kodukaunistuskuu

kahe nädala eest tuli kassivanaema juurest ootamatu tellimus mu väikestele poistele. viisin nad merkale, suurem poiss jäeti siia minu kantseldada ja tööl käima. ülejäänud teisipäeva sisustasin tööga, aga kolmapäeval ärkasin ootamatus olukorras: lapsi pole, kiireid kohustusi pole, plaane pole. no mida teeb inimene ometi sellise päevaga?

ei, ta ei lähe trenni ega parki raamatut lugema ega autoga/jalgrattaga kruisima ega ühelgi muul viisil, millest aastaid unistanud, end hellitama. ta tõstab köögis tühjaks riiuli, mõõdab seinte pindala ja läheb poodi värvi ostma. õhtuks on köök, mille värvi ta on viimased kaks ja pool aastat ehk esimesest kohtumisest peale vihanud, armsalt oranž. neljapäeval teine kiht peale ja riiulid-kola tagasi kööki ja kui lapsed naasevad, polekski nagu sõda kodust üle käinud, on ainult üks kena köök. mida nad märkavad kohe!

ega edasi paremini läinud. laupäeval ärkas kogu pere ja vanemlik instants hakkas kui kokku lepitult sinisest toast, tuntud ka kuurina, asju elutuppa tassima. lastel ei tekkinud ühel konkreetsel põhjusel hetkekski küsimust, miks me mängime mängu "kui meil ei oleks sinist tuba" ehk miks elutoas pole nii palju ruumi, et kaks sammu takistuseta otse astuda. nemad nimelt vahtisid multikat, mida ma neile armulikult lubasin. teatavasti pole mängiv teler meie pere laste päevas või ka nädalas mingi tavaline asi ja ma nii väga nägin, miks! nad lihtsalt istusid tugitoolis ja jõllitasid, samal ajal kui nende ümber käis tohuvabohu.

no igatahes, järgmiseks hommikuks olid perekonnal mitte ainult muinastuled põletatud, aga ka sinine tuba oluliselt vähem sinine kui seni. kes veel ei tea, siis mingil põhjusel oli selle korteri eelmine perekond, 100% eestlased muidu, kes kõnealust ruumi magamistoana pruukisid, värvinud tumesiniseks seinte alumise kolmandiku ning helesiniseks kaks ülemist kolmandikku ja lae. jah, lae! see oli maailma kõige sinisem tuba kogu selle kontseptsiooni jälkuses. nüüd on vähemalt lagi väikekodanlikult valge ja ma armastan seda valgust. seinte helesinised kolmandikud lasime tooni võrra valgemaks ja ebaühtlasemaks, pikem arengukava on siiski hubane tapeet kõikidel kolmandikel.

sinise toa valgendamisele järgnenud arginädala sisustasime suures osas elutoa taastamisega selle kola alt, mis sinisest toast remondi käigus sinna oli rännanud. rände käigus jäid mõned asjad üle ka. need on siin, kes tunneb, et tal midagi puudu on.

aga vaevalt sai elutuba oma funktsioone jälle täitma mahtuma, kui taud ründas jällegi suhteliselt ootamatult arturi tuba. no esiteks on taud majas ja teiseks me leidsime ootamatult sobiva nari ja käbi kibeles seda kokku panema. ega kui uus lego on majas, siis ei saa seda ju karbis pidada, ikka tahaks kokku panna. aga kokkupaneku eelduseks oli esiteks mingigi soojustuskuur arturi toa külmasildadele ja teiseks toa kapitaalne ümbertõstmine. nüüd, tuleb tõdeda, on nädalavahetus ohutult möödas ja uus voodi kokku pandud.

enne seda külmasillad põletatud ja uued põrandaliistud värvitud ja kinnitatud, ootamatult ka mõningad suuremad pahtlitööd tehtud, mis kaks ja pool aastat oma järge oodanud nagu köökki, aga ülejäänud tuba ootab endiselt perenaise kätt. aga perenaine teeb meil päevavalges kontimööda kontoritööd. niisiis ootavad kapp ja riiul veel teadmata aja värvi ja paikaseadmist, seni on kogu trepihall ühtlaselt kaetud mööblitükkide, raamatuvirnade, autokastide ja lauamängukarpidega. kuna enam pole telekat käima pandud, tuuseldavad lapsed selle kõige keskel ja tirivad iga natukese aja tagant kuskilt vahest välja mõne nii ammu unustatud mängu, et see on vahepeal uueks saanud. näiteks said nad täiesti uue parkimismaja ja artur sai jumala pandava läki.

aga ma ootan põnevusega sügist ja pikki pimedaid vihmaseid õhtuid. mul on tunne, et meie kodust saab veel asja!