uudised

raadios räägitakse, et kamp noori ajaloolasi läks linnusesse elama ja vaatab nädalapäevad, kuidas tuhat aastat tagasi elu oli. eraldi rõhutati, et kõike tuleb teha nagu vanasti ja see tähendab, et noored peavad ise süüa tegema(!), ojast vett tooma ja ahju kütma(!). kohutav ju!

mayday! aru otsib rakendust!

kõige tõenäolisemalt seoses pea kaheaastase koduperenaiseperioodiga on mind tabanud identiteedikriis. kes ma olen, mille jaoks?

see on muidugi kohutavalt uhke ja vägev, et uru paneb kokku 15-tükilisi puslesid, ise alles titt mis titt, aga minu aruraasule on seda vähe. isegi kui neid kahekaupa korraga panna, nagu see titt teeb.

teisisõnu, päevi veetes 22-kuuse lapsega ei saa mu aruraas eriti midagi teha. (no peale tavalise mis-ma-täna-süüa-teen. aga kui sellest piisaks, siis oleks tööl käival inimesel piisav ajukoormus "mis-ma-täna-selga-panen" ja töö ei peagi väljakutseid esitama. nii palju kui mina mõtlevaid inimesi tunnen, päris nii see siiski pole.) tunnen lausa füüsiliselt, kuidas mõtlemisorgan kärbub ja üha enam juurviljastub.

tuleb siiski tunnistada, et tööle minna ma ei taha. mul pole midagi kodus olemise vastu (eriti kui saab tund-paar päevas või hiljemalt ülepäeviti üksi mingi rännak teha). aga ma tahan olla enamat kui kokk, koristaja ja pusleseltskond.

noh ma siis mõtlesin välja ühe kohutavalt geniaalse raamatu. et kirjutangi. selleks on küll vaja teha pisut (või siis ohtralt) eeltööd, lugemise näol peamiselt. ja siis intervjueerida inimesi. see, keda täpselt intervjueerida või kust neid leida, tuleb ka välja mõelda. tõtt-öelda jõudsin lausa nii kaugele, et mul oli pea nimeliselt valmis intervjueeritavate nimekiri, koju laenutatud kolm olulist raamatut ja täitsa juba oli inimese tunne.

a siis tuli mul mõte lapitekk teha. nii et see raamatu värk jäi natuke nagu unarusse. lapitekk ootab nüüd, kuni abakhani kaupa tuleb ja mina otsin uusi väljakutseid. eks ma koon oma soki lõpuni.

nii et kui teil on vaja midagi välja nuputada, siis andke teada. või kui teil on pakkuda üks tuututäis püsivust, siis ma võtan selle ka.

by the book

ma koon sokke ikka õpiku järgi. ja ehkki õpik ütleb: "Üks varras jääb nüüd ajutiselt üle, katsu vältida selle lõplikku ärakadumist," on mul üks varras kadunud nagu tina tuhka. no ei ole! kahju, sest mul viimased sokid on väga hõredad. nüüd on mul vanad hõredad ja poolteist uut ja neli varrast.

majavalitsusest, armastusega

on vahepeal jälle vett voolanud kraanidest merre.

no toona sai nii, et too martin, kes oli okei kutt ja ei nõudnud visandit, oli lahkunud töölt. ma sain seda teada siis, kui poolteist kuud oli juba möödas ja meil mingit vastust linnaviletusest polnud. pärisin aru. selgus, et martin läind, keegi asendab ja meie asjast midagi ei tea. aga meilile vastaja hakkas siis lilli liigutama ja juba mõne päevaga oli meil vastus käes. see oli, et ei mingit välissoojustust, teil on nii õilis maja!

edasi läks juba kenamini, sest edastasin meili joonelt me energiaaudiitorile, kes edasi juba otse suhtles ja päris, kas sellist, aga sellist auku tohib seintesse teha. sellist siis lubati, kui see on sama värvi kui krohv ja enne ikka uuesti täpselt üle kooskõlastatakse.

noh, hea küll.

korstnapühkija käis ja ütles et kõik on valesti. korstnad pudenevat kohe hommepäev sissepoole kokku ja katusel pole harjaredeleid ega käiguteid. lõõrid tegi vähemalt puhtaks ja arve esitas ka, no lisaks ettekirjutustele.

tallinna vesi käis ka. rahuldamas krt 1 mutis tärganud korteriomaniku nõudmist, et tema juriidilisel pinnal asuv maja veemõõtja tuleb kolida mujale, see kahjustab tema huve. tallinna vee mees siis käis, vaatas, ja ütles, et kõik on valesti. maja veemõõtja olevat liiga suur ja tuleb paigaldada väiksem. nemad toovad küll väiksema, aga meie peame ette valmistama vormikohase taristu selle paigutamiseks. arvet ei esitanud ja muu hulgas siis vastas krt 1 nõudmisele, et see ei ole võimalik, jääb nii nagu on.

elektrikud käisid ka. ma täpselt ei tea, mis töid me siis lõpuks neilt tellisime, sest mingit lepingut meil ei ole. aga ringi nad siin sahmisid ja eesti energiaga saime maid jagada kõik nii et maa oli must. majal oli 40A peakaitse. monopol väitis et seda on maa ja ilm. elektrikud siin väitsid et võiks ikka rohkem olla. rohkem saab ise osta. üks maksab 1280 eurot umbes ja osta saab 20 kaupa. nii et ostmine jäi ära. aga tööde käigus paistis, et krt 4 peakaitse juba üksi on 20A. ülejäänud seitse korterit peavad siis omavahel ülejäänud 20A ära jagama või? monopol ei osanud selle kohta midagi kosta, sest nende arhiivides polevat meie krt 4 üldse olemas. küsisin siis sealt nende liitumislepingut, et meil oleks millegagi monopoli ees lehvitada. neil oligi leping. 20A peale. ainult et see pärines paar aastat varasemast ajast kui kogu majale need 40A olid kokku lepitud. noh, siis paigutatigi nii, et krt 4 jäi oma 20A-ga eraldi ja ülejäänud maja jagas 40A ära. me oleme siin pea kaks aastat elanud ja seni pole muret olnud, et veekann ja praeahi ei saa korraga töötada, miks siis edaspidigi peaks 40A vähe olema, mõtlesime.

krt 3 brigadir vahepeal vahetus. seal on eksole omanikuks mingi päris suur ehitus-, haldus- jne-firma, kes korteri üles vuntsib ja rahaks teeb. see mees, kes siin asju ajas, läks tagasi oma erialale (käbi käib tema juurest nüüd oma autofirmale juppe ostmas) ja asemele anti uus. kes tundub olema vähem jutu-, nalja- ja napsu- ja rohkem tegudemees.

ja nüüd on meil valmis energiaaudit. kus põhimõtteliselt on kirjas, mitte et see kedagi üllatuks, et kõik on väga halvasti. mul hakkas kohe füüsiliselt külm, kui ma seda lugesin.

mida sellega edasi teha? noh, koosolek peaks otsustama, aga ma peaksin neile enne mõned võimalikud arengud ette mängima ju. mis saab, kui laseme selle 22000-eurose paketi töösse, kas või kui palju sellest kredex võiks asjade suurepärasel kokkulangemisel kinni maksta; mis saab siis, kui me seda ei tee; mis saab siis, kui me laseme käiku mõne soodsama, aga palju, palju vähem tõhusa paketi jne. ja seda kõike vene keeles. võibolla peaks koosolekule tellima selle kredexi konsultandi, kes ise räägib, mulle eesti ja neile vene keeles?

ja kuna pool sellest auditist koosneb mulle üsna adumatutest ühikutest, arvutustest ja loogikatest, siis peaks olema ka mingi tarkpea, kes üldse seda projekti juhtima, tagama ja valvama hakkab. sest et isegi kui ma koosolekuga hakkama saan, ei oska ma midagi edasi teha. kust küsida projekti? projekti millele? "tehke me maja paremaks, siin on energiaaudit, kus vajalikud soovitused"?

pühadevahe!

ma ei mäleta, kust need jõulud täpselt hakkasid. vist siis, kui novembri keskel tuli mõte kududa ports väikesid villaseid sokke. jätsin oma vesti kõrvale ja sain valmis ühed. ema siis toetas tartus veel kahe paariga. siis tuli teha mu motoklubile ajakirja. siis tuli kududa paar kindaid. veel üks paar kindaid. ühed sokid. muidugi ostelda ja pakkida, ega ma siis kõigile kudumeid puistanud! ostelda sai ühel päeval, kõike muud tegin öösiti. vahel poole kaheni, vahel kuueni. no see kvalifitseerub küll hommikuks juba.

üleeile sai valmis klubileht. vähemalt minu tööjärk. mis osutus niigi mitu nädalat ja ülesannet pikemaks kui ma algul oletasin.

eile said valmis viimased kindad. kõige ilusamad! mõtsin et võtan endale ja pakin sisse hoopis vardad ja lõnga, tehku ise. aga no eks ma siis katsun leida motivatsiooni endale ikka eraldi teha.

täna tuleks veel leida jaksu küpsetada paar ahjutäit muhvineid ja siis võiks homme teha suurel hulgal mittemidagit. võibolla undki näha...

kingikudumiste finaali üritasin tähistada endale sokkide alustamisega. lõnga on mul dajooba, aga ikka kipun uue asja kudumiseks poest kirjut lõnga tooma. kuna seekord rahhi polnud ja oli külas ema, palusin tal mu lõngakast üle vaadata ja valida välja lõngad, millest tema mulle sokid teeks. siis andsin sulepea ja kirjaploki palvega panna kirja rida-realt see, mida ta nende lõngadega siis teeks.

sest teate, kududa ma võin küll. täitsa tuleb välja juba. aga ma ei oska kujundada. mul tulevad nii koledad värvikombinatsioonid! sellepärast ma toon ka uue soki jaoks poest uue lõnga: ostan spets sokilõnga, mis juba ongi kenades ja omavahel sobivates toonides kirju, lisaks soe ja vastupidav. no mis nii viga, hakka lihtsalt otsast kudumiks lahti kerima ja ilus asi kujuneb täitsa ise! aga viit kera omavahel klapitada, toda ma enam ei oska.

tõsi küll, mõne nädala eest tabas mind valgus. nimelt ma oskan asju teha küll. igaüks oskab kududa punase lõngaga sokid ja teha valgega säärele kaks triipu. igaüks mitte ei oska, vaid teeb ka nii. ja suur osa tegijaist ka müüb selliseid. aga mina ei lepi niukse klassikaga. sest et mina olen veetnud juba palju aastaid oma ema kudumite seas. ja need ei ole sellised sokid. need on hoooooopis teistsugused sokid. need on kunstiteosed. niisiis valgustatuna mõistsin, et mitte ma ei oska klapitada, vaid mul on teine taustsüsteem. veetes oma elu kootud kunsti seas ongi raske midagi väärilist ise valmis teha.

noh, nüüd ma siis palusin kunstnikul endal kerad välja vaadata ja järjekorrad-kudumisread üles kirjutada. tuleb nentida, et ma poleks ise elades selliseid kerasid võtnud, sest igaüks oli nii kole! aga ta tegi proovilapi ka ja see oli nii ilus!

a vot kui kuduma hakkasin, siis tuli ka ilus, aga mitte sokiks kõlbulik. tehnika ikkagi ei vea mul seda kunsti välja. nüüd ei teagi, kas minna lianni sokilõnga järele (noh, pärast palgapäeva) või on võimalik mu tehnikaga ikka midagi peale hakata, et peene kraami ka välja veaks.

kuidas tulla toime

Järgneb nii palju tõde, et ma ei tea, kas ma üldse suudan kõik korraga vastu võtta. Jäägu see igatahes siia, nüüd ja igavesti, uuesti ja uuesti üle lugemiseks.

24

DETS

2009

Lisa kommentaar

Mina kopeerisin selle siit. Väidetakse:

Järgneva kirjutajaks on 90-aastane Regina Brett, kes elab Clevelandis.

„Et tähistada vanemaks saamist, kirjutasin ükskord üles 45 õppetundi, mis olen elult saanud. See on olnud minu kõigi aegade kõige populaarsem veerg. Minu aastaloendur liikus augustis 90 peale, mispuhul see nõutud veerg uuesti:

1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.

3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele.

4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja vanemad. Hoia kontakti.

5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi.

6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega.

7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine.

8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja.

9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale.

10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi.

11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks.

12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha.

13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende teekond seisneb.

14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema.

15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse – Jumal ei pilguta kunagi silmi.

16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli.

17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav.

18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks.

19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise.

20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära lepi eitava vastusega.

21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu. Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.

22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna.

23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda.

24. Kõige olulisem suguorgan on aju.

25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest.

26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel „Kas viie aasta pärast on sel mingit tähtsust?”

27. Vali alati elu.

28. Anna kõigile kõik andeks.

29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad.

30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub.

32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta.

33. Usu imedesse.

34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või tegematajäetu pärast.

35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe praegu.

36. Vananemine on parem kui teine võimalus – noorelt surra.

37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv.

38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid.

39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal.

40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi, siis kahmaksime enda omad tagasi.

41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad.

42. Parim on alles ees …

43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale.

44. Anna järele.

45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi.

kodanikuühiskonda alga!

ma mõtlen, et äkki kedagi huvitab, äkki kellelegi on kasulik või äkki on lihtsalt lõbus, kui ma sellest ka kirjutan. keda mitte, jätke vahele, jutt on veniv nagu alati.

taustast nii palju, et meil korter kolm müüs pinna maha ja lahkus, aga kuna ta oli ühistumutt, siis pidi keegi teine selle teatepulga võtma. ülejäänud kuus korterit on venekeelsed ja meie ainsad eestlased. oma korteri müüs ta ehitusfirmale, kes nüüd sitast saia teeb. jamajarahva see osa, keda miski üldse kottis, see on siis korterid kaks ja kuus ja see lahkunud kolm, surus meid ühistut juhtima. tegelikult küll käbi, sest tema on tädidega kalidoris pläkutanud vahel ja tädidele ta meeldib. aga juhiks sain siiski mina kui korteri juriidiline omanik. neil olevat vaja, et juht räägiks eesti keelt, sest siis on hea ajada ühistule välja soodsaid pangalaene ja fassaadiremonte. mina sõnastasin, et see kõik on väga tore ja ma võin seda teha küll, aga mure on selles, et ma ei saa oma ühistuga suhelda. "meeje jõõpime jeesti keel, küll saama!" oli vastus ja õlalepatsutus. see kõik toimus trepikojas ja vestluse käigus toodi meile kogu dokumentatsioon ja pitsat. kes enam jahuda ei viitsind, astus lihtsalt oma uksest sisse ja kogu moos.

noh, mõni aeg hiljem pidasime maha esimese koosoleku. enda elutoas. tädid keeldusid sisse tulemast ja hüüdsid trepilt, et teeme trepikojas ära. et meil on väiksed lapsed ja nemad küll meie koju ei saa nii tulla. no esiteks pole mul trepikojas neid väikseid lapsi kuskile panna ja teiseks olin ma näinud, kui lihtne on trepikojakoosolekult lahkuda. kuna me keeldusime väljumast, tulid nad lõpuks ikkagi sisse.

krt üks istus nurgas ja ütles, et tema on kõikides küsimustes erapooletu.

krt kaks on raamatupidaja ja oskab ainsana natukene eesti keelt.

krt kolm on 48. aasta korterist kaasaegset turuhitti ehitav brigadir.

krt neli on edik.

krt viit ma nägin vist esimest korda.

krt kuus on üksik pensionär, kes haldab ka krt kaheksat, kus on üürnikud.

ja seitse on siis ühistumutt allakirjutanu isikus.

tolle esimese koosoleku käigus valiti ametlikult ära see uus esimees.

krt kolm tegi ettekande sellest, kui kohutavas seisus on maja elektrisüsteemid ja kõik tuleb ümber teha ja temal on elektrikud olemas, et kohe homme alustada. arutelu oli kahtlev ja edik ütles et tema ei taha. (kahtlustame, et tal tuleb juhe kuskilt natuke otsemini tuppa kui tavaliselt kombeks on.) otsustati võtta vajalikele töödele hinnapakkumine ja siis edasi mõelda. meie pere meelest oli see juhtmeporno siin ka üsna kaheldava kvaliteedi ja turvalisusega ja krt kolmel on seda ehitust hädasti tarvis, sest ta ei saa end üldse kuskile ühendadagi enne ning ehitus seisab. aga no kui otsustati, et vaatame ja mõtleme veel, siis ma ei saa ju üksi lepinguid sõlmida ja töid tellida, eriti kuna need võtavad pisut suurema summa kui ühistul üldse arvel on?

lisaks tahetakse fassaadi ilusaks, sest naabritel on ka, aga pole selge, kas võiks ka soojustada. lubasin välja uurida.

noh, teisel koosolekul on elektritööde hinnapakkumine olemas ja hääletus läheb sujuvalt, sest vahepeal on vist inimesed aru saanud, et ühistu toimib ja asjad lähevad paremaks ja parem on hea, seega ühistu on hea, seega oleme sõbralikud ja ärme kahtle. meeleolu on helge, kõik arvavad midagi, enamasti positiivset, noogutavad lahkelt üksteisele. pane või samovar tulele. (ei pea vist ütlema, et ikka meie elutoas, seekord ilma tõrkumiseta.) krt viis võtab lausa ise sõna, et temal on mingi korstnaga mingi nuss. arusaadavalt ei ole korsten tema, vaid ühistu mure, mistõttu palume tal lahkelt asi korda ajada ja ühistule tšekid võtta. fassaadi osas teen ettekande (krt kaks kuulab tähelepanelikult, käbi jälgib, et ma piisavalt aeglaselt räägiksin, ning kaks tõlgib siis teistele ka) sellest, et tellisin energiaauditi, mis ütleb, mida on tark teha, ja linnast projekteerimistingimused, mis ütleb, mida tohib teha.

see kõik oli sissejuhatus. et te mõistaksite seda, mida ma nüüd räägin.

fassaadi asjus helistasin nii kultuuriväärtustesse, linnaplaneerimisse kui linnaosavalitsusse. neid kõnesid pendeldas kolme kohta ikka päris palju. meil siin miljööväärtulik piirkond ja maja, kas me üldse tohime soojustada? kõigi nende kõnede peale sai selgeks, et tuleb täita projekteerimistingimuste taotlus ja seal on kõik kirjas. tegin ära.

ükspäev helistatigi nüüd linnaplaneerimisest. et meil taotlus projekteerimistingimusteks sees.

"jah, juba kuu aega ja viie tööpäeva pärast saab menetlusaeg läbi. ootame pikisilmi."

"jaa. teate, teil on selline asi, et teil on seal miljööväärtuslik maja."

"jaa, teame küll."

"noh aga siis te peate ju kultuuriväärtuste ametiga rääkima enne. ega meie ei saa siit anda välja projekteerimistingimusi niimoodi, äkki ei tohigi midagi teha!"

"jaa. me rääkisime sellest teiega ka, ja see kõik pidadagi projekteerimistingimustega selguma, või mis?"

"eiei, te peate ikka kultuuriväärtustest küsima."

"okei."

"te helistage martin ausale, tema tegeleb nende asjadega. te peate talle eskiisi esitama, et mis te teha tahate, ja siis ta vaatab, kas see on okei."

"eskiisi? mismoodi, et nagu joonistama?"

"noh jah. ja siis ta kas kinnitab või ei."

"jaa. kas nii ei saa, et ta lihtsalt annab meile teada piirangud ja load, et mida seal meie kandis tohib ja mida mitte? kas peab just nii, et me mõtleme välja, mida tahame, ja siis ta ütleb, et ei saa, ja siis me joonistame uue mõtte, ja siis ta... no nii on jabur ju, äkki on kuskil piirangud kirjas ja me saame sellest lähtuda, ja teie meile projekteerimistingimusi andes ka?"

"ei meie ei tohi midagi väljastada enne kui teil on tema luba olemas."

"nojah aga küsige siis talt, meil on mitu samasugust maja seal korda tehtud, eks need tingimused on ju samad, kui kaitseala on sama ja maja täpselt samasugune?"

"ei nii küll ei saa et meie räägime, te peate ikka ise küsima."

"jaa. okei, ma räägin temaga."

et siis:

mul on energiaauditi tegijad, kes oma soovitustes võiksid ju lähtuda sellest, kas me üldse tohime maja noh näiteks väljastpoolt soojustada.

mul on kultuuriväärtuste amet, kes ootab enne üldse köhatamistki, et meie siin joonistame valmis mingi plaani, kuidas meie seda asja ette kujutame. ega ütle enne, mida tohib ja mida mitte. me ei tea, kas me tahame soojustust, võibolla audit ütleb, et pole vaja? aga äkki ütleb, et on vaja, aga tal pole mõtet seda öelda, sest me ju ei tohi...

ja meil on linnaplaneerijad, kes ei reageeri üldse enne, kui me kultuurivärdjatega oleme kaubale kembelnud.

vot õnneks martin oli okei tüüp ja lubas meie majale anda samad load mis siinsamas üks naaber identsele majale saanud.

ja siis see teine lugu. maja täielik elektrirenoveerimine. kuna otsustati ära, et remonditagu korda, pandagu maandus ja kõik muu vajalik, hakkasime krt 3-ga asju ajama. tema majandab eesti energia ja oma elektrikutega ja mina täidan pabereid, mida vaja, puistan varrukast digiallkirju ja saadan ilma peale laiali. ja vot saadeti meile esiteks taotlus uuele pingesüsteemile üleminekuks, mille täitmine oli enamvähem jõukohane. eriti kuna me leidsime ühistu paberite pakist mingi aruande, kus tabelis kõik peakaitsmed, faasid ja värgid kirjas olid. olime tänulikud, et niuke tabel leidus, kirjutasime vajalikud andmed maha ja tõstsime selle kõrvale. aga oli ka "teatis nõuetekohasuse kohta". tollega pusisime igavesti kaua aega, kuni ma lõpust leidsin lõigu "Teatise esitajana deklareerin, et teatises esitatud andmed on tõesed, teatises nimetatud elektripaigaldis on ehitatud õigusaktides toodud nõuete kohaselt, tehniline kontroll tuvastas elektripaigaldise nõuetele vastavuse ja elektripaigaldise võib pingestada." vot tollele ma enam alla kirjutada ei suutnud, pingestamine tundus ühtäkki kuidagi hirrrmus ohtlik. liiati küsiti "elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse" numbrit ja seda tunnistust ma miskipärast paberipakist ei leidnud. ehkki too ülalkiidetud tabel oli pealkirjastatud kui elektripaigaldise korralise tehnilise kontrolli aruanne. aaaaga vot kui täitsa kogemata lugesin tolle dokumendi kolmandat lehekülge, sain teada: "elektripaigaldis on täielikult amortiseerunud ja vajab põhjalikku korrastamist. /---/ nõuetekohasuse tunnistuse saab väljastada pärast paigaldise ettevalmistamist." kõik see pärineb septembrist 2006 ja on ka kirjas, et järgmine korraline kontroll siseneb septembris 2011.

moraal? esiteks, mingit ühistuskoosolekut ei pidanuks nende elektritööde otsuseks tegema, meilt nõuti seda juba viis aastat tagasi.

ja... et miks siis pole tehtud? ei, mitte seks et eelmine ühistumutt olnuks laisk või majarahvas ei raatsinuks. ma arvan, et sellepärast, et sadas sisse korraline kontroll, mingi endel, kontrollis kõik üle, ulatas seejärel eestikeelse imelise kokkuvõtte, kust pärinevad toodud tsitaadid, ja ulatas valjale. valja ütles "jaitäh!", tundis rõõmu, et midagi on jälle kontrollitud ja järelikult korras, ja pani akti kausta. lugenud polnud kuni eilseni seda keegi.

keskiga

ma usun, et ma olen nüüd keskikka jõudnud. peamiselt annab sellest märku spordile vilistav keha, mis vanasti seedis ära kõik, mille järgi isu oli, kuid allus kenasti tasakaalustavatele liikumisprojektidele. aga nüüd, tundub, teate, et tuleb kas veel rohkem liikuda või ikkagi hakata ampse lugema. või hakata suuremaid riideid ostma.

märku andis siin teinepäev ka silmanägemine koos peakesega. üks kadus ära ja teine hakkas seejärel koledasti valutama. noh helistasin kiirabisse ja guugeldasin insulti ajaviiteks. (leidsin väheabivalmeid pealkirju stiilis "101 best insults" ja "funnyinsults.com".) nad tulid, mõõtsid vererõhku ja tahtsid haiglas edasi uurida, aga mul muksu ju magas siin ülakorrusel. lubasin neile siis, et ma kutsun mehe koju muksu und valvama ja lähen ise emosse. ukselt nad veel panid südamele, et ma ikka kindlasti läheksin.

noh, läksingi. sõidutati emo intensiivi, võeti mitu liitrit verd ja pisteti kompuutertomograafia masinasse nagu populaarsetes telesarjades. (vahepeal helistas mu mobiilile kiirabitädi, et kontrollida, kas ma ikka läksin haiglasse. ta kohe päriselt muretses!) aga viga polnud nagu midagi ja kästi ära koju minna. mina olin siiski üsna hirmul ja püüdsin pressida, et millest see siis oli, kui kõik okei on. no öeldi ikka et kui jälle ära laksab, tulgu ma ikka tagasi. noh, järgmisel hommikul juba oligi kõik samamoodi, kutsusin käbi venna last hoidma ja helistasin kiirabi endale järele. nagu eilegi, küsiti jälle mitu korda: "kas teil on kunagi migreeni diagnoositud." - "ei ole, ma ei tea migreenist mitte midagi!" oli ka täna mu vastus. noh, tuli kiirabi, mõõtis vererõhku, ütles et väga migreenihoo moodi ja käskis võtta peoga valuvaigisteid. no näiteks kaks parakat ja ühe ibuka, või vastupidi. ma täpsustasin: "kas see nüüd tähendab, et mul on migreen diagnoositud või mis ma järgmisel korral pean vastama sellele küsimusele?" üleoleva naeratusega vastas lahke tohter: "oh ei, migreeni ei diagnoosita niimoodi, kulla inimene! migreen diagnoositakse siis, kui kõik muud põhjused on välistatud!" ja rääkis pikalt keerulistest uuringutest, mis tuleb enne teha. mökitasin, et miks ta siis ilma nende uuringuteta mulle migreeni kirja pani. "no teile on kompuuter eile tehtud, järelikult midagi hullu ei saa olla!"

vot nii. seiklus jätkus järgnenud viiest päevast veel kolmel ja siis jäi vakka. ootame järgmist magnettormi, täiskuud ja nädalavahetust, et teha omad järeldused.

live

tähelepanek elust: kui sul on kodus viieaastane, areneb sul välja tugev talumatus lausetele, mis algavad sõnaga "aga".

suve hääl me juurde jääb

tegime ära.

seekord oli kaasas gps-logger, mis tähendab, et me isegi saame (vist?) soovijatele anda marsruudi tehniliselt kasutamiseks. (tegelikult me sõitsime elvast puhja ka, aga ilmselt olid pilved satelliitide ees või midagi, et see ei salvestunud.)

ise ikka sõitsime paberi ja päikese järgi, kõik need 1686 või natuke rohkem kilomeetrit. vanad gaidid ju, mis meil moodsatest navigatsiooniseadmetest!

eks tuleb millalgi ka kena galerii ja detailsem reisijutt, aga seni võin teile öelda kolme:

tallinn on kohutav linn! ma enne lihtsalt arvasin seda, umbropsu ja pimesi, aga nüüd olen veendunud. küll ma juba tean, ma olen neid kõiki näinud!

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju kergliiklusteid.

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju ringristmikke.

aga see maa on ikka sama ilus :)