Saturday, March 10, 2007

neetud öö

ma olen neetud: mul on telefonineedus.

iga jumala kord, kui mul on vastamata kõne tundmatult numbrilt või ma teen erilisi pingutusi, et telefonile vastata - magav artur süles ja telefon kaugel või just paljalt vanni roninud, et duši alla minna, ja telefon toas mõne jope taskus -, või teinud erilisi pingutusi, et vastamata tundmatule tagasi helistada - nt keset superlärmakat üritust -. on helistanud mõni vale number. küsitakse leenat või aljoošat või uuritakse inglise keeles, kes ma olen. nii olen ma loobunud võõrastele vastamata kõnedele tagasi helistamast. nigunii on mingi jama jälle.


ma olen neetud: mul on kinganeedus. algas kunagi nii kolme aasta eest, kui ma ostsin endale uued talvesaapad. ostsin ära, käisin paar korda, ei olnud üldse nii mugav kui vanadega. viisin vanad kingissepa juure, kes nad imeilusaks tagasi tegi ja uued jäid kappi. rohkem pole ma uusi saapaid näinud.

vol.2 tuli pisut hiljem õiska kommuunis, kui kalor sünnipäeva pidas. üks külaline piidles mind tükk aega ja küsis siis, kas ma olen kohalik. viipasin viisakalt keskmisele uksele: mina elan seal. vaatas ja ohkas: jah, ma vaatasin et sul on sussid... ma niii tahaks ka susse! lahke inimesena juhatasin ta enda juurde ja tuhlasin tema kommentaaride saatel läbi suure jalatsikuhila - no tsiklisaapad, talvesaapad, suvekingad ja iga hooaja alternatiivid ja j. vastav komplekt, peokingad jne. neid ikka oli seal. kaevasin välja oma NB sandaalid, sest need olid reguleeritavad - tal oli suuuur jalg. aga ei sobind talle needki. mingi loogika leidsime, et kui ta sussid paneb käte otsa, siis käpuli käies on pooltel jalgadel sussid olemas, aga teostuseni see ei jõudnud. (ma kahtlustan, et härra oli ülikonnas nigunii ja see polnuks väärikas.)
ja vot kevadel olid mu sandaalid läinud. sestsaati nimetangi ma seda härrat sussi-ummiks: pole muud seletust kui et ta need tasku ajas ja kaasa võttis.

vol.3 on siis nüüd: panin sügisel jalatsikuhja oma tossud ja kingad ja nüüd neid enam pole.


ja nagu elu niigi põnev poleks, oli meil õiskal Josh ka: kohalik poltergeist, kes armastas asju ära peita. kord võttis mu load ja pani päev hiljem otse nina alla tagasi. ses m,õttes keset nina, et mina nägin neid viimati poes, kui oma isikut tõendasin, vahepeal pold kusagil, ja siis üks hetk olid mu ees paberihunnikus, mida parasjagu sorteerisin. oli hunnik, kust jagasin asju teistesse hunnikutesse, ja kui korra selja pöörasin arvuti poole, siis naastes olid äkki load...

nii ta ikka jantis, aga mu võtmekimp hakkas niipalju meeldima, et ei toonudki enam tagasi. tulin koju, keerasin ukse lukust lahti. võtmed olid käes, kui sisenesin, sest mäletan, et tahtsin nad seespool ukse ette keerata, nagu meil kombeks oli. a kellegi kimp oli juba ees ja astusin tuppa. rohkem pole ma neid näinud. ei leidnud toona korterit läbi kammides, ei leidnud hiljem välja kolides ja pole kuulnud ka, et sumps korterit müügiks tühjendades oleks leidnud.

3 comments:

kalor said...

mulle helistatakse regulaarselt läti numbritelt mingi bussijaama pähe. ei mäleta, kas olen oma blogis kirjutandki.

viimati oli nii järjekindel tüüp, et kui ma ka seletasin, et vale nr, üritas ta uuesti, mai võtt vastu, siis üritas teiselt numbrilt ja lõpuks saatis sms-i, et mingile karumsile on kaunasesse pakk saadetud vms.

no ei viitsind järele minna.

Tõnn said...

vale numbri pealt helistanu tunnebki selle järgi kohe ära, et helistab valel ajal... õiged inimesed helistavad alati õigel ajal

Anonymous said...

minul lähevad ka asjad seletamatult kaduma ja sama seletamatult ilmuvad mingi aja pärast välja .. kah sõna otseses mõttes nina alla .. ma arvan, et need on "pisikesed", kes mu korteri põranda all elavad vms