kõik algas sellest, kui mul endal oli hädasti tarvis tsikliload teha. et üksi igav poleks, tirisin endaga kooli kaasa kalori ja tabu. mõlemad jäid uskuma, et neil on seda vaja, tulid, nägid, sõitsid.
järgmisel aastal sai j-ö tudengist tööinimeseks ja seega piisavalt rikkaks, et kah kooli minna. et üksi igav poleks, tiris endaga kaasa m-l.
edasi on mul aastad sassis, aga ükskord komistas j-ö linnas mardi otsa ja kui see kuulis, et ööl on tsikkel, tundus see talle nii hea mõttena, et ostis endale ka. tööl jällegi oli üks kujundaja, kellele ma vist meeldisin, eriti see tsikli osa. muidugi kiitsin takka ja ütlesin et hakaku ka sõitma. proovis korra platsil meie jawat ja veel üks hing oli müüdud – sverre läks kooli ja ostis ratta.
järgmises töökohas oli sergo, piisavalt avantüristlik poiss, kellele oli paras tsiklijuttu hakata ajama. ostiski jawa ära, käis ka koolis ning sõidab. seal oli ka kaks fotograafi, kellega oli lihtne – ühel olid olemas load, aga mitte ratast, teisel ratas, aga mitte lube. mõlemad rääkisid meelsasti tsiklijuttu, aga mida polnud, olid teod. noh, mullu sain esimese nii kaugele, et ostis ratta, ning täna saabus teiselt sõnum:
"Minu esimesele õpetajale teadmiseks, et sain täna A load :)"
ja üks teine mari sihib samuti a-kategoria kursust, sest ma viisin teda mullu sui mõnel hommikul brõnniga tööle ja ta leidis, et ilma pole elu ikka päris see.
mul on hea meel olla nii paljude inimeste nakataja. tõsi, kõik pole päris hullud - m-l eriti ei sõida ning mart ei sõida pärast seda, kui omal süül end haiglasse kihutas, sergo jällegi on välismaal, jawast kaugel.
aga ikkagi!
