Friday, January 05, 2007

nädala värdjas ehk eit haliseb

selle nädala värdjaks kuulutan ma tänase päeva.

kell pool kuus ärkasin ma nuttes, sest artur uppus unes ära.

kell kuus alustas artur.

pool kaheksa jätkas artur.

kolmveerand üheksa algas päev.

pool üks kihutasime välja, et kella üheks võimlema jõuda. teel tahtsin raha võtta, kuid ühispanga automaat ehmus sellest ära, tagastas kiiresti mu kaardi ja teatas: suletud.

hansapanga automaadis olid ainult viiesajalised, täiesti austamata tõika, et sealt ma võtan raha ainult hädajuhul ja hästi vähe, sest see on nö säästukonto.

MÕLEMAL telliskivi ülesõidul oli rong. sellel tõkkepuuta variandil veel tuli vedur ja jäi TÄPSELT keset ülesõitu seisma, onu keeras rööpad teisipidi ja masin tagurdas teist teed pidi tagasi. et päev ikka täitsa perses oleks, ei näinud ma isegi, kuidas mingi van veduriga kokku paneb, raibe lipsas napilt tal nina eest läbi.

siis oli mingi värd oma auto töökojast välja tagurdanud, täpselt kõnniteele seidma jätnud ja tegi töötava mootoriga auto kõrval suitsu. kui käruga ta haisva sumpa tagant läbi lompide äärekivist rentslisse ja tagasi üles ukerdasin, ütlesin, et tõmmaku meeter edasi, kõnniteelt ära. vaatas ja naeris näkku.

siis jõudsin kohale, vaatasin kolm pikka minutit, kuidas registratuurimutid t-särke võrdlesid ja patsiendid huviga ootasid, millal nendega tegeldakse. artur ärkas, leidi, et palav, ja hakkas kisama. ja siis selgus, et võimlemist täna ei toimu. noh, panin kuti tagasi kombesse ja kärru ja tagurdasin õue. rohkem rahulikku und tal ei tulnudki. et seda loksuva käruga siiski soodustada, võtsin pelgulinna nõuandlast suuna selverile. ikka ärkvel. läksime edasi, keerasime kusagile, siis veel ja võibolla veel ja leidsime veidra laada nimega kaubanduskeskus kajaka(s?). midagi turu moodi ja... imelik koht oli. ostsin grillputkast koiva, mis muidugi osustus roheliseks ja pasamaitseliks. sülitasin ampsu kõnniteele, viskasin koiva järele (loodetavasti mõne penskari närvihaige krants leidis selle) ja vihastasin kurat teab mitmendat korda. ja jõudin mere äärde.

noh, väga ilus, aga ma küll ei teadnud, kuidas oleks nutikas koju saada. kõned internetikaartide ligi olevatele tuttavatele aitasid. (sorri kalor, aga „värdjas“ oli oluliselt lihtsam öelda kui „no kui sul koosolek on, siis sa ilmselt ei saa mind aidata, ma helistan kellelegi teisele.“)

kusagilt selveri tagant tühermaalt leidsin sammaldunud ja mätastunud raudteetammi; koerte jalutusplatsi, kus oli karm hoiatus, et sitt tuleb kokku korjata, värav sulgeda ja inventari ei tohi lõhkuda (inventar oli pink ja kaks posti, imselt et koertel oleks, mida märgistada); ja teate, et igor pljus vova võrdub süda ja munn rene. ning arvutasin välja, et arvestades moeateljeede hulka peaks pelgulinlased käima ultramoodsalt riides.


ps kodurimis müüakse kitarrekujulisi helkureid. midagigi head...

3 comments:

kalor said...

nääh, seda oleks ma ikka jõund öelda, et keera merele selg ja hakka otse tulema...

Anonymous said...

seda ütlesin mina ka marile. tema oli sellel hetkel juba meelt muutnud ja tahtis emmcii doonaldi jurde minna;)

maris said...

käite solvi juures võimlemas jah?