kriis

(see postitus oleks eriti mõjus, kui pärast novembrit olnuks siin täielik vaikus. õnneks mitte.)

minu 30-aastase kriis seisneb toitumispaanikas ja trennisüümekates. mõistmises (või uskumises), et TÕESTI on nüüd nii, et vormi saamiseks tuleb vaeva näha, mitte lihtsalt kangi poole vaadata nagu kahekümneselt. (võrdlus pärineb bodypumpi treenerilt, kellel vist ka 30 kukkunud. kurtis, et nüüd ei piisa neli korda nädalas bp tegemisest, kõhulihaseid tuleb vabast ajast raagelt juurde teha...) noh, mina mõtlesin esimest korda elus, et trenn trenniks, sellest ei piisa, läheneks siis toitumisele ka. trennis ma juba veedan kolm õhtut nädalas ja rohkem ei taha - ma tahan ju ema ka ikka olla.

niisiis, köök.

niisiis, glükeemiline indeks.

mida see tähendab, otsige ise. minu kahjuks räägivad tõsiasjad, et pasta on kuritegu ja juustuvõileib samuti. aga need on mu kaks elurõõmu ja nende juurde ma jään! okei, edaspidi võin voltida pastat grahamjahust, see ehk langetab pisut indeksit.

suuremat meelehärmi teeb hoopis see, et korraldasin täna enda meelest täiesti gi-legaalse õhtusöögi: stuuvitud porgandid (loe: ehtsas võis praetud porru ja porknad ning koorekaste), juustu-õlisegus aedoad ja taimeõlis praetud taine sealiha. mitte ühtegi süsivesikut. oli maitsev ja minu meelest ka kalorirohke, aga... üsna ruttu läks kõht tühjaks. mis edasi? 30 aastat näljas?

võibolla siiski hularõngas viis minutit igal õhtul lisaks olemasolevale trennihulgale, ja söön, mida tahan...








ps positiivne ose gi-lähenemisest: kui veinist tõesti loobuda ei saa, siis enne klaasi suule tõstmist võta vähemalt ükski viil juustu või mõned oliivid! (anne, 2009) lähengi viilutan mõne.