a ja jebu štoli?

meie majas on stv. nemad olevat nii kaval firma, et saavat kohe aru, kui keegi pilti varastab, ja nii olnud me endisel ühistu esimehel kord tema hoolikalt varastatud pilt telekast läinud. kui ta siis kalidori asja uurima läks, leidis jalamatilt armsa hunniku juppideks lõigatud kaablit.

aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

kui meil kord pilt ära läks, kutsusime tehniku kohale. tuli üks patsiga tont ja rääkis tugeva vene aktsenti imelikku juttu "kuuri mjaussist", kes võib olla kaabli läbi närinud.

aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida.

tahtsin rääkida hoopis sellest, mida nad arvetele kirjutavad. saaja reale siis.
sellest, et ü asemel on nimes u, võib veel kuidagi aru saada, ehkki tänapäeva tehnika peaks juba üldiselt lubama täpitähti ka kasutada. aga noh, venelaste asi, raske uskuda ju, et u peal võiks täpid käia.

põnevam on, et meie maja prk Ernesaks saab arveid kellegi Erne Saksa nimele.

ja eriti palju elevust võib ses venkude putiigis tekitada Edmundist saanud Ebumund.

kõige halvemate mõtete linn

kui mu poes on pidevalt kassas järjekorrad, ja mitte 1-2-inimeselised, vaid kümme ja enam matsi peab pidevalt ootama, ja mitte tipptunnis kell pool kuus, vaid ka keset päeva, siis ma peaksin rohkem kassapidajaid tööl pidama. kui raske see tehe täpselt on? ma ei usu, et ma ainus olen, kes ebasobivate tingimuste juures jätab oma korvitäie asju (riknevad või sulavad tooted sealhulgas) kassasappa maha ja lahkub poest.

ja autojuhid, te olete värrrdjad!

tequila never shows up alone

tuleb tuttav ette?

reader's digest

nädal tartus. mul on uued teksad. mul on uued teksad.* artur on sugulastele ette näidatud ja heaks kiidetud, linna parim šokolaadikook määratud, juuksurisalong nimega "veetlus" ära proovitud.

jumalik linn, endiselt. mõningate mööndustega, vahel, siiski. unisel kargel laupäeval mängis trubaduur raeplatsi serval saksofoni. nii kenalt, et andsin talle viieka. raha oli juba näpus, kui ligemale jõudes kuulsin, et taustaks mängib sang rütmi ka. noh, andsin ikka raha ära, sest kaugele oli siiski ainult saks kuulda. paari minuti pärast uuest tast möödudes oli kutt aga jõululauludeni jõudnud. väga vähe oli puudu, et oma raha tagasi oleksin küsinud. pervert raisk!


*olivia saare või kellegi sellise lasteluuletus:

meil on kann. me keedame sellega teed.
meil on kann. me keedame sellega teed.
meil on kann. me keedame sellega teed.
mitu kannu meil on?

kokakunsti mälujärgne tee

ma ei mäleta, kas lillkapsapüreesupi sisse käis mafioso pitsa lõik või mitte. igaks juhuks surasin sisse ja lasin mäsaks. glasuurkohukest igaks juhuks ei lasnud, ehkki midagi on nagu maitsest ikkagi puudu.

kinnimaksmata apoliitiline appihüüe

appi!

siin käib rohkem inimesi, äkki on kellestki abi...

kurat see on sport raisk!

vähe on kalamajas tänavaid, kus ma kassimobiiliga eile ära ei käinud. mida pidi ma ei käinud, neid ma ületasin. mida ei ületanud, neist läksin hingeõhu kauguselt mööda. ei tegelikult ma olen normaalne. laussajus töllasin balti jaamas, tiirutasin šnelli tiigi ümber, külastasin suva sokipoodi, hiilisin ümber gustav adolfi kooli, ostsin rimist porgandimahla, põrnitsesin kalma saunaga tõtt, leidsin volta tänavalt laia juurikavalikuga keldripoe, vaatasin suurpatareist merd ja laevu, vältisin tööstuse ja soo tänavaid, ja kass muudkui magas nii hästi nii hästi. aga täna ostan endale kummikud!

kuninganna nägemise hind

kassil on nohu, minul kurguvalu ja palavikus j pages üldse mujale põdema.

just lovin' it

mis juhtub, kui mcdonaldsis küsida "teil oli vahepeal üks selline juustusuupiste, kas seda enam ei ole?"
mitte midagi ei juhtu.
küsid uuesti, aeglasemalt ja pisut vast lühemalt-lihtsamalt.
ikka ei midagi.
siis ütled aeglaselt: "juuuust..."
ja nadežda küsib sama aeglaselt - ebakindlalt, kuid abivalmilt: "uburger?"
rehmad käega ja palud paki frikusid...

sellist eestit ei tahtnud. aga noh, putši päevil sõin ma ka kanaadas banaane, mitte teletorni all kartulikoori.

rahvusvaheline naljapäev ehk sinisuude vennaskond

vaja läheb:
pakk musta peitsi
vett
kokakoola pudelit
pintslit ja riiulit vmt (rekvisiitideks, kui päriselt vaja pole)

sega peits kokapudelisse ja säti end rekvisiitidega tööle.
oota ohvreid, kes suga juttu jäävad ajama ja märkamatult su kokat üritavad juua.
kui nad küsivad "mis kurat see on?", vasta hoolimatult "ah, peitsin siin riiuleid mustaks" ja vaata tulemust.

nii läks mullu sui kaloriga ja eile mu emaga. küll kogemata, aga miks mitte naljapäeval januseid sihilikult lohku püüda.

ps see peits on täitsa looduslik ja ebamürgine. aga suukesed teeb kenasti mustikasiniseks :p kalor võib maitset kommenteerida. rohkem pole ta küsimata siin midagi joonud.