kassipööriõhtu

see on ikka ulme, kui keeruliseks saab elu minna.
no planeerid väikse motokokkutuleku ja väikse matka. ossajeekim, kus on püherdamist!
kaks võlusõna: uudne tsikkel ja kass.

• kõigepealt keevitab käbi rattale kohvriraamid.
• siis sebib kohvrid.
• siis joodab kaks ööd sidevahendeid. kaks, sest esimese järel oli ikka putsis ja kontseptsioon tuli ümber teha.
• sina teed samal ajal nimekirju asjadest, mis tuleb kaasa pakkida.
• ja koostad ajakava, kes millal kuhu kellele millega lapse viib, millal enne seda pakitakse ja kuidas kustkaudu ära sõidetakse.
• ja üritad meenutada, mis sul tsikliga pikamaasõitudel tavaliselt seljas on olnud. (matkal käisid viimati kolme aasta eest, kokkutulekul ka. vähemalt niimoodi päriselt.)
• ja korrutad selle kahega, sest plaanid K saba peale võtta ja tal oma varustust veel pole. õnneks on käbi kama ripakil.
• siis ajad linna pealt paagikoti välja, sest on põhjust kaotada usk eesti motokaubandusvõrku.
• siis teed koosoleku veendumaks, kas kõik on olemas, kas sa oskad kohvreid külge panna ja avada, tsiklit manööverdada või GPS-i kasutada. seda viimast, tõsi, lihtsalt sellepärast, et kui masin majas, siis mis ta niisama seisab, las sõidab ka kaasa. (tekib ka küsimus, mis värvi on kompassil põhjanool...)
• koosoleku raames on artur su tassist joonud (sinu lahkel pealtvaatamisel) umbkaudu ligi detsiliitri rohelist teed suhkruga - ilmselt sealt võiks otsida järgnenud koerapöörituurile selgitust.
• kiljuva koerapööri kõrvale, et laps ikka täiega kokku jooksutada, on tuba täis jube põnevaid asju: käbi harutab elutoas kiivreid ja juhtmeid, emps inventuurib magamistoas K-ga matkavarustust. juba lebomatt on nii põnev asi et kuku või pikali, kotitäiest kinnastest rääkimata.
• pöör kulmineerub valju kisa ja mittemidagitehatahtmisega söögilauas (K vihjab kondoomireklaamile ja manitseb, et pidanuks ikka varem mõtlema),
• mis omakorda kulmineerub potitäie külmkapist võetud ühepajatoiduga lapse nina ees (tagliatelle eilase koduse pestoga ei kõlba, isegi kui hapukoort peale pannakse), kust tal on voli ise meelepärane menüü endale sisse kühveldada. läheb liha, herned ja kartul, oad ja kapsad sorditakse välja või söödetakse emale. peaasi, et laps ei nuta!
• jätkub tohuvabohu mõlemas toas selle vahega, et laps on rahulik. rahulikult pakib ta kõik kõrvale pandud kotid uuest lahti, tassib kindad ükshaaval laiali, kaotab ära kohvrite võtmed, joonistab täis matkapäeviku, konfiskeerib ravimid ja kallistab magamiskotte.
• vahepeal paneb ta käbilt pihta ühe raadiosaatja, toksib pisut nuppe ja tõstab kõrva äärde. ühe käega seda seal hoides marsib ta kööki, võtab teisega külmarist hapukoorepaki ja asub sealt otsast koort välja imema. poole paki juures teeb käbi ettepaneku koor päästa, aga keegi ei julge.
• kas ma pean mainima, et selle kõige juures puudub sul igasugune ülevaade asjade üldisest seisust ja tegevusplaan edasiseks, sa ei tea, mis on pakitud ja mida sul üldse vaja läheb ja keegi ei vaheta lapsel mähkmeid? õhtu lõpuks istud temaga 20 minutit potil ja vaatad tsiklipoe kataloogi, aga potti ei tule ikkagi midagi.

eesriie.

plaanid a-z

veebruaris käisin ma soomes motomessil ja leidsin unelmate paagikoti. müügimees soovitas tallinna allrighti poodi pöörduda (messil oli kaup vaid näitamiseks) ja kirjutas oma käega paberilipakale ka messialelubaduse: -10%.
paari nädala pärast helistasin tallinna allrighti poodi ja küsisin, kuidas kottidega on. öeldi, et 15. märtsil tuleb 600 tükki. need on soomele ja eestile kahe peale. (noh, tegelt me ajasime sõbralikku praali ja täitsa lõbus oli. tema kiitis takka, et sellist alet võinuks ta ise ka anda, selle pärast ei pea veel soomes käima, ja selgitas, et kõik need 600 kotti tulevad mulle.)
15. märtsil (laupäev) läksin kohale, aga kaupa muidugi polnud, need pidid siiski soome tulema. lubati, et teisipäevaks on tallinnas.
teisipäeval ma ei vinnind koti järele minna ja tasapisi tuli üldse mõte, et on mul seda siis vaja, paneks selle tonni kuskile mujale.
nüüd, mil matkad ukse ees, tuli muidugi ostumõte tagasi. kusagile tuleb ju sõidu ajal kaart panna! ja nüüd läks põnevaks:

• laupäeval 72 minutit enne sulgemiskellaaega oli allrighti pood pime ja lukus. telefonid ei vastanud ja vabandavaid/selgitavaid silte polnud.
• täna nad vastasid juba viiendale kõnele, aga selgus, et vajalikku kotti neil pole. mina ei imestanud, sest see, mis nad mulle märtsis soomest tellisid, on ilmselt ammu müüdud.
• aga ei. kaup polevat soome veel tulnudki.
• arvuti näitavat kuupäeva 15. mai.
• "see on minevikus," märkisin. mees selgitab, et jah, aga kaup jõuab tema nähtavasse andmebaasi alles siis, kui kogu konteineritäis, mis soome tuli, on lahti pakitud, üle kontrollitud ja riiuldatud. nii et isegi kui 15. mail midagi tuli, siis ta ei saa seda veel täna tellida, kui kama riiuleil pole. noh, põnev. ütlesin, et lootsin reedel selle kotiga teel olla.
• onu vaatas oma jointi üle ja pakkus lahkelt alternatiive. need olid jamad, ehkki odavamad, ja ta mõistis mu tõrksust: kui juba investeerida, siis sellisesse, nagu ma päriselt ka tahan.
• leppisime kokku kõne kolmapäeva hommikuks - kui siis on soomes asjad riiuleil ja tema oma arvutis saab juba midagi klikkida, on mul lootus reede hommikul enne ärasõitu kotiga kohtuda. kui ei, siis ei.
• plaan b: k sebib a-lt tolle kotti laenuks.
• plaan c: r paneb oma koti valmis, kui ebaõnnestuvad nii ost kui plaan b.

kas peaks igaks juhuks veel mõned kotid linna peal valvele panema?

kena tõde

kui ma eile sattusin esimest korda laululahingut nägema, ehkki kui see välja reklaamiti, tundus, et minu masti saade, hakkas nagu tunduma, et mul on mingi Elu. noh et kuude kaupa on nädalavahetuseti muud teha kui telekat vaadata. täitsa hea tunne oli.

"teeme ära" mari peas

esimene etapp:

"johhaidii, muidugi lähme teeme ära! metsad puhtaks! värdjad siis vaadaku ja häbenegu, enam nad sodi maha ei viska!"


teine etapp:

"õudne lugu, kui ilm nüüd nussima hakkab. sitta need tuhanded metsa koristama ronivad, kui sajab kolmandat päeva jutti ja puhub jäine lõikav tuul. hullud muidugi lähevad, ma ise vist ka, aga palju jääb ju koristamata! pai ilm, ole ilus!"


kolmas etapp:

"issand, see ei aita ju! me läheme neljakümnetuhandekesi metsa sodi ära viima, aga nemad tulevad neljasajatuhandekesi metsa sodi tooma. keda me petame? mida me loodame? nad ainult irvitavad pihku, et kae, kus lollid! need, kes koristama lähevad, ei jäta piknikuplatsi eales sodi, aga need, kes jätavad, ei tule ju meiega eales koristama! ja ikkagi: kurjategijad pole mitte ainult need, kes sodi metsa viivad, vaid ka need, kes täna koristama ei tule!"


ja viimane etapp:

kõigepealt läheme siloauku. seal on üks prügila mitme aasta eest kruusa alla maetud, teine natukese kruusaga hiljuti üle valatud ja kolmas täitsa lahti. koristame kõik ümbertringi ära, meid on palju ja kulub ikka mitu tundi ja autosõitu. lõpuks ringutame paarikümnekesi suure augu ümber käsi: kui me sajakesi nädal aega seda kilekottidesse ajaks, oleks otsast meeter tehtud. aga siin on sadaviiskend meetrit. lõpuks saabub teade, et sellised mäed jäävad.


teine objekt on ühe väikese kortermaja kõrval heki taga. igapäevae olmeprügi, mille otsas ronib armas kolmevärviline kassipoeg. esmalt tõstame peale eraldi ladustatud vanaraua ja saadame võidukalt lipujaama. siis jääme ülejäänud imet kaema ja otsustame, et teeme põõsad korda ja korjame ilmselge klaasi ja metalli kokku, ülejäänud on kopatöö. kui kõik kotid otsas ja olemasolevad kastid-vannid kassitoidukonservi purke ja viinapudeleid (kaks peamist artiklit, millest see ladu koosnes) täis valatud, aga prügila näeb välja samasugune kui me saabudes, hakkab moraal langema. kell on kaks. segunud on, et kortermaja ümbruses pole prügikaste, kuhu nad päriselt oma prügi saaks viia. kadunud on need teismelised koos tõukoertega, kes siin me saabudes hängisid.




käbi on roninud bussi katusele pildistama ja keeldub alla tulemast. mina hüppan voodivedrudel ja avan õlle. otpimistid helistavad me kompanjonidele supijaama ja paluvad abijõude ja kotte.






ma ei tea siiamaani, mis sest viimasest objektist sai. kas see üritus oligi mõeldud selleks, et vabatahtlikud tuleksid üle eesti kokku ja koristaksid inimeste iga päev kujundatavat olmeprügikuhja nende enda akna ja silme all? inimeste, kel pole prügikasti, aga kes annavad oma hästi kammitud tõukoertele chappit ja kassile maitsvat spetskonservi? kel pole au ega häbi niigi palju, et meile appi tulla, vaid kes piiluvad me tööd kardina varjust?

siinkohal kuulutan välja teemeära2009 teema: meie aias on palju võililli. tuldagu ja juuritagu! mina olen kassiga toas ja vaatan pealt.

pidanuks selle kassi kaasa võtma sealt, raisk.

meie päev

kell 8.30 – äratus.
kell 9 millegagi – tõus ning riided, puder ja tubade koristamine south parki saatel.
kell 10.40 – lahkumine loomaaia suunal.
kell 12.50 – kojusõit. laps ei uinu kuni põhja-tallinnani välja, siin aga kulub uinumiseks täpselt üks pikkus kotzebued.
kell 13.05 – krt viis hüüab meid trepikojas ning stepab reageerimise peale alla, käes pooleliitrine õlleklaas läbipaistva kokteiliga, kus ujub jää ja maasikad:
- „ma tahtsin teid ka õue hommikust sööma kutsuda. kuskil poole tunni pärast.“
- „aahah.“
- „noh, brantšile.“
- „jah, vist küll.“
- „mul on kolm muna! ja sea sisetükk. ma arvan, et see saab olema ilus!“
- „jaa.“
kell 14-15 – brantš õues grillil tehtud omleti (kolmele originaalmunale lisandus kaks krt 16-st ja kaks minult) ja seaga. krt viis on pidžaamas, mida ta ei võta ära ka paar tundi hiljem, mil brantšist on saanud aiamööbli õlitamine.
kell 15 – mäng ja vaba aeg (laps magab) ehk võillillede hirm ja muud talgud.
kell 16.30 – lõuna: köök on riisi täis, keset põrandat on siruli artur, lõugab. mina söön.
kell 17.15 – kõhud täis, võib kontserdile minna. artur on muundunud selgrootuks ussikeseks, kes väänleb irvitades põrandal, kui käbi teda riietada üritab.
kell 17.30 – neli jalgratast viie inimesega stardivad lauluväljaku suunas. krt viis olevat jooksuga läinud, me ei jõua järele (või läheme teist teed).
kell 17.38 – rehvi- ja õllepeatus statoilis.
kell liisi laulab – kontsert.
kell 19 – koosolek teemal mis edasi.
kell 19.15-20 – piknik kadrioru pargis. diskussioon:
* kas peaks lahkuma enne päikeseloojangut, mil integratsioon ametlikult läbi saab ja meie kui ainsad eestlased ülejäänud pargikülastajatelt peksa saame?
* kus elavad me pea kohal mingit õitsvat puud tolmeldavad tuhanded mesilased?
* kas jänesed jalutavad tänaval taltsalt su kõrval nagu koerad?
kell 20-21 - kojusõit viie inimesega neljal jalgrattal. ärplemised trammidega ja omavahel („paneme lenksuotsad kokku!“ nurub käbi sulle kõrvale sõites.), giidiga tuurid rotermanni kvartalis ja paksu margareeta veerel, punaste subarute peedistamised. T palub, et ma kalle mihkelsi peale sülitaksin, aga ma ei julge.
kell 21-22 superstaar.
kell 22.30 öörahu ja suurteinimesteaeg.

oleme väsinud, aga õnnelikud. õnneks pole me päevad tavaliselt nii teguderohked.

timing is everything

eilne hängima minek tasus end ikka kuhjaga ära.

hakatuseks saime nõmmelt autosse kaks joodikut, kes tuli poolel teel välja lükata. enne seda oli peegel värvusmuusikat täis, käbi torises "no mis nüüd siis?", jäi seisma ja asusime arutlema, kas meil mõni dokument ka võiks kaasas olla. politseinik tuli ja paluski, üllatus-üllatus, dokumente. käbi tegi ettepaneku autost väljumiseks ja kadus pagasnikut kraamima, et dokumendid leida. meie jäime arutlema käbist õhku jäänud küsimuse üle: "no mis nüüd siis?" juht kaine, auto korras, kiirus ok, mingit jama nagu ka ei korraldanud...

peagi naasis käbi ohvitseri saatel, avas ukse ja lülitas sisse oma rekkameestega jutupuhumise masina. seal mingi möla käis, kuulati seda paar sekundit, käbi keeras masina jälle kinni ja ohvitser tegi ettepaneku oma autosse edasi minna. meid peole ei kutsutud, käbi pärast rääkis, et tantsima ei palutud ja šampust ka ei saanud, pandi ainult puhuma. seejärel lahkuti sõpradena.

tähelepanu oligi köitnud kolmemeetrine antenn audi katusel. (kui te vaid teaks, kui palju tähelepanu sellega parkimismajades saab!)

arvates, et see oligi õhtu põnevaim koht, lahkusime joodikutest itsitades lause "teeme seda varsti jälle!" saatel ja läksime koju ära. aga saime näpust võtta, kui napilt enne kodutänavat kopli uulitsas šikke härraseid valget porschet lükkamas nägime. "semiootik!" karjatasin mina, käbi küsis kummide vilinal kässariga tagasi pöörates külmal rahulikul toonil: "oled kindel vä?" keegi teab peale semiootikute veel šikke härraseid, kes võiks kopli tänaval kell üksteist õhtul valget porschet lükata? nautisin juba ette.

"no tere."
"oi, tere!"
"mis teete siin?"
"no lükkame."
"mis viga?"
"ei tea."
"osta auto endale!"
"osta ise auto endale!"
"mul on. tead kui mõnus, sõidab ka! lausa nõmmel sai ära käia! a mis on, aku? meil on krokokad."
"ei ole aku, ta käima nagu läheb, aga siis sureb jälle välja, lambist. ma hakkasin eile porsche kokkutulekule minema, bensiinituli oli paar päeva vilkunud juba, aga siis enam ei vilkunud..."
"ahsoo. imelik lugu. meil käib küll jumala hästi nii, et istud lihtsalt sisse ja avad õlle ja mootor muudkui..."
(semiootiku transa-abilised rikuvad mu hetke:) "kuule, ajaks nüüd asja! inimesed jäid seisma, kasutaks äkki võimalust...?"

noh, pakkisime vaesekese peale, käbi tõi naised-lapsed koju (teel saime veel natuke praalida, kes peaks auto ostma - pärast seda, kui semiootik oli kirjeldanud, mis ta kõik oli lasknud välja vahetada ja ära remontida: "ma kordan, mart: osta AUTO endale!" - "mul on vähemalt STIILI!" - "aga see stiil ei SÕIDA sul ju!"), otsis kuurist kanistri ja viis härra koduneste kaudu tagasi auto juurde. olla käivitunud ja kuidagi ära sõitnud, aga mingi häda ikka olnud veel küljes.

kuidas mitte alustada juttu ehk kuidas me kittyga naisteõhtu tegime

astume k-ga supermarketi võtmemehe tuppa, kiivrid hooletult näpus. seal üks kolbakujundusega kiiver juba on ja vähemalt tagantjärele meenutades ahvi näoga tsiklist ka.

mina: „tsau. teed mu tsiklile tagavaravõtme?“
võtmemees: „ei tee. mis ratas on?“
m: „kawasaki muidugi. tead kui ilus! ma ostsin sügisel uue.“
vm: „kroom vä?“
m: „ei.“
vm: „siis teen.“
(aga tema võis seda endale lubada, sest temaga meil ongi sellised dialoogid alati. – toim.) pikk

vaikus ja piidlemine ahvi suunalt.
ahv: „seda ma mõtlen, et miks nii paljud mootorrattad vingerdavad linnas. naised!“
mitte keegi ei naera.
a: „mina kohe kardan neid!“
m: „peadki kartma!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.

a: „kaua sa sõidad juba?“
m: „mmmmmmnnnnnvvviis aastat. jah, viies on nüüd.“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.

a: „kumb teist siis sõidab?“
m: „see, kes kaine on. et ei vingerdaks, tead küll!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega. see paneb poe korraks kinni ja tuleb välja zebrat vaatama. ahv paneb oma kiivri pähe, muundudes surnupealuuks, ja tuleb kaasa.

vaatab hirmunult, et ma olen zebra ta harrika kõrvale parkinud, ja teeb järgmise katse nalja teha:
„värvi ei anna või?“
m: „sellele?!“ ja näitan põlglikult ta kirstule.
a: „nojah...“
m: „muidugi annab! vaata, kroom on siit juba sinine natsa!“

ma käin eemal võtmete eest raha toomas, k jääb meestega „suitsu tegema“. pärast naasmist uurib ahv, kas zebra on tonnine. muigan, et ei, ja soovitan järgmiseks uurida, palju ta sajale rüüpab ja palju välja võtab. pikk vaikus ahvi suunalt.

nüüd asub k mulle õhinal midagi seletama, ahv samal ajal ronib oma kirstu, paneb selle meeletu möirge saatel käima ja vaatab ilmse uhkustundega üle õla meie poole. reageerime pädevalt: k räägib oma lugu edasi, aga pisut valjemalt, sest muidu ma ju ei kuuleks. vaatan talle otsa ja kuulan huviga. (ausõna, ma ei mäleta, millest jutt oli.) pikk vaikus ahvi suunalt.

tagurdades küsib ta siiski veel igaks juhuks, palju mu ratas maksis.
m: „liiga palju.“
huvitatud vaikus.
m: „nelikend viis.“
vaikus.
m (valjemalt): „nelikend viis!“
pisuke mõttepaus ja: „mul ostis vanamees velo sjukse raha eest!!!“ ahv paneb käigu sisse ja lahkub, olles ilmselt tagasi saanud kõik oma sentimeetrid, mis viimase veerandtunni jooksul kümnete kaupa ta tilli otsast maha saetud.

***
ahvid ahvideks. siis me pidime rehvirõhku mõõtma ja leidsime, et seda on parim teha keilas, aga kuna see on väga maskuliinne tegevus, siis tasakaalu mõttes peaks pärast maniküüri ka minema. see unus meil õnneks kohe ära, küll aga tuli pähe maskuliinsevõitu loogika rehvirõhk ENNE maanteele ronimist üle vaadata. nii jäi keila statoili peale vastutada kuuma kakao eest (väga hästi tuli toime), rehvid said oma osa juba laagris.

aga keilas piidles meid üks mees, kes ei julend küll otseselt ligi tulla, aga küsis mõne meetri turvaliselt kauguselt ilma mingi sissejuhatuseta:
tema: "külm ei ole sõita või?"
mina: "natuke on, aga meil on kuum kakao! aga kaugele küll ei tahaks veel sõita."
t: "tulite kaugelt või?"
m: "ei, tallinnast, niisama sõidame."
vaikus, mees ei lahku.
t: "niisama sõidate või kuskil klubis ka olete?"
m: "niisama."
järgneb arutelu klubide mõtte, hulga ja headuse üle. siis vaikus, aga mees ei lähe ära.
t: "naisi nii vähe sõidab mootorrattaga!"
m: "no ei tea, ma arvan, et sõidab ikka täitsa palju."
t: "ma jäin siin vaatama, et kaks tükki kohe, et üks peab ju sõitma! või on kohe mõlemal load või?"
m ja k: "peaaegu."
t: "noojaa..." pikk vaikus, onu ei lähe ära.
t: "misse on, tuhandene vä?"
m: "oi ei! see seitse siin viitab sellele, et seitsmesajaga. seitsesada viiskümmend on."

tänane moraal eriti pikameelsetele:
alusta sõbralikult ja sinuga räägitakse nagu inimesega.
alusta nagu ahv ja sinuga räägitakse nagu... ahviga.

PS linnas tagasi, astusime korra k juurde sisse (mu vasak käesoojendus ei tööta ja see käsi tuli üles soojendada) ja uurisime kirglikult raamatut tallinna ringristmikest.

"ah teie olete juba hommikust peale üleval vä?!"*

on päevi, kus me sel kellaajal sööme hommikuputru. neljapäeviti, tõsi, alustame just praegu laulutundi. tavaliselt. aga täna pole mingi tavaline päev.

täna olen ma juba käinud šoppamas (neli asja, viies tuuakse varsti koju kätte) ja lalutunnis, teinud ja söönud putru ning vaadanud poliitikasaateid, leidnud, kaotanud ja unustanud viise, pesnud pesu ja käinud vargil (kalor, su lehed on mintsas!). vot ärgata, seda pole veel jõudnud.

__
* pealkiri pärineb krt 10 perenaise suust selle peale, kui ma kord umbes samal kellaajal umbes sama tegusa hommiku (loe: varajase äratuse) järel talle helistasin ja pärisin, kas nii sita ilma puhul õue minnakse või tuleme üks teisele või teine ühele külla, ja ta vastas, et nad alles teevad putru, ja ma sisistasin oma siira "värrdjad!"

just nagu alguses kokku lepitud sai

ausõna, kõik need aastad, mil ma tõsimeeli naersin nii avalikult kui sisimas nende meeste üle, kes oma tsiklitel kuskil töökojas lasid lihtsamaid töid teha, näiteks õli vahetada, arvasin ma naiivselt, et see ongi kõigil ratastel nii lihtne töö kui Brõnnil. laenad Jõult filtrivõtit (okei, ma ka varem ei teadnud, et selline asi on olemas, aga esimese õlivahetuse juures sain teada ja kasutada), keerad lahti õlimutri ja filtri, siis pealt selle korgi ka, siis alt mutri kinni, uue filtri keerad ka otsa ja pealt uus õli sisse. vaalmiis!

aga zebral, oh sa jeekim!
noh, esmalt seesama mutter, okei. siis pealt kork, et õhku peale saaks. kui õli otsas, lähened filtrile, millega pidu alles algab! selleks ajaks on sul kolm ja pool liitrit musta õli juba ratta all (tõsi, nüüd oleks tark see eemale tõsta ja tühi nõu asemele panna). keerad lahti filtrimutri, see kukub sulle pihku koos klaasitäie õli ja filtrikaanega. ole mees ja püüa kinni, et sinna kolme ja poole liitri sisse ei kukuks eksole. filter las sulpsatab, selle vahetad ju ära, aga seal filtri sees oli veel mingi pool või polt ja terve pihutäis mingit pisikest mudru, mida kindlasti veel vaja läheb. teisisõnu, supled veerandtunni õlis. sama teevad leegitorud ja veel pool ratast, mis lihtsalt paigutuvad seal all ja kõik. võta pool ratast lahti, kui ei meeldi!

siis nokid vana filtri mingi pooli ümbert ära, eemaldad mõned tihendid, puhastad selle jama ära ja asendad puudujäägi koos uue filtriga saadud tutikate tihenditega. uus roosa filter kah mängu ja jääbki üle ainult kõik see lõbu õigesti kokku panna. kes mäletab, mismoodi? kuhu see vedru käis? kas see vedru oli üldse siit? mis päev täna on? kes ma olen?!

kui käbi on kõik kenasti kokku lappinud ja sa end jälle kogunud oled, võid esmalt kindluse mõttes veenduda, et alumised augud on kinni, ja uue õli sisse valada. just nagu Brõnnil! koogitükk, kas pole!

bznnnnn!

ma sõitsin üleeile mootorrattaga.
ma sõitsin eile ka mootorrattaga.
ja täna kavatsen jälle sõita.
küll mul ikka on tore elu, ah?!

eile oli ikka täitsa juba nagu päris. kaks korda keerati ette ja üks džiibimees seisis mu kõrvale ja näitas elevil naeratusega algul mu kõrvadele ja siis oma pöidlaid. ma olin unustanud, KUI väga linnarahvas neid kõrvu armastab! nüüd käin totaka naeratusega mööda tuba ja ootan aga õhtut, et salapäraselt jälle kiivrivisiiri taha varjuda ja käbi zebra lenksust tagaistmele kupatada.

ja siis! kifti tinnaga rahvatantsutrenni!