jätkub: naistetöödnaistetööd

 tölpa said...

ja köik need autod ja mootorrattad on ise koguaeg tangitud ja töökorras . ma teeks üks kord hea meelega selle tiili... mees teeb süüa ja naine teeb autol pidurid korda.

ma aimasin, et selline kaart siin varem või hiljem välja käiakse. ma nimme jätsin selle teema üldse algsest jutust välja, et äkki ei käida, aga olgu siis seegi kaetud.

see vahetus ei tööta!

sest et nn meeste tööd kestavad, aga naiste tööd ei kesta. mis, mulle tundub, on üks põhjusi, miks meestele neid töid ei meeldi teha. need ei lõppe mitte kunagi ära ju, neid ei saa lihtsalt ära teha, et oleks kaelast ära!

mees vahetab lambipirni ära ja 10 minutise teo järel on mitu kuud mureta. naine peseb pesu (jaa, ma tean, et masin peseb. aga naine sorteerib, valib programmi ja paneb pärast kuivama ja hiljem kappi kahvel!) ja peab kahe päeva pärast jälle pesema. kaks masinatäit. ja nädala lõpus veel kolm.

mees teeb autol pidurid korda ja tükk aega on hea rahulik. eeldusel muidugi, et ta hästi teeb, aga eeldame seda. naine seevastu teeb süüa, ka hästi, ja peab homme jälle tegema. mida paremini täna söögi tegi, seda kindlam on, et midagi ei jäänud homseks ja tuleb jälle nullist alata.

mees teeb trepile käsipuu. väga hästi teeb! kümme aastat püsib hea käsipuu seina küljes, kõikidele meeldib! naine koristab väga hästi toad. aga hiljemalt teisipäeval on jälle segadus majas ja põrand liivane.

nii et kui vahetame, siis kuuks ajaks, mitte nii, et mina parandan täna pidurid ja sina teed süüa, aga homme vaatad sina telekat ja mina... teen jälle süüa ja pesen pesu kahvel.

ja lisaks. teine jama on see, et naistetöid ei saa enamasti edasi lükata. kui kõik kohad on musta pesu täis ja puhast pole üldse, siis PEAB pesema. kui süüa ei ole,  aga pere näljane, TULEB midagi teha. aga suuremat osa meestetöödest saab täitsa vabalt lükata homsesse või järgmisse nädalasse.

naistetöödnaistetööd...

ma olen ikka mõelnud vahel neile meestetöödele ja naistetöödele. ja no see liigitus on ikka päris haige. eile oli telekas ka mees, kes kurtis, et ei leia endale naist, a ilgelt tahaks. muu hulgas rääkis, et talle ikka üldse need naistetööd ei meeldi. et parema meelega teeks midagi muud. parema meelega niidaks õues muru.

mul on sulle üllatus, mati. ka naine niidaks parema meelega õues muru! naine koristab ainult selle pärast, et mees valib, milliseid töid ta teeb, ja naine teeb siis neid, mida on ka vaja teha, aga keegi teine ei tee. ja need ongi need naised tööd.

nagu ma tohutult naudiks koristamist. nõude pesemist. lõputut pesu restile sättimist ja restilt kappidesse lappamist. iga jumala päev uue tervisliku maitsva toidu välja mõtlemist. söögi tegemine on üks asi ja seda on mõnikord võimalik ka nautida. aga pere toitmine pole kokandushobi, vaid päevast päeva kaasas käiv kohustus. ja ükskõik kui hästi sa selle realiseerid, parim palk on "aitäh!" ja ikka pead homme otsast peale alustama! sama koristamise, pesupesu ja muude "naistetöödega".

mehed seevastu avavad õlle ja lähevad õue. näiteks muru niitma. kui naised köögis valmis saavad, kihutavad nad ka õue, sest värske õhk ja õlu meeldivad ju kõigile ja niita tahaks ka. aga kuna mehed on selle ajaga enam-vähem niidetud saanud, ei jää naisel muud üle kui võtta reha. kui mehed 10 minutit hiljem lõpetavad, suunduvad nad tuppa pikutama. naine riisub, sest muud pole teha ja õues tahaks ju ikka olla ja õlu on ka veel pooleli. aga mees muidugi arvab, et tema tegi ära raske meestetöö ja naine tegi neid asju, mis talle meeldivad st koristas pärast sööki köögi ja seejärel riisus muru. naistele ju nii meeldib riisuda!

üks mu sõbranna lennutas kord tuulelohet. rannas olid ka mingid lapsed, kellele see asi meeldinud ja nad palunud ka võimalust lennutada. sõbrannal olnud sõber ka kaasas. aga naislennutaja meeldis lastele rohkem. ja üks hetk oli üks laps õhanud: ma tahan, et mul oleks selline ema nagu sina! ja sõbranna pärast mulle rääkides ütles, et ei, ta ju tegelikult tahtis öelda, et ta tahab, et tal oleks selline isa nagu mina. sest et isad ju teevad selliseid asju, mitte emad.

mul on sulle üllatus, K! isad teevad neid asju ainult sellepärast, et emadel pole aega, sest emad teevad samal ajal kodus kõiki neid asju, mida isad ei tee. ja päris tihti juhtub väikeste laste kõrvalt ka seda (mitte ainult meie peres, õigemini mina isiklikult olen seda lausa teadlikult vältida üritanud), et ema saadab isa laupäeval lastega õue, et saaks ometi rahus koristada, sest kui see kamp jalus on, siis ei saa, aga abi neilt ka loota pole. aga kuna mina siin olen sellele nii palju mõelnud, siis ma üritan koristama sundida ka ülejäänud kampa ja karjun natuke nende peale, kes jalus on, ja kui maja puhas, lähme kõik koos õue. sest ka mina tahan olla lohet lennutav ema.

et see veel rohkem võimalik oleks, andke mulle nüüd teada toitudest, mis teevad ennast ise ja kiiresti (olles samas tervislikud nn päris toit, mitte poolfabrikaadid ega kiirtoit).

münsteri standard

minu esimene jalgratas oli školnik. ma ei tea, kui vana ma olin, aga ükspäev läks ema rongijaama ja tõi sealt mulle kellegi vana. jube äge oli, ma oskasin ikka sõita ka juba. kus ta pärast sai, maiteagi.

päris oma järgmine oli turist, mille ma ostsin 1995. aasta suvel pärast kuu aega postiljonina töötamist. maksis viissada krooni. sellega ma elasin ja magasin ööd ja päevad koos, kuni

1997. aastal läksin ülikooli ja sain õppelaenu! aga ma elasin kodus ja oli privileeg kasutada seda lihtsalt ülisoodsa tarbimislaenuna. ostsin 7000 krooni eest GT Cirque. see oli hästi ilus ja kena linnaratas. sinine. toona sõitis kogu eesti ainult mägiratastega, mood oli selline. mina ei saanud aru, milleks linna niuke veohobune. tõsi küll, see GT oli küll väga ilus ja mulle väga paras, aga nii teistmoodi, et on olnud tõeline piin saada talle porilaudu, pakiraame ja muid lisavidinaid. tavalised kunagi ei käranud, ikka tuli leida mingid eritooted. a muidu on meil algusest peale suur armastuslugu olnud, oleme käinud jalgrattamatkadel ja tartu rattarallil ja tartu rattamaratonidel ja üldse.

aga 2007. aastal, kui tahtsime kassile esimeseks sünnipäevaks kinkida jalgrattatooli ja -sõidu, selgus, et vot tooli ei pane sinna üldse mitte kuidagi. siis pidin ostma uue ratta. võtsin jälle GT, Outpost seekord. nüüd oli mul ka mägiratas, ees amordid ja puha. kaalub teine umbes ühe tonni. ja ega mul ta peal mugav ole ka. nii ta ongi jäänud selliseks rattaks, mille võtan siis, kui lähen päriselt maastikule või kui lähen lapsega. igas muus olus valin ikka vana hea sinise, millega ma jõudsin veel kõvemini kokku kasvada kui omal ajal turistiga.

nüüd kuu või mõne eest sattusin ruilas ühe kuuri taga vanarauahinnukule. seal oli üks vana naisteka vrakk ja ma mõtlesin kohe käbile. et temale meeldib asju putitada, et äkki tahab endale projektikaks. mina saaksin muidugi ratta. nüüd eile tõimegi selle vraki sealt ära. selgus, et vaja pole enamat kui tagaratast, mille käbi oli kuskilt juba ära ostnud, nii et kaks tundi nokitsemist sinises toas (eks ta õlitas ketti jne ikka ka) ja nüüd mul on kolmas sõitev ratas.

kui me kevadel saksamaal autot toomas käisime, siis münsteri aleksei rääkis, et igal münsterlasel on keskmiselt kolm jalgratast. me käbiga oleme ka nagu keskmised münsterlased. mul on linnratas, mudaratas ja fiksi. käbil on mudaratas, maanteeratas ja fiksi. lastel, tõsi, on kummalgi üks, nii et pere keskmine jääb ikkagi münsteri perele tublisti alla.

it's back! it's back! it's back! it's dead!

mäletate jutustust halvast it-aurast, onju.

see on saanud järje.

mu nutitelefon tuli, mäletate, remondist nii, et kõik teda remonti viinud vead olid jõudu juurde saanud ja ma viisin ta samal päeval tagasi.

möödus ligi kaks nädalat ja sain ta kätte. taas kenas puhtas valges karbus nunnu lipsu ja hüüdega "i'm back!" välja oli vahetatud ekraan ja viga tõesti enam polnud. viga ilmnes hiljem ja hoopis teiselt küljelt: ta ei leidnud enam ühtegi wifit mitte kusagilt. nagu polekski õht internetti täis. ei kodust, ei linna pealt, ei töölt, ei vanaema juurest. teenindaja soovitas tehase seadete taastamist, kui ma tõesti restarti olen juba proovinud. aga noh, arvake ära, tehase seadete taastamine ei teinud muud kui nullis taas kõik mu tehtud töö telefon oma käe ja kõrva järele seada, nii et alustasin taas keele ja kontode seadmisest, aga wifit ikka ei kusagil. noh, viisin kolmat korda tagasi.

naases kenasti "kuni 14 päeva jooksul", nagu lubatud, kenas puhtas valges karbus nunnu lipsu ja hüüdega "i'm back!" välja oli vahetatud emaplaat ja nüüd kiitis poiss, et ainult korpus on veel vana, põhimõtteliselt on kõik muu (mis oluline) uus. olin kohe päris elevil, nagu olekski uus telefon, mis sest et ta sõnum oli endiselt "i'm back" nagu me oleks vanad tuttavad. a no äkki see oligi korpuse teade.

kõik oli kena, wifi leidus ja ekraan ka funkas. seadistasin oma käe järgi ära ja sukeldusin hommikul ellu. elu tähendas ohtralt telefonikõnesid tol hommikul. a ühtegi vastu võtta ma ei saanud. ekraan oli lihtsalt pime. telefon helises ja ma ei näinud, kes helistas, ega saanud midagi teha. varem või hiljem helin lakkas ja kiskusin tal aku tagant ära. nii sain ta korrale kutsutud ja lõpuks teada, kes helistas, ja tagasi valida. pean tunnistama, et sel viisil kõnelemine on mitte ainult kallim sisenevate kõnede vastuvõtmisest, vaid ka palju tüütum ja aeganõudvam. eks ma viisin ta tagasi ja poiss pani trükitähtedega oma veakirjeldustesse kirja, et mul on kõrini ja ma tahan uut telefoni.

ma tahangi uut telefoni. mul oli raske juba siis, kui nutitelefoni valisin. sest et ma olin kuus aastat kasutanud kummipall-tüüpi telefone, mida võib maha pillata või kraani all pesta, aga nutitelefone niukseid polnud. ostsin siiski. ja nad tegid mari-kindla nutika pärast seda! nii et ma tahan juba väga palju kuid endale tegelikult sony ericsson xperia active'it, olles ise stuck selle aura küljes, mida just kirjeldasin.

nüüd nad siis saatsid sõnumi, et lahendusena lahendamatu hooldustöö nr xxxxxx lahendamiseks võin ma valida uue telefoni samaväärsete hulgast.

ja arvake ära, kas xperia active on nende hulgas? ei. ma tohin valida ainult nende hulgast, mis omal ajal olid valikus tolles paketis, kus ma sellesse põrgudiili sisenesin. ma olen nonde hulgast ju juba valinud, näete, mis sellest välja tuli! las ma võtan tolle teise, ma võin hinnavahe ju kinni maksta! aga ei.

ja eriti haige on see, et mõned, mille hulgast valida, on isegi kallimad sellest, mida ma ihaldan!

PS kui keegi tahab sellist valget nunnut karpi lipsu ja "i'm back!"iga, siis helistage mulle.

kodukaunistuskuu

kahe nädala eest tuli kassivanaema juurest ootamatu tellimus mu väikestele poistele. viisin nad merkale, suurem poiss jäeti siia minu kantseldada ja tööl käima. ülejäänud teisipäeva sisustasin tööga, aga kolmapäeval ärkasin ootamatus olukorras: lapsi pole, kiireid kohustusi pole, plaane pole. no mida teeb inimene ometi sellise päevaga?

ei, ta ei lähe trenni ega parki raamatut lugema ega autoga/jalgrattaga kruisima ega ühelgi muul viisil, millest aastaid unistanud, end hellitama. ta tõstab köögis tühjaks riiuli, mõõdab seinte pindala ja läheb poodi värvi ostma. õhtuks on köök, mille värvi ta on viimased kaks ja pool aastat ehk esimesest kohtumisest peale vihanud, armsalt oranž. neljapäeval teine kiht peale ja riiulid-kola tagasi kööki ja kui lapsed naasevad, polekski nagu sõda kodust üle käinud, on ainult üks kena köök. mida nad märkavad kohe!

ega edasi paremini läinud. laupäeval ärkas kogu pere ja vanemlik instants hakkas kui kokku lepitult sinisest toast, tuntud ka kuurina, asju elutuppa tassima. lastel ei tekkinud ühel konkreetsel põhjusel hetkekski küsimust, miks me mängime mängu "kui meil ei oleks sinist tuba" ehk miks elutoas pole nii palju ruumi, et kaks sammu takistuseta otse astuda. nemad nimelt vahtisid multikat, mida ma neile armulikult lubasin. teatavasti pole mängiv teler meie pere laste päevas või ka nädalas mingi tavaline asi ja ma nii väga nägin, miks! nad lihtsalt istusid tugitoolis ja jõllitasid, samal ajal kui nende ümber käis tohuvabohu.

no igatahes, järgmiseks hommikuks olid perekonnal mitte ainult muinastuled põletatud, aga ka sinine tuba oluliselt vähem sinine kui seni. kes veel ei tea, siis mingil põhjusel oli selle korteri eelmine perekond, 100% eestlased muidu, kes kõnealust ruumi magamistoana pruukisid, värvinud tumesiniseks seinte alumise kolmandiku ning helesiniseks kaks ülemist kolmandikku ja lae. jah, lae! see oli maailma kõige sinisem tuba kogu selle kontseptsiooni jälkuses. nüüd on vähemalt lagi väikekodanlikult valge ja ma armastan seda valgust. seinte helesinised kolmandikud lasime tooni võrra valgemaks ja ebaühtlasemaks, pikem arengukava on siiski hubane tapeet kõikidel kolmandikel.

sinise toa valgendamisele järgnenud arginädala sisustasime suures osas elutoa taastamisega selle kola alt, mis sinisest toast remondi käigus sinna oli rännanud. rände käigus jäid mõned asjad üle ka. need on siin, kes tunneb, et tal midagi puudu on.

aga vaevalt sai elutuba oma funktsioone jälle täitma mahtuma, kui taud ründas jällegi suhteliselt ootamatult arturi tuba. no esiteks on taud majas ja teiseks me leidsime ootamatult sobiva nari ja käbi kibeles seda kokku panema. ega kui uus lego on majas, siis ei saa seda ju karbis pidada, ikka tahaks kokku panna. aga kokkupaneku eelduseks oli esiteks mingigi soojustuskuur arturi toa külmasildadele ja teiseks toa kapitaalne ümbertõstmine. nüüd, tuleb tõdeda, on nädalavahetus ohutult möödas ja uus voodi kokku pandud.

enne seda külmasillad põletatud ja uued põrandaliistud värvitud ja kinnitatud, ootamatult ka mõningad suuremad pahtlitööd tehtud, mis kaks ja pool aastat oma järge oodanud nagu köökki, aga ülejäänud tuba ootab endiselt perenaise kätt. aga perenaine teeb meil päevavalges kontimööda kontoritööd. niisiis ootavad kapp ja riiul veel teadmata aja värvi ja paikaseadmist, seni on kogu trepihall ühtlaselt kaetud mööblitükkide, raamatuvirnade, autokastide ja lauamängukarpidega. kuna enam pole telekat käima pandud, tuuseldavad lapsed selle kõige keskel ja tirivad iga natukese aja tagant kuskilt vahest välja mõne nii ammu unustatud mängu, et see on vahepeal uueks saanud. näiteks said nad täiesti uue parkimismaja ja artur sai jumala pandava läki.

aga ma ootan põnevusega sügist ja pikki pimedaid vihmaseid õhtuid. mul on tunne, et meie kodust saab veel asja!

imeilus jutustus

olen võlgu imeilusa jutustuse sellest, kuidas me folgil käisime.

kõiksugu põhjuste mugava kuhjumise järel otsustasime tänavu minna kahekesi. ja läksimegi.

juba see fakt iseenesest oli üllatavalt läbiv starditeema kõigis vestlustes, mis noil päevil filjandis jalgu jäänud tuttavatega pidasime. ühe erandiga.

need vestlused arenesid tavaliselt nii, et kohtusime tuttavaga, kes üritas paigal seista, et vestelda, samal ajal vähemalt ühe käega vähemalt üht pärijat kraest kinni hoides, sest lahti lastes ju lõpeb ka vestlus, sest ta peab järele jooksma. teine variant oli käru loksutav tuttav ja kolmas alternatiiv selline, kes küll rääkis, käed vabad, aga kelle vilkad silmad jälgisid pidevalt ja pingsalt kontsertpaika, ja mitte huvist publiku vastu, kui te saate aru, mida ma mõtlen. kõik nad olid lapsed kaasa võtnud nii nagu meiegi oleme teinud kokku kolmel aastal: lähme muidugi lastega, neil on seal ju nii tore! mis on väga õige, lastel on folgil alati nii tore.

ja see üks, teine või kolmas sort siis ütles tere, keskendus hetkeks me perele ja imestas siis: noh, kus siis lapsed on? mispeale me võtsime kaelakuti poosi ja ütlesime pidulikult, et lapsi ei ole seekord. mispeale alul noogutati hajameelselt ja siis õhati: "aaahahhh, nad tulid ilma lasteta!"siis me pidasime kõne sellest, kuidas meil on plaan need neli päeva veeta: lõunaune ajal me ei vaata telkla poooolegi; me sööme seda, mida me lastega ei saa, siis kui me lastega ei saa, seal kus me lastega ei saa ja nii nagu me lastega ei saa. parim plaan oli ronida kõige vürtsikama ja tulisema toiduga kell kolm öösel lossimüüride otsa ja süüa seda polkat tantsides.

me küll ei teinud nii, aga te saate aru, mida ma mõtlen. ja kõike muud me tegime küll. me tantsisime - siis, kui tahtsime. me läksime lava ette tunglema - siis, kui me tahtsime. me sõime ja jõime ja pissisime ja väsisime viivuks ema isiklikku päevaunne siis, kui me tahtsime. me vaatasime kõiki neid kontserte, millal ja siis, kui me tahtsime. me istusime maha tänavamuusikuid kuulama siis, kui me tahtsime. me töllerdasime ja lollitasime linna peal nii kaua kui tahtsime, mis tähendab, et me ei näinud telklaagrit kordagi pimeduses, ikka oli päike taevas või just tõusnud või vähemalt kohe tõusmas.

miks see kõik oli veel palju parem kui lihtsalt lastevaba neli päeva? sest et kui sul on lihtsalt lastevaba neli päeva, siis sa pead tegema mõningaid valikuid, mida selle ajaga peale hakata. esiteks on sul seega surve: sa pead kohe midagi tegema hakkama, et sellest ajast maksimum võtta. aga kuna sul on suures defitsiidis nii kultuur, inimestega suhtlemine, süütute lolluste tegemine, vastutustundetu ajakasutamine, teistega mitte arvestamine, väljas söömine, kestev vine ja palju muid asju, siis, noh, sa pead kiiresti valima, kas lähed külla või kutsud külalisi, lähed kinno või kontserdile või välja sööma või hoopis trenni või loodusesse jalutama või päikest võtma või koristad kodu ära.

aga seal oli see kõik olemas! nii et sa ärkad hommikul üles ja teed telgi kõrval priimusel kohvi ja pannkooke. samal ajal töötleb päike su keha jumet, sina töötled oma vinet ja saad juba vaikselt hakata koos vähemalt mõne sõbraga süütuid lollusi tegema ja võtad vaikselt hoogu süütuid lapsekõrvu mittekannatava huumori viljelemiseks. pärast hommikusööki võid sa jätkata huumori ja jumega järverannas, kus lugeda seltskonnale valjusti ette joomahullu päevaraamatut. laste rannas. kui sellest saab kõrini, võid sa töllerdada linna poole, veinikokteil näpus, et sattuda linnaosadesse, kuhu varem pole aega olnud, või võtta aega, et muuseumi hoovis endale meisterdada midagi muud peale selle punutud paela, millega sa pärast ei oska midagi peale hakata. sa võid osa saada päeva esimestest kontsertidest, mis sest et need on täpselt lõunaune ajal. sa võid kõik oma lollid naljad kõikidele ette sattuvatele tuttavatele ära teha, sest sul on kogu maailma aeg. ja kui sa tahad, siis ükskõik millisel hetkel saad sa päriselt keskenduda sellele, mis tuleb lavalt, minna sinna ette, saada higiseks ja tolmuseks ja vahtida neile vaimustunult otse suhu.

ja ma pean küll ütlema, et pärast kõike seda alles esmaspäeva lõuna ajal filjandist lahkunud, olen ma siin palju parem ema kui enne.

rabamatk ja vihmamatk

ükskord aprillis ma võtsin suure õhinaga oma mootorratta ja sõitsin motoklubisse. järgmisel päeval sõitsin ka kuskile ja siis tol nädalal käisin lausa haapsalus ära. kokku tuli poole nädalaga oma kolmsada kilti raudselt ära, võibolla rohkem. nende hulgas väike meeldetuletus-motosurvival heade koolitajate käe all turvaliselt tühjal lennuväljal.

tunnistan, et kohati on tsikliga sõites hirm suurem naudingust. eriti aprillis. sellepärast ma koolitusel käisingi, eks siin ole neid sõite ju päris hõredalt olnud ja otsustasin uuesti end soojaks saada ja päriselt nautida ja, noh, päris mootorratturika hakata.

tegelikult läks natuke teisiti. tegelikult ma olen ikkagi kodune ema, kes töötab siis, kui laps magab. õhtuti on mul kaks last. üldiselt kui kuskile lähen, siis on kas kiire või lapsed. ja kui on kiire, võtan ma maja eest auto, mitte ei aja kõiki vatte selga, et, kiiver näpus, parklasse jalutada ja tsikkel võtta. kord nädalas üritan leida lapsehoidja, et panna selga kontoririided ja käia koosolekul, aga siiski on sõidule kuluv aeg lühem parklassejalutamise ajast ja pole nagu väga pointi.

nii et järgmine kord pärast 28. aprilli, mil ma sadulasse sain, oligi kohe 13. juuli.

sõit viis 80 km kaugusele rappa koosolekule. eksju, nii on täitsa pointi koosolekule mootorrattaga sõita, saab ikka sõita ka. no rappa igatahes viis liivatee, millel olin rõõmus, et veel rohkem sadanud pole, paarist kohast oli pehmevõitu ja sellele ei paistnud rohke vihm küll tulu toovat.

koosolek oli meeleolukas, aknast lugesin päeva jooksul kokku kuus või seitse korralikku vihma. no kord tunnis või nii. õhtuks tuli sinna ka käbi ja me asusime teele motoklubi 20. juubeli pidustustele. kuna meie klubi on mitte lihtsalt moto-, vaid lausa motomatka-, oli pidustus nii kaugel nii paljude klubiliikmete kodudest kui võimalik: mõniste vald, läti mobiililevi. sõit sinna tõotas kestma omajagu, minema saime seitsme paiku (vist).

noh ja siis muidugi olid kõik need seitse vihma teinud selle teega, mis seitse vihma pehme liivaga ikka teevad. oli teine päris pehmeks vajunud. üks lomp paistis eriti löts ja sellele vaiksel törinal lähenedes oli selge, et sealt ma põõsasse keeran. panin siis silmad kinni ja keerasin põõsasse.see vasak jälg. otse läbi lombi sõidab käbi jälg.

ega seal midagi jubedat polnud, hoogu pold ju ollagi, tee oli pehme, põõsas oli pehme, mina olin pehme. kõik käis natuke aeg luubis ja kui teel enam ei olnud, aga põõsas veel ka mitte, jõudsin mõelda, et äkki seal on mõni kivi. see olnuks kurb, aga rabas nüüd mõni kivi! istutasin meid pehmelt magistraalkraavist alla ja kukkusime külili. jalg jäi ratta alla, aga kuna jala all oli pehme ja jala ümber korralik saabas, siis polnud sest muud häda kui et ma ei saanud kohe püsti hüpata. aga ega mul seal viga pikutada ka olnud, kuni käbi ratta ära pargib ja ratast tõstma tuleb.

jamaks läkski alles siis. kõik need kilod tuli ju tagasi teele tirida. käbi on tugev poiss küll, aga mitte niuksest august 250 kilo väljatirimisel, nii et ma pidin ikka ka käe külge panema. kõik kodinad viskasime enne põõsasse ja bensiinipaak oli ka õnneks päris tühi, aga ikka oli jube raske.samas mitte võrreldav sellega, kui raske oli pärast sadulasse istuda teadmisega, et seda seitse vihma näinud lödi on mul veel seitse kilomeetrit sõita. ja need numbrid on reaalsed seitsmed, mitte poeetilised seekord! kui asfaldile jõudsime, pidasin korra kinni, et käbile teatada, et NÜÜD ma kolin küll tagaistmele. noh, selle nädalavahetuse matka pidime muidugi nii ära tegema, nagu olime, mina omal ja käbi w rattal, aga nii evolutsiooniliselt ma mõtlesin küll tõsiselt, et ma kardan rohkem kui naudin ja nahhui naada.

no sellise augu tegin põõsasse.

aga noh siis me sõitsime sealt ardu tagant rabast mööda maanteed number kaks peaaegu lõpuni ja siis veel 30 kilomeetrit pimedas võrumaas ja siis 200 meetrit siledat kena kruusa läti poole ja siis tuli just enne kohale jõudmist üks hiiglaslik mudalomp. käbi jäi ees seisma ja viipas, et ma mingu ees. mina muidugi ei läinud, ma tahtsin teada, mis seal on. ta läks oma mudavurriga ees ja laksas ikka korra ratta risti mu meelest. siis ma võtsin käigu välja ja mõtlesin et tegelt ma võin siit jala ka ju minna, asi see siis telki-kohvreid pool kilomeetrit tassida pole. siis me tulime käbiga vist samal hetkel selle peale, et ta sõidab mu ratta ise siit läbi. oli natuke piinlik ka, aga õnneks teised motomatkajad seda ei näinud, et mari kartis.

järgnevatel päevadel näitas käbi kõigile neid pilte ja mina pidin andma selgitusi, miks ma ikkagi ratta põõsasse viskasin. ja ma sain teada, et KÕIK naised, kes üritusel olid, tulid sellest lombist jala läbi. mitte ainult mina. kõik kolm ise lenksus olnut ja ka kõik need, kes tagaistmel sõitsid - need kupatati enne lompi maha lihtsalt. ühtlasi imestas üks kogenud naisrattur pilte vaadates, et ma niuksele rabateele oma maanteerattaga üldse läksin ja sõitsin ja julgesin ja üldse. ja siis ma enam ei tundnudki, et ma olen äpu või arg või saamatu. selgus, et ma olen täiesti pädevalt julge ja vapper motonaine, samasugune nagu teised emad-motonaised. lihtsalt tavaliselt ma puutun kokku meeste, mitte naistega, ja nendega võrdlust ma muidugi välja ei vea. aga ei peagi!

pühapäeval koduteele asudes pidas ilma kenasti esimese suure ristmikuni. siis hakkas sadama, ajasin kiled selga ja ennustatavalt kolmetunnine kodutee võis alata. olgu öeldud, et nende 303 kilomeetri jooksul EI sadanud umbes 20 jooksul, millest 10 olid lausa järjest. ma olen enne ka saanud terve päeva vihma, aga mitte nii pika vahemaa juures. sellegipoolest nautisin ma seda sõitu, sest ma sõitsin asfaldil. väikesed nunnud mitte liiga kurvilised lõuna-eest vahelduva maastiku ja loodusega ja ilusate vaadetega teed, vot need on minu rida. sirge asfalt on jah igav, ehkki lihtne, kruusa jällegi ma ei usalda. aga sõita läti piiri äärest ääri-veeri viljandisse, see on mõnna! isegi kui kogu aeg sajab.

nii et ma siis esialgu veel jään sadulasse. need rabalogistikad lihtsalt peab järgmistel kordadel paremini läbi mõtlema.



PS ükskord prismas oli üks mees, kes vaatas mind sellise näoga, nagu ma peaksin talle tere ütlema. kuna mul pole nägude peale üldse mälu (jah, see ongi põhjus, miks ma ei ütle inimestele tänaval tere. ma kardan lolliks jääda, sest ma pole päris kindel, kas see on ikka see nägu, kellele peaks ütlema. aga linna peal räägitakse, et öö on ülbe...), siis ma ei julenud eriti öelda. a pärast kassas meil oli kuidagi kontakt, ta vist ise astus ligi ja ütles et tuttavad inimesed. tunnistasin, et nägin ta uudistavat pilku ja juurdlesin, kas teretada. ta rahustas, et teretama ei pidanukski, ta on täitsa võõras. no selgus, et blogilugeja, ja käskis rohkem mootorratastest kirjutada. see on sulle, prisma-stalker :)

kilu kurku

ja kümme päeva tagasi lõigati mul mandlid ära.
alguses ma vaevu hingasin. kurk oli paistes ja auk oli nii väike lihtsalt.
kui hing sees, siis ma vaevu rääkisin. lastega suhtlesin käteplaksudega, käbile kirjutasin pikemad jutud. ühesõnalised teated üritasin kähistada.
nüüd ma räägin peaaegu nagu päriselt, lihtsalt vaiksemalt kui tavaliselt ja pika jutu peale hakkab kurgus valusalt kraapima, siis juba valin hoolega, kas on vaja öelda või kas saab asja aetud viipekeelega.
aga vot söömiseni pole ikka jõudnud.
täna näiteks sõin hommikuks neli krabipulka, lõunaks tikutopsi jagu juustu. õhtul läks paremini, üks grillitud kanasüda ja kaks (väga pingutatud) ampsu grillitud lõhet, aga päeva kalorid tulid ikkagi kausitäiest jäätisest. jäätis on parim kurgule, kuna külm tuimestab valu ja alandab turset, nii vähe kui seda veel on, aga teate, ports päevas on lagi. teise pressid juba vägisi ja kolmas on nii lääge et pigem nälgid. ja siis, pärast seda, kui ühel päeva kaks portsu pressid, on asi juba nii kaugel, et ei taha seda järgmised neli päeva.
võibolla sellepärast mul nii aeglaselt edenebki, et ma ei söö iga päev jäätist. aga see on nii lääge ju!

aga vot põhiline. miks ma teoorias nii hästi toimiva "hoia suu kinni"-dieedi juures ainult ühe kilo olen alla võtnud, ah?

it's back!

ma ei ole sellest vist väga põhjalikult rääkinud, aga on aeg.

kunagi keegi sõnastas selle väga kaunilt: "sul on halb it-aura."

armsad lugejad, mina olen mari öö ja mul on halb it-aura.

see väljendub tehnikaseadmete - nii elektroonika, infotehnoloogiliste seadmete kui vahel ka sisepõlemismootoriga isendite käitumises minu käe all viisil, mis asjatundjate hinnangul ei ole seletatav ega võimalik. see on muide ka võimas takistus, miks ma ei lähe kunagi tele- ega raadioajakirjandusse enamaks kui mingiks toimetajaks või assistendiks.

näiteks võib juhtuda, et ma istun autosse, millega keegi teine just veerandtunni eest maja ette ja see ei käivitu. siis ma võin helistada ahto24-abitelefonile (käbile noh) ja lasta tal telefonis kuulata ja täpselt talle kirjeldada, mida ma teen ja mida auto ei tee. kuna telefonitsi näib kõik õige, sõidab käbi teisest linna otsast kohale, et asja lähemalt uurida, sest jama on vist mastaapsem. sõidab kohale, tulen eest ära, istub autosse ja... käivitab selle esimesel katsel. mis viga oli ja miks mul ei õnnestunud, pole teada. pole päris geelküüntega tehnikavõõras tütarlaps justkui, enne ja pärast ikka ka autosid näinud ja käivitanud ja sõitnud, aga vot oli niuke lugu.

teinekord juhtus, et ülikoolis vahetati nädalavahetusel serverit. füüsiliselt kohe. hoiatati ka, et esiteks ei saa asjadele sel vahetusel ligi ja teiseks võib midagi pahasti minna ja asju ära kustuda, nii et tehke väärtuslikust koopiad. mul midagi huippuägedat nagu polnud ja lootsin lihtsalt, et salvestatud vahvad kirjavahetused jäävad alles. olin just olnud ebatavaliselt virk salvestaja-katalogiseerija ja mul oli inboksis ainult 18 kirja, ülejäänud vajalik kraam kõik seal, kus vaja. vot ja kui esmaspäeval pinetama istusin, oli mu meilboksis ca 86 kirja, muude hulgas a) neid, mis ma olin varem kataloogidesse tõstnud; b) neid, mis ma olin ära kustutanud, ja unixis väidetavalt oli kustutamine igavene; c) lugemata kirjade all esitleti suvalist kraami. rääkisin kummalisest seisust sysadminile ka, aga ta ainult naeris, et nii ei saa olla, et kustutatud kirjad tagasi tulevad. aga no tulid! 

telefonidega ei ole lihtsam. see vana kõigekindel samsung mul, see mõnikord ei kuule, mis ma räägin. või kui kuuleb, siis vähemalt ei vahenda vestluspartnerile. aru saan sellest siis, kui olen tükk aega jahunud ja siis hakkab kostma "halloo, halloo, kuuled vä, halloo!" no kuulen küll, sina mind ei kuule! siis aitab, kui kõne katkestada ja uuesti helistada. seda tegi ta suvalistel hetkedel, sugugi mitte iga kõne või päev. viisin garantiisse ka kord ja sain sama targalt tagasi, kaasas dokument garantiipoistelt, kus kirjas "viga ei ilmnenud.

mullu augustis ostsin nutifoni. see hakkas üsna varsti tegema niukest trikki, et käitus, nagu ma vajutaks mingeid asju. tegelikult ei vajutanud või vajutasin midagi muud. tema sisenes suurneva hooga omatahtsi ise menüüdesse-otsingutesse ja surises ikka täisa pikalt pihus, kuni lõpuks oli enamasti ees teade "not found, speak again" vmt, no nagu ma oleksin üritanud häälkäsklustega guugeldada. panen käe südamele ja tunnistan, et ma ei tea tänase päevani, milliste kombinatsioonidega selline võimalus avaneks, kui ma päriselt tahaksin nii teha, aga minu telefoni uskumist mööda tellin ma vastava otsingi kümneid kordi päevas. back-nupp selleks hetkeks tavaliselt enam ei funganud ega üldse ükski minu sõrmeviibe sel ekraanil, lühisest aitas välja "klahvilukk" peale ja maha lülitada. jama iseenesest elu ei seganud, see ekraanilukustus sai mul väga käepäraseks päästevahendiks ta jamade seest. aga lõpuks juhtus juba nii, et ma ei saanud kõnedele vastata, sest ta lihtsalt ei allunud mu viibetele. niisiis nädala eest võtsin aega see masin lõpuks garantiisse viia. seniks kolisin samsungile üle. tolle vead pole ilmnenud, aga mul pole eriti ka kõnevõimalusi olnud seoses siin kirurgide külastamisega.

täna sain teate, et telefon hooldusest tagasi, võib järele tulla. letis oli seesama nunnu poiss, kellele ta viisin. kättesaamine oli päris pidulik, telefonil oli nunnu karp ümber, kaasa pakitud ekraani pühkimise lapike. ei hakanud poes kaarte ümber kolima, mõtlesin üksi kodus omaette põrandale maha istuda ja nautida, ikkagi nagu uus ju! paberile olid hooldusmehed õnneks kirjutanud, et puuteekraan kalibreeritud vmt, kõlas igatahes turvaliselt.

kui kodus nautima hakkasin, oli päris raske setup-leheküljed läbi teha, sest, noh, ta tegi ikka seda, mida ise tahtis. natuke isegi oli osavamaks saanud, sest nüüd ei maandunud ta seiklused alati samas kohas ehk häälotsingus, vaid ikka no ükstapuhakus, küll üritas kontakte otsida, küll sõnumeid kirjutada, küll raadiot käivitada või lokatsiooniga tegelda.

viisin raisa tagasi nunnule poisile. eelmisel korral ma olin üritanud seda segadust, mida masin teeb, kirjeldada. seekord mul seoses mainitud kirurgiliste protsessidega eriti mõnus rääkida polnud, andsin talle telefoni pihku ja palusin napisõnaliselt (aga sõbralikult!) paigaldada esilehele kell. see muidugi õnnestus tema käes kenasti. mühatasin tüdinult ja hakkasin soovitama, et üritagu veel midagi, aga juba läkski masin ähmi täis ja sisenes kuskile, kuhu mitte keegi tal polnud palunud minna. poiss pani telefoni ehmunult lauale ja pakkus, et ega ta seal niisama ikka midagi ei tee. aga vot tegi küll, nagu minulgi kodus! noh, nüüd kirjutas elevil nunnu hoolduspoistele palju pikema veakirjelduse kui esimesel korral ja ma kolisin oma kaardid tagasi samsungisse. loodan, et poiss pani telefonile nüüdki sellise karbi ümber, et hooldusemehed saaksid ta koos sõbraliku teatega "i'm back!"

tallinn-riia-düsseldorf-tallinn

kes veel ei tea, siis käbile tõi jõuluvana kaks maikuist lennupiletit tbilisisse ja tagasi. ma ei suuda hetkel seda enam päris arusaadavalt (isegi endale arusaadavalt) seletada, aga no gruusiasse me tookord ei läinud. 

aga läksime siis üks teine kord autot tooma, mis oli meil mõttes ammu ja pidime teoks tegema pärast gruusiat. nüüd siis natuke nagu selle asemel.

reedel lendasime düsseldorfi. see on läänesaksamaal. pileti ostu hetkeks polnud meil veel kontakti ühegi automüüjaga, nad lihtsalt ei võtt telefoni. aga oli info, et sealkandis on euroopa suurimad automüügiplatsid, ja hirmus ka teisest soodsast lennupiletist ilma jääda võtsime ära, et no kui seda autot ei saa, mida püüdma läheme, võtame paari soti eest mingid rattad alla ja kruisime koju - reisi oleme ikka ju saanud. ma küll ütlesin 20h enne lendu käbile, et enne me õhtul magama ei lähe, kui teame, mida teeme pärast lennujaamas kottide selga ajamist. kuhu suunas astume, kellele helistame?

aga järgnenud tunni jooksul võttis müüja toru. asudes 120 km kaugusel me lennujaamast ja rääkides käbiga vabalt vene keelt, mis võttis vähemalt osaliselt maha mure saksa keele oskamatuse teemal. müüja õpetas ka, kuidas lennujaamast temani saab, rongijaama lubas lausa vastu tulla.

eks ta pea ees männiku karjääri kargamine oli. aga lennud (no vahemaandumine oli) toimusid, kotid toodi ka õigesse kohta, rong viis münsterisse ja onu tuli ka vastu. platsil oli olemas me loodetud auto, mis töötas ja kus ei olnud suitsuhaisu (üks mu suurimaid hirme). tagasilöök tuli siiski: ehkki tööpäeva lõpuni oli terve tund, ei saanud tehingut vormistada. aga onu väitis, et hommikul saab, mis sest et laupäev. tutvustas linna, lubas oma arvutis guugeldada, küütis odava hotelli (klassikaline "pean siin kõrtsu ja üleval on paar tuba, kui sa koju ei jaksa minna") ukse ette ja õpetas, kuidas vanalinna kaema pääseb. kell üheksa hommikul lubas tagasi olla ja meid naaberlinna arki viia.

õhtu veetsime münsteri olemusega tutvudes ja ette rutates võin öelda, et see oli üks selle reisi ägedamaid kohti. mulle tundub, et sellepärast, et seal oli kõik tehtud linlasele ja väga vähe autodele/rahale/bossidele ning seal ei olnud üldse turiste.

hommikul viisime raha üle tee pagariärri ja lugesime vastu saadud saiade ja kohvi kõrval telefonitsi tabule ette saksakeelsed dokumendid, mis me eelmisel õhtul auto hinna sulas lauale lugedes olime saanud. midagi kahtlasti ei leidunud. ja viis enne üheksat oli aleksei kohal.

aleksei oli 1996. aastal kasahstanist saksa tulnud sõbralik mees, kes inglise keelt rääkis sama halvasti kui mina venet: aru sai, aga vastas teises keeles. käbi siis vahendas, kui me üksteist ei mõistnud. alekseil on oma väike autoplats, kuhu toovad ülejääke elanikud ise, aga ta ostab ka suurtest poodidest, kuhu elanikud ka oma jääke jätavad, kui sealt tutika ostavad. suuri "bazare" eriti ei soovitanud.

münsteri lahendus: on autotee, on äärekivi, on jalgrattatee, on puuderivi, on kõnnitee. mitte keegi ei sega teisi ja kõigil on ruumi.

aga rääkis, et münsteris on 300 000 elanikku ja keskmiselt on igal neist kolm jalgratast. ja päriselt ka, seal linnas ON miljon ratast ja nad kõik sõitsid kogu aeg ringi ja neile oli tehtud see nii mõnusaks, et ma tahaksin olla jalgratas münsteris! eestis ta käinud ei olnud, aga kasahstani olevat küll auto viinud. see oli väga palju tuhandeid kilomeetreid. ja iga päev võtab ta oma müügiplatsilt selle auto, mis täna meeldib, kruvib ajutise numbri külge, ja sõidab. "every day!" kinnitas ta naerdes.

naaberlinna ark's istusime tunnikese järtsis ja jätkasime ilma ja üksteise elu analüüsimist. siis läks aleksei selle onu juurde, kes neil seal numbrimärke pressib, ja tuli tagasi murelikult telefonikõnesid võttes. selgub, et laupäeviti ei väljatata kahenädalast transiitnumbrit, nagu meil vaja on. saab ainult viiese. no meil on lapsed veel kaheksa päeva vanaema juures ja ei tule kõne allagi puhkuse katkestamine varem. sakslast niuke värk muidugi ei huvita ja kuna on laupäev, siis pole varianti. aleksei ajab kiiresti telefonitsi korda kindlustuse asjad (olude muutudes tekkis see vajadus ja ta lahendas hoobilt) ja saame oma viiepäevase numbrimärgi. kuupäev, kurask, suurelt erekollaselt peale pressitud. dokumentides omanikuna kirjas anto. tagasisõidul münsterisse laskume lingvistilisse analüüsi: saksa keeles hääldub h ainult koos c-ga kirjutatuna, ilma pole olemas. ja no mis nimi see ahto üldse on niuke, eksole, ja õige mehe nimes on ikka n alati olnud! tagasi aleksei koduplatsil, selgub, et ta vene semu on kindlustuse kah anto nimele teinud, ehkki aleksei talle käbi passi sisu smsi korrektselt ümber toksis. tundsin end koduselt, kuuldes esimest korda aleksei suust tervet rida pljääde. lõpuks itsitasime kõik tegelt. kui anto, siis anto.

kuni ma facebooki olulise teate postitan, kolib käbi me varustuse aleksei autost maazdasse. tundub veider, aga nüüd võime autosse istuda ja minema sõita. sinna, kuhu tahame. oma lahtise autoga.

paneme paagi täis ja asume teele. veel teadmata, mis me nende ainult viie päevaga teeme. tegemist on ausa saksa pornoklassikaga: sina valmistud suuremaks naudinguks, aga "hans" karjub "schnäller, schnäller!"

noh, esimesel päeval sõidame läbi kogu saksamaa. kiirteedel, sest meil on plaanis keskenduda tšehhimaale. pikema peatusega frankfurdi külje all dreieichis, kus tuleb esimene suurem ekslemine, aga sellegipoolest jõuame õigeaegselt, kuhu vaja: enne sulgemist ilmatu suurde decathloni spordikaubamajja. esimese asjana tõstame sealt korvi peretelgi, mida me oleme endale tahtnud juba kolm või neli aastat, aga seni pole õnnestunud. nüüd vaatame veel natuke ringi ja tund hiljem olemegi kassas. 

käbi uurib taskulambiga igat autosoppi.

pimedas pargime nürnbergi taha metsa, nagu hommikul tekkinud plaan ette nägi. kämping on ebasaksalikult metsik, aga saksalikult laitmatu varustusega, mis sanitaarsõlme puutub: villeroy ja boch! mingi tähtis matš on kogu platsitäie pundikaupa telkude ette naelutanud, ilmselgelt erinevate bändide poolt karjutakse kord ühest servast, siis teisest. ignorantsete idaeurooplastena tegeleme olulisemaga: mina söön frankfurdi teisest küljealusest väikelinnast pärit hiina toitu ja joon sooja õlut, käbi uurib taskulambiga igat autosoppi. 

millalgi hommikul, pärast unistest väikelinnadest mitte väga glamuurset hommikusöögi otsimist, siseneme tšehhi. oleme otsustanud, et keskendume kahele punktile ja seejärel põrutame, nagu hans käskis, "schnäller, schnäller!" kolmapäevaks koju ja paneme auto ära. aga et puhkus ei katkeks, magame kodus salaja ära ja siis põgeneme oma legaalse autoga kaheks päevaks riiga.

esimene oluline punkt tšehhis on Český Krumlov, mõnedel andmetel maailma kõige ilusam vanalinn. 


on unine pühapäev ja vaatamisväärsuses aelevad ainult turistid. ja nende teenindajad. teenindajatest rääkides olgu öeldud, et saksamaalt idaeuroopa plokki sisenemine on paras šokk. nagu eestisse oleks sattunud. ainsad kenad inimesed on suur hulk hiinlasi, kes siia kuidagi mingi konteineriga on sattunud ja müüvad nüüd vanalinna uberikes seda kaupa, mis nendega koos konteineris oli. pean tunnistama, et mulle meeldis see kaup, ostsin kaks salli ja ühe käekoti (mis järgmisel hommikul juba natuke nagu purunes) ja käbi veel sunnid kah.

pühapäevaõhtune tee prahasse, mille oleme hääletanud teiseks tšehhi pidepunktiks me "schnäller, schnäller!" tuuril, on omaette vaatamisväärsus me vähereisinud silmadele. pühapäevaõhtuse praha ummik näib algavat 56 km enne prahat. õnneks siiski laheneb 30 km hiljem. käbi on haige.

mingit öömaja me prahas pole bookinud, sest me ju ei teadnud, millal me kuhu satume. teel polnud võimalust ka, kui täna lõpuks teada saime. sihime vanalinna suunas ja hakkame sealt ümbert hostelite või ühe tärni silte otsima. on täitsa täitsa pime. kui pargime auto, et korra kaarti vaadata ja ehk võtta kõne mõnesse lonely planeti soovitatusse - meil on hilja, on pime, on haige -, silmame täpselt parkimiskoha kõrval hosteli silti. neil on tuba, neil on tasuline parkimiskoht, nad võtavad eurosid, naabertänavas on valveapteek. koht kannatab küll ahelsuitsetajaist retseptsionistide ja tõsise infotehnoloogilise vaeguse käes, aga me ei viitsi enam. toome käbile apteegist tšehhikeelset imerohtu, ta keerab üleni värisedes seitsme kampsuni sisse mässituna magama ja ma üritan sooja saksa õllega facebooki logida. tund hiljem loobun, see arvuti ei vea välja. retseptsionistist on järel vaid suitsurõngad ning soome tüdrukud on läinud välja. ma üksi ei taha.

hommikul on tšehhi imerohi käbi tagasi toonud. veedame pika päeva kõikjal. praha ööelu osas olen eriti põnevil, lootes igal tänavanurgal moosekante kohata. mingi kell märkangi, kuis igasugu pillikohrvitega varustatud rahvas vanalinna poole voogab. sätime kah sammud sinna, aga seal on kõik samamoodi nagu päeval. turistid söövad peentes restoranides ja meie tänavatoitu, vene uusrikkad filmivad ipadiga astroloogilist kella (mis õhtul enam ei esine) ja mitte keegi ei laula. kuuleme paari kõva bändi kuskilt hästi peidetud lokaalist eemalt, aga meil pole huvi umbsete lokaalide vastu. lõpuks mõistan, et asi pole prahas, vaid esmaspäevas, ja kobime kotile.

teisipäeval hakkame tulistama. hommikusai viimaste kõššide eest, nagu käbi tšehhi kroone nimetab, ja poola poole ajama. kolmapäevani kehtib me autonumber. kümmekond kilomeetrit pärast poola sisenemist on tee ääres see hääletaja, kelle peale võtmist oleme kaalunud. et kui on üks ja tundub okei ja ta asjad mahuvad ära - meil on ometi väikene auto ju - siis võiks ju võtta. noh, siin ta nüüd on, soniga poiss, habetunud nägu, suur seljakott. pärast mõlemapoolset avalauset ("hello!" - "do you speak english?") veerin ta särgilt: EESTI KAITSEVÄGI ja küsin, kuhu läheb. "koju," kehitab õlgu. "no lähme siis koju," kehitan vastu. asjad mahuvad ära ja poiss peab mu taga kaks pikka päeva vastu, ju siis ei olegi nii väikene auto.

need kaks pikka päeva on poola ja baltikum. meie pole seda kõike enne näinud, mis poolas toimub, aga kõik ülejäänud, tundub, juba on, ega jõua ära imestada, kuidas meie ei ole. nii et ma jätan need emotsioonid käbiga jagamiseks ja säästan teid.

kolmapäeva õhtuks oleme igatahes nõmmel. paneme poisi rongipeatusse maha ja läheme pudeli sooja šampusega motoklubisse liike tegema. ja siis koju salaja magama. hommikul enne kukke ja koitu viib käbi auto nüüd juba illegaalse auto esmalt ark-sse registreerimiseelsesse ülevaatusse, ruilasse sumpsi kinni keevitama, tagasi arki arvele võtma ja kuskile ülevaatusele. kindlustus ainult puudu, jätame auto valvega tasuta parklasse, võtame tojoota ja kaome riia suunas.

suveniiride lahti pakkimine kahe sõidu vahel. 

riias on kohutavalt külm ja me eelmisel päeval fluent englishes bookitud backpackers hostel osutub vene ehitajate ühiselamuks riia keskturu territooriumil. soovime üksteisele häid jõule (no jõuluvana tõi need piletid ju) ja katsume üle saada soovist minna linna ja võtta ükskõik milline hotellituba (või üks suur valge monastirskaja izbaa). selle asemel lähme sööme viisakas kohas peent toitu ja jätame korraliku tipi, heidame mündi ka me õhtusööki amuseerinud tänavamuusikule ja lõdiseme "koju". kus ma kallan veel alkoholi kurku ja panen ruttu silmad kinni, sest see on ikka päris masendav, kus me oleme.

hommikul tundub kõik juba palju ilusam. inimene harjub tõesti kõigega. veeretame välja oma jalgrattad, mille auto katusel kaasa võtsime, ja suundume linna mõõtma.

ja õhtul on riias KÕIK maailma kõige paremad tänavamuusikud koos.

 riia on uus praha!