kolmas suusalaupäev
kas ma olen järjepidev või ma olen järjepidev?
täna käisin kolmandat laupäeva järjestu suusatamas. tuleb nentida, et iga korraga lähen osavamaks ja no suusad lähevad ka iga korraga paremaks. esimesel korral mäletatavasti kulutasin tuhandeid kaloreid juba ühekraadisel "tõusul", sest unustasin kontseptsiooni "pidamine".
teisel korral natuke määrisin nii, nagu villu telefonis õpetas. villu oskab, tema sõidab tartu maratoni ka ja puha. ainult et see, kui palju panna, seda ju ei saa eemalt õpetada, seda peab kogemustega õppima või silmaga nägema. no selgus, et ma panin vähe. rajal määrisin kaks korda juurde, sest villu ütles, et rajal võib ka määrida (mitte ainult nii, et soojas toas külmi suuski, föönisurina saatel ja mida kõike veel). aga no kuna ikka polnud päris see, pöördusin pärast seda külla tulnud suusakunni poole. see mässas natuke mu varustusega sinises toas ja ütles, et nüüd peaks olema.
täna läksin proovima siis. no natuke liiga hästi pidas ka edasi libisemist, aga mitte hullusti, nii et põhimõtteliselt sain ma lõpuks ometi suusatada! kohe tuli ka ambitsioonikas mõte, et äkki tõesti oleks võimalik kunagi elus tartu maratoni lühike lugu läbi tõugata. ja siis kohe tuli analüüs, et see on peaaegu kõige parem hetk sellise otsuse tegemiseks, sest mul on peaaegu maksimaalne treenimise ajavaru. no eelmise pühapäeval õhtul olnuks veel parem, siis oleks ma tänaseks juba kuus päeva treenida saanud järgmise maratoni nimel.
eelmisel nädalal kolisin oma uue hobi ka harkust nõmmele, kus on mugavam samal ajal muksusid pidada. käbil suuski pole ja tema siis ergutab ja filmib raja ääre urukest. mina samal ajal ergutan ja õpetan arturit, kes muga kilumeetri või kaks ära sõidab. välja veel hästi ei tule, aga talle endale jubedalt meeldib, nii et kõik on hästi. eelmisel nädalal märkasin, et kõik teised veavad oma lapsi keppidega rajal järel ja proovisin täna atsiga sama. hoobilt õppis liueldes tasakaalu hoidna ja kogu sõit sai uue ilme. teine soovitus on keharaskuse kohta - me kõik võime teada ja isegi ette näidata, et tuleb olla kummargil, aga ega nad ei saa ikkagi aru, kui kummargil siis täpselt. aga vot kui ma sõnastasin, et küünarnukid põlvede juures, oli hoopis teine asi. nii et lastele kepivedu ja nukid põlvedele, kes tahavad alustada!
aga mina ise. mina ise olen enda meelest muidugi tohutu suusahai nüüd, kergelt laugel nõlval paaristõugetega on ikka toomas uba hääl kõrvus kogu aeg. kui kellestki (no ainult lastest tegelikult...) mööda sõites üritan seda teha uisusammuga, no proovimise mõttes, aga selleks on ikkagi mingit eraldi kooli vaja. telefonikonsultatsioon pärast tänast klassikastiili treeningtundi andis teadmise, et alustada tuleb ühel jalal liuglemise õppimisest. see on mul plaanis kõige varem teisipäeval, kui peaks õnnestuma õhtul mõnele valgustatud rajale pääseda. kui ei õnnestu, siis äkki järgmisel laupäeval.
tänaseks olen niisiis suusatanud ikka juba... no läheneb 20 kilomeetrile mu skoor! kui tulnuks selle kõige peale kohe, kui rajad sisse lükati, oleks mul tänaseks vist läbitud rohkem suusakilomeetreid, kui suvel kogunes tsikli seljas sõidetuid. mis oleks natuke lausa imelik vist juba.
(ma igaks juhuks ütlen, et ma tegelikult ei usu elades, et ma jaksaks suusatada nii palju kui poolgi maratoni nõuab, see oli lihtsalt selline eufooriline hetk.)
muidu olen veetnud elu kõige isamaalisema nädala vist, kui mitte arvestada noid laulva revolutsiooni päevil, kui ema ja teiste ersp-lastega mööda pikette, hirveparke ja lauluväljakuid traavisin. töö jaoks kohtusin mõningate meenutustega me kolmest presidendist ja töötasin põgusalt läbi ka raamatu telgitagustest. pean ütlema, et lennart oli mitte ainult legend, vaid ka kõige ägedam inimene, kes meil on olnud. ja kui juttu tuli kõige esimesest 24. veebruarist, mida me presidendiga siin pühitsesime, jooksid mul külmajudinad üle selja. kui suur ime see täpselt on, et meil on siin selline riik! pühalikkus minus on nii suur, et ma viin homme oma poja toompeale lipu heiskamist vaatama ja hümni laulma. jah, ma tean, et me peame selleks ärkama natuke pärast kuut. aga midagi pole teha. elagu Eesti!
No comments:
Post a Comment