minu päev

kell kaheksa hakkas artur teises toas sahmima. ma kahtlustasin, et kiusu pärast nii, et teised ka üles ärkaks. sest ma olen hommikuti väga kuri inimene.

uru vedas veerand kümneni välja.

pannkoogid. käbi tegi.

kogu pere kiivrite alla ja jalgratastele. arturil on jube suur ratas selle kohta, et ta on tegelt ka ju lihtsalt väike muksukene, a no missa teed ära, kui muks nii pikk on. sõidud ja mängud pae pargis.

koju sööma. käbi tõmbas jee.

lapsed unne.

õmblesin arturile teksapükse. sain valmis ka. polnud rahul, lootsin et tema on. alustasin uut õmblusprojekti, sest see tundub iga kell mõistlikum tegevus kui koristamine või muu niuke paigaljooks. õhtuks on ju jälle nigunii segamini, parem teha midagi, mis homme või kuu pärast ka alles on. teksade värvel võttis küll viimase isu midagi õmmelda, aga uuel projektil pole jällegi värvlit.

muksud ärkasid ja artur oli vaimustuses. käbi polnud veel tagasi ja ma jätsin nad südamerahus arturi tuppa legomaailma ja naasin oma lõigete juurde. söögiteoga on, teate, sama, mis koristamisega: tee palju teed, ikka pead veel samal päeval otsast peale hakkama. nii et eelistasin lõikeid, vähemalt kuni käbi tulekuni. siis, khm, jätkasin, ja tema soojendas mingit toitu.

pärast õhtusööki üritasime veel õue minna, aga seal oli külm ja selgus, et uru ikkagi ei ulatu eriti oma jooksurattal istudes jooksma. kaevasime liivakasti üles ja läksime tuppa sooja. a kõige selle käigus õppis artur tõukerattaga sõitma. liivakasti äärel lugesin taskusse saabunud meili lasteaia juhatajalt hoolekogule. kevadnäitusel olevat meie rühmast väga vähe töid ja lapsed kurvad. misse kevadnäitus on ja kas seal peaks olema meie nunnud, laste vägiteod või emade värvitud munad, ei teadnud meie perest keegi.

toas polnud pääsu hilisõhtusöögi tegemisest. poisid tegid onni. kogu maja toolidest ja sellest neljaruutmeetrisest lapitekist, mida ma alustasin jube ammu, aga nüüd lõpuks päriselt valmis sain. kantimine oli see, mis hoo maha võttis. isegi teppimine oli okei, kantpael oli ka ammu kodus olemas, aga vot see kandinuss ära teha... nüüd igatahes on tehtud ja kuni piknikku pole, on poistele onniks.

muu hulgas kammisin vanu meile ja leidsin, ket kevadnäitusel on kevadpühade teemalised asjad, palutakse vanematel lahkelt osaleda. otsisin facebookist välja fototuutori nunnude jänede valmimisest ja tutvustasin arturile.

söök, pesu, unelaulud. kuni uru ligunes, valis artur kunagi mingi projekti käigus heegeldatud ruutudest tema meelest jänesteks sobivad värvilahendused. mina asusin krookima. vahepeal küll karjus käbi appi ja ma pidin uru kuivatama ja uinutama minema. pärast mida naasin jäneste man. käbi kleepis silmad ka külge. töö käigus jõime end halvast veinist purju.

selline laste- ja käsitööpõhine ongi tegelikult mu elu. noh, argipäeviti võtab palgatöö uru päevaunest küll lõviosa endale. seda tööd on tavamõistes vähe, iga päev tund või paar, aga kui sul ongi vaba aega iga päev tund või paar, siis see ongi lõviosa ju.

igatahes jänesed said sellised.

rulamehed.

kuhu lähed, apple? ehk "moodustage ring!!!"

juhistuljuhis

vahepeal on toimunu tohutud arengud. to-hu-tud! noh see tähendab, et mitte ühtegi koosolekut pole peetud ja eriti allkirju ka pole lennanud. aga algusest.

elektritööd kalidoris said nüüd valmis. maja on viidud tutikale pingesüsteemile ja vool tuleb majja läbi suvel riiklike elekrtike õue paigaldatud kilbi, mitte kuskilt pärnaokste vahelt maja tagant nagu seni. keldris kaevati maasse metallvardad, nii et enam ei saa kord nädalas mõnelt kodumasinalt särtsu. kõik see isegi vastas nõuetele, kui uskuda tehnokontrolli väljastatud tunnistust. niisiis täitsin omakorda paberi hirmuäratavate sõnadega "võib pingestada" ja saatsin riikliku elektrimonopoli kabinettidesse. siis läks veel sada aastat ja saimegi pigestatud. kui kõik see tehtud, küsis töötegija lahket luba arve esitamiseks.

päev pärast seda küsis raamatupidaja, kus nüüd asub maja elektrimõõtja. et tema tahab näitu võtta, aga ei leia.

küsisin brigadiri käest. tema ütles, et õues.

mina ütlesin, et me ei saa seda lahti ju.

tema, et seal on vaateava.

käbi, et pole seal mingit ava.

vaatasin ise ka, ei ole jah.

küsisin brigadiri käest, ta ütles et küsitagu monopolilt.

monopoli esindaja oli puhkusel ja automaatvastus andis ühe teise meiliaadressi.

forwardisin küsimuse sinna.

puhkuselt vastas originaalkirja saaja ja andis kolmanda meiliaadressi, mh ütles, et see on meil keldris.

raamatupidaja ütles, et ei ole keldris.

brigadir lubas uurida.

ja siis ütles, et elektrik paneb selle esmaspäeval tagasi.

nii et sellega on nüüd korras.

siis maksime arve ka ära.

ja eile käis mingi tont seda plommimas kahvel.

korstnapühkija käigust mullu sügisel jäi hingele kolm asja: katusele on vaja käiguteid, korstendesse on vaja terashülsse ja paarile korstnale tuleb uued pitsid laduda. aga minu katsed leida neile töödele hinnapakkumised jooksid muudkui luhta. kõigil on nii palju tööd, et minuga pole aega tegelda. lõpuks tõmbasin tollesamale pühkijale traati ja nutsin natuke toru otsas. pikk jutt lühidalt, lõpuks olid mul kolme mehe kontaktid ja pühkija tõotus, et need mehed tulevad, mõõdavad ja teevad hinnapakkumise, ei ole umbkeelsed, ei lähe soome tööle ja ei kao ära.

nüüd on tõesti kõik kolm käinud siin katusel kaemas. kaks lubas saata pakkumise ja töö ära teha. kolmas, njaa. see kolmas tuli pööningult tagasi üpris suures õhinas. ta nimelt on katusemeeste mingi koolitaja vahel ja ta saanud sealt niiiiii palju pilte, mida koolitustel kasutada! kõik kümme enimtehtavat viga on siin olemas ja siis veel kümme harvemat ka. vale paigaldus, vale materjal, vale töövõte, vale kruvi, vale vahe... küsisin, kas midagi oli okei ka peale selle, et nad saavad teha uure müügi. katuseluuk olevat okei.

kokkuvõttes soovitas ta otsida see firma üles, kes kõike seda tegi, ja hoolimata garantii möödanikku vajumisest nõuda oma õigusi. seal ei ole asi normaalses kulumises, vaid seal pole midagi õigesti tehtudki, mitte ühegi koolkonna järgi, nagu ta kinnitas. et tuleb esitada vaie ja nõuda raha tagasi või uue kinnimaksmist, mingi ekspertiis muidugi ka enne tellida. kui pikalt saadavad, võib ka kohtusse minna. kahtlesin küll sügavalt, kas niuke firma enam eluski on, aga küsisin siiski raamatupidajalt järele. ma olen siin uus ju, katus oli enne meid tehtud.

ja vastus?

"Tere! Oli (tapselt ei maleta) kusagil 2003 a. Maksame kusagil 95000 krooni. Tegi Eduard (omanik korter 4). Firma nime ma ei maleta/"

mis ma nüüd tegema pean?

häire maas. aru leidis rakendust. otsitakse vaba aega.

nonii. olin ma siin meeleheite äärel ega teadnud, mida endaga peale hakata. endale omaselt keerasin vindi üle ja leevendasin oma sotsiaalset, mentaalset ja füüsilist tühikäiku kõigil rindeil korraga.

ma õppisin õmblema. noh, hakkasin õppima. tegin ägeda poekoti. ja siis 4m2 lapitekki. )mis, tõsi, ootab ikka veel kanti, sest see töö tundub veel hullem kui teppimine ja ega see kant sinna enne tule kui piknikuhooaeg käes ja tekki vaja.) esimesed uru püksid ei kõlba muuks kui raamimiseks, aga edasi läks juba paremini. laenasin õmblemise õpiku ja tegin valmis ultrakeerulise karu. siis tellisin nädalavahetuseks külla õmbleja, kes tegi võõrustamise eest tugitoolidele uued katted ja andis mulle ohtralt õpetust. tulemusena sai uru ühest mu terranova 49-kroonisest 4 aasta tagusest kiirmoe-räbalast endale kenad mugavad uued püksid. (päriselt noh! ei ole see kiirmood nii halb midagi, et kolm pesu ja siis viskad ära, siin majas kantakse kõik ribadeks ja pärast seda tehakse veel ribadest midagi uut.) siis ma tegin teise karu veel ja esimese kinkisin "anna edasi 2012" (otsi facebookist, maisuuda linkida) raames emale. õpin edasi, nädalavahetusel valmisid mu pükstele elukeerulised nööpauktaskud, ükspäev võibolla lasen püksitükid ka kokku. eesmärk on suuta poegadele pükse teha, sest neid kulub oluliselt rohkem kui leiba, mida ma oskan pimesi teha. selline aroonia siis.

ma sukeldusin fotograafia imelisse maailma. sebisime kuskilt odava vana canoni peegli, mis osutus päris kõrge taseme pilliks. mis sest et vana. piinlik oli, et niuke riist käes ja ise muffigi ei jaga. õnneks sattusin veetma pika laupäeva keerulistes pildistamisoludes koos ühe fotograafiga. oli väljakutse (tantsivad inimesed tobeda valgustusega hiiglaslikus võimlas), oli tehnika, oli nõustaja. sain hea koolituse ja nüüd juba täitsa tean, mis nuppu kuhu keerata, et asja saaks. toekas tükk vabast ajast kulub netis objektiivide üle teoretiseerides, koju on testimiseks laenatud neli võõrast objektiivi.

ma sõlmisin töölepingu. nüüd mul on päriselt ka mingi sotsiaalne roll väljaspool kodu. päris kohustused. sest teate, ehkki see laste kasvatamine võib olla sügavalt järele mõeldes kõige tähtsam töö maailmas (nagu söömine on ainus töö, mis toidab), ainult sellele elades tundub, et päris mõttetu elu on ja kõik teised väljaspool seda kodu elavad mingit päris elu ja teevad päris tööd. võibolla ma teen seda lihtsalt valesti, aga midagi muud on ka vaja. vähemalt mul. ja mul ei olnud. nüüd juhin infojuga emsl-s. ma küll otseselt ei käi tööl, vaid teen seda salaja siis, kui lapsed magavad, mis osalt on lausa kurnav, aga see on nii tore!

no lisaks ma käin ju rahvatantsimas. naistepäeval on eesti-soome tantsupeo ülevaatus. saab olema lõbus ainuüksi logistiliselt 250 inimese kokkusaamine tipptunnil magalarajooni, kui pool riiki streigib või toetusstreigib. a muidu see tähendab, et tantsimist on olnud palju, et asjad selgeks saada. ja tantse on seal paaaaljuuuu! nii et saab lõbus olema ka laval.

ja kolmapäeviti ma siiski üritan lahkuda kodust ja lihtsalt suhelda kohustuste ja muu jama vabalt inimestega. selleks on mul mu motoklubi. kolmapäeviti võib lihtsalt aeleda süüdimatult diivanil, juua masina tehtud kohvi, mitte mõelda sellele, mis kell mõni laps tuleb täis sööta või magama saata, ja ajada meestega törts moto-, nalja- ja tagaajamisejuttu.

siis on mõned urged, millele ma pole leidnud aega. treeningsaali tahaks minna. tants on tore küll, aga midagi jääb kehal ikka puudu. ja see midagi kajastub nii vaadetes kui kaalus. juuksurisse pole aega minna. no päeval on mul ju uru, uru uneajal töö (mitte et mul oleks ta und valvama kedagi võtta, kui tööd polekski), ja õhtud on kinni. lugemisjärjekorras on umbes kümme raamatut, aga kui ongi tunnike päris vaba aega, siis keerlen vurrkannina õmbluse, kudumi, arvuti, teekannu ja kolme teose vahel, nii et kokkuvõttes nagu ei teegi midagi. koristada ja süüa teha tuleb ju ka. ja mõnikord ma pesen ennast!

väike turg

noh, okei.

te ei saa teha alet muudmoodi kui enne hinna 40%-list langetamist seda 100% tõstes. sest meil on väike turg.

te ei saa kliendile naeratada ega kenasti käituda ja vahel isegi temast välja teha. sest teil on tõesti õudne päev, munn ülemus ja sõbrannaga elu seiklus jagamisel.

aga miks te meile I klassi sildi all mädand köögivilju müüte?

friday night fever

koristasime siin terve õhtu kogu kambaga, või noh, kogu vanemliku instantsiga, sest ma päeval kõike ei jaksanud. ja nüüd ma istun siin puhastes tubades. üksi. käbi läks täiesti ootamatult ja plaaniväliselt poisse vanaema juurde viima ja tuleb siis ka. päris imelik. vaba reede õhtu selline. ilmselt küll kulgeb nagu kõik ülejäänud reede õhtud, aga ikkagi kuidagi... pidulik.

uudised

raadios räägitakse, et kamp noori ajaloolasi läks linnusesse elama ja vaatab nädalapäevad, kuidas tuhat aastat tagasi elu oli. eraldi rõhutati, et kõike tuleb teha nagu vanasti ja see tähendab, et noored peavad ise süüa tegema(!), ojast vett tooma ja ahju kütma(!). kohutav ju!

mayday! aru otsib rakendust!

kõige tõenäolisemalt seoses pea kaheaastase koduperenaiseperioodiga on mind tabanud identiteedikriis. kes ma olen, mille jaoks?

see on muidugi kohutavalt uhke ja vägev, et uru paneb kokku 15-tükilisi puslesid, ise alles titt mis titt, aga minu aruraasule on seda vähe. isegi kui neid kahekaupa korraga panna, nagu see titt teeb.

teisisõnu, päevi veetes 22-kuuse lapsega ei saa mu aruraas eriti midagi teha. (no peale tavalise mis-ma-täna-süüa-teen. aga kui sellest piisaks, siis oleks tööl käival inimesel piisav ajukoormus "mis-ma-täna-selga-panen" ja töö ei peagi väljakutseid esitama. nii palju kui mina mõtlevaid inimesi tunnen, päris nii see siiski pole.) tunnen lausa füüsiliselt, kuidas mõtlemisorgan kärbub ja üha enam juurviljastub.

tuleb siiski tunnistada, et tööle minna ma ei taha. mul pole midagi kodus olemise vastu (eriti kui saab tund-paar päevas või hiljemalt ülepäeviti üksi mingi rännak teha). aga ma tahan olla enamat kui kokk, koristaja ja pusleseltskond.

noh ma siis mõtlesin välja ühe kohutavalt geniaalse raamatu. et kirjutangi. selleks on küll vaja teha pisut (või siis ohtralt) eeltööd, lugemise näol peamiselt. ja siis intervjueerida inimesi. see, keda täpselt intervjueerida või kust neid leida, tuleb ka välja mõelda. tõtt-öelda jõudsin lausa nii kaugele, et mul oli pea nimeliselt valmis intervjueeritavate nimekiri, koju laenutatud kolm olulist raamatut ja täitsa juba oli inimese tunne.

a siis tuli mul mõte lapitekk teha. nii et see raamatu värk jäi natuke nagu unarusse. lapitekk ootab nüüd, kuni abakhani kaupa tuleb ja mina otsin uusi väljakutseid. eks ma koon oma soki lõpuni.

nii et kui teil on vaja midagi välja nuputada, siis andke teada. või kui teil on pakkuda üks tuututäis püsivust, siis ma võtan selle ka.

by the book

ma koon sokke ikka õpiku järgi. ja ehkki õpik ütleb: "Üks varras jääb nüüd ajutiselt üle, katsu vältida selle lõplikku ärakadumist," on mul üks varras kadunud nagu tina tuhka. no ei ole! kahju, sest mul viimased sokid on väga hõredad. nüüd on mul vanad hõredad ja poolteist uut ja neli varrast.

majavalitsusest, armastusega

on vahepeal jälle vett voolanud kraanidest merre.

no toona sai nii, et too martin, kes oli okei kutt ja ei nõudnud visandit, oli lahkunud töölt. ma sain seda teada siis, kui poolteist kuud oli juba möödas ja meil mingit vastust linnaviletusest polnud. pärisin aru. selgus, et martin läind, keegi asendab ja meie asjast midagi ei tea. aga meilile vastaja hakkas siis lilli liigutama ja juba mõne päevaga oli meil vastus käes. see oli, et ei mingit välissoojustust, teil on nii õilis maja!

edasi läks juba kenamini, sest edastasin meili joonelt me energiaaudiitorile, kes edasi juba otse suhtles ja päris, kas sellist, aga sellist auku tohib seintesse teha. sellist siis lubati, kui see on sama värvi kui krohv ja enne ikka uuesti täpselt üle kooskõlastatakse.

noh, hea küll.

korstnapühkija käis ja ütles et kõik on valesti. korstnad pudenevat kohe hommepäev sissepoole kokku ja katusel pole harjaredeleid ega käiguteid. lõõrid tegi vähemalt puhtaks ja arve esitas ka, no lisaks ettekirjutustele.

tallinna vesi käis ka. rahuldamas krt 1 mutis tärganud korteriomaniku nõudmist, et tema juriidilisel pinnal asuv maja veemõõtja tuleb kolida mujale, see kahjustab tema huve. tallinna vee mees siis käis, vaatas, ja ütles, et kõik on valesti. maja veemõõtja olevat liiga suur ja tuleb paigaldada väiksem. nemad toovad küll väiksema, aga meie peame ette valmistama vormikohase taristu selle paigutamiseks. arvet ei esitanud ja muu hulgas siis vastas krt 1 nõudmisele, et see ei ole võimalik, jääb nii nagu on.

elektrikud käisid ka. ma täpselt ei tea, mis töid me siis lõpuks neilt tellisime, sest mingit lepingut meil ei ole. aga ringi nad siin sahmisid ja eesti energiaga saime maid jagada kõik nii et maa oli must. majal oli 40A peakaitse. monopol väitis et seda on maa ja ilm. elektrikud siin väitsid et võiks ikka rohkem olla. rohkem saab ise osta. üks maksab 1280 eurot umbes ja osta saab 20 kaupa. nii et ostmine jäi ära. aga tööde käigus paistis, et krt 4 peakaitse juba üksi on 20A. ülejäänud seitse korterit peavad siis omavahel ülejäänud 20A ära jagama või? monopol ei osanud selle kohta midagi kosta, sest nende arhiivides polevat meie krt 4 üldse olemas. küsisin siis sealt nende liitumislepingut, et meil oleks millegagi monopoli ees lehvitada. neil oligi leping. 20A peale. ainult et see pärines paar aastat varasemast ajast kui kogu majale need 40A olid kokku lepitud. noh, siis paigutatigi nii, et krt 4 jäi oma 20A-ga eraldi ja ülejäänud maja jagas 40A ära. me oleme siin pea kaks aastat elanud ja seni pole muret olnud, et veekann ja praeahi ei saa korraga töötada, miks siis edaspidigi peaks 40A vähe olema, mõtlesime.

krt 3 brigadir vahepeal vahetus. seal on eksole omanikuks mingi päris suur ehitus-, haldus- jne-firma, kes korteri üles vuntsib ja rahaks teeb. see mees, kes siin asju ajas, läks tagasi oma erialale (käbi käib tema juurest nüüd oma autofirmale juppe ostmas) ja asemele anti uus. kes tundub olema vähem jutu-, nalja- ja napsu- ja rohkem tegudemees.

ja nüüd on meil valmis energiaaudit. kus põhimõtteliselt on kirjas, mitte et see kedagi üllatuks, et kõik on väga halvasti. mul hakkas kohe füüsiliselt külm, kui ma seda lugesin.

mida sellega edasi teha? noh, koosolek peaks otsustama, aga ma peaksin neile enne mõned võimalikud arengud ette mängima ju. mis saab, kui laseme selle 22000-eurose paketi töösse, kas või kui palju sellest kredex võiks asjade suurepärasel kokkulangemisel kinni maksta; mis saab siis, kui me seda ei tee; mis saab siis, kui me laseme käiku mõne soodsama, aga palju, palju vähem tõhusa paketi jne. ja seda kõike vene keeles. võibolla peaks koosolekule tellima selle kredexi konsultandi, kes ise räägib, mulle eesti ja neile vene keeles?

ja kuna pool sellest auditist koosneb mulle üsna adumatutest ühikutest, arvutustest ja loogikatest, siis peaks olema ka mingi tarkpea, kes üldse seda projekti juhtima, tagama ja valvama hakkab. sest et isegi kui ma koosolekuga hakkama saan, ei oska ma midagi edasi teha. kust küsida projekti? projekti millele? "tehke me maja paremaks, siin on energiaaudit, kus vajalikud soovitused"?

pühadevahe!

ma ei mäleta, kust need jõulud täpselt hakkasid. vist siis, kui novembri keskel tuli mõte kududa ports väikesid villaseid sokke. jätsin oma vesti kõrvale ja sain valmis ühed. ema siis toetas tartus veel kahe paariga. siis tuli teha mu motoklubile ajakirja. siis tuli kududa paar kindaid. veel üks paar kindaid. ühed sokid. muidugi ostelda ja pakkida, ega ma siis kõigile kudumeid puistanud! ostelda sai ühel päeval, kõike muud tegin öösiti. vahel poole kaheni, vahel kuueni. no see kvalifitseerub küll hommikuks juba.

üleeile sai valmis klubileht. vähemalt minu tööjärk. mis osutus niigi mitu nädalat ja ülesannet pikemaks kui ma algul oletasin.

eile said valmis viimased kindad. kõige ilusamad! mõtsin et võtan endale ja pakin sisse hoopis vardad ja lõnga, tehku ise. aga no eks ma siis katsun leida motivatsiooni endale ikka eraldi teha.

täna tuleks veel leida jaksu küpsetada paar ahjutäit muhvineid ja siis võiks homme teha suurel hulgal mittemidagit. võibolla undki näha...

kingikudumiste finaali üritasin tähistada endale sokkide alustamisega. lõnga on mul dajooba, aga ikka kipun uue asja kudumiseks poest kirjut lõnga tooma. kuna seekord rahhi polnud ja oli külas ema, palusin tal mu lõngakast üle vaadata ja valida välja lõngad, millest tema mulle sokid teeks. siis andsin sulepea ja kirjaploki palvega panna kirja rida-realt see, mida ta nende lõngadega siis teeks.

sest teate, kududa ma võin küll. täitsa tuleb välja juba. aga ma ei oska kujundada. mul tulevad nii koledad värvikombinatsioonid! sellepärast ma toon ka uue soki jaoks poest uue lõnga: ostan spets sokilõnga, mis juba ongi kenades ja omavahel sobivates toonides kirju, lisaks soe ja vastupidav. no mis nii viga, hakka lihtsalt otsast kudumiks lahti kerima ja ilus asi kujuneb täitsa ise! aga viit kera omavahel klapitada, toda ma enam ei oska.

tõsi küll, mõne nädala eest tabas mind valgus. nimelt ma oskan asju teha küll. igaüks oskab kududa punase lõngaga sokid ja teha valgega säärele kaks triipu. igaüks mitte ei oska, vaid teeb ka nii. ja suur osa tegijaist ka müüb selliseid. aga mina ei lepi niukse klassikaga. sest et mina olen veetnud juba palju aastaid oma ema kudumite seas. ja need ei ole sellised sokid. need on hoooooopis teistsugused sokid. need on kunstiteosed. niisiis valgustatuna mõistsin, et mitte ma ei oska klapitada, vaid mul on teine taustsüsteem. veetes oma elu kootud kunsti seas ongi raske midagi väärilist ise valmis teha.

noh, nüüd ma siis palusin kunstnikul endal kerad välja vaadata ja järjekorrad-kudumisread üles kirjutada. tuleb nentida, et ma poleks ise elades selliseid kerasid võtnud, sest igaüks oli nii kole! aga ta tegi proovilapi ka ja see oli nii ilus!

a vot kui kuduma hakkasin, siis tuli ka ilus, aga mitte sokiks kõlbulik. tehnika ikkagi ei vea mul seda kunsti välja. nüüd ei teagi, kas minna lianni sokilõnga järele (noh, pärast palgapäeva) või on võimalik mu tehnikaga ikka midagi peale hakata, et peene kraami ka välja veaks.