leia üks erinevus

tunne rõõmu teisipäevast

vahusta üks koor, mokaotsast võid ju suhkrut lisada.
sega juurde üks kohupiimakreem.
tükelda sisse tume sokulaad
ja sega tihkeks granaatõunaseemnetega.

tengelpung

vaatan lähi tulevikku ja otsin müntidele eraldi nunnut rahakotikest. aga poed ei kauple eriti sellistega. ühes poes oli natuke teistsugune, aga kena roosa kirjaga "pussy delux" ja sama roosa voodriga, ning teine otsitava disaini aga oluliselt igavama sloganiga. ja see oli kõik!

teises kaubanduskeskuses oli ühe kotipoe aknal suur plakat: "suur valik eurorahakotte!" ja piltidel just niuksed, nii mustad kui roosad, nigu vaja. läksime sisse ja nõudsime "eurorahakotte" näha.
"tegelikult meil ei ole. on täitsa tavalised rahakotid siin," naeratas müüja.
"kuulge, nii te küll ei tohi teha, selline reklaam on ju väljas!"
"tegelikult on euroopas inimestel samasugused rahakotid nagu meil siin," naeratas müüja.
"ei no kahtlemata. aga ma lootsin midagi eraldi müntidele leida."
"meil on tellitud küll. sellised, nagu siin plakatil. aga pole veel tulnud," naeratas müüja.
noh, jah, kõik ta laused olid tõesed, aga ikkagi värdjas!

koerapesu

astusin ühte pesupoodi sisse. pood oli väike, aga kaup peen, prantsuse ja itaalia kaup kõik puha. ja keegi klähvis kusagil. küsisin müüjalt ettevaatlikult ringi vaadates:
"kas ta on kinni?" mõeldes oheldust.
"oh ei, tal läks mänguasi diivani alla. no mis sa haugud seal, too vaikselt ära!"
"aga on ta, noh, kinni? teate, ma täitsa pelgan koeri."
"ah ta on alles kutsikas, ta pole veel kellelegi midagi teinud!" no kui ta on kutsikas, siis ongi tema "kellelegi millegi tegemised" ju alles ees... aga võtsin südame rindu ja otsustasin olla vapper. ehkki see sukkpükste valimiseks tundus see kõik mitte liiga hirmus, vaid liiga uskumatu.
klähvija leidis minu, jooksis, nuusutas, hüppas. tegin talle ettepaneku minu najalt laskuda. seepeale leidis ka müüja, et "kuule tule ära. kus su pall jäi?"
korraks läkski.
ja toetas kohe uuesti esisilla mu reiele.
müüja naeratas armsasti.
võtsin uuesti peniga ühendust, et palun ära hüppa ja nii.
seepeale leidis ka müüja, et "kuule tule ära. kus su pall jäi?"
kuule tulin ära.

öö 19!

kui keegi paluks mul defineerida elusitta ilma, kirjeldaksin ma tänast. jääkülmad tuuleiilid viskamas näkku teravaid jäätükke. palju õnne sünnipäevaks, mari!

hommikul mind üles ei lauldud, vähemalt mitte erilisemalt kui argipäeviti. aga voodi toodi kinke ja lilli. kui käbi oma varustusega arturi juurest läbi astus ja teda sosinal kaasa kutsus, haaras too oma riiulist käigupealt kaasa ühe motika. no plastist ja nii, aga ikkagi!

ja õhtul tegid nad mulle kooki kahvel!

küünlaid oli kodus ainult viisteist ja minu eas see polegi nii halb.

pärijate pärijad ehk ahnus ajab upakile

jutustus 21. sajandi eestist.

üks naine (N1) sai omandireformi käigus tagasi oma vanaisa talu maid ja metsi ja põlde ja mida kõike veel.
üks teine naine (N2) koos oma kahe vennaga sai teise poole sellest varandusest. nende vanaisa oli ka.
pärand splititi juppideks ja jagati ära. talukoht ise ehk see maatükk, kus peal omal ajal elumaja oli, jäi kaasomandisse: 50% N1-le ja 25% N2-le ja 25% viimase vennale.
N1 suri ära ja tema abikaasa härra K päris tolle 50%. N2 on minu vanaema, kelle isa sünnikodust käib jutt.

olgu öeldud, et puder keeb ümber 1,6ha väheväärtusliku maa läänevirumaa ühe asulatevahelise tee ääres. krundil on järel mõned suured puud, on aimata, kus oli maja, ning püsti on omaaegse lauda osati maakivist seinad, mida kohati katab mäda katus. pool krundist on sisustatud põldudelt korjatud juurikate ja kividega. ümberringi on lagedad põllud.

mainitud hoone, mis veel püsti, oli mustavate akende ja ustega. vald saatis omanikele kirja, kus palus hoonele ligipääs sulgeda, sest praegu tuuakse sinna prügi ja võib peljata ka püromaanide etteastet. seepeale helistas härra K meie omadele, kiruti ja halati pisut ja loodeti, et leiaks kellegi, kes selle risu omale võtaks, saaks vaevast lahti. helistati mulle ja küsiti, kas ma tasuta varemeid tahan. meie lendasime peale ja leidsime et miks ka mitte. ikkagi looga koht ("vanaema isakodu" kõlab ju uhkemalt kui "ostsin rapla taha onni"). neid kaht milli küll pole, et laudast maakivine häärber teha, aga hoovis oskame võsa ikka lõigata ja telke püsti panna. vähemalt on, kus jaanipäeva veeta või midagi.

noh selle jutu peale, et huvilised on olemas, arvas härra K, et ta nüüd mõtleb.

siis oli kuulda, et kohalik põllumees A, kes praegu härra K-lt sealsamas põllumaad rendib (võib arvata, et hingehinna eest), ostab talt need põllud ära. ja K müüb tingimusel, et A võtab selle laudarisu ka. risu hinnaks lepitud 20 000. A oli nõus. tähelepanuväärne on, et härra K saab müüa ainult enda kaasomandis olevat 50%. ja sellegi eelisostuõigus on teistel omanikel. aga teised andnud kunagi nõusoleku müüa, raha mõistagi pidi igaüks vastavalt oma osalusele saama. nii et härra K pidi laudarisu eest saama 10 000. ikka parem kui niisama anda eksju.

aga siis ütlesid meie omad, et pole vaja A-d selle risuga koormata, müügu põllud A-le ja me võtame siis 10 000-ga (mis oleks härra K jagu eksole) selle lauda ise ära. noh et jääks suguvõssa ja nii.

härra K teatas selle peale, et see on nüüd hoopis uus olukord ja seega uus hind ja ta mõtleb. ja saatis meie omadega läbi rääkima oma uue abikaasa lapsed. kes ei tahtnud muidugi 10 000-st kuuldagi, aga tunnistasid, et maakler oli nad natuke uljaks ajanud oma neljasaja tuhande jutuga selle maatüki eest. läbirääkimiste käigus midagi ei otsustatud ja lahkudes lubasid noored siis veel mõelda ja teada anda.

noh siis eile helistas härra K ja andis teada, mis välja mõeldud: kogu selle jama väärtus on 220 000 ("maa on väga kallis!") ja kui me tahame teda välja osta, siis see on 110 000. tegi ka juttu, et võiks lasta ära hinnata ja hindamise, mis maksvat 6000 krooni, kahasse maksta.

noh, helistasin siis täna suvalisele rakvere pindi maakler-hindajale, rääkisin loo ja kirjeldasin ausalt olusid. "maa 20 000, kokku 50-60 000," oli selle esmane kokkuvõte.

kui härra K sellist alatust kuulis, muutus ta jutt juba kesse-jaksab-lugeda-mitmendat korda: hindajad ei tea midagi, tema maakler ütles talle 220 000 ja tema jääb enda juurde ning kui meil on huvi, me võime ju lasta ära hinnata, aga oma kulu ja kirjadega ja teda see dokument ei huvita, see krunt maksab 220 000 ja kõik! noh meie muidugi otsustasime selle peale kiiresti, et pühkigu perset oma varandusega.

nii jäi härra K ilma sellest 10 000, mis ta oleks saanud põllumees A-lt, ja seejärel sellest 30 000-st, mis ta oleks saanud turuhinna järgi kaasomanikelt. küll aga saab ta veel 20 aastat istuda oma mädanevate varemete otsas, maksta igal aastal sada krooni maamaksu ja õhata, et ta on rikas mees, tal on veerandmilline maatükk virumaal!

härra K on 80-aastane.

köök, mu arm

mulle tundub - hakkas tunduma selle nädala alguses pärast mõningaid katseid päevaplaaniga - et ma suudan küll tegelikult kööki (ja noh, tube ikka ka) korras hoida. mõningatel tingimustel.

esimene ja olulisim neist on, et me ei käi õues. sest et kui me oleme terve päeva toas (kasulik tõesti ainult majakorrale, kahtlemata mitte ühegi eluspereliikme tervisele), siis tekib mul päeva jooksul veerandtunde, mil sebida ja korrastada, isegi tolmuimejaga korruste vahel seigelda. ja neil päevil, kui me õues käime (2-4h), kulutan ma sama aja, tihti võrdeliselt õueskäidud ajaga rohkemgi, köögi - ja kogu ülejäänud elamise - segamini ajamisele. ning kui kogu päev panustada millegi segamini ajamisele, on loogiline, et siis ei jää aega selle korrastamiseks.

teist või teisi ma enam ei mäleta, see oluline teade on juba mitu päeva mu peas istunud ja pisut lahtunud. aga ei, ükski neist polnud see, et "kui ma ei teeks süüa". see oleks ju mõttetu - milleks mulle korras köök, kui ma seda nigunii ei kasuta.

aga eelmisel laupäeval käisime telliskivi täikal, kust käbi ostis mulle rinnamärgi, mille kohaselt olen ma maailma parim ema. (mis kalor selle peale pahvatas, ma parem ei ütle.)

ja siis olen ma veel ammu tahtnud pärida, mida teie arvate.
balta turul oli loogika paigas: esimesel müüjal oli kõige kõige rohkem ja kõige kallim kaup (üldse mitte kõige ilusam), sest see oli turu väravas ja linnainimene ju ostab sealt kohe ära, kaugemale ei pea üldse minema siis ju. tagapool oli palju odavam alati.
aga vot keskturul, seal on nii, et väravas on kõige odavam, edasi läheb kas sama rauaga või sutike kallimaks ja kõige kirvem on seal päris taga, kus müüakse ka roostes saelehti ja priimulaid.
suvel saanuksin seal kotikese sibulate ja kahe küüslaugu eest maksta 110 krooni. ega asju kotti ladudes ju hindu vaata, mis see sibul tühi ikka plekib. kui paluti 110 krooni, siis hakkasin uurima. küsla oli vist 700 krooni kilo ja sibul 90. selgitus oli, et see on ju peipsi kaup. palusin viisakalt see jama tagasi kuhja laduda ja läksin ostsin eest täpselt samasugused mugulad. sibula kindlasti 16- ja küüslaugu vist 120-kroonise kilohinnaga.
ja täna oli tagumises nurgas maapirn 15 krooni 100 grammi ("ma võin teile 10-ga anda!"), eest sai 35 eest terve kilo. no võtsin sealt eest siis poolteist kilo ja ärge tulge mulle rääkima, et see tädike müüs odavat mürgitatud poola maapirni!

kaalujälgija reede

võib loota, et tervis nüüd peab ja kaal püsib. kadu ainult kuus kilo, aga see on täiesti piisav, et laias laastus kõik püksid tuleb välja vahetada. teeb murelikuks nende seelikute osas, mida ma siin garderoobivahetuskuu raames kokku ostan. mis ma nendega järgmisel sügisel teen?

seni vähemalt naudin ükskõik mille ükskõik millal söömist. tänane õhtusöök läks suti nihu. pärast kolmandat taldrikutäit hakkasin asja uurima ja leidsin, et see pastaraamat on kaalujälgijate oma! õnneks oli mul juustu ja leiba ja jäätist ja kirjut koera ja.

elu ost

mismõttes mu kombainil pole taignakonksu? kas ma ei saa sellega nt pärmitainast teha? mingi plastikust taignasegaja on aint, see kõver kannu põhjas nagu noadki. a niukest nagu raamatutes, pole. mahlapress, mille pärast ma selle üldse valisin, juba tekitas... noh, alul huumorit ja siis pettumust.

keskhaiglad

tallinnas on palju haiglaid. mustamäe, kesk, meremeeste, magdaleena... a tegelt pole need mustamäe haigla, keskhaigla, meremeeste haigla ega magdaleena haigla, vaid ida-tallinna keskhaigla ja lääne-tallinna keskhaigla ja põhja-eesti regionaalhaigla. eksole.

kui palju lihtinimene sellest jagab, ma ei tea.

ilmselt selle välistamiseks ongi jagatud pealinn ida ja lääne haiglate vahel.
ilmselt just mõistmise välistamiseks nimetatakse ainult ida-tallinna keskhaiglat suupäraselt keskhaiglaks ja teisi muude nimedega, ehkki nood on ka keskhaiglad, lihtsalt lääne-tallinna omad.
ja et oleks kindel, et patsient, kes sellest kõigest ikka veel aru saab ja on harjunud ida-tallinna keskhaiglat nimetama keskhaiglaks ja teisi muude nimedega, ikka üldse millestki aru ei saaks, on lääne-tallinna keskhaigla registreerinud domeeni 'keskhaigla' ja eesnimi.perenimi@keskhaigla.ee on kõik ta personaalia kirjalikult lähenetav.

saite aru vä?