küll me ära mahume!
et kaubikutel oleks põnevam vanalinnahooaega alustada (raeplatsil olid ühes servas juba toolid välja toodud), on nüüd miskipärast sõiduautodega poodnikud leidnud, et võiks enne kümmet tiiru munakividel teha. viru tänava kõik ääred on parkivaid jeepe ja mahtuniversaale täis. et huvitavam oleks, oli täna kaks legomehikest keset tänavat end vööst saati munakivide alla kaevanud ja augu aedadega piiranud. et augu ees, taga ja kõrval ka poodnike autod seisid, ei pääsenud keegi liikuma. igaks juhuks tagurdas augu poole veel kollase vilkuriga kallur, kellele kõik justkui pidanuks teed andma, aga keegi ei saanud, sest kõik tassivad kaupa autost poodi.
ja ma nägin, kuidas üks vist terve mõistuse juures olev naine võttis suitsulatikal silma peast ja sõi selle ära. selle AJAL ütles: "ärge nüüd keegi vaadake, aga see on mu lemmik".
aga ta ütles seda liiga hilja.
ma nägin seda.
ma ei taha enam kala.
3 comments:
Ikka väike külmavärin jooksis mööda selga kalajuttu lugedes. Sellist visuaali naljalt peast ei tõrju.
Eile õhtul vaatasin CSI ootuses telekast krimisaate lõppu, kus näidati ilma igasuguse hoiatuseta kusagilt veepuhastusjaamast leitud laipa. Õigemini laiba pead, sest inimesest oli alles jäänud ainult pea ja osa jalga. Noh et äkki tunneb keegi selle rohelise punsunud inimjäänuse ära. Kihvt.
no mis selles kalasilmas siis nii jubedat on? äkki ongi hea. süüakse ju palju huvitavamaid asju, vaklu nt.
Maitse üle ei vaielda - väga tõenäoliselt see ongi hea -, aga visuaal on ikkagi ilge (vaklade söömisel veel ilgem). Ikka psühholoogias asi, mis näiteks ritsikaidki suhu panemast takistab.
Post a Comment