Saturday, June 25, 2011

valik

tead seda tunnet, kui on käes väga vaikne pärastlõuna, kui mõlemad lapsed magavad ja sulle istub pähe pärast põgusat täiskasvanute aega eelmisel ööl ja viietunnist õueshängimist uuel hommikul - ikka laste õueune ja mänguväljakute nimel, mille siis veel! - selline raskus, et sa ei suuda end liigutadagi, rääkimata nt tubade koristamisest, lugemisest või kudumisest, telekast millegi vaatamist või perele õhtusöögi ettevalmistamisest. sa lihtsalt istud. võibolla refreshid facebooki, võibolla inboxi, võibolla klõpsid juhmi näoga telekat. jah, sinagi võiksid minna magama, lapsed ju magavad. aga sa ei lähe. sest sa tead. sa tead hästi, et sellest seisundist on hullem ainult üks: see, kui sa oled vajumas või juba vajunud sügavasse unne ja siis keegi kiljatab läbi une, kukutab voodist maha luti või näeb paha und, õues käib prügiauto või keegi helistab. lühidalt: kui sa ei saa magada, kaua vaja, vaid pead leppima teadmata hulga sinust sõltumatu armuanniga. ja vot see teeb inimese nii kurjaks, uniseks ja raskeks, et see enne-und seisund oli päris lihtne asi.


ja see vist ongi lapsevanemaks olemise juures kõige raskem.

3 comments:

Anonymous said...

Tean.ja ma ei ole osanud seda tunnet seletada.

Mina, suur ja väike said...

kirjutan alla. täpselt nii ongi.

Katrin said...

Aamen! Just paar päeva tagasi sõnastasin oma peas sedasama tunnet. Ainult, et mul on veel ainult üks laps, keda suigutada. Teine suigutab mind. Süüdistan oma väsimuses just teda. Kahjuks ei suuda ma sageli lõunauinakule siiski vastu panna ja jään norinal magama, kui laps magab. Ainult selleks, et vihaselt ärgata mõttega, miks mul oli üldse vaja magama jääda, sest maailma kõige rõvedam ja raskem asi on ärgata siis, kui sa seda kõige vähem tahad/suudad ja "äratuskell" ei jaga veel mõistet "5 minutit..."...