autojuhid ja punamütsike

vahepeal ma unustasin siia kirjutada, et autojuhid, te ei olegi enam värdjad.

aga nüüd kirjutan ma siis, et autojuhid, te olete jälle värdjad!

(teate seda lugu, kuidas punamütsike läks vanaemale külla? noh, metsas käis üks kõmm ja kui mütsike teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese: "punamütsike, sa ei ole enam süütu! suur kuri hunt." ohkas nukralt, a no mis seal ikka, tõusis ja astus edasi, kui käis jälle kõmm ja mütsikesel pilt taskus. kui teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese "punamütsike, sa oled jälle süütu! timur ja tema meeskond.")

nädala värdjas ehk eit haliseb

selle nädala värdjaks kuulutan ma tänase päeva.

kell pool kuus ärkasin ma nuttes, sest artur uppus unes ära.

kell kuus alustas artur.

pool kaheksa jätkas artur.

kolmveerand üheksa algas päev.

pool üks kihutasime välja, et kella üheks võimlema jõuda. teel tahtsin raha võtta, kuid ühispanga automaat ehmus sellest ära, tagastas kiiresti mu kaardi ja teatas: suletud.

hansapanga automaadis olid ainult viiesajalised, täiesti austamata tõika, et sealt ma võtan raha ainult hädajuhul ja hästi vähe, sest see on nö säästukonto.

MÕLEMAL telliskivi ülesõidul oli rong. sellel tõkkepuuta variandil veel tuli vedur ja jäi TÄPSELT keset ülesõitu seisma, onu keeras rööpad teisipidi ja masin tagurdas teist teed pidi tagasi. et päev ikka täitsa perses oleks, ei näinud ma isegi, kuidas mingi van veduriga kokku paneb, raibe lipsas napilt tal nina eest läbi.

siis oli mingi värd oma auto töökojast välja tagurdanud, täpselt kõnniteele seidma jätnud ja tegi töötava mootoriga auto kõrval suitsu. kui käruga ta haisva sumpa tagant läbi lompide äärekivist rentslisse ja tagasi üles ukerdasin, ütlesin, et tõmmaku meeter edasi, kõnniteelt ära. vaatas ja naeris näkku.

siis jõudsin kohale, vaatasin kolm pikka minutit, kuidas registratuurimutid t-särke võrdlesid ja patsiendid huviga ootasid, millal nendega tegeldakse. artur ärkas, leidi, et palav, ja hakkas kisama. ja siis selgus, et võimlemist täna ei toimu. noh, panin kuti tagasi kombesse ja kärru ja tagurdasin õue. rohkem rahulikku und tal ei tulnudki. et seda loksuva käruga siiski soodustada, võtsin pelgulinna nõuandlast suuna selverile. ikka ärkvel. läksime edasi, keerasime kusagile, siis veel ja võibolla veel ja leidsime veidra laada nimega kaubanduskeskus kajaka(s?). midagi turu moodi ja... imelik koht oli. ostsin grillputkast koiva, mis muidugi osustus roheliseks ja pasamaitseliks. sülitasin ampsu kõnniteele, viskasin koiva järele (loodetavasti mõne penskari närvihaige krants leidis selle) ja vihastasin kurat teab mitmendat korda. ja jõudin mere äärde.

noh, väga ilus, aga ma küll ei teadnud, kuidas oleks nutikas koju saada. kõned internetikaartide ligi olevatele tuttavatele aitasid. (sorri kalor, aga „värdjas“ oli oluliselt lihtsam öelda kui „no kui sul koosolek on, siis sa ilmselt ei saa mind aidata, ma helistan kellelegi teisele.“)

kusagilt selveri tagant tühermaalt leidsin sammaldunud ja mätastunud raudteetammi; koerte jalutusplatsi, kus oli karm hoiatus, et sitt tuleb kokku korjata, värav sulgeda ja inventari ei tohi lõhkuda (inventar oli pink ja kaks posti, imselt et koertel oleks, mida märgistada); ja teate, et igor pljus vova võrdub süda ja munn rene. ning arvutasin välja, et arvestades moeateljeede hulka peaks pelgulinlased käima ultramoodsalt riides.


ps kodurimis müüakse kitarrekujulisi helkureid. midagigi head...

tartu, mu arm

mida rohkem ma tartus olen, seda rohkem ma tahan sinna tagasi kolida. jõe äärde ilusa vaatega korteri osta ja armsate sugulaste ligi olla ja auras mõistliku hinna eest lestad varba vahele ujuda ja kevadeid laulukaare all tervitada ja tänaval 18-krooniseid lattesid juua ja toomel lehtedes sahistades õlut juua ja anne kanalisse mitte ujuma minna ja.

ja üldse ei saa ma aru, miks ma praegu, kui töö mind tallinnas ei hoia, kogu aeg tartus e... ahah jah, kodu pole. tea kas tuleb tartust õiges kohas asuva korteriga mees sebida, tallinna kodu maha müüa või ema tartust välja süüa. kõik plaanid lonkavad kõiki jalgu ju!

orkut lapsevanematele

selgitage nüüd, kuidas selle orkutiga on. seal on lasterubriigis variandid
no,
yes - at home full time,
yes - at home part time ja
yes - not at home.
mina olen seda kodus-või-mitte-kodus asja ikka võtnud kui infot lapsevanema kohta. et mul on lapsi ja ma olen või pole kodune. sest esiteks, keda see ikka huvitab, kas artur on kodune, ja tegelt saaks siis "not at home" valida ainult suurte laste vanemad ju. või et kui artur on lasteaias, panen "at home part time" sest ta on õhtuti kodus? või valin selle juhul, kui ta muidu elab tartus ühikas, aga nädalavahetuseti aeleb mul elutoadiivanil jalus? et siis mul on laps, kes on natuke kodus? või peaksin ma selle seal alati ära muutma vastavalt sellele, kas me oleme parasjagu kodus või mitte ja part time valima siis, kui me noh näiteks kalori juures oleme?

aga jumala paljud on sinna pannud et at home full time, kui nad ise tööl käivad.

kingituste kiirabi... no pigem aeglane abi

ma olen ikka öelnud, et parimad kingid on need, mida on kahju kinkida. et pakkides on mõte et noh jätaks ikka endale ja otsiks talle midagi muud... ma ükskord isegi läksin hiljem poodi tagasi ja ostsingi endale ka sama asja.

ja kinke tuleb soetada sedamoodi, et kui asja näed ja tuleb mõte et "oh, see sobiks x-le või y-le nii hästi!" siis ostad/teedki ära. mitte niipidi, et "mis ma talle kingin mis ma talle kingin!?!?!?" ja siis ostad kaubamajast viimasel hetkel suvalise shampooni, paremal juhul kinkekomplekti. sellistele on ju suurelt peale kirjutatud "ma ei osanud sulle midagi kinkida ja poes täna enam muud ei olnud".

see nõu muidugi tänavusi viimase-hetke-paanitsejaid enam ei avita, aga kui te juba suvel hakkate lahtiste silmadega ringi vaatama, siis ongi jõuluks igale, kellele vaja, hea asi olemas. tõsi, nii võib juhtuda ka see, et kingi saavad mõned, kellele muidu polekski viitsind/raatsind/osand teha, aga täpselt õige asi jäi kuskil jalgu. mu kadunud ameerika-vanaonu ütles ikka et "näe, sellele on sinu nimi peale kirjutatud, võta endale!" ja vot just nii tulebki kinke valida.


PS nõrganärvilistele: jutt on üldine ja neid aastatevanuseid mõtteid pole algatanud ükski vähemalt viimasel ajal mulle tehtud kink. õnneks :)

lapsega linnas

proloogina pean rääkima sellest, kui me kaloriga esimest korda õiska kommuunis kokku kolisime. noh mina olin seal paar kuud olnud ja tema visati just karu ühikast välja ja ta vajas kähku voodit, kuni miski korteri leiab. õiskal oli voodi ja ma ütlesin et küsigu peremehelt. ja see esimene õhtu, kui ta sinna tuli, on mul meeles sellepärast, et ta naeris lihtsalt terve õhtu, diivanil kägaras, ükskõik mida ma ütlesin või rääkisin. väga imelik oli, aga no lõbus ka.

ja praegu on vahel samamoodi.

tegime pühapäeval kolmetunnise kassikärutamise. ega me kaugele jõudnud, kodust balta kaudu raeplatsi, katse viru keskusse tungida, tiir ümber kaupsi ja kodurimi kaudu tagasi. kusagil poole peal, kui ma ütlesin lause sees „dressipluus“, naeris ta paar minutit ja avaldas oiates kahtlust, kas see sõna on ikka olemas. (sarnast kahtlust avaldab ka nt mu ema kitsemampli-hoidiste ja rullbiskviidi-isu peale.) aga ta leppis, kui ma paar sammu edasi tegin ettepaneku külastada kaubamaja helimaailma. kolmandat vaidlusi tekitanud sõna ei mäleta.

kaubamaja vaateaknamaailma süvaanalüüsi juures oli minu kord prügikastidelt tuge otsida, kui ta avaldas kahtlust, et fooliumisse mähitud laps ei pruugigi olla laps, vaid hoopis väike inimene. ütlesin küll, et lapsed ju ongi väikesed inimesed, aga ta vaidles täitsa tõsiselt argumendiga „eiiii, on ju little people!“ ma loodan, et väga paljud inimesed ei märganud meid tõsimeeli arutlemas, kas meesmannekeeni siidsuspedesse varjunud riist on otsapidi üles või vasakule. me lausa parkisime kassikäru turvaliselt ära, et asja lähemalt uurida. mina väitsin, et natuke vasakule, tema, et see on kuidagi ebarealistlik. aga kui avastasime muidu igati trimmis selli keskkonalt jenkarõnga, leppisime, et see mees ongi ebarealistlik, ja tänasime õnne, et ta silmad olid unemaskiga kaetud ja ta ei näinud meid teda arvustamas. põnev väljakutse analüüsi korrata oli viisteist sammu edasi, kui just meie kõrval maandus klaasseintega lift...

ja sellest, et ma viru sebral otse minu poole kihutavat teist lapsekäru vaadates hüüdsin avantüristlikult „kes enne ära pöörab!?“, ei saa ta vist kunagi üle.

PS aah, tegelikult oli välja minnes esimene plaan kiiremas korras kusagilt süüa saada, aga balta pitsa tundus liiga ruttu, raeplatsilt võtsime ainult hõõgveini, kaubamaja söögipoodi ei hakanud talvekombesse pakitud lapsega isegi minema, wokwok oli tehniliste probleemide tõttu suletud ("tervisekaitse", nentis kalor) ja mäkis miljon turisti. nii lõpetasime kodurimis ostes kanakoibi, mis veel paar tundi ahjus küpsesid.

osavate käte ring

no ütle nüüd. ma võin oma kätega teha kolme erinevat asja korraga ning mõelda neljandast - kokkamisel või koristamisel väga kasulik võime -, aga kui on vaja kätega midagi luua, pean ma panema sildi juurde, mis see on, sest muidu ei saa keegi aru.
j-i tehtud lammas:


ja minu tehtud lammas:


märkusena lisan, et peagi on käes aeg, mil ma pean päevad läbi ühele väiksele poisile lambaid joonistama ja sigu meisterdama. keegi tahab sellele tööle tulla mingi palga eest? cv-d ja avaldused kommentaaridesse palun...

ma ei teadnudki, et nad teavad. ma ei kujutle, kes veel teavad, et nad teavad, ja mis nad teha võivad.

ei tavai. nad helistavad ja ütlevad sulle, et su pangakaart kaotab varsti kehtivuse, aga ärgu sa muretsegu, sest uus ootab sind juba su kodu lähedal kontoris. väga mugav. lähed ja saad kätte ning topid kiiruga kõik kaasa antud paberid taskusse, sest artur ütleb kärus, et tal on palav. kihutad õue.
järgmisel päeval, kui tahad raha võtta, kakud paberipuntra lahti. leiad selle kollase isekopeeruva kaardi kasutamise lepingu ning paberi, mis räägib, et siin on Teie uus pangakaart, õppige pin kähku pähe ja koodiümbrik sööge ära, ärge öelge pini kellelegi, "ka mitte pangatöötajatele" ja kui kahtlustate, et keegi on selle teada saanud, muutke see otsekohe atm-is ära ja kui pole ühelegi võimalik külla minna, siis sulgege kaart, hoidke oma kaarti hoolikalt jne, terve a4 on õpetussõnu täis. tuhlad veel taskutes ja helistad siis klienditoele.
"tere, ma sain eile uue pangakaardi, aga pinkoodi ümbrikku mulle küll ei antud"
"kuidas nii? äkki siis sobib vana kaardi pin?"
"ahsoo. ee. no ma ei tea. kaardiga oli kaasas paber, mis siiski rääkis pini ümbrikust."
"ahsoo. ee. no ma ei tea. ah see on selline üldine jutt seal."
"no aga miks üldine jutt räägib ümbrikust ja selle hoolikast hävitamisest, kui ümbrikku üldse olemaski pole?"
"te ikka saite ümbriku?"
"ei ole ma mingit ümbrikku näinud"
"aga vana koodiga proovisite?"
"no kus ma siis proovisin, kui jutt käis hoopis ümbrikust, kus sees pin olema peaks"
"oodake palun"
-muusika-
"teate ma täpsustasin nüüd. seal peaks jah vana kaardi pin kehtima"

tähendab, ma peaksin nüüd oma pini ära vahetama, sest ma kahtlustan, et pangatöötajad teavad mu pini. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest

lugejakiri

aga ükskord juhtus minuga selline lugu:


alati teie
profaanist nuputreial

surprise!

filmidest jääb mulje, et see on nii lihtne. kurat, sellest orgunnist endast annaks paarihooajalise sarja vändata.

kõigepealt pead sa suht täpselt teadma, millal üllatatav koju tuleb.
või noh, KÕIGEPEALT peab sul olema ligipääs tema kodule.

siis pead sa korraldama nii, et ta tõesti tuleks, mitte ei läheks kuskile kondama. et kui kalor meerikast tuli ja ML tema enda autoga talle järele läks, pidime mõtlema terve õhtutäie üritusi selgitamaks, miks üllatatav ei pea ML koju viima, vaid ML tuleb hoopis temaga kaasa tema koju.

siis pead sa lootma, et kõik inimesed õigeks ajaks kohal on, et tagatuppa peituda. hilineda ei saa.

siis pead sa kõikide jalatsid sauna peitma.

siis pead sa kõik autod salme kultuuripalee ette parkima.

siis pead sa ML-le ütlema, et tulgu kustkaudu tahab, aga mitte salme eest läbi. "oi, kõik on siin, ärme lähmegi koju!" kujutleme kalorit hüüdmas.

kui kõik on korraldatud, helistab üllatatav eelmisest lennujaamast ja küsib, kas keegi õhtul kodus on, juhuks, kui tal võtmed pariisi lendasid kohvriga. ütlen, et ei ole, aga kui vaja, siis helistagu, ma tulen. mõtleme kiiresti välja plaani, kuidas korraldada juhul, kui võtmed tõesti pariisis on. muidugi selgub ka, et lend hilineb paar tundi.

meenub, et tal võib olla kihk kohtuda mõne töökaaslasega kojutuleku asemel. otsime kaaslase numbri välja ja keelame kohtumise ära.

siis pead sa välja uurima, kuidas saaks valve all olevas korteris liikuda ilma et andurid sellest aru saaks.

ja siis, kui hilinejadki on tuppa jõudnud, hamburgerid valmis (sa pead lihaküpsetamise lõhna jõudma välja tuulutada!), welcome-home sildid koos õhupallidega üles riputatud, papist koonused kõigil peas ja prääksuv papist vile suul, kui te ootate tagatoas ML konspiratiivkõnet tähenduses "jõuame kohe, kustutage tuled!", hakkab signalisatsioon undama. kinniteibitud andurid ei ole lahendus.

võtad häire maha, parooli, et turvafirmasse rahustav kõne teha, ei tea, ja loodad, et teid kõiki miilitsasse ei viida.

saad kõne üllatatavalt, kes uurib, kas nüüd on keegi kodus. loomulikult eitad, sest sa juba enne teatasid, et oled teises linna otsas. imestab häire üle ja sa valetad kiiresti, et võibolla käbi (mida sa küll ütleks, kui kellelgi peale sinu ta võtmeid poleks?). lõpetate kõne ja sa ütled käbile, et kohe ü helistab ja küsib, kas tema andis häiret. kõne saabub ja käbi jahub midagi koodi unustamisest. miilits ei tule ja tagatuba hääletab signalisatsiooni maha. uuesti midagi kokku valetada oleks juba raske.

kui saabub hoiatav kõne ekipaaži lähenemisest, on artur lõpetanud söömise (mis olnuks mugav, sest hoiaks ta mugavalt kuss õigel hetkel) ja hakkab häälekalt peeretama.

ja kui saabub üllatav, läheb kõik siiski hästi - infarkti ta ei saa, samas ilmselt üllatub, kõigil on papist mütsid peas ja... ja siis ta teatab, et tegelikult ameerikas üldse ei tehtagi selliseid pidusid!

PS unustasin: sa pead trepikojas tolmuga katma hilinejate märjad saapajäljed, mis välisukse juurest joonelt ü ukse taha viivad.