kalev on reetur

ei, ma pean teinekord hoolikamalt lugema, mida naabrid ümbruskonna teemal pajatavad. oleks ma selle kcali posti tähelepanelikult läbi lugenud, teadnuks ma täna täpselt, et minu valitu EI OLE hea viis rimmi minemiseks. kalev va libu raisk käib küll salmest üle, aga lõpetab ikka lindasse. kaval, eks? küll vanad eestlased juba teadsid... ah ei, tänavate juurde tagasi. ühesõnaga linda juhatab teised naised kalevi juurest ära joonelt vabrikusse, mille vältimine oli algselt üks mu kalevi kasutamise motiive. kasu ei kedagi. salme olnuks lahkem, aga seda ma ei kasutanud.

tagasiteel leppisin ohates tööstuse koledustega (selgus, et asja pärast - keset seda tolmu karjatas üks auto mu kõrval ja peatus, w keris akna alla ja rääkis, kuidas ta olla eile 700 kilomeetrit tsikliga sõitnud.)

salme paleesse tassisid onud helitehnikat tagaukse kaudu sisse ja karjusid ühe peale, kes ühe ratastega võimu lihtsalt minema veeretas. mees kisati koos veereva divaisiga tagasi ja laoti kasti peale veel paar, manitsuste "kõik ratastega asjad tuleb ära kasutada!" saatel. see kõik tähendab, et kell 19 võite minna salmesse liisi koiksonit kuulama. dvd esitlus. väga armas kontsert. ausalt.

ja ma võin nüüd julgelt öelda, et minu elu esimene pärmitainas istub ka kaks tundi pärast valmimist potipõhjas ega kavatsegi teha seda, milleks ta sinna potti seisma pandi. aga ma olin kaval ja petsin oma saatuse ära: teades, et esimene selline ei tule kellelgi välja, tegin kohe, kui esimese "kerkima" panin, valmis ka teise. see käitus vägagi eeskujulikult ja nüüd on mul saatuse kiuste ja oma kavalusele tänu tosin suurepärast kohupiimakorpi.

seletage mulle

kõik lingivad abiratast nüüd õigesse kohta ja neid linkijaid on pärast bnsi uudist kohe eriti tublisti. aga miks google annab esimese vastusena ikkagi selle error404 lehe ja õiget cv-d üldse mitte kunagi?

tunnelivirtuoosid

enamasti mängib balti jaama tunnelis üks pikk pikkade blondide juustega vene poiss, kelle repertuaaris on palju rollinguid. väike vene aktsent on küll, aga tänavamuusikuna täitsa kobe. (kcal, kui sa selle fraasi välja mõtled, mis siia käib, siis ütle.)

vahel mängib keegi teine ka. täna mängis üks veel pikem blondide juustega poiss, aga miskipärast ainult introid. kusjuures minu meelest oli üks neist "helena wanje". aga kui intro läbi sai ja laul pidanuks hakkama, jäi kitarre vait ja ota alustas uut lugu.

aga eile oli üks lühike lühikeste juustega poiss, kes mängis elektrikitarri ja juba kaugelt oli kuulda, et see on hoopis midagi muud. aga ei saanud nagu aru, mis. nagu et rütmikitarr hoopis. aga siis ta jällegi keevitas elektrikaga. "vägev mees!" mõtlesin ja hakkasin suuremaid rahatähti otsima. aga siis sain aru, et rütmikas tuleb krapist, ja polnud enam nii kindel, kes siis ikkagi soolot teeb. ja leidsin igaks juhuks, et jimi hendrixi ettemängimise eest küll palka saada ei tohiks.

kunagi ma õpetan teile ühe laulu jimi hendrixist.

küll me ära mahume!

et kaubikutel oleks põnevam vanalinnahooaega alustada (raeplatsil olid ühes servas juba toolid välja toodud), on nüüd miskipärast sõiduautodega poodnikud leidnud, et võiks enne kümmet tiiru munakividel teha. viru tänava kõik ääred on parkivaid jeepe ja mahtuniversaale täis. et huvitavam oleks, oli täna kaks legomehikest keset tänavat end vööst saati munakivide alla kaevanud ja augu aedadega piiranud. et augu ees, taga ja kõrval ka poodnike autod seisid, ei pääsenud keegi liikuma. igaks juhuks tagurdas augu poole veel kollase vilkuriga kallur, kellele kõik justkui pidanuks teed andma, aga keegi ei saanud, sest kõik tassivad kaupa autost poodi.

ja ma nägin, kuidas üks vist terve mõistuse juures olev naine võttis suitsulatikal silma peast ja sõi selle ära. selle AJAL ütles: "ärge nüüd keegi vaadake, aga see on mu lemmik".

aga ta ütles seda liiga hilja.
ma nägin seda.
ma ei taha enam kala.

viisakus kalamaja moodi ehk rasedate rõõmud

tegelikult on see täitsa mõnus, kui tuttavad mootorratturid, kes must koduteel mööduvad, peatuvad, et võtta mu ulmeliselt raske seljakott enda selga, ja viivad selle ise kohale. minul jääb üle vaid jalutada ja kevadet nautida. sellist elu ma tahangi elada.

suveaeg, alga!

nüüd on see siis käes. päike teeb päevaga tiiru ümber terve meie maja. hommikul paistab ta sisse elu- ja magamistoa akende ühest servast ja õhtul enne loojumist samade akende teisest servast. natuke veel ja teeb täistiiru ära. põhjamaa, mu arm!

rahutu koduloom

katlamajal mu köögiseinal on jälle veri vemmeldama hakanud. sama oli eelmisel kevadel, või no pigem küll suve hakul, sest täna aasta tagasi teda isegi et polnud mul seal veel.

aga koliseb ja müriseb ega lase magada. toona öeldi, et üks radiaator peab olema KOGU AEG põhja keeratud. nii me siis elasime õnnelikus kodurahus, elutoaradikas kuumamas. pesu pestes oli mugav, kõik sai hetkega kuivaks. ja talvel polnud vahet. ja magamistuba sai siis regullida nii külmaks, kui isu on.

aga ei, temale nüüd ei sobi nii eksole.
ja katlavalvurid gaasifirmast ütlesid, et lahendus on radikate seadistus ära vahetada - magamistoa oma põhja, teine nii nagu vaja.

oo, milline suvi tuleb! kaks lahendust on ellu jäämiseks ja tunnikesegi magamiseks mõnel ööl: aken pärani või madrats elutuppa. sest aken pärani plaani miinus on see, et siis on voodi täis ämblikke ja ülemiselt korruselt pärit viieaastaseid avantüriste, kes ka paokil aknad põlevi silmili lahti nokivad.

kevad vanalinnas ja teised

nädala eest olid viru tänaval mehed, kes lammutasid ketaslõikuriga kõnniteelt seda 10 sentimetri paksust jääjama ära.

ja siis ükspäev, esmaspäeval vist, olid vanalinna kõnniteed äkitselt täis Jääkangiinimesi. ma juba ammu mõtlesin, et kui mul oleks kõnnitee ja jääkang, siis nii tore oleks jääd raiuda ja sulaveele teid teha. nigu lapsepõlves. ükspäev olid siis kõik vanalinna kojamehed (peale selle õnnetu voorimehe tänava omade) kangidega väljas. mõnsa. ja tagelt oli järgmisel päeval juba pool voorimeest ka paljas. võite sinna kõndima minna juba küll. enne oli see üks hullemaid kohti.

ehitustandrist ka.
esiteks, see uus postimaja oma on kõnniteele laienenud. ei läinudki kaua aega. ahvide planeet raisk.
teiseks, milline idioot kirjutab oma objekti väravale hiigelplakati et "ehitusobjektil viibimine keelatud"??? kui mina oleksin seal ehitaja, siis ma teeks päev otsa seal sildi kõrval suitsu (sest ilmselt ma suitsetaks, kui ma oleks ehitaja) ega siseneks, sest keelatud on ju. kuhu jäi vana hea "loata" või "võõrastel"?
kolmandaks, kust kurat üldse saavad kell pool kümme hommikul segumasinad falgimehe vile peale väravast sisenema, kui igasugustel koppadel ja kärudel on kella kümneni üldse kesklinna sõit keelatud?

no ilm mulle tegelikult meeldib. las sulab jah kõmm kõik korraga ära, mitte et vindub kuu aega. ja sulab teatavasti paremini siis, kui vett peale valada. kui korralikud riided selga panna, on võimalik seda kõike täitsa nautida. kodumaja katuselt hiilivad lume- ja jääpangad tegid küll murelikuks, aga need sadasid suurte mürtsudega täna öösel mu magamistoa akna taha. ühistu koosolekul tekkis küll küsimus, kes selle eest vastutab, et lumi ja jää katuselt alla libiseb... ma ei hakanud ütlema, et kaebame ilmataadi (või -jaama?) kohtusse. õnneks leiti siis, et ühistu vastutabki... ja hea on, et öösel tuli, vähem allajääjaid. no tegelt, kui mõtlema hakata, siis kõiki ühistu liikmeid küll koosolekul kohal polnud... eks kevadel sulavad välja.

mõista mõista misse on

selline lugu siis härra pikkorainenilt. ma ei tea, kust teda leida, et selle loo siin avaldamiseks luba küsida, aga kuna ma sellega raha ei tee ja mina ju olengi öö, siis ehk ta ei pahanda.

hommikune seks

vanalinn oli täna hommikul täis poodide ustele koputavaid inimesi. ilmselt töötajad või töötajate sõbrannad, kes tahtsid enne avamist sisse saada, aga võtmeid polnud, ja see, kes pidi nad sisse laskma, seksis ülemusega tagatoas ega saanud parasjagu tulla.

ma juba tean, et varsti tuleb see aeg, kus vanalinn on täis otsiva näoga võõraid, kes seisavad mõnel tänavanurgal, kaart näpus, ja vaidlevad. ma alati mõtlen, kas peaks abi pakkuma, aga olen siiani kasutanud taktikat, mis eeldab nendepoolset aktiviteeti: vaatan neile möödudes sõbraliku näoga otsa ja ootan, et nad ise küsiks. kui ei küsi, ju siis pole vaja.

ja siis pärast seda tuleb välikohvikute hooaeg, mis tähendab, et hommikul on vanalinn kuivalt täis kaubikuid. nad tulevad korraga nii pool või kolmveerand kümme (sissesõiduluba on küll juba kuuest kümneni, aga ükski kõrtsmik ei ole ju kell kuus hommikul kohal lihtsalt sellepärast, et kaubikumees oma kokakasti saaks siis ära tuua) ja ummistavad nii sõidu- kui kõnniteed. pooled tagurdavad, sest ees on kõik umbes, teised tahavad tagant lisanduda, aga ei saa, sest keegi ees tagurdab jne. sa ei mahu kusagile, oled siis jala või oma traateesliga, ja viimasega on tegelt eriti keeruline, sest kogu aeg tuleb kolida kõnniteelt sõiduteele ja vastupidi, aga viru tänaval on kole kõrged äärekivid.

aga see on ainult osa mu tööteest.

esimene osa on kalamaja. ei mingit müra: linnulaul ja rahu. poisikesed jooksevad koolist keldripoodi jäätist ostma, teised jooksevad ümber koolimaja (vahel on kooli värava ees stopperiga keka õps), lumi on puhas ja päike on soe. aguliromantika.

teine osa on balti jaam. trammid kolisevad, autod ei tunnista jalakäijaid, pumpsvalleraad jagelevad odekolonnitilga pärast, mutikesed tulevad turult ja tuvid lendavad inimestele pähe. üks vene mutt jookseb, vehib ja hüüab: “vera!” aga rong paneb uksed kinni ja viib vera ära, mutt jookseb veel rongile järgi. aga vera on läinud. tunnelis mängib pikkade blondide juustega poiss kitarri ja laulab, et ta ei satisfaktsiooni. päris hästi, ükskord andsin isegi raha.

kolmas osa on siis vanalinn. suvel rahulolevad turistid, talvel kitsad libedad kõnniteed jõhkrate purikate kohal. kerjused ja uksi avavad poodnikud. poisikesed jooksevad koolist pagaripoodi saiakesi ja kokat ostma. vahel näeb kalju kivi ja vahel ivar põllut, üks neist tervitab mind itsitades.

nelja osa on city. citys kohtaks kiirustavaid pintsaklipslasi, ilusate riietega mehi ja hästi lõhnavaid naisi, kalleid autosid ja audentese ees suitsetavaid välismaa tudengeid. aga juba liiga kaua aega on selle osa nimi hoopis ehitustander. ehitustandril näeb tähtsat falgimeest vilistamas, kui mõni seguauto tahab objektile pääseda – vile kõlab selleks, et jalakäijad seisma jääks ja auto läbi laseks. aga autojuht ei vaata falgimeest, vaid tüdrukuid, ja viipab, et nad enne ära kõnniks. tüdrukud vahivad hirmunud falgimeest, kes vilistab tähtsalt ja viipab autojuhile, et see sõidaks. autojuht vaatab tüdrukuid ja viipab, et nad… lõpuks läheb falgimees ise autojuhi juurde ja jalakäijad julgevad liigutada. kuni seinu pole, näeb maja sees legomehikesi, kes helkivi kiivrili oma maja ehitavad. ma ükspäev vaatasin, et see kõige hullem ehitus, mis juba aasta aega kõnniteed on terroriseerinud, peaks valmima märtsis 2006. aga postimaja kõrvale oli juba uus aed ja kopp püsti pandud…

selline hommik, viis päeva nädalas. kestab umbes 35 minutit (no jalgrattaga vähem) ja tööle jõuan ma liiga sageli täpselt kaheksa minutit hiljem kui peaks.

2