ma veetsin tänasest tööpäevast neli tundi maanteel autos (neist kaks lumetormis), kus mängis kogu see aeg "tabletimuusika" selle sõna kõige räigemas ja jõhkramas tähenduses. ma ei ole väga optimistlik selle peavalu taandumise osas. mõelda, mõned inimesed ELAVAD selle muusika sees! pole ime, et neil ajud pehmed on!
(kas mul on selline pealkiri juba olnud?)
pühapäevane tartu-tallinn rong osutus tegelikult juba nädala eest olema mitte see siniste mugavate istmetega, vaid see lihtsalt pinkidega, kus on mugav istuda kahekesi, aga kuhu pressitakse kolm, kui rahvast väga palju tuleb. ja tuleb! ja sinised pehmod on ainult esimeses klassis (40 krooni kallimas).
küsisin siis kohvikutädilt, kus hea rong on. soovitas lugeda kollaseid silte vagunis, ja seletas, et veerem (mitte veermik, mari!) on remondis ja sõidab vähendatud koosseis. vastus tundus mõistlik, kuni umbes viie sekundi pärast meenus mulle: "aga reedel tulin ma tallinnast rongiga ja siis oli mugav rong!" tädi seletas sõbralikult, et jah, tallinnast tartusse sõidavadki mugavad ja tagasi ebamugavad rongid.
nutikamad said juba aru.
minule tundus seegi vastus mõistlik nii viis sekundit, aga siis ma olin juba oma saiaga restoranist lahkunud ega saanud küsida tema nägemust sellest, kuidas siis head rongid tagasi tallinna ja pahad rongid tagasi tartusse saavad. öösel salaja, tühjana? või teevad tiiru ära? ei saa ju, balti jaamas lõpeb raudtee ära!
Mari Öö says:
kas ma sulle oma blogi reklaamisin või?
eva says:
ei
eva says:
kas ma saan sealt sinu pressiteateid lugeda?
Mari Öö says:
mitte et see kajastaks mu ülipõneva isikliku elu nüansse
eva says:
damn
Mari Öö says:
need tuleb ikka jah ise välja pressida
eva says:
kõik inimesed peaksid arnold oksmaast eeskuju võtma
ema tegi nädalavahetusel natuke vanade eestlaste matemaatikat. ütles, et temale meeldib alati mitut käsitööprojekti korraga teha. sest julge pealehakkamine on ju pool võitu. ja kui sa näiteks alustad hoogsalt vesti, sokipaari ja veel bikiinidega ka, siis on ju nagu juba poolteist võitu lausa käes, ilma et midagi eriti tegemagi peaks!
iseasi, et selga pole nii ikka midagi panna... jah, see teooria tahab veel natuke arendamist.
PS eile oli balti jaama tunnelis elektrikitarrega keevitaja ja edward norton.
Mees vaatab televiisorist ilmateadet, seal öeldakse, et Jakuutias on -65 kraadi. Helistab sõbrale Jakuutiasse:
"Kuule, palju sul külma on seal?"
"-26."
"Aga ilmateade ütles, et -65!?"
"Aa, see on õues."
nunnud mustrid fääri saartelt featuring kihnu vits ja eesti villane. (kalor, kes pildistas, on küll veendunud, et need seal allpool on pikali ö-d ja et tegelikult peab see pilt teisipidi olema, et ö-d püsti oleks. aga tal ei ole õigus.)
ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas peab kontoris käituma. juba aastaid olen ma hädas sellega, et ei suuda inimestele tere öelda. sest no miks ma peaksin? või kuidas ma peaksin?
ma näen neid inimesi iga päev. enamasti mitu korda päevas – siiberdame ju kõik kohvimasina ja wc, printeri ja sekretäride vahet.
samas ei tea ma nii mõnegi nimegi!
ja kolmandaks tuleb siis kogu aeg meeles pidada, kas sa Teda või Toda oled juba täna näinud ja teretanud või oli see hoopis eile või üleeile, ja kas See ikka on oma töötaja või lihtsalt mõni tuntud nägu, kellele tere öelda oleks imelik. siin on üle saja inimese ja minul ei ole nägudemälu.
üks võimalikke lahendusi on lausteretamine – kõigile ja kogu aeg. aga suht imelik on ju kuus korda päevas it-mehele tere hõigata? täna rääkisin ühe kolleegiga kööginurgas juttu, paar tundi hiljem kohtusime wc-s, kus ta mulle “tšau” ütles. ilmselt on ta selle lausteretamise valinud. ja eriti imelik on inimesele tere öelda siis, kui juba koju minema hakkad. siis öeldakse ju headaega!
teine variant on nullteretamine, või siis minimaalne: oma laua ümber hommikul tere öelda ja sellega piirduda. ma juba eelmises töökohas valisin selle tee.
tulemus? ühel peol üks pandav mees sosistas mulle kõrva, et nemad ikka vaatavad ja mõtlevad et küll see mari on ikka uhke, kuidagi teistest kõrgemal ja ligipääsmatu. ja oli siiralt üllatunud, et kui ta juttu ajama tuli, rääkisin ma samade sõnadega nagu tema, jõin end purju nagu tema ja tantsisin nagu teised.
kuri fotograaf, kes mu hommikul tööle tõi*, ajas parklas autoga varest taga. ise väga evililt naerdes.
* vastuseks uudishimulikele, miks ma fotograafiga koos tööle tulen: jah, muidugi ma magan temaga. tuleb fotograafidega magada, siis nad teevad su lugudele paremaid pilte. ja kui toimetuses pedefotograafe ei juhtu olema, siis onju oleks meeste lugudel defaultina kehvemad pildid - no vot sellepärast ongi igas normaalses toimetuses mõni naisfotograaf ka :p
ilm hakkas täna vahepeal meenutama üht ületunamullust detsembripäeva, aga siis jäi sadu järele. igav. isegi minu kaks pikka taksosõitu ei tekitanud vähimatki elevust. sellest hoolimata, et teine juht pidi ikka päris purjus olema, kui arvestada salongis olnud õhust minu ajju jõudnud joovet. aadu hint (jah, just!) üritas seltskondlikku vestlust arendada, aga teema rauges, kui ma nentisin, et ei, ma ei käinud politseimajas sellepärast, et mu load ära võeti. ja kui oleks käinud ja võetud, poleks ma kuigi kõrgelt hinnanud sohvri sellekohast rahulolu.
kuna enn on vangis olnud, erinevalt minu emast, siis tema on rohkem solvunud ja lubab endale jonnimist.
