emotsionaalne hommik

parkimismajast üle libeda panka rühkides pistsin alul tasakaalu nimel käe käbile pihku. siis tuli veider tunne.
"sa saad ikka aru, et me nüüd sisuliselt abiellume?"
käbi: "mis mõttes?"
"kolmkümmend aastat!"
käbi muie.
kehastusin kiiresti porisevaks abikaasaks: "sa oleks ikka pidanud lipsu panema."
käbi muie: "vähemalt pole ma teksadega!"
"mis teksadega, ise oled pealaest jalatallani tööriiete poe garderoobis!"
käbi muie.
olukorra tõsidus jõudis talle kohale 20 minutit hiljem, laenulepingu allakirjutamise hetkel. "2040!" oigas ta vaikselt.
"ma ju ütlesin, et me abiellume!" itsitasin mina.
pärast sai pruuti suudelda ja ma kahetsen tõsiselt, et ma polnud sebinud pruudikimpu, mis üle õla laenuhaldurile heita.