Monday, December 04, 2006

surprise!

filmidest jääb mulje, et see on nii lihtne. kurat, sellest orgunnist endast annaks paarihooajalise sarja vändata.

kõigepealt pead sa suht täpselt teadma, millal üllatatav koju tuleb.
või noh, KÕIGEPEALT peab sul olema ligipääs tema kodule.

siis pead sa korraldama nii, et ta tõesti tuleks, mitte ei läheks kuskile kondama. et kui kalor meerikast tuli ja ML tema enda autoga talle järele läks, pidime mõtlema terve õhtutäie üritusi selgitamaks, miks üllatatav ei pea ML koju viima, vaid ML tuleb hoopis temaga kaasa tema koju.

siis pead sa lootma, et kõik inimesed õigeks ajaks kohal on, et tagatuppa peituda. hilineda ei saa.

siis pead sa kõikide jalatsid sauna peitma.

siis pead sa kõik autod salme kultuuripalee ette parkima.

siis pead sa ML-le ütlema, et tulgu kustkaudu tahab, aga mitte salme eest läbi. "oi, kõik on siin, ärme lähmegi koju!" kujutleme kalorit hüüdmas.

kui kõik on korraldatud, helistab üllatatav eelmisest lennujaamast ja küsib, kas keegi õhtul kodus on, juhuks, kui tal võtmed pariisi lendasid kohvriga. ütlen, et ei ole, aga kui vaja, siis helistagu, ma tulen. mõtleme kiiresti välja plaani, kuidas korraldada juhul, kui võtmed tõesti pariisis on. muidugi selgub ka, et lend hilineb paar tundi.

meenub, et tal võib olla kihk kohtuda mõne töökaaslasega kojutuleku asemel. otsime kaaslase numbri välja ja keelame kohtumise ära.

siis pead sa välja uurima, kuidas saaks valve all olevas korteris liikuda ilma et andurid sellest aru saaks.

ja siis, kui hilinejadki on tuppa jõudnud, hamburgerid valmis (sa pead lihaküpsetamise lõhna jõudma välja tuulutada!), welcome-home sildid koos õhupallidega üles riputatud, papist koonused kõigil peas ja prääksuv papist vile suul, kui te ootate tagatoas ML konspiratiivkõnet tähenduses "jõuame kohe, kustutage tuled!", hakkab signalisatsioon undama. kinniteibitud andurid ei ole lahendus.

võtad häire maha, parooli, et turvafirmasse rahustav kõne teha, ei tea, ja loodad, et teid kõiki miilitsasse ei viida.

saad kõne üllatatavalt, kes uurib, kas nüüd on keegi kodus. loomulikult eitad, sest sa juba enne teatasid, et oled teises linna otsas. imestab häire üle ja sa valetad kiiresti, et võibolla käbi (mida sa küll ütleks, kui kellelgi peale sinu ta võtmeid poleks?). lõpetate kõne ja sa ütled käbile, et kohe ü helistab ja küsib, kas tema andis häiret. kõne saabub ja käbi jahub midagi koodi unustamisest. miilits ei tule ja tagatuba hääletab signalisatsiooni maha. uuesti midagi kokku valetada oleks juba raske.

kui saabub hoiatav kõne ekipaaži lähenemisest, on artur lõpetanud söömise (mis olnuks mugav, sest hoiaks ta mugavalt kuss õigel hetkel) ja hakkab häälekalt peeretama.

ja kui saabub üllatav, läheb kõik siiski hästi - infarkti ta ei saa, samas ilmselt üllatub, kõigil on papist mütsid peas ja... ja siis ta teatab, et tegelikult ameerikas üldse ei tehtagi selliseid pidusid!

PS unustasin: sa pead trepikojas tolmuga katma hilinejate märjad saapajäljed, mis välisukse juurest joonelt ü ukse taha viivad.

3 comments:

kalor said...

ei, see logistika oli sitaks lõbusam igal juhul kui ehmatus, st üllatus ise. jumal tänatud, et te kalkunit ei toppind vähemalt. aga et vahepeal welcome home'st welcome homo sai, jääb edasistele üritustele klaarida, see on kindel.

ü

kalor said...

aa, ja selle nähtuse nimi on supplies! nagu selle iinlasega anekas oli.

öö said...

kurat ma tulin liiga vara ära. kust te o saite?

ma kaalusin jupp aega, kas panna surprise või supplies pealkirjaks. a anekatei viitsinud otsida/toksida ja äkki mõni pole kursis, siis ei ühenda ära...