Seltsielu

Kui sul on kord aastas vôimalus minna peole nii, et sul on aega endale midagi kena selga leida ja lastele pole üldse vaja môelda, paned sa oma parima Väikse Musta Kleidi ja roosad kôrged rihmikud isegi juhul, kui pidu on sportlikus laadis.

Veel tantsupeotarkusi

Soomlaste kôrval oleme me keevaverelised lôunamaalased.

... ja siis tuli Svjata Vatra.

väljakutarkusi

tänases tantsupeo väljakuproovis õppisin kaks tarkust sama asja kohta.
soome folkloor: kui õigeks taktiks oma kohale ei jõua, pole hullu, küll sa ükskord ikka jõuad.
eesti folkloor: kui õigeks taktiks oma kohale ei jõua, siis nihverdame end paika ja tantsime õigest kohast edasi.

ta tuleb siiski

nii-nii.
viisin muksud tartusse komandeeringusse. 
11 tunni pärast algavad tantsupeo proovid!

ühe ühistu lugu, osa kolm

nohniimoodi.
korjasin siis kokku vajalike tööde hinnapakkumised.
katusele harjaredelid ja käiguteed (korstnapühkija nõudis, ilmselt päästeamet ka) (ca 2000 eurot),
katuse hädapärane remont (käiguteede hinnapakkuja ütles, et on vaja, et päästa mis päästa annab, kui pole raha kogu katust välja vahetada) (ca 1000 eurot),
laduda uued korstnapitsid, et ennetada nende sisse- või väljapoole kukkumist (ca 1000 eurot),
terashülsid lõõridesse, et pitsid enam ei laguneks (ca 4000 eurot).

esinesin selle kõigega ühistule ja veensin, et kõike on vaja või tuleb paari aasta pärast leida oluliselt, oluliselt suuremad summad. raha kellelgi polnud ja laenu ka nagu ei  taht võtta, aga leidsime pikapeale mõistliku rahastamisskeemigi.

andsin siis käiguteedemehele teada, et andku tuld. käiguteede ja hädapärase remondi asjus oli mul teda vaja.

ja sain nüüd ta koostööpartnerilt, kes pidi töid teostama tulema, mitte meili teemal "noh, millal me siis tuleme", vaid hinnapakkumise 9000 eurole. kõigele peale terashülsside. sest selgus, et selle, teise ja kolmanda töö eelduseks on veel neljas ja viies töö, mis on hästi kallid, ja mida enne hinnapakkumistes polnud.

tähendab, mida ma tegema pean?

tonight's the night

avasin kapi. tõstsin välja kiivrikoti koos sisuga. otsisin välja kaks paari kindaid ja vihmakombe. komplekteerisin püksikaitsmed ja rihtisin neid tund aega paika. et saaks nii, et puusad ja põlved päriselt nende alla paigutuks sõiduasendis. installeerisin pükstesse voodri. seadsin kõik esikusse valmis. uue jope ka. tonight's the night!

ps püksid ma pean ikka uued ostma. täitsa tolmuks on pudenenud aastate ja kilumeetritega.
pps varustuse kapist leidsin me hästi varustatud päkapikkude unustatud lao. tuleb magus hooaeg!

jüripäev

23. aprillil seitse aastat tagasi purunes viimati minu valduses olev peegel.

siit edasi saab siis nüüd ainult paremaks minna.

minu päev

kell kaheksa hakkas artur teises toas sahmima. ma kahtlustasin, et kiusu pärast nii, et teised ka üles ärkaks. sest ma olen hommikuti väga kuri inimene.

uru vedas veerand kümneni välja.

pannkoogid. käbi tegi.

kogu pere kiivrite alla ja jalgratastele. arturil on jube suur ratas selle kohta, et ta on tegelt ka ju lihtsalt väike muksukene, a no missa teed ära, kui muks nii pikk on. sõidud ja mängud pae pargis.

koju sööma. käbi tõmbas jee.

lapsed unne.

õmblesin arturile teksapükse. sain valmis ka. polnud rahul, lootsin et tema on. alustasin uut õmblusprojekti, sest see tundub iga kell mõistlikum tegevus kui koristamine või muu niuke paigaljooks. õhtuks on ju jälle nigunii segamini, parem teha midagi, mis homme või kuu pärast ka alles on. teksade värvel võttis küll viimase isu midagi õmmelda, aga uuel projektil pole jällegi värvlit.

muksud ärkasid ja artur oli vaimustuses. käbi polnud veel tagasi ja ma jätsin nad südamerahus arturi tuppa legomaailma ja naasin oma lõigete juurde. söögiteoga on, teate, sama, mis koristamisega: tee palju teed, ikka pead veel samal päeval otsast peale hakkama. nii et eelistasin lõikeid, vähemalt kuni käbi tulekuni. siis, khm, jätkasin, ja tema soojendas mingit toitu.

pärast õhtusööki üritasime veel õue minna, aga seal oli külm ja selgus, et uru ikkagi ei ulatu eriti oma jooksurattal istudes jooksma. kaevasime liivakasti üles ja läksime tuppa sooja. a kõige selle käigus õppis artur tõukerattaga sõitma. liivakasti äärel lugesin taskusse saabunud meili lasteaia juhatajalt hoolekogule. kevadnäitusel olevat meie rühmast väga vähe töid ja lapsed kurvad. misse kevadnäitus on ja kas seal peaks olema meie nunnud, laste vägiteod või emade värvitud munad, ei teadnud meie perest keegi.

toas polnud pääsu hilisõhtusöögi tegemisest. poisid tegid onni. kogu maja toolidest ja sellest neljaruutmeetrisest lapitekist, mida ma alustasin jube ammu, aga nüüd lõpuks päriselt valmis sain. kantimine oli see, mis hoo maha võttis. isegi teppimine oli okei, kantpael oli ka ammu kodus olemas, aga vot see kandinuss ära teha... nüüd igatahes on tehtud ja kuni piknikku pole, on poistele onniks.

muu hulgas kammisin vanu meile ja leidsin, ket kevadnäitusel on kevadpühade teemalised asjad, palutakse vanematel lahkelt osaleda. otsisin facebookist välja fototuutori nunnude jänede valmimisest ja tutvustasin arturile.

söök, pesu, unelaulud. kuni uru ligunes, valis artur kunagi mingi projekti käigus heegeldatud ruutudest tema meelest jänesteks sobivad värvilahendused. mina asusin krookima. vahepeal küll karjus käbi appi ja ma pidin uru kuivatama ja uinutama minema. pärast mida naasin jäneste man. käbi kleepis silmad ka külge. töö käigus jõime end halvast veinist purju.

selline laste- ja käsitööpõhine ongi tegelikult mu elu. noh, argipäeviti võtab palgatöö uru päevaunest küll lõviosa endale. seda tööd on tavamõistes vähe, iga päev tund või paar, aga kui sul ongi vaba aega iga päev tund või paar, siis see ongi lõviosa ju.

igatahes jänesed said sellised.

rulamehed.

kuhu lähed, apple? ehk "moodustage ring!!!"

juhistuljuhis

vahepeal on toimunu tohutud arengud. to-hu-tud! noh see tähendab, et mitte ühtegi koosolekut pole peetud ja eriti allkirju ka pole lennanud. aga algusest.

elektritööd kalidoris said nüüd valmis. maja on viidud tutikale pingesüsteemile ja vool tuleb majja läbi suvel riiklike elekrtike õue paigaldatud kilbi, mitte kuskilt pärnaokste vahelt maja tagant nagu seni. keldris kaevati maasse metallvardad, nii et enam ei saa kord nädalas mõnelt kodumasinalt särtsu. kõik see isegi vastas nõuetele, kui uskuda tehnokontrolli väljastatud tunnistust. niisiis täitsin omakorda paberi hirmuäratavate sõnadega "võib pingestada" ja saatsin riikliku elektrimonopoli kabinettidesse. siis läks veel sada aastat ja saimegi pigestatud. kui kõik see tehtud, küsis töötegija lahket luba arve esitamiseks.

päev pärast seda küsis raamatupidaja, kus nüüd asub maja elektrimõõtja. et tema tahab näitu võtta, aga ei leia.

küsisin brigadiri käest. tema ütles, et õues.

mina ütlesin, et me ei saa seda lahti ju.

tema, et seal on vaateava.

käbi, et pole seal mingit ava.

vaatasin ise ka, ei ole jah.

küsisin brigadiri käest, ta ütles et küsitagu monopolilt.

monopoli esindaja oli puhkusel ja automaatvastus andis ühe teise meiliaadressi.

forwardisin küsimuse sinna.

puhkuselt vastas originaalkirja saaja ja andis kolmanda meiliaadressi, mh ütles, et see on meil keldris.

raamatupidaja ütles, et ei ole keldris.

brigadir lubas uurida.

ja siis ütles, et elektrik paneb selle esmaspäeval tagasi.

nii et sellega on nüüd korras.

siis maksime arve ka ära.

ja eile käis mingi tont seda plommimas kahvel.

korstnapühkija käigust mullu sügisel jäi hingele kolm asja: katusele on vaja käiguteid, korstendesse on vaja terashülsse ja paarile korstnale tuleb uued pitsid laduda. aga minu katsed leida neile töödele hinnapakkumised jooksid muudkui luhta. kõigil on nii palju tööd, et minuga pole aega tegelda. lõpuks tõmbasin tollesamale pühkijale traati ja nutsin natuke toru otsas. pikk jutt lühidalt, lõpuks olid mul kolme mehe kontaktid ja pühkija tõotus, et need mehed tulevad, mõõdavad ja teevad hinnapakkumise, ei ole umbkeelsed, ei lähe soome tööle ja ei kao ära.

nüüd on tõesti kõik kolm käinud siin katusel kaemas. kaks lubas saata pakkumise ja töö ära teha. kolmas, njaa. see kolmas tuli pööningult tagasi üpris suures õhinas. ta nimelt on katusemeeste mingi koolitaja vahel ja ta saanud sealt niiiiii palju pilte, mida koolitustel kasutada! kõik kümme enimtehtavat viga on siin olemas ja siis veel kümme harvemat ka. vale paigaldus, vale materjal, vale töövõte, vale kruvi, vale vahe... küsisin, kas midagi oli okei ka peale selle, et nad saavad teha uure müügi. katuseluuk olevat okei.

kokkuvõttes soovitas ta otsida see firma üles, kes kõike seda tegi, ja hoolimata garantii möödanikku vajumisest nõuda oma õigusi. seal ei ole asi normaalses kulumises, vaid seal pole midagi õigesti tehtudki, mitte ühegi koolkonna järgi, nagu ta kinnitas. et tuleb esitada vaie ja nõuda raha tagasi või uue kinnimaksmist, mingi ekspertiis muidugi ka enne tellida. kui pikalt saadavad, võib ka kohtusse minna. kahtlesin küll sügavalt, kas niuke firma enam eluski on, aga küsisin siiski raamatupidajalt järele. ma olen siin uus ju, katus oli enne meid tehtud.

ja vastus?

"Tere! Oli (tapselt ei maleta) kusagil 2003 a. Maksame kusagil 95000 krooni. Tegi Eduard (omanik korter 4). Firma nime ma ei maleta/"

mis ma nüüd tegema pean?

häire maas. aru leidis rakendust. otsitakse vaba aega.

nonii. olin ma siin meeleheite äärel ega teadnud, mida endaga peale hakata. endale omaselt keerasin vindi üle ja leevendasin oma sotsiaalset, mentaalset ja füüsilist tühikäiku kõigil rindeil korraga.

ma õppisin õmblema. noh, hakkasin õppima. tegin ägeda poekoti. ja siis 4m2 lapitekki. )mis, tõsi, ootab ikka veel kanti, sest see töö tundub veel hullem kui teppimine ja ega see kant sinna enne tule kui piknikuhooaeg käes ja tekki vaja.) esimesed uru püksid ei kõlba muuks kui raamimiseks, aga edasi läks juba paremini. laenasin õmblemise õpiku ja tegin valmis ultrakeerulise karu. siis tellisin nädalavahetuseks külla õmbleja, kes tegi võõrustamise eest tugitoolidele uued katted ja andis mulle ohtralt õpetust. tulemusena sai uru ühest mu terranova 49-kroonisest 4 aasta tagusest kiirmoe-räbalast endale kenad mugavad uued püksid. (päriselt noh! ei ole see kiirmood nii halb midagi, et kolm pesu ja siis viskad ära, siin majas kantakse kõik ribadeks ja pärast seda tehakse veel ribadest midagi uut.) siis ma tegin teise karu veel ja esimese kinkisin "anna edasi 2012" (otsi facebookist, maisuuda linkida) raames emale. õpin edasi, nädalavahetusel valmisid mu pükstele elukeerulised nööpauktaskud, ükspäev võibolla lasen püksitükid ka kokku. eesmärk on suuta poegadele pükse teha, sest neid kulub oluliselt rohkem kui leiba, mida ma oskan pimesi teha. selline aroonia siis.

ma sukeldusin fotograafia imelisse maailma. sebisime kuskilt odava vana canoni peegli, mis osutus päris kõrge taseme pilliks. mis sest et vana. piinlik oli, et niuke riist käes ja ise muffigi ei jaga. õnneks sattusin veetma pika laupäeva keerulistes pildistamisoludes koos ühe fotograafiga. oli väljakutse (tantsivad inimesed tobeda valgustusega hiiglaslikus võimlas), oli tehnika, oli nõustaja. sain hea koolituse ja nüüd juba täitsa tean, mis nuppu kuhu keerata, et asja saaks. toekas tükk vabast ajast kulub netis objektiivide üle teoretiseerides, koju on testimiseks laenatud neli võõrast objektiivi.

ma sõlmisin töölepingu. nüüd mul on päriselt ka mingi sotsiaalne roll väljaspool kodu. päris kohustused. sest teate, ehkki see laste kasvatamine võib olla sügavalt järele mõeldes kõige tähtsam töö maailmas (nagu söömine on ainus töö, mis toidab), ainult sellele elades tundub, et päris mõttetu elu on ja kõik teised väljaspool seda kodu elavad mingit päris elu ja teevad päris tööd. võibolla ma teen seda lihtsalt valesti, aga midagi muud on ka vaja. vähemalt mul. ja mul ei olnud. nüüd juhin infojuga emsl-s. ma küll otseselt ei käi tööl, vaid teen seda salaja siis, kui lapsed magavad, mis osalt on lausa kurnav, aga see on nii tore!

no lisaks ma käin ju rahvatantsimas. naistepäeval on eesti-soome tantsupeo ülevaatus. saab olema lõbus ainuüksi logistiliselt 250 inimese kokkusaamine tipptunnil magalarajooni, kui pool riiki streigib või toetusstreigib. a muidu see tähendab, et tantsimist on olnud palju, et asjad selgeks saada. ja tantse on seal paaaaljuuuu! nii et saab lõbus olema ka laval.

ja kolmapäeviti ma siiski üritan lahkuda kodust ja lihtsalt suhelda kohustuste ja muu jama vabalt inimestega. selleks on mul mu motoklubi. kolmapäeviti võib lihtsalt aeleda süüdimatult diivanil, juua masina tehtud kohvi, mitte mõelda sellele, mis kell mõni laps tuleb täis sööta või magama saata, ja ajada meestega törts moto-, nalja- ja tagaajamisejuttu.

siis on mõned urged, millele ma pole leidnud aega. treeningsaali tahaks minna. tants on tore küll, aga midagi jääb kehal ikka puudu. ja see midagi kajastub nii vaadetes kui kaalus. juuksurisse pole aega minna. no päeval on mul ju uru, uru uneajal töö (mitte et mul oleks ta und valvama kedagi võtta, kui tööd polekski), ja õhtud on kinni. lugemisjärjekorras on umbes kümme raamatut, aga kui ongi tunnike päris vaba aega, siis keerlen vurrkannina õmbluse, kudumi, arvuti, teekannu ja kolme teose vahel, nii et kokkuvõttes nagu ei teegi midagi. koristada ja süüa teha tuleb ju ka. ja mõnikord ma pesen ennast!