jõuluootus väikese pärdikuga
üks asi on see, et kinke saab pakkida lapse nähes.
teine asi on see, et sebisime virna pakke enda omade kõrvale juba koju küla pealt - noh et ikka homme oleks rohkem, mitte ainult minult-sinule ja sinult-minule rõõmud. tulemus? pakke täis kott on nurgas, meie muudkui piidleme neid ja käbi lõpuks ohkab: "tahaks juba kingitusi avada!" "ma ka!" tunnistan ja arvutan, et poleks tark avada kumbki üks oma pakkidest - meile mõelduid on niigi vähe. arturinimelisi seevastu terve virn. arvutatud, otsustatud: avame ühe lapse pakkidest, tal on nigunii savi! valisime ühe sellistest, mille sisu kumbki ei tea, täitsime pokaalid ja istusime diivanile õhinal paberit harutama.
õnneks saime läbi pakkepaberi välja loetud, mis seal sees on, nii et päris lahti ei teinud siiski. aga esialgu on uudishimuga jälle rahulik.
1 comment:
ma vaatasin ükskord kui leevike magas kogu advendikalendri sisu ära läbi ühe prao. tema pidas kenasti kogu ootuseaja vastu ja avas igal hommikul ühe luugi. mina küll ei kannatanud. õnneks oli, kust piiluda.
aga kass on ju üle aasta vana, ta jagab tegelt juba kõike. lihtsalt kuna ta väga palju ise ei räägi, siis jääb sulle mulje, et ega ta aru ka ei saa. mõne kuu pärast hakkab ta kõnelema, jube äkki ja kõike ja siis sa taipad, et ta mõistis kogu aeg.
Post a Comment