kus kurat on mu

rehepapu raamat?
bonzo plaat?
rukka windstopper püksid?
shakira plaat?
aknapesuriist?
kristiina see keskmise raamat?

ma küsin edasi, kui midagi veel puudu jääb.
(ja see hunnik oli puudu juba enne murdvärdjate külaskäiku!)

teatepulk of the seitse

aega läks mis läks, aga aega läks. aga seitse fakti, kõik teile!

mul on laps, kes pole sellelt mehelt, kellega ma koos elan, ja sünnitamas käisin hoopis kolmandaga. pole aga probleem need kolm korraga õllepudeli taga kokku lasta või last hoidma jätta. suhtlevad kõik ka omapäi, ilma minu vahenduseta.

sel ajal, kui teie siin kuusteist aastat tagasi tänaval tanki kartsite ja kartulikoori sõite, sõitsin mina torontos metrooga edasi-tagasi ja sõin banaani. võin kinnitada, et ka mina kartsin tanki ja muretsesin eesti pärast, lihtsalt distantsilt. muidu oli mul väga poliitiline lapsepõlv, sest mu ema oli üks ersp asutajaliikmeid ja mina hängisin temaga hästi palju igasugu miitinguil kaasas. oli tädi lagle ja onu tunne, ersp suvepäevad ja sinimustvalge lehvitamised, eestimaa laul ja hirvepark ja mida kõike veel. seda kõike osana korraldiskomiteest. sellest jäi mulle muidugi külge päris palju – olen ilmselt elu lõpuni marurahvuslane, isamaaline ja natsionalist paraku kah. isa meelt, emakeelt hoian sellel maal!

ma sain ülikooli sisse tänu sellele, et kristina traks loobus riigieelarvelisest kohast ja läks avatud ülikooli – äripäeva kulul mõistagi. mina olin esimene joonealune ja pärast traksi manöövrit viimane joonepealne. samas, 18 meie kursuse noorest on lõpetanud alla poole vist, mina sealhulgas, nii et ma olen tublim kui nood ennemindsissesaanud.

mu juuksed on jälle nii pikad, et saab patsi punuda.

ma elan soklikorrusel. see tähendab keldrikorrust, aga viimane kõlab haisvalt („kadri“, eksole) ja kõik küsivad keldri peale, kas mul ikka aknaid on. vahel vastan, et on, aga klaasi taga paistab ainult muld ja vihmaussid. no jah, muidugi on. kolm tükki – köögis, toas ja toas. hommikuti ärkan liiga vara, sest aknast paistab päike sisse, päeval mängib kass köögipõrandal päikeselaigus. ja kui küsiti, kas meil siin keldris niiske pole, tavatses j-ö ikka kirjeldada, kuidas igal hommikul stalakdiidid laest alla pühime. tegelikult pidin mullu õhuniisutaja ostma, sest lapsele me kuiv õhk ei sobinud. ainus mure, mis siin korteris on, on ruumipuudus – 38 ruutu on 38 ruutu, eriti kui ca 10 katta mänguasjadega (osa tiliseb ja teine osa on ratastega). valgusest ega kõrgusest puudust ei tunne. ma vajan lastetuba!

ma hakkasin ajakirjanikuks mitte seks, et mul oleks mingi suur maailmaparandamise vajadus (no natuke vahel lööb välja siiski), edevus (sellega sama) või püstolreporteri soon, vaid sellepärast, et mulle meeldib kirjutada. aga ilukirjanduseks pole ilmselt piisavalt fantaasiat ja kirjanikuks ülikoolis ei õpetata kah. niisiis, tuli õppida kas kirjandust või ajakirjandust. viimasega tundus rohkem peale hakata. aga et ma ülikooli diplomini või isegi sisseastumiseni jõudsin, on üsna imekspandav, arvestades, miuke pätt ja looder ma keskkoolis olin. mõistus tuli pähe alles viimases klassis.

ma olen ristitud. ja kavatsen minna leeri, et ka mu poeg saaks ristitud.

kuulutan välja sügise

jõudsime koju. ma ei mäleta, millal me lahkusime, millalgi pärast jaanipäeva vist. jah, sest jaani me ju olime siin... selline tunne on küll, et terve suvi on möödunud tsiklitega ja karavanidega, telkidega ja autodega, bussidega ja kõrvaklappidega, vihmas ja priimusega, äikselõõsa sees ja lõkke ääres, hevi käes ja uinamuina paistel, rannaliivas ja purju sees. kõik on ära proovitud. nüüd olekski mõistus otsas, mis edasi - paras aeg koju kolida ja käbil tööle minna. sobivalt on ka ilm nii sügis, et ma otsisin pikad püksid ja kampsunid kapist välja. homme toome hõõgveini ja tee jaoks rummi ja lumelabidad kappi valmis.

väike poeteenindajate välimääraja

ma vihkan seda! seda juhtub kogu aeg.

sa lähed poodi ja hakkad müüjaga arendama vestlust mingil natuke tehnilisel teemal. aga sina oled naine ja müüja on mees ja ta halvemal juhul isegi ei kuula, mida sa räägid, seda lootust pole ammugi, et ta su jutuga arvestaks. (1) see ei juhtu ainult poodides, ka näiteks ehitajatega suheldes, kui tahad mingit asja tellida või aitad planeerida. sa lihtsalt oled tühi koht, sest sul on rinnad. (2)

õnneks on ka selliseid müüjaid, kes paari asjakohase küsimuse järel leiavad sus pädeva vestluspartneri ja te jõuate koos teemat ja asjaolusid analüüsides sobiva tooteni. (3)

(tõsi, on ka selliseid müüjaid, kes võtavad sind natuke liigagi võrdsena. nemad on tavaliselt tuttavad, enamasti mootorratturid, ja neile sa pead meenutama, et sul tegelt on rinnad.) (4)

on ka selliseid müüjaid, kes lihtsalt põhimõtteliselt ei võta kliente kuulda. (5)

ja on ka selliseid, kes on lihtsalt põhimõtteliselt head teenindajad, kes enne kuulavad su ära, siis saavad aru, mida ja miks sa ütlesid ja siis reageerivad. verbaalselt. pädevalt. (6)

näiteid? alustame algusest:

1. ma läksin jalgrattapoodi. (eelloona läksin eile konkureerivasse jalgrattapoodi ja kükitasin uurivalt lastetooli juurde maha. müüja astus ligi ja küsis ülisõbralikul omamehelikul toonil, kas saab aidata. muidugi saab aidata, lastetooli tahan. näitas seda ja teist ja seda ka, mida lisaks näha küsisin, pärisin ja uurisin, panime atsi tooli istuma, too vaatas onu algul ehmunult, pärast armunult. mina imetlesin tooli kinnitust ja onu rääkis et uued toolid ongi sellised, pakiraami peale pandavaid euroliidus ei tohigi enam müüa, sest olgem ausad, ise tõused sadulas püsti, kui äärekivist alla sõidad, aga väike pärdik võtab koos oma tooli ja nõrga selgrooga selle hüppe täie rauaga vastu. õige, nentisin, ja leidsin, et mõni eurodirektiiv on ikka mõistlik kah. onu siis kiitis veel, et see tool on väga universaalne, ja lisas vaiksemalt: "kui teil just gt pole." "mis-mis?" elavnesin mina. "on või?" küsis onu uskumatult (sest kõikidest müüdavatest rattamarkidest just ühele tool ei sobi ja just see mul juhtub olema, pole just 90%-line tõenäosus). ütlesin et on jah ja problemaatiline kahvel - kõik lisavarustuse hakmine on sjuke kepp et anna otsad. onu tundis kaasa, vaatasime veel nende müüdavaid naisterattaid, rääkisime maast ja ilmast ja leidsime, et tuleb gt poodi minna ja sealt pärida. nimelt olevat gt-l sjuke naljakas raam, et see tooli kinnitus ei mahu kafflist mööda.

siin sai nüüd eellugu läbi.) vaatasime lastetoole, kolm müüjat vaatasid arvutist midagi põnevat. astusin leti ette, tibi tuli pärima, mis vaja. "kas teil kunagi lastetoolide paigaldamisega probleeme on olnud?" küsisin. kõik eitavad ja üks agar kutt näitab et kahte tüüpi toole on - kui üks ei sobi, siis teine kindlasti. informeerisin neid, et konkureerivas poes teati kuulujuttu, et need pakiraamotoolid pole üldse lubatudki enam. kutt irvitas, et euronõude järgi peab banaan kah olema sellise, mitte tollise kõverusega. üritasin seletada, miks uus kinnitus, kus laps pakiraami kohal õõtsub selle asemel, et iga auk oma selgrooga isiklikult vastu võtta, parem on. kõik kolm müüjat kinnitasid, et nemad paneks ikka pakiraamile oma lapse. no hea küll. nentisin, et mina eelistan uut, ja kurtsin, et mu rattale ei pruugi see kinnitus sobida. "ei usu," oli affi reaktsioon ja selle juurde ta jäi. seletasin, milline raam, millised pidurid, olin valmis paberile joonistama ja soovitasin seda mudelit guugeldada, et pilti leida.

no hea küll, et ta ei usu mind, et ma midagi oma rattast jagan või et ausõna on seal hoopist teistsugune pakiraami kinnitus kui tema oma elus on näinud või tegelt ka oli ilge vaev tollele raamile ja piduritele sobivat porilauda leida. aga ta ei uskunud ka mu soovitust otsingufraas jutumärkidesse panna. pani alles siis, kui tema kolleeg sama soovitas. (tulemusele see meid ei viinud, sest pilti netis vähemalt selle nime all polnud.) täitsa masendav noh, ma seisan poes ja ajan jumalast tarka juttu ja no JUMALAST tühi koht noh!

2. kui meil kunglas ehitaja oli, siis ta ei kuulanud üldse, mis mina rääkisin, aga tegi kõik, mis jürg palus. isegi kui mina olin enne sama palunud ja ta mu pikalt saatis. muuhulgas jättis ta hakatuseks mulje, et kaht värvi plaate ei saa seina panna, kui ma tuli ruudulisele paberile joonistatud mustriga, kuidas sinised ja valged täpselt seinal suhtestuma peavad. kuid eriti meeldejääv oli kord, kui jürgi parasjagu polnud ja ma rääkisin, kuidas paekiviseina valgustavad lambid peaksid olema: "seinast umbes nii kaugel ja seina ulatuses kolm tükki võrdsetel kaugustel üksteisest ja servadest." ahah, ütles ta, ja jäi lolli näoga lakke vahtima. mõõtsime seina ära, tegin kiire jagamistehte ja ütlesin, mis vahede tagant need siis peavad olema. ta oli vaid. ütlesin veel ja seletasin ning näitasin, kuidas, miks ja kus täpselt. ta oli vait. ütlesin uuesti ja eriti veendunud toonil, mis vahede tagant augud tuleb freesida. ta keeras vaikides selja ja läks, paberitükk näpus, pliiatsit otsima. tegi siis paberil kirjalikult tehte 328:4=82 ja teatas valjult ja uhkelt sama numbri, millest ma talle juba kümme minutit lakkamatult rääkinud olin. ohkasin ja lubasin mõttes enam ise temaga asju mitte ajada - edaspidi rääkisin ma soovid jürgile, kes temaga sai rääkida, nagu mees mehega: "teeme siia punase seina." - "okei." või "põrandaliistud tulevad seinavärvi." - "tavai." või "siia vist peaks kipsist mingi eendi tegema." - "mhmh."

3. neid ikka on. õnneks. ausalt!

4. "erik kule, ma tahan klassikut osta. on sul midagi head pakkuda? mille vahel üldse valida? ilma gondliteta palun!" - "no lähme taha, vaatame neid rattaid ka, mis meil veel müüki pole pandud." - "oh, äge! siin olid hornet, mis tundus liiga baigi asend, ja bandit, mis oli ilgelt mõnus, aga õhkjahutusega. ega uuemad banditid veega ole juhuslikult?" - "mkmm. aga hornet parem, ta on ju honda!" - "seda muidugi." - "aga vaata seda. see pole muidugi nii klassik enam, sel on V2 mootor..." - "ei noh ma mootorit niiväga ei vaata, ma vaatan välimust ja asendit." - "no mootorit ostetakse ikka ka, mitte ainult välimust." - "aga ma olen ju naine! mina võin mootorit ka mitte vaadata!" - "no ma ei tea... no tegelt vist jah..."

5. "tere, kus teil laste kummikud on?" - "ma ei tea, küsige saalitöötajalt/tööstuskaupade osakonnalt." - "aga seal ei olnud kedagi, te olete lähim müüja, kelle ma leidsin." - "ei, seal on küll." - "ei olnud ühtegi." - vaikus.

6. (kassas, mitte vastava osakonna saalitöötaja juures:) "tere, muide seal juurikate juures on teil üks külmkapp, mis on actimeli täis ja see kapp on seest täitsa kuum. et need lähvad teil seal pahaks ja mõni äkki võtabki ja ostab ja siis on pahane ja..." - "oi aitäh, ma kohe helistan ja ütlen edasi, et nad uuriksid!"

eks ma teinekord täiendan. ja ükskord võtame veel kohvikulibud ette...

jawa tagasitulek

jawa ostsin ma viis aastat tagasi, kui mootorrattaisu peale tuli. ostsin, tegin load, putitasin, sõitsin paar korda ja lumi tuli maha. kevadeks oli brõnn majas ja jawa j-ööle maha parseldatud.

too sõitis suve, käisime kiluvarastelegi näitamas. nood olid kadedad ja tegid läänerannikule sellise salakavala ristmiku, mis jawa jalust niitis. juhtmed kärssasid kõik läbi, sinist suitsu kõik metsad täis, aga me tõmbasime traatidele teibi peale ja saime ikka edasi ehk tagasi koju sõita. kui j-öö zuki ostis, parseldasime jawa sergole.

too sõitis ka tublisti, viis teist rootsimaalegi näidata. rootslased kadedad polnud ja midagi hullu ei juhtunud.

aga nüüd on sergol ka välismaa mootorratas ja käbi ostis jawa "tagasi". jutumärkides, sest temal pole seda ratast kunagi olnud, aga minul on tunne, et jawa tuli koju tagasi, ehkki kodu pole enam õiska, vaid kalamaja karaasis, ja pere on kah 50% teine kui toona. aga ikkagi!
peaks temaga ilmselt kiirelt suuna kuskile välkasse võtma, et traditsioone aus hoida.

ajakirjale "korteriühistu" (kaastöö)

üks üksmeelne ühistu

meie ühistu esimees kurtis täna nii hirmsat nälga, et lubas täitsa maha surra. sõnad läksid suus lausa sassi teisel. aga kodus olevat aint kardulast. ütlesin siis, et kui mu poeg võimaldab, hakkan kotlekaid tegema. tema võttis seepeale mu poja kaasa ja läks koju kardulast keetma ja last hoidma ja mina sain meile kõigile kotlekaid teha. oli tore päev!

ilm ja tervis

kalendri järgi oli suve alguseni veel mitu päeva aega, kui kaloriga koos linna poole stepasime ja ma vabriku tänava otsas meenutasin: "suvel oli siin niii palju võililli...!"

ja täna pidas mingi kanali ilmalibu vajalikuks märkida, et homme tuleb PLUSSkraade kuni seitseteist.

ilusat juulikuud kõigile!

noh ja muidu oleme folgilt tagasi. plaan oli küll täna tulla, aga tulime eila, ja mitte seks et ei jaksanud või midagi, vaid seks et asi nagu lõppes kuidagi ära. tbilisi ajas haigutama, mõtsime vabalava juurde hängima minna, aga seal pakiti tehnikat kokku. osa toidutelke tegi sama ja tekkis eksistentsiaalne küsimus et nahhui meiegi niisama passime. kokkuvõttes jäime ajaliselt ilma viiest kontserdist - jõudsime neljapäeval neljanda ajaks viljandi ja lahkusime pühapäeval enne kaht viimast. ja kõik, mis saabumise ja lahkumise vahele jäi, oli tippkvaliteet ja superluks, mitte häda ega viletsus.
kaine ema, metallistist käbi ja 10-kuuse imiku kohta polegi nii halb, mis?

snelli teataja

ma teadsin, et ma elan koos mehega, kes aeg-ajalt mulle lilli toob.
aga ma ei teadnud, et see mees võib need ka omaenda õliste näppudega lõdva randmega korjata. ja mitte pargipeenralt varastada, vaid ausalt oma ligimeste aiast noppida. ja mitte mingeid niisama kõrsi, vaid kimbu ilusaid ausaid rukkililli.

(okei, aususe huvides ka sellest, miks ta need seekord tõi - ma kaks päeva varem küsisin enne oma lillevaasi korter kümnele laenamist, kas tal on plaanis mulle lähipäevil lilli tuua. ta muidugi raputas kiiresti pead ja ma laenasin vaasi välja. aga ta ei teadnud, et asi on vaasis, ilmselt arvas et ma norin lilli... no lilled igataheas kuivale ei jäänud, siin ega krt 10-s.)

*

kas keegi saab palun mõnest naisteajakirjast järele vaadata, mida mulle horoskoobid juunikuuks lubasid? ei saa olla, et ilma tähetakade juhatuseta juhtus niuke asi, et kolm (kolm!) inimest minu kaugest ja ülikaugest minevikust välja ujus. kõik korraga. esiteks eksole käisime rogeriga brõnnimas, ja tollega suhtlesin ma viimati no... üle kümne aasta kindlasti tagasi. teiseks leidsin blogosfäärist ühe, kellega suhtlesin nii kakskend aastat tagasi (no leidmine leidmiseks, aga me tundsime üksteist ära ka ja viisime otsad kokku ka. õigemini tema viis ja mina kiitsin takka ja kinnitasin tõeks, sest minul on blogis pilte ja nimu, temal mitte), ja enne kui juulipäike tõusta jõudis, klikkis orkutis end mu sõbraks (või vastupidi?) üks ca 15 aasta tagune, kellega on kindel plaan vähemalt üks kohv juua.

*

mul on üle üks lill, mille nimi on kas ahmea või ekmea või midagi sellist. st mul on üks suur, kes on ära õitsend, ja see ajas poja välja, kelle ma netilt eraldasin ja ümber istutasin, aga see hull suur on nüüd veel kolm poega ajanud. kahele ma leidsin soovijad, kolmas on üle. kurat see on nagu kutsikatega juba!

*

olgu meenutatud, et brõnn on müüa.

1995. aasta, 37 kilovatti, 500 kuubikut, 200 kilo.
super-ratas algajale naisele: rahulik ja madal, kuid kui vaja, läheb maanteel rekkast mööda kiiremini kui jõuad köhatada. selline salakaval bike mootor chopperi sees.
spidomeetrinäit ca 70 000, sellest 30 000 Eestis minu ahtri all.
rehvid uued.
küljes puldiga signalisatsioon.
kaasa nahast küljekotid. kummassegi mahub täpselt kaheksa purki õlut, nii et väga pikale matkale nendega ei lähe.
nukakett vahetatud ja klapid regullitud 10 000 km tagasi.
õli jmt vahetatud regulaarselt.
paagil moekas põselohk :)
mootorikaitserauad.
arvata võib, et 30 000 km pärast tuleb veorihm välja vahetada.
kaasa tagaistuja seljatugi ja clymeri manuaal ja õhuke omatehtud kate.
müün, sest armusin uuesti.
hind 48 000.
küsimused ja kokkulepped marioeoe@gmail.com. pealinna lähistel võin ise kohale sõita demoma :)

minu sümptomid

havi käsul, leevikese ema tahtel panen kirja mõne veidra asja.

kokkamises

kõike on alati üle. sest ma teen või ostan asju liiga palju. no igaks juhuks. kui kartulit juba koorida, siis palju, et täna keedame ja homme on hea praadida. muude asjadega samamoodi. aga homme ma satun poodi ja tuleb pelmeeni või pasta või kurat teab mille isu ja kartulid unuvad, ülehomme teen kiiruga praemuna, üleülehomme lähme üldse külla ja kodust kappi ei avagi. kui siis üleüleülehomme kergitan pannikaant, saluteerivad kartulid mulle ja kõnnivad ise minema.


majapidamises
ma keeldun ostmast ajutisi asju. tegelikult see polekski niiväga kiiks, vaid normaalne mõtteviis, kui ma poleks nii põhimõtteliselt selle vastu. kui ma tahan võitoosi ja leian, et see, mida ma plaanisin, maksab Röögatu Hinna, keeldun ma ostmast "midagi, et lihtsalt oleks võitoos". sest kui ma siis selle õige ostan ükspäev, on mul mingi käkk üle, mida kappi ei taha panna (mul on ainult üks köögikapp ja sellest ladu pole mõtet teha), ära visata ka nagu loll ja. ja kui mul oli diivanit vaja ja poes oli kõik kallis, keeldusin ma samal põhjusel ajutistest lahendustest. liiati, kui päris-diivan maksab 6000 krooni ja mul on 4000, siis oleks idiootsus panna 1000 ajutisele lahendusele (olid mingid kokkuvolditavad padjad), sest siis lahutab mind päris diivanist juba 3000, mitte 2000 krooni. ju ometi!


mujal
kui ma kusagile lähen, olgu kaheks päevaks või kaheksaks, on mul enamasti liiga palju asju kaasas. esiteks, eksole, ilm. küll ja küll nähtud, kuis imeline rannailm kahe tunniga külmaks oktoobriks pöörab. ja mina, vaadake, olen külmavares. (sokid näiteks peavad alati käekotis olema, äkki jääme õhtu peale ja varbad hakkavad külmetama!) aga teine ja vaat et olulisem põhjus on ka: iial ei või ju ette teada, mida ma tahan selga panna. no näiteks lähme nädalavahetuseks tartusse. muidugi võtan ma mugavad püksid sõidu peale, siis midagi koduseks olemiseks ja siis viis erinevat toppi linna peal hängimiseks - kolm õlapaeltega ja kaks varrukatega puhuks, kui õhtul on külm. (igat mitu seks et kust ma tean, kas mul on selle valge topi tuju või tahan sest siis seda punast. ja hoidku selle eest, kui just see, mille isu on, on kodus!)siis kampsuni puhuks kui on külm, seeliku puhuks kui on seelikutuju ja Kõige Timmimad Teksad. siis mõned stringid teksade alla (kõrtsuplaaniks) ja mõned toekamad alukad (külma ilma ja pargipingi puhuks) ja kurat teab veel mida. noh ja siis me ilmselt ei viitsigi välja minna ja kasutust leiavad ainult need mugavad koduriided ja reisikostüüm ja kõik see ilu ei jõua kotist väljagi.
aga tsikliga matkamine õpetab isegi minusuguseid hulle, kui vähe on TEGELIKULT asju kaasa vaja võtta. tõsi, ainult neiks kordadeks, kui tisklimatk on. nõdal hiljem autoga kuskile sõites võtad jälle kohe mõnuga!

oma sümptomitest võiks rääkida kitty ja vaike.

eesti kultuuri vihkaja ja rahvavaenlane number üks

mina olengi.

seisin laulupeol ühes toidusabas, mille pikkust pole mõtet kirjeldada - kes teab, tunneb kaasa, kes ei näinud, ei usuks nigunii. mind oli letist lahutamas veel nii kolm-neli inimest, kui minu ees seisjaile pakuti raha, et "me ei saa sappa jääda, äkki ostate meile ära". rahvariides daamid. kõnetatu oli pisut kohmetu, mina aga tõstsin nördinult häält: "kas te nalja teete või, vaadake palun, kui paljudelt inimestelt te seda täpselt palute, terve see järjekord seisab siin ja ootab!" üks vanem daam ütles selle peale eriti pühalikult "no kuulge, nad on ju lauljad, nad peavad lavale minema! teate, ma ostan teile ise ära!" veelgi nördinumalt kirjeldasin lauljate supikööki, kus ei küsita raha ega ole sjukest järtsi, ja tõika, et igal sabas seisjal on kindlasti põhjus, miks tal kiire on, mind näiteks ootab väike laps, aga ometi kõik seisavad. selle ajal kadusid sulid öhe ja daam jäi vait.

tähelepanu väärib ka fakt, et laval olid mudilased ja lava kõrvale kogunesid poiste- ja meeskoorid, nii et kiire neil rahvarõivureil päris kindlasti polnud. aga sellistele asjadele need vanemad daamid ei mõtle, nemad mõtlevad ainult et mõtle, nemad on ju lauljad, ja meil on ju nii pidulik päev, kuda me neid siis vahele ei lase!