükspäev ise hommikuks.

elu on ikka seiklus raisk

no eile hommikul läks vesi keset kõige tulisemat nõudepesu jääkülmaks ja pilk katlale veenis, et põhjusega. katel vilkus tuledesäras, kõige heledamalt punane ohutuli. lülitasin kähku välja ja hakkasin kiiresti muretsema.
/juhtus asju/
"kas tjeije saaksite muljlje sms?" küsis tehnik mulle tagasi helistades tere asemel pärast seda, kui talle kõneposti mureteate jätsin.
/---/
"aga kas te oskate öelda, mida teha või miks selline asi juhtuda võis?"
"mjis juhtjmedj?"
/juhtus veel asju/
"ma siis kirjutan teile arve," ütles ta täna rahulikul toonil ja pani kirja, et vahetas 750 krooni eest välja 2000 krooni maksva juhtpaneeli.
selle raha eest võiks tehnikud vähemalt maakeeles suhelda mõista. mjis juhtjmedj?!

moraal1: pole põhjust muretsemiseks, kuni leidub kolmetuhandekrooniseid, mille eest endale tehnik majja tellida!
moraal2: küll nad ikka oskavad täpselt sättida! neil päevil täitus täpselt 2,5 aastat selle katla tööiga. garantii oli kaks aastat.

teenused saladuseks!

kuusteist minutit ja kaheksateist sekundit (loe: viiskend seitse krooni ja kaks senti) kulutasin ma ifitibiga kindlustustingimusi arutades, kui selgus, et minu uuritud toodet nad enam ei paku ja veebis, kust ma tigimused printisin, pole sellest silpigi.

no ütle raisku

kas olen ma lõplikult lolliks läinud või on murdvärdjad kaasa viinud ka mu kevadjalatsid - meestekingad ja tossud. aga kui neid mu kodus pole, siis ma ei kujutle, kus nad veel võiksid olla. hakka või uskuma, et siin käis sussi-ummi!

et mida siis teha

no ma olen nüüd mõelnud.

trellid?
kole. ma keeldun vanglas elamast, vähemalt ilma kohtuotsuseta.

signalisatsioon ja turvafirma valve?
kalorit see ei päästnud.

olen otsustanud, et päästaks ilmselt vaid kaks asja.
eisteks, mehitatud valve. ehk et kui ma ära lähen, kutsun kellegi seniks siia ööbima.
teiseks, osta turu väravast onu põuest kolm kutsikat. ei mingeid koolitatud rotikaid - ausad sõnakuulmatud närvihaiged krantsid, kes pole sõnakuulmisest kuulnudki. ja ketitada nad siis akende kõrvale. hästi lühikese ketiga. nii värdjad, et ise ka ei julge ligi minna.

tegelikult ma tean, mida ma teen. aga seda ma ei ütle.

mu kodus käisid vargad

ja viisid ära mu viimase nelja aasta elu. pildid, jutud, koolitööd, koduleheküljed... arvuti siis. kas ka muud, ma veel ei tea, ma olen tartus. saame näha.

seniks andke nõu:
kas läpparitel on kuskil "must nimekiri", kuhu ma enda oma nüüd kirja võiksin panna?

mis nad nendega teevad, viivad pandimajja? on mõtet pandikaid kammida ja oma masinat otsida?

kas ma saan midagi veel teha?

kuidas nad arvuti käivitamisel küsitavast passwordist mööda saavad ja kuidas kõvaketta tühjaks?

kas pole neile paras, et see masin on neli aastat vana ilma akuta käkk, mis praegu maksab paar tuhat krooni? ja et pole mu kodus ei juveele, ei plasmaekraaniga telekaid?

nad muidugi otsisid hoolega, nii et mind ootab ees 38 ruutmeetrit poriseid jalajälgi (alustades voodist, sest nad sisenesid magamistoa aknast, kust pole mujale astuda kui otse padjale ja sealt üle voodi teise tuppa) ja sama palju politsei sõrmejäljetahma. ja eks asju võib puudu olla muidugi veel. aega neil oli.

hämmastavalt palju sõnu tean ma. viimased 10 tundi olen vihast värisenud ja muud juttu kokku hoidnud säästmaks energiat, et kord veerandtunnis kõlavalt paisata: värrrrrrrrrdjad. annaksin pool kuningriiki, et saaks end täis juua (aga ei saa, sest arturi söögisedel on minu omaga otseselt seotud) ning kange tahtmine on midagi lõhkuda. segi lüüa kellegi ilus nägu, poriks trampida mõni kena lillepeenar, mäsaks peksta kena auto või lihtsalt nõusid vastu seina puruks loopida.

värdjad.
värdjad!
VÄRRRRRDJAD!!!!!

linn on imelikke täis

ma ei saa aru, mis neil autojuhtidel häda on.

kui nad foori taga seisavad ja sa nende taga seisma jääd, siis nad liiguvad mõne meetri edasi. need meetrid pikivahet eelmise autoga on nad enne varuks jätnud ja kasutavad need ära just siis, kui sa oled käigu välja ja jala sidurilt võtnud. tsikli puhul valvavad nad, et käik oleks väljas ja jalad ilusti maha toetatud. ja siis nihutavad nad end autopikkuse jagu edasi.

miks kuradi pärast?

kokkuhoidlik inimene minus tahaks siis ka nihutada - tipptunnil võivad need meetrid kusagil minu taga kellegi üle ristmiku aidata.
aju minus tahaks paigale jääda, sest muidu tagumine arvab, et mina olengi üks sellistest lollakatest.

ja eile oli mu ees audi, kes jättis enda ees oleva autoga KAKS autopikkust pikivahet ja kui ma tema taga seisma jäin, nihutas end poole maad edasi, nii et ainult ÜKS auto mahtunuks nende vahele. autoga ei viitsi kruttida, aga tsikliga olen küll mõelnud sinna vahele ronida. siis teinekord teab.

autojuhid ja punamütsike

vahepeal ma unustasin siia kirjutada, et autojuhid, te ei olegi enam värdjad.

aga nüüd kirjutan ma siis, et autojuhid, te olete jälle värdjad!

(teate seda lugu, kuidas punamütsike läks vanaemale külla? noh, metsas käis üks kõmm ja kui mütsike teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese: "punamütsike, sa ei ole enam süütu! suur kuri hunt." ohkas nukralt, a no mis seal ikka, tõusis ja astus edasi, kui käis jälle kõmm ja mütsikesel pilt taskus. kui teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese "punamütsike, sa oled jälle süütu! timur ja tema meeskond.")

nädala värdjas ehk eit haliseb

selle nädala värdjaks kuulutan ma tänase päeva.

kell pool kuus ärkasin ma nuttes, sest artur uppus unes ära.

kell kuus alustas artur.

pool kaheksa jätkas artur.

kolmveerand üheksa algas päev.

pool üks kihutasime välja, et kella üheks võimlema jõuda. teel tahtsin raha võtta, kuid ühispanga automaat ehmus sellest ära, tagastas kiiresti mu kaardi ja teatas: suletud.

hansapanga automaadis olid ainult viiesajalised, täiesti austamata tõika, et sealt ma võtan raha ainult hädajuhul ja hästi vähe, sest see on nö säästukonto.

MÕLEMAL telliskivi ülesõidul oli rong. sellel tõkkepuuta variandil veel tuli vedur ja jäi TÄPSELT keset ülesõitu seisma, onu keeras rööpad teisipidi ja masin tagurdas teist teed pidi tagasi. et päev ikka täitsa perses oleks, ei näinud ma isegi, kuidas mingi van veduriga kokku paneb, raibe lipsas napilt tal nina eest läbi.

siis oli mingi värd oma auto töökojast välja tagurdanud, täpselt kõnniteele seidma jätnud ja tegi töötava mootoriga auto kõrval suitsu. kui käruga ta haisva sumpa tagant läbi lompide äärekivist rentslisse ja tagasi üles ukerdasin, ütlesin, et tõmmaku meeter edasi, kõnniteelt ära. vaatas ja naeris näkku.

siis jõudsin kohale, vaatasin kolm pikka minutit, kuidas registratuurimutid t-särke võrdlesid ja patsiendid huviga ootasid, millal nendega tegeldakse. artur ärkas, leidi, et palav, ja hakkas kisama. ja siis selgus, et võimlemist täna ei toimu. noh, panin kuti tagasi kombesse ja kärru ja tagurdasin õue. rohkem rahulikku und tal ei tulnudki. et seda loksuva käruga siiski soodustada, võtsin pelgulinna nõuandlast suuna selverile. ikka ärkvel. läksime edasi, keerasime kusagile, siis veel ja võibolla veel ja leidsime veidra laada nimega kaubanduskeskus kajaka(s?). midagi turu moodi ja... imelik koht oli. ostsin grillputkast koiva, mis muidugi osustus roheliseks ja pasamaitseliks. sülitasin ampsu kõnniteele, viskasin koiva järele (loodetavasti mõne penskari närvihaige krants leidis selle) ja vihastasin kurat teab mitmendat korda. ja jõudin mere äärde.

noh, väga ilus, aga ma küll ei teadnud, kuidas oleks nutikas koju saada. kõned internetikaartide ligi olevatele tuttavatele aitasid. (sorri kalor, aga „värdjas“ oli oluliselt lihtsam öelda kui „no kui sul koosolek on, siis sa ilmselt ei saa mind aidata, ma helistan kellelegi teisele.“)

kusagilt selveri tagant tühermaalt leidsin sammaldunud ja mätastunud raudteetammi; koerte jalutusplatsi, kus oli karm hoiatus, et sitt tuleb kokku korjata, värav sulgeda ja inventari ei tohi lõhkuda (inventar oli pink ja kaks posti, imselt et koertel oleks, mida märgistada); ja teate, et igor pljus vova võrdub süda ja munn rene. ning arvutasin välja, et arvestades moeateljeede hulka peaks pelgulinlased käima ultramoodsalt riides.


ps kodurimis müüakse kitarrekujulisi helkureid. midagigi head...

ma ei teadnudki, et nad teavad. ma ei kujutle, kes veel teavad, et nad teavad, ja mis nad teha võivad.

ei tavai. nad helistavad ja ütlevad sulle, et su pangakaart kaotab varsti kehtivuse, aga ärgu sa muretsegu, sest uus ootab sind juba su kodu lähedal kontoris. väga mugav. lähed ja saad kätte ning topid kiiruga kõik kaasa antud paberid taskusse, sest artur ütleb kärus, et tal on palav. kihutad õue.
järgmisel päeval, kui tahad raha võtta, kakud paberipuntra lahti. leiad selle kollase isekopeeruva kaardi kasutamise lepingu ning paberi, mis räägib, et siin on Teie uus pangakaart, õppige pin kähku pähe ja koodiümbrik sööge ära, ärge öelge pini kellelegi, "ka mitte pangatöötajatele" ja kui kahtlustate, et keegi on selle teada saanud, muutke see otsekohe atm-is ära ja kui pole ühelegi võimalik külla minna, siis sulgege kaart, hoidke oma kaarti hoolikalt jne, terve a4 on õpetussõnu täis. tuhlad veel taskutes ja helistad siis klienditoele.
"tere, ma sain eile uue pangakaardi, aga pinkoodi ümbrikku mulle küll ei antud"
"kuidas nii? äkki siis sobib vana kaardi pin?"
"ahsoo. ee. no ma ei tea. kaardiga oli kaasas paber, mis siiski rääkis pini ümbrikust."
"ahsoo. ee. no ma ei tea. ah see on selline üldine jutt seal."
"no aga miks üldine jutt räägib ümbrikust ja selle hoolikast hävitamisest, kui ümbrikku üldse olemaski pole?"
"te ikka saite ümbriku?"
"ei ole ma mingit ümbrikku näinud"
"aga vana koodiga proovisite?"
"no kus ma siis proovisin, kui jutt käis hoopis ümbrikust, kus sees pin olema peaks"
"oodake palun"
-muusika-
"teate ma täpsustasin nüüd. seal peaks jah vana kaardi pin kehtima"

tähendab, ma peaksin nüüd oma pini ära vahetama, sest ma kahtlustan, et pangatöötajad teavad mu pini. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest

kõige halvemate mõtete linn

kui mu poes on pidevalt kassas järjekorrad, ja mitte 1-2-inimeselised, vaid kümme ja enam matsi peab pidevalt ootama, ja mitte tipptunnis kell pool kuus, vaid ka keset päeva, siis ma peaksin rohkem kassapidajaid tööl pidama. kui raske see tehe täpselt on? ma ei usu, et ma ainus olen, kes ebasobivate tingimuste juures jätab oma korvitäie asju (riknevad või sulavad tooted sealhulgas) kassasappa maha ja lahkub poest.

ja autojuhid, te olete värrrdjad!

kohtumine jeebiga

no tegelikult me ei kohtunud, nii pool meetrikest jäi puudu. aga mina arvasin, et paremalt tulnud auto sõidab otse, sest ta ei näidanud suunda, ja astusin juba kõnniteelt maha sõiduteeserva - ruumi selleks oli küll ja küll. aga tema arvas, et keerab vasakule, otse üle minu, ja kuna teisi AUTOSID ei paista, ei pea suunda näitama. sain ta plaanidest aru siis, kui meeletu pidurikrigin oli. tema oli sama ehmunud kui mina ja keeldus autot liigutamast enne, kui ma olin turvaliselt ikka tema eest üle tee läinud. aga no PALUN näidake ALATI suunda! teised autod pole ainsad, kes sellest infost midagi peavad, jalakäijad vajavad seda sama palju!

M.K.S.P.

täna on Maailma Kõige Sitem Päev.

raev

päris hea kontseptsioon on see "loe kümneni ja hinga sügavalt, enne kui kallale kargad"-soovitus.

tulevastele põlvedele

sellel, kes kevadel ei kontrolli, et kõrsikud enne kipsplaatide panemist villa ka seina vahele paneks, hakkab talvel külm.
(Kalamaja, 21. saj)

parem käsi

mul on üks hea sõber. ta murdis oma käeluu ära, aga seda ei pandud kipsi, vaid toetati luuotsad metallplaadi külge ja siis ta lasti koju. nüüd, kaks kuud hiljem, peaks ta noh mitte just käte peal kõndima, aga vähemalt luu peaks olema kokku kasvanud. aga temal ei ole, sest ta on oma käega liiga aktiivne olnud, liiga palju autoga sõites käiku vahetanud, liiga palju selle käega kruvisid keeranud, diivaneid tõstnud, tsikleid putitanud ja mina ei teagi, mida täpselt teinud. kõike ja liiga palju. ja luu pole kokkukasvamise nägugi ja käsi on nüüd täitsa kõver. ja nii jääbki.

ja mina olen väga, väga, VÄGA vihane ta peale selle pärast, et ta pidi kindlasti kangelaslikult "ma saan küll!" ütlema iga abipakkumise peale, püüdlikult valu eitama ja tegema nägu, et kõik on korras. tulemus käes ja ma muidu ei ole kohe üldse füüsiliselt agressiivne, aga ma väga hea meelega annaks talle hea keretäie tappa.

mitte et see ta kätt enam päästaks.