Saturday, April 15, 2006

kalev on reetur

ei, ma pean teinekord hoolikamalt lugema, mida naabrid ümbruskonna teemal pajatavad. oleks ma selle kcali posti tähelepanelikult läbi lugenud, teadnuks ma täna täpselt, et minu valitu EI OLE hea viis rimmi minemiseks. kalev va libu raisk käib küll salmest üle, aga lõpetab ikka lindasse. kaval, eks? küll vanad eestlased juba teadsid... ah ei, tänavate juurde tagasi. ühesõnaga linda juhatab teised naised kalevi juurest ära joonelt vabrikusse, mille vältimine oli algselt üks mu kalevi kasutamise motiive. kasu ei kedagi. salme olnuks lahkem, aga seda ma ei kasutanud.

tagasiteel leppisin ohates tööstuse koledustega (selgus, et asja pärast - keset seda tolmu karjatas üks auto mu kõrval ja peatus, w keris akna alla ja rääkis, kuidas ta olla eile 700 kilomeetrit tsikliga sõitnud.)

salme paleesse tassisid onud helitehnikat tagaukse kaudu sisse ja karjusid ühe peale, kes ühe ratastega võimu lihtsalt minema veeretas. mees kisati koos veereva divaisiga tagasi ja laoti kasti peale veel paar, manitsuste "kõik ratastega asjad tuleb ära kasutada!" saatel. see kõik tähendab, et kell 19 võite minna salmesse liisi koiksonit kuulama. dvd esitlus. väga armas kontsert. ausalt.

ja ma võin nüüd julgelt öelda, et minu elu esimene pärmitainas istub ka kaks tundi pärast valmimist potipõhjas ega kavatsegi teha seda, milleks ta sinna potti seisma pandi. aga ma olin kaval ja petsin oma saatuse ära: teades, et esimene selline ei tule kellelgi välja, tegin kohe, kui esimese "kerkima" panin, valmis ka teise. see käitus vägagi eeskujulikult ja nüüd on mul saatuse kiuste ja oma kavalusele tänu tosin suurepärast kohupiimakorpi.

4 comments:

Anonymous said...

Azza... Kawalpea (või kawalöö?)... Või saatust üle kawaldama :p

Anna said...

"Mul nüüd tekkis kohupiimakorbi isu, helistan emale :)
P.S. Pean ära mainima, et tänane word vertification oli nii mõnus lihtne, et sai läbi lugeda ja kirjutada ilma uuesti vaatamata."
oli mu esialgne post, sest ma arvasin, et word vertification nõuab I-d ja J-d, aga nõudis hoopis täppidega Y-t ja seda ma teha ei oska mitte.

öö said...

daamid ja härrad, ma arvan, et pärmimüsteerium on lahendatud. kerkimisdetektiivid leidsid, et ju ma ajasin algul piima liiga kuumaks ja see tappis kerkimisbakterid.

raudpats, hästi petsin ära ju :)
anna, sa ära kiusa oma ema:

2,5 dl piima
25 g pärmi
4 spl suhkrut
nats soola
u 450 g jahu
100 g sulavõid

Täidis:
250 g kohupiima
1 muna
0,5 dl suhkrut (kui kohupiim oli magus, siis vähem või üldse mitte)
0,5 spl vaniljesuhkrut (võib ka ilma)
25 g sulavõid
10 g kõva võid
pintseldamiseks lahtiklopitud muna

Soojenda piim leigeks, lahusta seal pärm, vispelda sisse suhkur ja sool, sõelu osakaupa juurde jahu. Kui enam vispeldada ei saa, sõtku tainast kätega. Kaua. Kui see hakkab käte küljest lahti lööma, lisa sulavõi, sõtku veel läbi ja jäta tainas sooja kohta kerkima (räti all). Paisub vähemalt kahekordseks.

Sega täidiseained peale kõva või.

Sõtku veel kord tainast, jaota tükikesteks, veereta kätega pallikesed. Pane ahjuplaadile suurte vahedega, lase seal veel kerkida. Vajuta mingi klaasipõhjaga lohud sisse (määri õliga, siis ei kleepu). Täida lohud kohupiimamöksiga. Pinstelda munaga, peale pane võitükikesi.

Küpseta 200-kraadises ahjus kuldpruuniks.

Silts said...

Aga kas Kalev ja Linda Graniiti ei eksi mõnikord?