sissejuhatus polaaröhe

kui eelmisel korral talv tuli, varustasin end suure valiku lõnga ja varraste ning kanga ja niidiga. tegevust jätkus. sel aastal tuleb lumi teisiti! siin võiksid nüüd selle postituse lugemise lõpetada kõik absoluutse kuulmisega või kvaliteetset muusikat hindavad inimesed! until further notice.

käbi ostis endale ukulele tegelikult päris ammu ja mullu, kui väljas oli pime ja mina poistele pükse õmblesin, õppis tema youtube'ist "over the rainbow'd". urule istus pill pihku nagu proportsionaalne kitarre. mina jäin oma oskuste juurde: kolm tuuri kitarrel ja needki aeganõudva sõrmede sättimise hinnaga, nii et las see leele jääb ka teistele.

parmupillihulluks muutus käbi ka juba mõne aja eest ja selle mängu ma sain põhimõtteliselt selgeks, ehkki mitte nii ägedalt kui käbi.

aga vot üleeile käisin ma sellisel peol, kus oli lisaks minu kaasa võetud parmupillidele ühe hakkaja amatööri käes kitarre, läbi astus teinegi, üks ukulele oli ka. lihtsam rahvas üürgas laulda. liiga hästi keegi ei mänginud ega laulnud, aga tahtmist oli kõigil palju ja see ongi ju rõõmuks peamine.

eile võtsin videvikus innustunult ette ukulele, käbile aasta eest kingitud ukuleleõpiku ja interneti ning asusin teele. nagu omal ajal kitarreüritustest, sai siingi kahe päevaga selgeks, et mul jäävad asjad meelde ja näpud lähevad mõningase harjutamise järel kenasti sinna, kuhu vaja, isegi jalaga võin takti lüüa, aga siin on minu multitaskingu piir ja ma mitte ainult ei suuda samal ajal ümiseda, ma isegi ei saa aru, millal mis rida ümiseda. parmipill tundub seega päris sobiv pill, sest laulda ei saagi üldse. hüvasti, ukulele!

täna võtsin riiulist käbile sünnipäevaks tulnud suupilliõpiku koos pilli ja õppeplaadiga. pärast paari tundi tundub küll, et kui nüüd kusagilt kõhuõõnde vajalikud lihased saab, siis on lootust. esimesed saaterütmid selged, käskisin käbil ukulele (ikileelo, nagu uru armastab öelda) välja võtta ja soolot teha. "aga see lugu peab olema selles rütmis, mis ma just selgeks sain!" selles osas on parmupill ja suupill hakatuseks vähe ohutumad seltsilised - käbi võttis parmuka, mina lõõtsutasin suupilliga, uru haaras ikileelo ja hõiskas: "emme! hakkame kodus pidu panema!"

hea kodanik

kamandasin muksud tasa ja vaatasin linnapeade debatti. artur, tuntud päevakaja- ja poliitikahuviline, ütles küll algul, et tahab ka vaadata, aga läks päris kähku uitama. 

pärast debatti pidin talle siiski laias laastus ära seletama, mis toimub. kuidas vaimiste eel mõelda, miks mõelda ja mis juhtub nendega, kes ei mõtle. millega ähvardatakse mittemõtlejaid, kui nad ei lähe valima, kui palju sellistes ähvardudes tõtt on ja miks tegelikult osa inimesi ei lähe valima, aga kõik lollid lähevad. 

pinalitäie pliiatsitega tegin vannitoapõrandale mõtlevate ja mittemõtlevate ja kojujäävate ja valivate valijate kambad ja seletasin ära, miks peab valima. samadest pliiatsitest ehk tarkade ja lollide häältest moodustus koalitsioon ja opositsioon. (vasakul lollide hääled, paremas nurgas kojujäänud, üksikud ja paarid lootusrikas vastujõud äralollitatud häälte massile.)

kui lubasin poisid veel homme valima ka kaasa võtta, on mõlemad tulised tulijad ja arturit on ilmselt valimispäeva õhtul päris raske tulemuste tulemisest eemal hoida.