Tuesday, May 24, 2011

teleka asemel

vot need naiste tööd eksole. meie peres on soorollid laias laastus paigas: käbi vahetab autol sumpsi - nii otseses kui laiemas mõistes - ja mina kraamin-kokkan. lapsed ei kuulu õnneks naistetööde alla, vaid on kogu pere rõõm ja mure, nii et käbi saab vabalt hakkama ükskõik millise lapse uinutamise, toitmise, mängitamise või millega tahes. enamgi veel, pärast uru võõrutamist öistest trikkidest pole me voodis kohti tagasi vahetanud, nii et kui urul on midagi öösel kobiseda - seda juhtub vahel harva - siis käbi sahmib. see-eest vastutan mina üsna ainuisikuliselt selle eest, et meil iga päev oleks midagi hamba alla pista.

aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. vaid sellest, et

vot need naiste tööd eksole. need on nii haledalt ajutised ju! teed toad korda: mässad kolm tundi lastega mängimise ja söögitegemise kõrvalt, siis on tolm pühitud, kraanikausid kasitud ja põrandad pestud, rääkimata kogunenud rõivapundarde lahtiharutamisest ja sündsalt paigutamisest - mis kelle kappi, ja neid "kedu" on meil ju neli!, mis pesukasti või mis esikusse varna. aga kolme päeva pärast on kõik tolmune, riided varna all maas, pliit ülekeenud piimane ja köögipõrand purusi ja lömastatud mustikate plekke täis. nagu poleks kunagi koristatudki!

sama söögiteoga. tegin ükskord imelise frikadellisupi. kaks päeva hiljem käitus pere ja külmkapp, nagu nad poleks kunagi süüa saanud, ja ma pidin jälle midagi uut välja mõtlema ning otsast algama. pole tarvis märkida, et väljemõeldu teostamise järel väljendus köök, nagu poleks teda kunagi koristatud.

pesed pesu onju. sorteerid hoolega, et värvid-materjalid üksteist hoiaksid, lappad kuivama ja pärast kokku-kappidesse. ja kolme päeva pärast ei mahu enam sokid pesukasti, sest kunagi pole ju pesu pestud!

selle vastu pole vist mõtet rääkida, kui püsiv on üks mehe paigaldatud trepikäsipuu või vahetatud sumps. no isegi kui on sitalt tehtud, siis ikka kestab kauem kui nädala ju!

vot ja protestiks niukse kaduva vastu tõstsin lõngakasti elutuppa silma alla ja hakkasin seda tühjaks kuduma. kolm kera olen teinud kolmeks imeliseks kiivrimütsiks kronoloogiliselt urule, albertile ja elsakesele. teise järel oli küll kriis, sest uut mütsisoovi polnud koitmas, aga õnneks olid kadunud KÕIK uruhiire villased sokid ja ma sain hoobilt uued visata. kui need valmis, tuli kolmas müts, ja nüüd teen igaks juhuks urule uued sokid, mine neid vanu tea, äkki kaovad jälle ära.

ja teate kui mõnus on! teed õhtusöögi, koristad köögi ära, kood viiendiku jagu mütsi ja lähed magama. pärast hommikusööki on köök jälle segamini, õhtusöök muutus olematuks juba enne õhtust köögikoristamist, aga mütsiviiendik on ikka alles!

2 comments:

epp said...

Kuule, enam täpsemalt vist ei saagi öelda.

Ma olen samal põhjusel hakanud loengus kuduma. Teadmised, need kaovad hiljemalt pärast eksami ärategemist, aga kampsun jääb alles!

uitaja said...

Oi kui tuttav teema. Kui teistel tekivad jäävad asjad (nagu sel nädalavahetusel liivakast, tõsi ilma liivata, peenrakastid ja jasmiinitugi), siis minu tegemised (elamise "sirgeks tõmbamine", koristamise sõna kasutamisest olen loobunud, pesu/nõudepesu, söögitegu) on täiesti mõttetud. Nagunii on need varsti kadunud.

Isegi aitähh on asi, mis kuulub vaid jäävate asjade juurde. Või palju kellelegi toa koristamise eest seda on üteldud?

Noh, tegelikult olen aru saanud, et minu puudulik võime sigalas elada, on puhtalt minu isiklik tragöödia..