kuusteist minutit ja kaheksateist sekundit (loe: viiskend seitse krooni ja kaks senti) kulutasin ma ifitibiga kindlustustingimusi arutades, kui selgus, et minu uuritud toodet nad enam ei paku ja veebis, kust ma tigimused printisin, pole sellest silpigi.
tsikliõit on nagu jalgrattasõit: kui sa ka terve hooaja oled vahele jätnud, tuleb sadulasse naastes hiljemalt saja meetri pärast kõik nii meelde, nagu oleks eelmińe sõit olnud eile. või täna hommikul.
ehk siis on brõnn talvekorterist suvve kolitud. tõin ära, kihutasin ülevaatust tegema, siis koju last toitma ja siis söögipoodi. huvitav, kui palju selliseid koduperenaisi on, kes võtavad õhtul kiivri ja tuiskavad kõrvade lehvides kroomiga prismasse? eriti lahe, kui kass linaga kõhul oleks, aga see kuulub kunstfotode, mitte reaalse liikluse maailma.
ja paslik on vist meenutada, et brõnn on müügis.
e-riik on tore asi, aga kusagil on tehtud uuringuid, mis teatasid, et pärast e-stumist suurenes kontoreis kuluva paberi hulk, sest kõik printisid asju välja, et neid siis mõnus lugeda oleks.
ja no ausõna, peabki printima!
mulle meenus, et ma pidin ülikoolipäevil ühe inglisekeelse luuletuse kirjutama. inglise keele õppejõud oli veel kõvem kivi kui mina ja meil seda jahvatamist ikka jagus. aga luuletus tuli super-timm. lappasin oma koolipaberid läbi, aga ei leidnud - seda ma pole omal ajal välja printinud. loomulikult pole seda ka arvutis - see jäi üle-üle-üle-eelmise arvuti eelviimasele kõvakettale, mis kas läks katki, sõid viirused ta ära või viidi pandimajja. vahet pole, aga nii need asjad kaovad. no nagu arturi ja brõnni pildid läksid mu läppari sees murdvärdjatega ilma peale kõndima.
aga luuletust otsides leidsin terve hulga vahvaid inglisekeelseid kirjandeid, seiklusjutte, reisikirju ja muid memuaare. kirjutatud kurat teab miks - kas inglise keele õppejõu uudishimu rahuldamiseks, ühe inglisekeelse loomingulise aine tarvis või viimase raames välja antud ajalehe 'wazzup' veergudele. seda jagati vist tartu kõrtsides ja seal oli pikk jutustus sellest, kuidas me evaga rootsi laeval lontusid ja rootsi türklasi ............. (leia ise verb, mina ei leidnud.) ma olin unustanud, et ma selliseid asju kirjutanudki olin, rääkimata lootusest nendega veel kunagi kohtuda.
et siis tänane mõttetera: prindi toredad asjad siiski välja, mis sest et meil on e-ajastu.
PS irooniline, et ma labeldan selle mõtte itinippide alla, mis?
minu ema ei julge tuludeklaratsiooni posti panna, sest "siis see kindlasti venib kuus päeva ja pärast on mul jälle mingi kuradi viivis". ma vihjasin, et õige päeva tempel on see, mis loeb, mitte see, mil toode maksuametniku lauale jõuab. "äkki nad ei panegi siin tartus templit, et noh, sama linn, milleks," kahtles ta ja korraldab siiski ümbriku käsitsi kohaletoimetamise. (e-panka tal pole, sest häkkerid on ju ja "mõtle kui tuleb üks suur üleüldine katkestus!!")
mis kindel, see kindel.
on selline ütlus et sõel on tihe. mis peaks justkui märkima, et vaid parimatest parimad jäävad. aga kui nii vähesed jäävad, siis on ju sõel hoopis hõre. ja suurem osa jamast läheb suurtest aukudest ludinal minema. mida hõredam sõel, seda raskem konkurss justkui.
no olgu, võibolla mõeldakse tiheda sõela all seda, et raske on läbi pääseda. aga kas siis konkursi eesmärk on läbi sõela pressida? aga kui kõik läbi pressivad, kes või mis siis sõelale jääb? kõnts ju ometi mitte?
eks see ilmselt oleneb. puljongi puhul tuleb parim läbi sõela, pasta puhul jääb sõelale. ja sõel võib isegi sama olla... tobe ütlus siiski. nagu ka üleloomulik. et nagu liiga loomulik? miks sellega siis ebaloomulikku märgitakse? nagu see extraordinarygi.
kas keegi teist on laenanud mult "rehepappu" ja enda riiulisse unustanud?
mul oli ju, a enam pole!
tahtsin pealkirjaks panna, et müüa helesinine unistus, aga brõnn on must, mitte helesinine.
igatahes:
panen müüki kolm suve mind truult teeninud Brõnni.
1995. aasta,
37 kilovatti,
500 kuubikut,
200 kilo.
super-ratas algajale naisele: rahulik ja madal, kuid kui vaja, läheb maanteel rekkast mööda kiiremini kui jõuad köhatada. selline salakaval bike mootor chopperi sees.
spidomeetrinäit ca 70 000, sellest 30 000 Eestis minu ahtri all.
rehvid uued.
küljes puldiga signalisatsioon.
kaasa külgedel nahast kotid. kummassegi mahub täpselt kaheksa purki õlut, nii et väga pikale matkale nendega ei lähe.
nukakett vahetatud ja klapid regullitud 10 000 km tagasi.
õli jmt vahetatud regulaarselt.
paagil moekas põselohk :)
mootorikaitserauad.
arvata võib, et 30 000 km pärast tuleb veorihm välja vahetada.
kaasa tagaistuja seljatugi ja clymeri manuaal ja õhuke omatehtud kate.
müün, sest armusin uuesti.
hind 50 000.
küsimused ja kokkulepped marioeoe@gmail.com. pealinna lähistel võin ise kohale sõita demoma :)
see on see ilm, kui tuleb ajada selga oma must nahk ja pähe mustad sunnid, pista mängijasse kadunud genialistide "naistele meeldib", kruttida aken alla ja tallata volüüminuppu ja sedasi käbi van'iga linna peale kruisima minna. iga foori all võid siis kõnniteedelt ja ümberkaudsetest autodest kenamad poisid endale bussi noppida ja väljasõidule viia. las käia!
ainult et artur magab mul nüüd autos ja ma ei keera makki põhja ega aknaid alla. ehk järgmisel kevadel, kui ta mõne vanaema hoolde jätan, kui ise lantima lendan...
* mäletate?
ma olen neetud: mul on telefonineedus.
iga jumala kord, kui mul on vastamata kõne tundmatult numbrilt või ma teen erilisi pingutusi, et telefonile vastata - magav artur süles ja telefon kaugel või just paljalt vanni roninud, et duši alla minna, ja telefon toas mõne jope taskus -, või teinud erilisi pingutusi, et vastamata tundmatule tagasi helistada - nt keset superlärmakat üritust -. on helistanud mõni vale number. küsitakse leenat või aljoošat või uuritakse inglise keeles, kes ma olen. nii olen ma loobunud võõrastele vastamata kõnedele tagasi helistamast. nigunii on mingi jama jälle.
ma olen neetud: mul on kinganeedus. algas kunagi nii kolme aasta eest, kui ma ostsin endale uued talvesaapad. ostsin ära, käisin paar korda, ei olnud üldse nii mugav kui vanadega. viisin vanad kingissepa juure, kes nad imeilusaks tagasi tegi ja uued jäid kappi. rohkem pole ma uusi saapaid näinud.
vol.2 tuli pisut hiljem õiska kommuunis, kui kalor sünnipäeva pidas. üks külaline piidles mind tükk aega ja küsis siis, kas ma olen kohalik. viipasin viisakalt keskmisele uksele: mina elan seal. vaatas ja ohkas: jah, ma vaatasin et sul on sussid... ma niii tahaks ka susse! lahke inimesena juhatasin ta enda juurde ja tuhlasin tema kommentaaride saatel läbi suure jalatsikuhila - no tsiklisaapad, talvesaapad, suvekingad ja iga hooaja alternatiivid ja j. vastav komplekt, peokingad jne. neid ikka oli seal. kaevasin välja oma NB sandaalid, sest need olid reguleeritavad - tal oli suuuur jalg. aga ei sobind talle needki. mingi loogika leidsime, et kui ta sussid paneb käte otsa, siis käpuli käies on pooltel jalgadel sussid olemas, aga teostuseni see ei jõudnud. (ma kahtlustan, et härra oli ülikonnas nigunii ja see polnuks väärikas.)
ja vot kevadel olid mu sandaalid läinud. sestsaati nimetangi ma seda härrat sussi-ummiks: pole muud seletust kui et ta need tasku ajas ja kaasa võttis.
vol.3 on siis nüüd: panin sügisel jalatsikuhja oma tossud ja kingad ja nüüd neid enam pole.
ja nagu elu niigi põnev poleks, oli meil õiskal Josh ka: kohalik poltergeist, kes armastas asju ära peita. kord võttis mu load ja pani päev hiljem otse nina alla tagasi. ses m,õttes keset nina, et mina nägin neid viimati poes, kui oma isikut tõendasin, vahepeal pold kusagil, ja siis üks hetk olid mu ees paberihunnikus, mida parasjagu sorteerisin. oli hunnik, kust jagasin asju teistesse hunnikutesse, ja kui korra selja pöörasin arvuti poole, siis naastes olid äkki load...
nii ta ikka jantis, aga mu võtmekimp hakkas niipalju meeldima, et ei toonudki enam tagasi. tulin koju, keerasin ukse lukust lahti. võtmed olid käes, kui sisenesin, sest mäletan, et tahtsin nad seespool ukse ette keerata, nagu meil kombeks oli. a kellegi kimp oli juba ees ja astusin tuppa. rohkem pole ma neid näinud. ei leidnud toona korterit läbi kammides, ei leidnud hiljem välja kolides ja pole kuulnud ka, et sumps korterit müügiks tühjendades oleks leidnud.
