kaluriküla

olen teinud teadusliku katse, mille tulemusena võin väita, et keskeale läheneja jõuluaegne trennipaus koos šokolaadikookide nautimisega avaldab kehakaalule ja -kujule märkimisväärselt jubedamat mõju kui samale kehale nooremas eas. seoses nimetatud uuringutulemustega saabus tõdemus, et tuleb ennast rohkem liigutada. kahjuks saabus see koos erinevate raskustega, põhjustades kehakuju muutumatust kasvava rahulolematusega.

kõigepealt selgus, et mu sügisene nädala plaan enam ei kära. plaan oli selline, et kolmapäeviti on mul lastevaba õhtu, kulutasin varased õhtutunnid kangirebimisele body pumpis ja siis kimasin motokluppi hilisteks õhtutundideks meestega motojuttu ajama. igati väärikas lastevaba õhtu, eksole. aga vot nüüd ei ole enam minu spordiklubis esiteks seda treeneritki, kelle juures üldse käia kannatab, ja teiseks pole kolmapäeval mulle sobivat trenni.

tulin suurepärasele mõttele minna motoklubbi jala. kodust. kõnnikeppide toel. sikupillist hiiule, 10 km. eeldus: keegi peab mu pärast koju ka tooma, sest läbihigistatud riietega ei taha ma sealt tulla ei õhtul hilja jala ega ka ühistranspordiga. sest olgu või tasuta, see võtab kaks ümberistumist ja vähemalt poole sellest ajast, mis ma jala tuleks. aga ma suutsin kõik need eeldused luua ja läksingi jala. kulutasin ca 500 kalurit, kui endomondot uskuda, aga olin kole aeglane ja varastasin paar peatusevahet ikka bussi peal ka.

möödus nädal ja ma jäin haigeks. kõik haigused oli korraga või kordamööda kallal, aga klubbi läksin ikakgi. autoga, paraku. muid trenne ei teinud.

möödus veel peaaegu nädal ja ma võtsin vastu otsuse, et kui ei saa minna kolmapäeval oma spordiklubisse hea treeneriga body pumpi, tuleb minna mingil teisel ajal teise spordiklubisse halva treeneri juurde. läksin ka! süsteem oli selline, et tuli end registreerida samal päeval, ja isegi see oli mul meeles! see juhtus ühel esmaspäeval. kaks päeva hiljem kolmapäeval läksin juba teist korda motoklubisse jala, seekord lausa terve tee! kulus hämmastavalt ligi kaks tundi. kuna kaluripõletuse maitse oli suus ja rannavorm silme ees, läksin veel laupäeval suusatama ka. see oli eriti uhke projekt, sest ma polnud seda aastasadu teinud ja suhtusin liiga kergemeelselt suuskade määrimise tähtsusesse kogu protsessi juures. tulemuseks: miljon põletatud kalurit harku suusarajal ja vere maitse suus igal kahekraadisel "tõusul". kalurid kaluriteks, nii enam ei taha. nüüd ootan laupäeva+suusailma, et teine kord see kuidagi soliidsemalt sooritada.

aga nüüd neljas "trenninädal". sellele kenale nädalale, kus ma tegin korraliku võimluse esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval, järgnes esmaspäev, mil pidanuks jälle body pumpi minema. aga seekord oli saal täis bookitud enne kui mina registreeruma jõudsin. leidsin küll kiiresti asendustrenni teises kohas, aga õhtuks oli selge, et mu suusarajalt saadud lihasevalu ei lase mul selliseid seiklusi ette võtta. kolmapäeval jala motoklubisse minna ka ei saanud, sest jäin väga hilja peale (st jõudnuks kohale siis, kui teised koju hakkavad minema) ega leidnud kojusõiduks küüti kahvel. hambad ristis, tõusin neljapäeva hommikul kell pool kaheksa, et olla pool üheksa mingis hommikuses trennis, no et kordki nädalas mõne viibutuse saaks teha. ma olin isegi enne poolt üheksat kohal, nagu plaan ette nägi. aga muidugi selgus, et täna trenni ei toimu, sest osalejaid ei ole piisavalt.

ostsin hommikusöögiks mõned õunad ja tulin siia kurtma. endiselt on kõik lootused nädalavahetuse suusailmal, mil tuleb ära kulutada kogu nädala tegemata trennide kalurid.

sport ja pealinn

käisin suusatamas.

viimati suusatasin siis, kui ma need suusad ostsin. aasta võis olla nii 2000 ringis ja käisin mitu korda käärikul ja emajõe ääres suusatamas ka. aga siis tulin talinasse ära ja siin on kõik see spordivärk nii imelik. suusad jäid tartusse. kuni viimase ajani.

viimasel ajal, see on siis eelmisel nädalal, saabusid need suusad tallinnasse. ja täna viisin ma nad jalutama.

keppe polnud ja joogipudelit polnud ka kuskile panna, nii et esialgu tegin tiiru kaubandusvõrgus. mõtlesin, et kui vana inimene pole 12 aastat suusatanud, siis tuleb poes see kohe ära öelda, et saada kasulikku abi ja nõu, mitte teha nägu, et ma põhimõtteliselt lähen 20. korda tartu maratonile. plaan oli hankida kepid ja see spets vöökott pudeli jaoks, lisaks uurida talviseks sportimiseks mõeldud jopede hindu.

esmalt näitasin sportlandis oma saabast, et teada saada, kas selliseid sidemeid veel tänapäeval on. ei olevat. panin saapa tagasi kotti ja küsisin keppe. need on aastate jooksul ilmselt tolmuks pudenenud või midagi, sest suusad saabusid tallinna küll saabastega, aga kepitult.

onu juhatas mind keppide juurde. hinnasildid algasid nr 5-ga ja olid mitmekohalised. kohkusin pisut. onu küsis, kas klassika või uisu jaoks. ütlesin, et ega ma oska kumbagi, eriti ei oska ma uisku, aga tore oleks ju osata st õppida. onu arvas, et õppimiseks võib vaadata, kuidas nad seda telekas teevad, ja õppida selle järgi ise - olin valmis suhtumiseks "võta personaaltreener, nii saab kõige paremini, ise küll ei saa!" nii et olin rõõmus avatud võimaluste üle. onu seni arvutas mõlema sõidustiili jaoks kepipikkused välja ja hakkas otsima midagi sobivat kahe vahel, sest no ega ma siis kaht paari ju osta. ma pistsin vahele, et ma tahan hästi odavaid, sest ma suusatan vähemalt esialgu ilmselt kolm korda aastas. onu mõistis ja otsis kepid ühest teisest osakonnast, kus hinnanumbrid olid neli korda väiksemad.

kepid pihus, küsisin jopenõu. näitasin oma ruudulist seppäle jopet, et mul on ainult see, oleks mugavam midagi kergemat ja väiksemat, aga et mis nad maksavad ja määndsed on? ja vot siin ei leidnud onu enam kompromisse. kui suusasaabas pani teda käituma kui muuseumieksponaadiga, aga ta paistis aktsepteerima võimalust, et sellega saab suusatada; kui ta oli nõus mulle müüma ka kepid rubriigist "ei uisule ega klassikale sobiva pikkusega", siis jope kohta ütles ta niimoodi: "suvalise lumelauajopega küll ei saa suusatada!"

noh, spets-jopet ma muidugi ei ostnud, need maksid mingi sada eurot. aga minus tekkis sportlik huvi, KUIDAS täpselt "ei saa suusatada" minu jopega. niisiis:
sõitsin harkusse.
panin suusad alla.
võtsin kepid kätte.
jäin ootama.
mitte midagi ei juhtunud!
tõuksin keppidega pisut.
ikka mitte midagi! lumi ei sulanud ära, suusad ei läinud pooleks, rada ei plahvatanud, gravitatsioon ei kadunud. sai küll suusatada! ja mitte ainult et sai suusatada, vaid seal oli veel paar inimest, kes olid jumalast suvalise jopega suusatama tulnud! ja nemad ka said!

ja siis mulle tuli meelde, et osalt sellepärast ma ei olegi tallinnas kunagi suusatanud.

numeroloogia?

ma ei luba, et mul on aega tulla seda lahti kirjutama ja eks mu viha võib lahtuda ka, aga sattusin praegu facebooki, kus räägitakse 12.12.12 kuupäevast. see olevat täna. et ma tahtsin öelda, et jube sitt päev on!

Talv

Ma olen siiski täiesti veendunud, et inimene on loodud talveund magama. See on ebaloomulik!!! Vähemalt kell kuus hommikul küll. Aga suvehommik oleks täiesti okei.

nrrrrrh

ma päris kindlasti olen karu. teisipäeva hommikul pidanuks ma jääma talveunne. siit edasi on nüüd mitu kuud päris raske funktsioneerida nii, nagu inimestelt oodatakse.

talveune-perioodi hommikud on eriti rasked. nad juba oma olemuses on disainitud ainult kõige tugevamate isendite jaoks. näiteks täna lükkasin ma kõrva kõrvarõngad, mis on suured ja silmatorkavad, aga täiesti erinevad. nii erinevad ja silmatorkavad, et nad ei ütle "ma olen lahe punk plika," vaid "ma olen hommikute jaoks liiga nõrk."

kui tööl avastasin, libistasin vaikselt taskusse ära.

jätkub: naistetöödnaistetööd

 tölpa said...

ja köik need autod ja mootorrattad on ise koguaeg tangitud ja töökorras . ma teeks üks kord hea meelega selle tiili... mees teeb süüa ja naine teeb autol pidurid korda.

ma aimasin, et selline kaart siin varem või hiljem välja käiakse. ma nimme jätsin selle teema üldse algsest jutust välja, et äkki ei käida, aga olgu siis seegi kaetud.

see vahetus ei tööta!

sest et nn meeste tööd kestavad, aga naiste tööd ei kesta. mis, mulle tundub, on üks põhjusi, miks meestele neid töid ei meeldi teha. need ei lõppe mitte kunagi ära ju, neid ei saa lihtsalt ära teha, et oleks kaelast ära!

mees vahetab lambipirni ära ja 10 minutise teo järel on mitu kuud mureta. naine peseb pesu (jaa, ma tean, et masin peseb. aga naine sorteerib, valib programmi ja paneb pärast kuivama ja hiljem kappi kahvel!) ja peab kahe päeva pärast jälle pesema. kaks masinatäit. ja nädala lõpus veel kolm.

mees teeb autol pidurid korda ja tükk aega on hea rahulik. eeldusel muidugi, et ta hästi teeb, aga eeldame seda. naine seevastu teeb süüa, ka hästi, ja peab homme jälle tegema. mida paremini täna söögi tegi, seda kindlam on, et midagi ei jäänud homseks ja tuleb jälle nullist alata.

mees teeb trepile käsipuu. väga hästi teeb! kümme aastat püsib hea käsipuu seina küljes, kõikidele meeldib! naine koristab väga hästi toad. aga hiljemalt teisipäeval on jälle segadus majas ja põrand liivane.

nii et kui vahetame, siis kuuks ajaks, mitte nii, et mina parandan täna pidurid ja sina teed süüa, aga homme vaatad sina telekat ja mina... teen jälle süüa ja pesen pesu kahvel.

ja lisaks. teine jama on see, et naistetöid ei saa enamasti edasi lükata. kui kõik kohad on musta pesu täis ja puhast pole üldse, siis PEAB pesema. kui süüa ei ole,  aga pere näljane, TULEB midagi teha. aga suuremat osa meestetöödest saab täitsa vabalt lükata homsesse või järgmisse nädalasse.

naistetöödnaistetööd...

ma olen ikka mõelnud vahel neile meestetöödele ja naistetöödele. ja no see liigitus on ikka päris haige. eile oli telekas ka mees, kes kurtis, et ei leia endale naist, a ilgelt tahaks. muu hulgas rääkis, et talle ikka üldse need naistetööd ei meeldi. et parema meelega teeks midagi muud. parema meelega niidaks õues muru.

mul on sulle üllatus, mati. ka naine niidaks parema meelega õues muru! naine koristab ainult selle pärast, et mees valib, milliseid töid ta teeb, ja naine teeb siis neid, mida on ka vaja teha, aga keegi teine ei tee. ja need ongi need naised tööd.

nagu ma tohutult naudiks koristamist. nõude pesemist. lõputut pesu restile sättimist ja restilt kappidesse lappamist. iga jumala päev uue tervisliku maitsva toidu välja mõtlemist. söögi tegemine on üks asi ja seda on mõnikord võimalik ka nautida. aga pere toitmine pole kokandushobi, vaid päevast päeva kaasas käiv kohustus. ja ükskõik kui hästi sa selle realiseerid, parim palk on "aitäh!" ja ikka pead homme otsast peale alustama! sama koristamise, pesupesu ja muude "naistetöödega".

mehed seevastu avavad õlle ja lähevad õue. näiteks muru niitma. kui naised köögis valmis saavad, kihutavad nad ka õue, sest värske õhk ja õlu meeldivad ju kõigile ja niita tahaks ka. aga kuna mehed on selle ajaga enam-vähem niidetud saanud, ei jää naisel muud üle kui võtta reha. kui mehed 10 minutit hiljem lõpetavad, suunduvad nad tuppa pikutama. naine riisub, sest muud pole teha ja õues tahaks ju ikka olla ja õlu on ka veel pooleli. aga mees muidugi arvab, et tema tegi ära raske meestetöö ja naine tegi neid asju, mis talle meeldivad st koristas pärast sööki köögi ja seejärel riisus muru. naistele ju nii meeldib riisuda!

üks mu sõbranna lennutas kord tuulelohet. rannas olid ka mingid lapsed, kellele see asi meeldinud ja nad palunud ka võimalust lennutada. sõbrannal olnud sõber ka kaasas. aga naislennutaja meeldis lastele rohkem. ja üks hetk oli üks laps õhanud: ma tahan, et mul oleks selline ema nagu sina! ja sõbranna pärast mulle rääkides ütles, et ei, ta ju tegelikult tahtis öelda, et ta tahab, et tal oleks selline isa nagu mina. sest et isad ju teevad selliseid asju, mitte emad.

mul on sulle üllatus, K! isad teevad neid asju ainult sellepärast, et emadel pole aega, sest emad teevad samal ajal kodus kõiki neid asju, mida isad ei tee. ja päris tihti juhtub väikeste laste kõrvalt ka seda (mitte ainult meie peres, õigemini mina isiklikult olen seda lausa teadlikult vältida üritanud), et ema saadab isa laupäeval lastega õue, et saaks ometi rahus koristada, sest kui see kamp jalus on, siis ei saa, aga abi neilt ka loota pole. aga kuna mina siin olen sellele nii palju mõelnud, siis ma üritan koristama sundida ka ülejäänud kampa ja karjun natuke nende peale, kes jalus on, ja kui maja puhas, lähme kõik koos õue. sest ka mina tahan olla lohet lennutav ema.

et see veel rohkem võimalik oleks, andke mulle nüüd teada toitudest, mis teevad ennast ise ja kiiresti (olles samas tervislikud nn päris toit, mitte poolfabrikaadid ega kiirtoit).

münsteri standard

minu esimene jalgratas oli školnik. ma ei tea, kui vana ma olin, aga ükspäev läks ema rongijaama ja tõi sealt mulle kellegi vana. jube äge oli, ma oskasin ikka sõita ka juba. kus ta pärast sai, maiteagi.

päris oma järgmine oli turist, mille ma ostsin 1995. aasta suvel pärast kuu aega postiljonina töötamist. maksis viissada krooni. sellega ma elasin ja magasin ööd ja päevad koos, kuni

1997. aastal läksin ülikooli ja sain õppelaenu! aga ma elasin kodus ja oli privileeg kasutada seda lihtsalt ülisoodsa tarbimislaenuna. ostsin 7000 krooni eest GT Cirque. see oli hästi ilus ja kena linnaratas. sinine. toona sõitis kogu eesti ainult mägiratastega, mood oli selline. mina ei saanud aru, milleks linna niuke veohobune. tõsi küll, see GT oli küll väga ilus ja mulle väga paras, aga nii teistmoodi, et on olnud tõeline piin saada talle porilaudu, pakiraame ja muid lisavidinaid. tavalised kunagi ei käranud, ikka tuli leida mingid eritooted. a muidu on meil algusest peale suur armastuslugu olnud, oleme käinud jalgrattamatkadel ja tartu rattarallil ja tartu rattamaratonidel ja üldse.

aga 2007. aastal, kui tahtsime kassile esimeseks sünnipäevaks kinkida jalgrattatooli ja -sõidu, selgus, et vot tooli ei pane sinna üldse mitte kuidagi. siis pidin ostma uue ratta. võtsin jälle GT, Outpost seekord. nüüd oli mul ka mägiratas, ees amordid ja puha. kaalub teine umbes ühe tonni. ja ega mul ta peal mugav ole ka. nii ta ongi jäänud selliseks rattaks, mille võtan siis, kui lähen päriselt maastikule või kui lähen lapsega. igas muus olus valin ikka vana hea sinise, millega ma jõudsin veel kõvemini kokku kasvada kui omal ajal turistiga.

nüüd kuu või mõne eest sattusin ruilas ühe kuuri taga vanarauahinnukule. seal oli üks vana naisteka vrakk ja ma mõtlesin kohe käbile. et temale meeldib asju putitada, et äkki tahab endale projektikaks. mina saaksin muidugi ratta. nüüd eile tõimegi selle vraki sealt ära. selgus, et vaja pole enamat kui tagaratast, mille käbi oli kuskilt juba ära ostnud, nii et kaks tundi nokitsemist sinises toas (eks ta õlitas ketti jne ikka ka) ja nüüd mul on kolmas sõitev ratas.

kui me kevadel saksamaal autot toomas käisime, siis münsteri aleksei rääkis, et igal münsterlasel on keskmiselt kolm jalgratast. me käbiga oleme ka nagu keskmised münsterlased. mul on linnratas, mudaratas ja fiksi. käbil on mudaratas, maanteeratas ja fiksi. lastel, tõsi, on kummalgi üks, nii et pere keskmine jääb ikkagi münsteri perele tublisti alla.

it's back! it's back! it's back! it's dead!

mäletate jutustust halvast it-aurast, onju.

see on saanud järje.

mu nutitelefon tuli, mäletate, remondist nii, et kõik teda remonti viinud vead olid jõudu juurde saanud ja ma viisin ta samal päeval tagasi.

möödus ligi kaks nädalat ja sain ta kätte. taas kenas puhtas valges karbus nunnu lipsu ja hüüdega "i'm back!" välja oli vahetatud ekraan ja viga tõesti enam polnud. viga ilmnes hiljem ja hoopis teiselt küljelt: ta ei leidnud enam ühtegi wifit mitte kusagilt. nagu polekski õht internetti täis. ei kodust, ei linna pealt, ei töölt, ei vanaema juurest. teenindaja soovitas tehase seadete taastamist, kui ma tõesti restarti olen juba proovinud. aga noh, arvake ära, tehase seadete taastamine ei teinud muud kui nullis taas kõik mu tehtud töö telefon oma käe ja kõrva järele seada, nii et alustasin taas keele ja kontode seadmisest, aga wifit ikka ei kusagil. noh, viisin kolmat korda tagasi.

naases kenasti "kuni 14 päeva jooksul", nagu lubatud, kenas puhtas valges karbus nunnu lipsu ja hüüdega "i'm back!" välja oli vahetatud emaplaat ja nüüd kiitis poiss, et ainult korpus on veel vana, põhimõtteliselt on kõik muu (mis oluline) uus. olin kohe päris elevil, nagu olekski uus telefon, mis sest et ta sõnum oli endiselt "i'm back" nagu me oleks vanad tuttavad. a no äkki see oligi korpuse teade.

kõik oli kena, wifi leidus ja ekraan ka funkas. seadistasin oma käe järgi ära ja sukeldusin hommikul ellu. elu tähendas ohtralt telefonikõnesid tol hommikul. a ühtegi vastu võtta ma ei saanud. ekraan oli lihtsalt pime. telefon helises ja ma ei näinud, kes helistas, ega saanud midagi teha. varem või hiljem helin lakkas ja kiskusin tal aku tagant ära. nii sain ta korrale kutsutud ja lõpuks teada, kes helistas, ja tagasi valida. pean tunnistama, et sel viisil kõnelemine on mitte ainult kallim sisenevate kõnede vastuvõtmisest, vaid ka palju tüütum ja aeganõudvam. eks ma viisin ta tagasi ja poiss pani trükitähtedega oma veakirjeldustesse kirja, et mul on kõrini ja ma tahan uut telefoni.

ma tahangi uut telefoni. mul oli raske juba siis, kui nutitelefoni valisin. sest et ma olin kuus aastat kasutanud kummipall-tüüpi telefone, mida võib maha pillata või kraani all pesta, aga nutitelefone niukseid polnud. ostsin siiski. ja nad tegid mari-kindla nutika pärast seda! nii et ma tahan juba väga palju kuid endale tegelikult sony ericsson xperia active'it, olles ise stuck selle aura küljes, mida just kirjeldasin.

nüüd nad siis saatsid sõnumi, et lahendusena lahendamatu hooldustöö nr xxxxxx lahendamiseks võin ma valida uue telefoni samaväärsete hulgast.

ja arvake ära, kas xperia active on nende hulgas? ei. ma tohin valida ainult nende hulgast, mis omal ajal olid valikus tolles paketis, kus ma sellesse põrgudiili sisenesin. ma olen nonde hulgast ju juba valinud, näete, mis sellest välja tuli! las ma võtan tolle teise, ma võin hinnavahe ju kinni maksta! aga ei.

ja eriti haige on see, et mõned, mille hulgast valida, on isegi kallimad sellest, mida ma ihaldan!

PS kui keegi tahab sellist valget nunnut karpi lipsu ja "i'm back!"iga, siis helistage mulle.

kodukaunistuskuu

kahe nädala eest tuli kassivanaema juurest ootamatu tellimus mu väikestele poistele. viisin nad merkale, suurem poiss jäeti siia minu kantseldada ja tööl käima. ülejäänud teisipäeva sisustasin tööga, aga kolmapäeval ärkasin ootamatus olukorras: lapsi pole, kiireid kohustusi pole, plaane pole. no mida teeb inimene ometi sellise päevaga?

ei, ta ei lähe trenni ega parki raamatut lugema ega autoga/jalgrattaga kruisima ega ühelgi muul viisil, millest aastaid unistanud, end hellitama. ta tõstab köögis tühjaks riiuli, mõõdab seinte pindala ja läheb poodi värvi ostma. õhtuks on köök, mille värvi ta on viimased kaks ja pool aastat ehk esimesest kohtumisest peale vihanud, armsalt oranž. neljapäeval teine kiht peale ja riiulid-kola tagasi kööki ja kui lapsed naasevad, polekski nagu sõda kodust üle käinud, on ainult üks kena köök. mida nad märkavad kohe!

ega edasi paremini läinud. laupäeval ärkas kogu pere ja vanemlik instants hakkas kui kokku lepitult sinisest toast, tuntud ka kuurina, asju elutuppa tassima. lastel ei tekkinud ühel konkreetsel põhjusel hetkekski küsimust, miks me mängime mängu "kui meil ei oleks sinist tuba" ehk miks elutoas pole nii palju ruumi, et kaks sammu takistuseta otse astuda. nemad nimelt vahtisid multikat, mida ma neile armulikult lubasin. teatavasti pole mängiv teler meie pere laste päevas või ka nädalas mingi tavaline asi ja ma nii väga nägin, miks! nad lihtsalt istusid tugitoolis ja jõllitasid, samal ajal kui nende ümber käis tohuvabohu.

no igatahes, järgmiseks hommikuks olid perekonnal mitte ainult muinastuled põletatud, aga ka sinine tuba oluliselt vähem sinine kui seni. kes veel ei tea, siis mingil põhjusel oli selle korteri eelmine perekond, 100% eestlased muidu, kes kõnealust ruumi magamistoana pruukisid, värvinud tumesiniseks seinte alumise kolmandiku ning helesiniseks kaks ülemist kolmandikku ja lae. jah, lae! see oli maailma kõige sinisem tuba kogu selle kontseptsiooni jälkuses. nüüd on vähemalt lagi väikekodanlikult valge ja ma armastan seda valgust. seinte helesinised kolmandikud lasime tooni võrra valgemaks ja ebaühtlasemaks, pikem arengukava on siiski hubane tapeet kõikidel kolmandikel.

sinise toa valgendamisele järgnenud arginädala sisustasime suures osas elutoa taastamisega selle kola alt, mis sinisest toast remondi käigus sinna oli rännanud. rände käigus jäid mõned asjad üle ka. need on siin, kes tunneb, et tal midagi puudu on.

aga vaevalt sai elutuba oma funktsioone jälle täitma mahtuma, kui taud ründas jällegi suhteliselt ootamatult arturi tuba. no esiteks on taud majas ja teiseks me leidsime ootamatult sobiva nari ja käbi kibeles seda kokku panema. ega kui uus lego on majas, siis ei saa seda ju karbis pidada, ikka tahaks kokku panna. aga kokkupaneku eelduseks oli esiteks mingigi soojustuskuur arturi toa külmasildadele ja teiseks toa kapitaalne ümbertõstmine. nüüd, tuleb tõdeda, on nädalavahetus ohutult möödas ja uus voodi kokku pandud.

enne seda külmasillad põletatud ja uued põrandaliistud värvitud ja kinnitatud, ootamatult ka mõningad suuremad pahtlitööd tehtud, mis kaks ja pool aastat oma järge oodanud nagu köökki, aga ülejäänud tuba ootab endiselt perenaise kätt. aga perenaine teeb meil päevavalges kontimööda kontoritööd. niisiis ootavad kapp ja riiul veel teadmata aja värvi ja paikaseadmist, seni on kogu trepihall ühtlaselt kaetud mööblitükkide, raamatuvirnade, autokastide ja lauamängukarpidega. kuna enam pole telekat käima pandud, tuuseldavad lapsed selle kõige keskel ja tirivad iga natukese aja tagant kuskilt vahest välja mõne nii ammu unustatud mängu, et see on vahepeal uueks saanud. näiteks said nad täiesti uue parkimismaja ja artur sai jumala pandava läki.

aga ma ootan põnevusega sügist ja pikki pimedaid vihmaseid õhtuid. mul on tunne, et meie kodust saab veel asja!