kuidas tunda ära maheporgand

vanaema kasvatas lastele. ma lasteblogisse ei julge panna.

müüa inhalaator

nelisada krooni.
hea korralik pill.
selliseid müüb tõnismäe apteek kaheksasajaga. no sealt me ostsimegi kolme aasta eest.




(laps on illustratiivne ega tule kaubaga kaasa.)

audioabi

ma pean minema homme jälle pooleteisetunnisesse loengusse, aga seekord ka arturi kaasa võtma. ainus võimalus, mis mulle pähe lõi, on audioraamat. see tuleks talle mp4-mängijaga kõrva torgata. jama on selles, et mul pole ühtegi. aga kui homme ostma lähen, on see ju plaadil, mitte failina. kas kusagilt saab neid laadida? vaevalt. kas keegi homme keskpäeva paiku teeks mu ostu failiks vanalinnas? (ei, ma ei jaksa arvutit kaasa vedada!)

ravi

mul pole viimasel ajal - kui järele mõelda, siis umbes aasta aega - eriti ülevaadet, mis köögis toimub. kuna pere toitlustamine on siiski minu õlul, olen ma seda kuidagi "ah teeme midagi" stiilis lahendanud. mulle tundub, et me oleme söönud kas kartulit hakklihakastmega, järgmisel päeval praekartulit peekoni ja munaga, või siis makarone munaga. vahel pannkooke ja vahel poe tainast kaneelisaiu. ja noh, hommikuti putru, see on vähemalt alati olemas.

nüüd oli nii, et käbi oli kodus ja artur oli kodust ära. ma tegin süüa! ja siis eile tegin külakosti! ja täna tegin ka süüa! nii hea on!

aga homme läheb käbi tagasi tööle ja ma ei tea, edasi vist ikkagi kartul ja makaron, sest kõigi nende asjade tegemise käigus pidi keegi kas uru tuju üleval hoidma või söögiga tegelema, kui uru tuju ikkagi mind nõudis...

elus.

pärast kolmenädalast peavalu sain teada, et põhimõtteliselt on mul sünnitusjärgne depressioon. see arvutati välja lihtsa valemiga viiekuune laps + stress = seesamunegi. ja seesamunegi on pööranud mu füüsiline keha iseendaga tülli. kilpnääre läinud hullama. väljastpoolt on kena, kaal muudkui langeb näiteks. aga seestpoolt õõnestab ta iseennast ja nii kena enam pole. süda peksab, õhku pole, jaksu pole, pea muudkui valutab. jood keelati ära, rohtu kästi asemele võtta. tänu taevale, vähemalt esialgu ei sega see kõik uru toitmist.

selline lugu siis.

autopeded

ootan nunnut töömeest, kes varustaks me ülemise korruse 44 ruutmeetrit gaasiküttega. uksekella ja prõmmimise peale avades leidsin hoopis teetöölise, kes küsis, kas see punane toyota on meie oma. arvutasin kiirelt, et opel oli tõesti ainult tema hellitusnimi, ja kinnitasin. autoteadliku naisena täpsustasin veel üle, et corolla on meie oma jah. palus eest ajada. lubasin kohe tulla. kui alla jõudsin, jooksis ta mulle uksel vastu, hoopis pika sabaga carina olevat neil jalus. arvutasin veel ja vabandasin: "oi, carina jah. me alles ostsime selle auto." naeratas mõistvalt.

sama vabandusega õigustame end käbiga mõlemad, kui kuskil on vaja autonumber ütelda ja me selle teadasaamiseks tabule helistame. seda ikka juhtub vahel. ainult et see "just", mil opel perre tuli, oli oktoobris.

uni uni uue kuue annab

mehed läksid kalale.
kvaliteetaeg.
käisin duši all, pesin beebi puhtaks ja kuulasin 37 minutit, kuidas talle ei sobinud ükski asi ega asend, mida ma pakkusin.
nüüd olen väsinud.

milleks?

mida kõike mu nõudepesumasin puhtaks ei pese!
nuge ei pese!
taldrikuid ei pese!
kahvleid ei pese!
klaase ei pese!
lusikaid ei pese!
potte ammugi ei pese!

ah et mis ta siis teeb üldse?
noh, müriseb natuke.
elektrit võtab (nõud on kuumad pärast "pesu").
vett võtab (märjad on ka).
on hall.
on.

nagu päris kodu!

meil on trepipiire!

pool aastat, hakkame lubama

mul on kolm aastat olnud sama uusaastalubadus: et ma õpin "puu on puude kõrgune" sõnad ära. 2008. aastal jõudsin pooleteise salmini ja skoor on pooleteise kõrgusel püsinud ikka ja ikka. tänavu olen jõudnud pisut kaugemale: mõttega juba mitu korda laulu lõpuni! seda poliitikat esitan urule vahel rahustuseks.

aga järgmise uusaastalubaduse annan julgelt ära: ma lähen järgmisel jaanipäeval metsa, kui just lumi maas või jube raju pole. vanasti me käisime kogu aeg: polnud vaja ei erilist tähtpäeva ega mingit maakodu selle jaoks. oli mets, sääsed, väike järv, väike telk, tikud, liha ja õlu. vahel oli vihm, vahel jaanipäev, vahel eikumbagi. see kõik ei saa ju olla maa pealt kadunud lihtsalt selle pärast, et ma vahepeal mingite teiste sõpradega mööda kellegi elamisi käisime!

muidugi ei saa välistada, et sellele lisaks luban järgmisel aastal "puu on puude kõrgune" sõnad pähe õppida. tibusid loeme detsembris.