ma veetsin tänasest tööpäevast neli tundi maanteel autos (neist kaks lumetormis), kus mängis kogu see aeg "tabletimuusika" selle sõna kõige räigemas ja jõhkramas tähenduses. ma ei ole väga optimistlik selle peavalu taandumise osas. mõelda, mõned inimesed ELAVAD selle muusika sees! pole ime, et neil ajud pehmed on!
(kas mul on selline pealkiri juba olnud?)
pühapäevane tartu-tallinn rong osutus tegelikult juba nädala eest olema mitte see siniste mugavate istmetega, vaid see lihtsalt pinkidega, kus on mugav istuda kahekesi, aga kuhu pressitakse kolm, kui rahvast väga palju tuleb. ja tuleb! ja sinised pehmod on ainult esimeses klassis (40 krooni kallimas).
küsisin siis kohvikutädilt, kus hea rong on. soovitas lugeda kollaseid silte vagunis, ja seletas, et veerem (mitte veermik, mari!) on remondis ja sõidab vähendatud koosseis. vastus tundus mõistlik, kuni umbes viie sekundi pärast meenus mulle: "aga reedel tulin ma tallinnast rongiga ja siis oli mugav rong!" tädi seletas sõbralikult, et jah, tallinnast tartusse sõidavadki mugavad ja tagasi ebamugavad rongid.
nutikamad said juba aru.
minule tundus seegi vastus mõistlik nii viis sekundit, aga siis ma olin juba oma saiaga restoranist lahkunud ega saanud küsida tema nägemust sellest, kuidas siis head rongid tagasi tallinna ja pahad rongid tagasi tartusse saavad. öösel salaja, tühjana? või teevad tiiru ära? ei saa ju, balti jaamas lõpeb raudtee ära!
Mari Öö says:
kas ma sulle oma blogi reklaamisin või?
eva says:
ei
eva says:
kas ma saan sealt sinu pressiteateid lugeda?
Mari Öö says:
mitte et see kajastaks mu ülipõneva isikliku elu nüansse
eva says:
damn
Mari Öö says:
need tuleb ikka jah ise välja pressida
eva says:
kõik inimesed peaksid arnold oksmaast eeskuju võtma
ema tegi nädalavahetusel natuke vanade eestlaste matemaatikat. ütles, et temale meeldib alati mitut käsitööprojekti korraga teha. sest julge pealehakkamine on ju pool võitu. ja kui sa näiteks alustad hoogsalt vesti, sokipaari ja veel bikiinidega ka, siis on ju nagu juba poolteist võitu lausa käes, ilma et midagi eriti tegemagi peaks!
iseasi, et selga pole nii ikka midagi panna... jah, see teooria tahab veel natuke arendamist.
PS eile oli balti jaama tunnelis elektrikitarrega keevitaja ja edward norton.
Mees vaatab televiisorist ilmateadet, seal öeldakse, et Jakuutias on -65 kraadi. Helistab sõbrale Jakuutiasse:
"Kuule, palju sul külma on seal?"
"-26."
"Aga ilmateade ütles, et -65!?"
"Aa, see on õues."
nunnud mustrid fääri saartelt featuring kihnu vits ja eesti villane. (kalor, kes pildistas, on küll veendunud, et need seal allpool on pikali ö-d ja et tegelikult peab see pilt teisipidi olema, et ö-d püsti oleks. aga tal ei ole õigus.)
ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas peab kontoris käituma. juba aastaid olen ma hädas sellega, et ei suuda inimestele tere öelda. sest no miks ma peaksin? või kuidas ma peaksin?
ma näen neid inimesi iga päev. enamasti mitu korda päevas – siiberdame ju kõik kohvimasina ja wc, printeri ja sekretäride vahet.
samas ei tea ma nii mõnegi nimegi!
ja kolmandaks tuleb siis kogu aeg meeles pidada, kas sa Teda või Toda oled juba täna näinud ja teretanud või oli see hoopis eile või üleeile, ja kas See ikka on oma töötaja või lihtsalt mõni tuntud nägu, kellele tere öelda oleks imelik. siin on üle saja inimese ja minul ei ole nägudemälu.
üks võimalikke lahendusi on lausteretamine – kõigile ja kogu aeg. aga suht imelik on ju kuus korda päevas it-mehele tere hõigata? täna rääkisin ühe kolleegiga kööginurgas juttu, paar tundi hiljem kohtusime wc-s, kus ta mulle “tšau” ütles. ilmselt on ta selle lausteretamise valinud. ja eriti imelik on inimesele tere öelda siis, kui juba koju minema hakkad. siis öeldakse ju headaega!
teine variant on nullteretamine, või siis minimaalne: oma laua ümber hommikul tere öelda ja sellega piirduda. ma juba eelmises töökohas valisin selle tee.
tulemus? ühel peol üks pandav mees sosistas mulle kõrva, et nemad ikka vaatavad ja mõtlevad et küll see mari on ikka uhke, kuidagi teistest kõrgemal ja ligipääsmatu. ja oli siiralt üllatunud, et kui ta juttu ajama tuli, rääkisin ma samade sõnadega nagu tema, jõin end purju nagu tema ja tantsisin nagu teised.
kuri fotograaf, kes mu hommikul tööle tõi*, ajas parklas autoga varest taga. ise väga evililt naerdes.
* vastuseks uudishimulikele, miks ma fotograafiga koos tööle tulen: jah, muidugi ma magan temaga. tuleb fotograafidega magada, siis nad teevad su lugudele paremaid pilte. ja kui toimetuses pedefotograafe ei juhtu olema, siis onju oleks meeste lugudel defaultina kehvemad pildid - no vot sellepärast ongi igas normaalses toimetuses mõni naisfotograaf ka :p
ilm hakkas täna vahepeal meenutama üht ületunamullust detsembripäeva, aga siis jäi sadu järele. igav. isegi minu kaks pikka taksosõitu ei tekitanud vähimatki elevust. sellest hoolimata, et teine juht pidi ikka päris purjus olema, kui arvestada salongis olnud õhust minu ajju jõudnud joovet. aadu hint (jah, just!) üritas seltskondlikku vestlust arendada, aga teema rauges, kui ma nentisin, et ei, ma ei käinud politseimajas sellepärast, et mu load ära võeti. ja kui oleks käinud ja võetud, poleks ma kuigi kõrgelt hinnanud sohvri sellekohast rahulolu.
kuna enn on vangis olnud, erinevalt minu emast, siis tema on rohkem solvunud ja lubab endale jonnimist.
kui teil on korralikud nööridega talvesaapad, siis te teate. kuna paelad ei pea ammugi nii kaua vastu kui korralik saabas, tuleb vahel uued paelad panna. paar korda on muga seda juba juhtunud (saapad ostsin 1997/98. aasta talveks ja siiamaani ei näe põhjust uusi otsima hakata) ja ma tean, et 150 cm pikkuseid jämedaid kirjuid paelu on raske leida. ometi pole ma iial ostnud neid kaks paari korraga - noh et järgmine kord enam otsima ei peaks.
to make it short - kaubamaja meesteosakonna kingariiulite juures on päris hea nöörivalik. ostsin jälle ühe komplekti ainult...
aga minu ema saab presidendilt ordeni!
riigivapi V klassi oma!
selle eest, et ta omal ajal ersp asutas ja kodanike komiteesid tegi ja siis sai eesti vabaks ja puha!
Ceilin Mõttus to me
Feb 2 (5 days ago)
Tere,
Valmistame kleebisreklaame sõidukitele.
Hinnad on head ja kvaliteet samuti, peame kokkulepetest
kinni ning töö teeme valmis tähtaegselt.
Kena päeva jätku & koostööd soovides,
Ceilin Mõttus
DM MARKETING
L.Koidula 10, 10125 TALLINN
+372 601 3877
Mari Öö to Ceilin
Feb 2 (5 days ago)
Tere,
palun rääkige nüüd mulle, miks ma selle meili sain, kust te leidsite aadressi ja miks peate mind potentsiaalseks kliendiks.
Mari
***
ega sellistele kirjadele nad enam kunagi ei vasta, olgugi et algul oli südikust kui palju, et erameilile end pakkuma tikkuda. ma olen ennegi üritanud sellistega viisakalt vestlust arendada, aga ei. (no andestage mu kurjus, aga minu matemaatika kohaselt pole keeruline kirjutada sõbralik vastus - no kui juba küsitakse! - et "märkasin tolles ja tolles foorumis, et plaanite kleebisekampaaniat ning mõtlesime endast märku anda" blab bla bla. alus on loodud ja ma oleks võibolla tõesti neilt kunagi paar kleebist tellinud.)
ja kui nad peavad eriti oluliseks rõhutada, et peavad kokkulepetest kinni, siis ma järeldan, et nad on selle kunsti äsja õppinud. miks muidu sellega uhkeldada?
ja mis ajast koma järel suur algustäht käib?
coming soon: mari saadab teie eranumbrile sõnumi, et 'meie teeme siin ajalehte, see ilmub iga päev ja seal on artiklid sees! ja fotod!!'
pole midagi paremat pooltooretest poola õuntest. sellised mahlased, aga veidi hapud ja üsnaväga kõvad. odavad, raisad, pealegi.
võib tasapisi hakata pakkumisi teha, kas sel nädalal jõuab mu postkasti eesti toiduajakiri või mitte. seni olen absoluutselt igal ilmumiskorral pidanud helistama ja eraldi märkima, et olen tellija. siis vabandatakse tüdinud häälel ja saadetakse hiljem. uus pidi sel nädalal tulema. mis võimalused on? panused kommentaaridesse, võitja saab kõik endale.
ma üritan lühidalt:
* mul on uus lemmikmootorratas. olulisim erinevus eelmisest lemmikust on tõik, et sellega ma julgeksin sõita ka. eelmine oli lihtsalt ilus. ehkki ainult ja ainult ilul tugineb ka uue tõusmine tippu. (pilti ei julge siia panna, sest tootja kodukal olevail fotodel ei ole ta üldse nii ilus kui minu mälus.)
* kõige MUGAVAM ratas, mille selga ma istusin (ja neid oli kümneid), oli... hayabusa.
* välismaal on alati parem ilm, puhtamad autod, soojemad trammid ja ilusamad tänavad.
* halvarssonsi müügimees oli ikka sama armas kui mullu ja tunamullu. juba tema pärast pean ma sinna messile muudkui uuesti ja uuesti minema.
* ca 170 boksist parim polnud ükski tsiklitootja, pibomüüja ega chopperituunija. minu kangelasteks olid mehed Scotti rekkas. letil oli neil suur kausitäis kõrvatroppe. tasuta. ainsaid maailmas, mida ma saan ka reaalselt kasutada (kõik apteegi omad on patoloogiliselt sobimatud). oma 75. juubelil pean neile ilmselt sokulaadi saatma - kogu selle raha eest, mis mul kuuldeaparaatide pealt kokku on hoitud.
* motomess on üks intrigeerivamaid aluspesu ostmise kohti :p
minu soome keel hakkab nüüd tormikiirusel arenema. senine sõnavara (mille toon täielikult ära postituse lõpus) peaks ohtralt lisa saama, sest minu laua kõrvale tõsteti täna uus laud ja it-mees vedas päev otsa juhtmeid. ja käskis sellele, kes siia tuleb, iga asja peale kuulekalt "jo!" ja "küllä!" vastata. muid asju ei tohtivat (vuristasin talle paar väljendit, mida oskan).
sõnavara so far:
elokuva
aurinko
sähkö
urheilo
haista paskaa
moi
küllä
poika
santeri (ise tehtud, soomlased ei pruugi aru saada)
puhelin
puhuma
silitää
piirtää
raitallinen mäyrö (täpne tõlge selgitamisel)
tule elävna taka-takasii!
grammatikat küll ei tea, selle panin täitsa umbes.
noh, läksin mina siis Brõnni juurde. tema kättesaamiseks tuli nihutada veel kaht tsiklit. ja siis tagumisest nurgast tema võlja nökerdada. (muidugi pidi Käbi oma 1,5 käega tegema kõike, mille tegemist ma füüsiliselt või kõva kisaga ei takistanud.)
vaikus.
no ei ole enam kolinat.
ühtegi pidi liigutades ei ole ühtegi paha häält.
ma mõtlesin sellele. täna ja eile ja veel mitmel päeval. et kõige parem, mis saab juhtuda, on see, et ma kurdan muret mõnele asjatundjale ja see ütleb sõbralikult, et nojah, eks vaatame siis seda asja. ja siis ta tuleb kohale ja siis polegi midagi viga ja siis on hästi piinlik. aga parem olgu piinlik kui Brõnn haige!
no viisaka inimesena üritasin Kaurile veel helistada, et ta ei tuleks. aga ma olin ta numbri valesti üles kirjutanud (jah! just!) ja siis ta oli juba kohal. ja ütles, et ilmselt starter, ma ei saanudki aru, kas tuli taha või ei tulnud taha või jäi taha, aga no igatahes see koos mingi siduri aktsiooni või aktsioonitusega tegidki kolinat ja see pole hullu midagi ja kawad vahel teevad nii.
nii et kogu häda põhjus oli starteri vigurdamine featuring mari paranoia.
tänan pöialde hoidjaid. nüüd võite lahti lasta. teist oli kasu, ja mitte vähe!
üritasin teha isiksusetesti (viimati oli see koht vist viiendas klassis). kahekümne viienda küsimuse juures loobusin, sest leidsin, et mu elus ja peas on praegu nii palju segadust, kujutlusi ja "erandeid", et ma ei suuda poolte küsimuste juures kumbagi vastust eelistada või välistada.
peaks vist ravile minema.
