she's under my thumb

ükspäev mängis jälle see blond poiss tunnelist kitarrel rollinguid. mulle ta täitsa meeldib, vene aktsendist hoolimata. ühele tüdrukule, kes minu ees kõndis, meeldis ka, ja ta tahtis poisile raha anda. münte oli tal vähe ja neid oli raske kätte saada, nii et ta keeras rahakoti kitarrekoti kohal kummuli ja raputas mehiselt, et need vähesed kopikad ikka kõik välja kukuksid. mina itsitasin, tüdruk itsitas ja tunnelivirtuoos muigas, lauldes
"the change has come,
she's under my thumb"

... ilma et ei juhtuks midagi

lisaks muudele uutele kogemustele – et narva-jõesuu näeb välja nagu palanga; kui palju sääski võib maailmas olemas olla; et ka põhjarannikul võib olla eriti mõnusalt ujumissoe merevesi; et jõhvi linnas võid sattuda korralikule simmanile – õppisin ma nädalavahetusel palju uut endurosõidu kohta.

nimelt tegin ma mülkadele bussi. see käib niimoodi, et nemad laovad oma mudavurrid kärule ja me sõidame kusagile kaugele ära, kus nad rattad maha tõstavad ja tagaratta liueldes metsa vahele kaovad. seekord jõhvi. mina siis sõidan bussiga vajalikku kohta. seekord narva-jõesuhu. bussiga sõitsin nii 30 minutit, neil võttis sama maa läbimine metsa kaudu viis tundi. millele see kulus, mina ei tea.

aga tagasi tulime niimoodi, et ma pidin neile bensiini tankima. nad ise ei saanud, sest ükski viiest rattast polnud teedel liiklemiseks legaalne. kel oli number ära kukkunud, kel oli tuli kinni teibitud, kel valge ratas omaalgatuslikult mustaks värvitud, kel lihtsalt dokumendid kusagil mujal.

no igatahes sain ma teada, kuidas see endurosõit käib ja miks nii kaua aega läheb.

tankisin kankutäie kütet ja viisin kusagile teeotsale, mis olime enne kokku leppinud. see oli nii 7-8 km stardipaigast. tankisivad ära ja jäivad siis, käed puusas, ringis juttu ajama. seletavad ja seletavad, aasivad ja muljetavad, kimuvad ja pläkutavad. küsisin, et kulge plikad, sõidame ka või. ja et millise nurga peale ma neile jälle vastu tulen, et neile jäätist ja limpsi tuua. itsitasivad häbelikult ja leidsivad, et tulgu ma siis limonaadiga krossirajale, et teeks paar kiiremat ringi ja näitaks talina meestele ka rada. ja andsid muga bussis kaasa reisinud kohalikule käsk meid sinna juhatada.

mõeldud, tehtud: sõitsime sillamäelt välja ja tagasi maanteele, ühest pühade jooksul täitsa lagedaks ostetud külapoest läbi (limonaad!) ja raja äärde. tulid siis varsti mehedki, tegid igaüks ühe ringi krossirajal ja jäivad siis, käed puusas, ringis juttu ajama. ja limpsi jooma.

ma seni mõtlesin, et olgu see mülkade silmasära pärast metsast tulemist kuitahes kadestamapanev, minul pole iial mõtet endale endurot või krossikat osta, sest ma lihtsalt ei julgeks elu sees nii sõita, et sellist adrekalaksu saada. nüüd aga tean, et võin osta küll.

sest metsasõit, see on imelihtne – sõidad kümmekond kilomeetrit kruusateed ja siis praalid poe ees tunnikese, kuidas ikka see või too kurv oli, keda ikka tuli järele oodata ja mihandune vägev mänd tolle risti peal oli. siis sõidad jälle mõne kilomeetri ja teed jälle suitsu- ja limonaadipausi. ja nii need päevad läevad...

license to kill?

eile nägin maanteel sõiduautot, kus üks kass tagaistmel ringi hullas. selline vähem kui aastane, rohkem kui pooleaastane. suurem inimene oli tal seal küll ka, aga ei ühtki rihma ega tooli teda turvamas. ronis selle akna juurde, kust parasjagu põnevam vaade oli. minu meelest on see isegi hullem kui ilma kiivrita sõitmine, aga kui mõtlesin kõvasti, et eiteakaspeakspolitseissehelistama, küsis käbi "miks sa nii kuri oled?"
aga käbi, kas sa minul lubaksid kassi pohhuilt tagaistmel sõidutada? kiivrita paarisajameetrise sõidu peale olid küll mitu päeva kuri...

ja telgis magada on väga kõva. seni pole kunagi olnud, aga vot nüüd on. mul on vaja nüüd seda madratsit, mis on pehme, ja parem, kui ta end ise õhku täis imeks nagu päästeparv. soovitusi?

chill

kuidas öö laenas käbilt bussi, et nädalavahetusel korra tartus käia, ja mis sellest sündis

laupäeval on klassikokkutulek. kusagil tartust pisut väljas. mari (1) palub käbilt bussi laenuks, et tartus olla ise enda ja oma sõiduvajaduste peremees. käbi lubab anda.

siis otsustab käbi ise ka tulla (2). ja seob bussi taha käru, kuhu tõstab oma tsikli, et sellega tartust edasi annimatsile motokokkutulekule sõita.

reedel enne lahkumist küsib üks indrek juhuslikult ja poolnaljaga marilt, kas see ei taha teda tartusse või põlvasse või võrru viia. mari tahab teda tartusse viia (3). (tartus istub see indrek suhteliselt otse põlva bussile, mis täiesti juhuslikult bussijaamas just väljumiseks aega parajaks teeb.)

laupäeval tuleb maril mõte minna elvasse suvitama. bussi asustavad selleks sõiduks maarja (4), tema ema (5) ja selle sõbranna (6).

õhtul tagasi tartusse, buss tühjaks ja rongijaamast tuleb peale klassiõde maris (7).

õllepood ja klassiõde kerti (8).

siis klassikokkutulek ehk main event, mille pärast üldse õli kuumaks hakati ajama.

et hommik on palav ja liiga diskone, otsustab mari marisega põgeneda. kell on 10. tartuni tulevad bussi ka kerti (8,5, sest eile ta juba oli siin, samas polnud temaga lahkumine planeeritud) ja tarmo (9,5). (marise eest punkti ei saa, sest see natuke oli eelmisel õhtul plaanis, et temaga koos hommikul lahkuda.)

tarmo ja kerti jätame tartusse, sappa võtame käru ja bussi mari ema (10,5) ning sõidame annimatsile. nimelt on kokkutuleku käigus üks tütarlaps oma tsikli külili keeranud ja ootab, et me romu tallinna viiks.

kärru kolime siis katkikukutud tsikli (11,5) ja bussi kogu tütarlapse matkavarustusega (12) ning käbi (tema ei lähe loenduris arvesse, sest oli nigunii planeeritud bussiga tagasi tallinna sõitma, nagu marigi) oma tsikliga.

pärast väikest lebo järve ääres tagasi tartusse – otepäält tartuni koos hääletajaga (13) –, kus peatuse täidavad lõunaeine ja kohhv ning maasikad.
helistab indrek, kes täiesti juhuslikult lõunamaakondadest tartusse saabub, jälle õigel ajal õiges kohas on ja meiega tallinna saab (14).

sõit pole tavaline, sest võtame esiotsa suuna peipsile, et koju assikverre viia maris (15).

sealt siis juba tallinnasse, kus tuleb esmalt sõita linna peale tsiklipoetele („korjele“ vastand) ehk rattad käru pealt nende kodudesse laiali viia. indrek läheb kadriorus maha, 800 meetrit edasi kolib kogu oma maise vara bussi eva (16).

(„jah, me ei saa muidu olla, kui bussis võõraid pole,“ vastab käbi teel indreku küsimusele, kas eva tuleb vahetab ta kohe välja.)

kell on 23. loenduril on 13 tundi pühapäeva bussis, nädalavahetuse peale 16 inimest/sõituotsa, kelle logistika kusagilt kusagile viis või kelle asju aeti, ning 760 kilomeetrit. öö kukub kodus kõmmdi ümber, et ärgata kell 7, et arvustada uut hommikuprogrammi.

hämmastav on see, et kõik see toimus täiesti sujuvalt, ilma mingi paanikata, ja tõttöelda ka ilma mingi planeerimiseta, mis tunni pärast saab. suurem osa liigutusi tuli uitmõtte või tekkinud vajaduse peale täiesti jooksvalt.

ja minu pühapäeva päästis käbi sõrm atlasel kusagil keset jõgevamaad: „siin saad sa ujumas käia“. see Siin oli meist 5 km kaugusel olev kuremaa järv, mis mu kenasti maha jahutas. küll ainult korraks, aga ikkagi.

kiisuke auh?

kalor istus eile mul tugitoolis ja küsis, kas me paneme kassile ikka mingi päris nime ka.
ütlesin muiates, et oli nagu plaanis küll.
ei, täpsustas ta, ma mõtlen lisaks sellele, mis ta nigunii peab saama.

et üks passis, üks kõnes ja üks kõhus? ta igatahes pakkus hüüdnimeks Onu Fjodorit, mis olla vist petshkini*-multikates kassi nimi.


* anna, kuidas sa siin saad seda shveitsi-tähte? kui ma alt+gr vajutan, võetakse seda kui käsku 'publish'.

mari keel edasijõudnutele

offlina on uus marikeelne sõna, väljendab rahutut ööd :p

üks kass meil kasvab õues

no varsti võiks kass minu meelest kasvamise lõpetada ja ülejäänud kolm kuud kõhus sisustada lugema õppimise või muu sellisega. ta oskavat juba oma sõrmedega mängida, pöialt imeda, köhida ja luksuda. aga ta oskab päris hästi ka kasvada ja räägitakse, et just nüüd see suurem kasvamine algab. kas keegi meisterdaks mulle käru? ma väiksena Meie Meelest lugesin, et maailma kõige paksem mees pidada oma kõhtu kärus veeretama, ja leidsin, et väga mugav.

see on naljakas, et vahetult enne sündimist tundub kasse (olude sunnil läbi kõhu)vaadates, et midagi nii suurt ei ole olemas. aga vahetult pärast tundub kasse vaadates, et midagi nii pisikest ei ole olemas. "Njah, pakend petab ära," oli T tabav märkus.

ahjaa, põgus sõnastik siis ka:
kass - laps. et mitte öelda tita või beebi, kalor keelas nende kasutamise ära
kassnaine - lapseootel naine
kassiahastus - soovimatu rasedus

ajaarvamine

Anonymous:
kui pikk see nädal nüüd oligi, seitse päeva?

teadmatutele: Portugalis on nädal kümme päeva.
ei no tegelt ma olen tagasi, aga nädalavahetuse sõi ära kohanemine uue kliima ja põhjamaa valgete öödega, suveniiride jagamine, kodu haldamine ja muu selline. kui midagi öelda on, eks ma siis ütlen. kunagi saate pilte ja reisikirja ka. pelgalt pilte ma üles ei pane, sest mis te neist valgetest majadest või vanadest müürijuppidest ilma selgitavate vaimukusteta ikka klõpsite. teeme ikka korralikult seda asja, nii et kõik teada saavad, miks üks või teine pilt on tehtud. kui mitte enne, siis kuu pärast, kui mul on kogu maailma vaba aeg ;)