Thursday, May 25, 2006

addicted to…

tere, mina olen mari ja ma olen sõltuvuses päikeseprillidest. tegelikult aastaid juba.
päikeseprillid on asendamatu riist nii erinevates olukordades, et võrrelda võib ainult õhuga.

elementaarne: ereda päikesega kaitseb silmi kiirguse eest ja silmaümbrust ning laupa kortsude eest.

leidlik: kui puhub hästi kõva tuul – nagu eile – siis kaitsevad prillid su silmi lendava liiva ja tolmu eest. tuulega kannan ma veendunult prille pärast seda, kui palju aastaid tagasi lendas mu silma üks asi, mis sealt ka järgmiseks päevaks lahkunud polnud. silmaarst võttis välja, ütles et imepisike metallitükk. kahjustusi ei jäänud, aga jube ebamugav oli ööpäev ühesilmalisena veeta.

mugav: kui sajab sitta ja röga, ükskõik, mis aastaajal, siis prillid jällegi kaitsevad silmi. nt lumetormiga on kõigil inimestel näod krimpsus ja silmad kissis. minul ei ole. tuul+vihm samamoodi – silma pritsib ju muidu!

boonus: kui kasutad peegel- või lihtsalt tumedaid klaase, ei näe keegi su silmi. see annab sulle piiramatu võimaluse jultunult jõllitada seda, mida ja keda tahad. trammis ilusat tibi, järjekorras ilusat poissi, ebaviisakalt vahtida puudega inimest, põlastavalt jõllitada parmule näkku või uudishimulikult inspekteerida prominenti. poolvõõra inimesega rääkides võid näiteks vaadata ta sügavasse dekolteesse või jälgida tema selja taga toimuvat kolossaalset ehitustööd samal ajal, kui tema arvab, et sa talle otsa vaatad. ja ilme on sul igatahes nii ülbe, et ükski pensionär ei pöördu sinu poole, et sa talle oma koha loovutaksid. loovutad ise, kellele tahad.

miinus: kui väga tumedaid kanda, harjub silm hämaraga ära ja pärast on ilma prillita elu kohe eriti ebamugav. nii et kui prillid koju unustad, aga ees on mitu päeva koju pääsemiseta, siis tuleb uued osta, sest ilma ei kannata elada. või noh, kannatab, aga väga vesine ja kissis on see elu.

miinus of elementaarne: juba suve hakul on silmaümbrused valged. selle vastu aitab ainult see, et kui aeg-ajalt peaks juhtuma, et sihilikult päikest võtan, siis tuleb prillid eest võtta ja silmad kinni lebada. aga noh, ega päris ühtlaselt pruuniks nägu enamlähegi ja suve lõpuks, või mis suve, mõne aktiivsema nädalavahetuse lõpuks, kus on tulnud palju päikse käes hängida, aga ilma prillideta pole varianti ellu jääda, on ikka sellised valged prillid näos et!

miinus of boonus: kui sa siis vahepeal käid ilma sunnideta või heledamate klaasidega, tuleb see endal meeles hoida, sest harjumusest kipud oma pilku sama jultunult kasutama kui prillide taha varjatuna.

PS prillikandjad ärgu nüüd targutagu, et saju ja tuule eest on nad niigi kaitstud ka ilma igasuguste sunnideta. mina, kotkasilm, ei ole ju!

2 comments:

Anonymous said...

prillikandjana targutan, et prillikandjatel ei ole see päikseprillide valik üldse nii ilus ja lihtne, et lähed aga leti taha ja rabad aga paarisaja krooniga meeldivad, kui oled vanad laiaks istunud või tuli lihtsalt isu oma eksterjööri muuta.

alla viiesajase eelarvega saab pealekäivad klipid, mis liiga sageli on kas monsterkinnitusega või lihtsalt oma (tavaliste) prillide raamiga
mittesobivad.

nii et tüüne(ma) väljanägemise jaoks ostad kas teised, toonitud klaasidega prillid või fotokroomsed klaasid (mis aga nii tumedaks ei lähe, et silmi varjaks) ja köhid pappi et vähe pole.

või siis ostad mingid spetsprillid, kus sunnide raami sisse käivad abiraamiga optilised klaasid ja millele saab ka päris tumedaid klaase. ja avastad, et selliste hankimine pole üldse lihtne ja et mudelivalik on üpris kesine jne jne. ja köhid taaskord hunniku pappi (vt ka punkt 3).

Anonymous said...

ma olen kõigist neist eelistest huvitatud, aga ma ei saa päikeseprille kanda :(

sest kui midagi mu ngemisvälja takistab, siis ma näiteks tänaval inimlikult käia ei saa, vaid koperdan nagu (mulla)mutt. miks see nii on, et tea. ja see pole harjumusega muudetav. samamoodi ei saa ma korraga kõndida ja juua (see omadus on urri mõnitusobjekt läbi aastate) , kõndida ja suitsetada, lugeda ja suitsetada jne.

nii ma kannangi suvel oma päikeseprille kenas kõvade seintega toosis alati kaasas ja nende olemasolu tuleb mulle meelde ainult siis, kui ma seda toosi ühest kotist teise tõstan.