ükskord, see pidi olema 2003. aasta alguse kandis, toetasin ma õiskal karaasis jawa külgjalale ega arvestanud, KUI kohutavalt väga viltu see ratas ajub. vajus vastu seina ja peegel sai muljuda. sel määral, et klaasi lõi mõra.
mina olin muidugi hirmus õnnetu ja terve tee karaasist välja (ikka sada või rohkem meetreid!) halisesin, kui halb see on ja et huvitav, kas see ka läheb ikka peeglilõhkumisena arvesse või peab seitsmeaastase õnnetu armastuse jaoks ikka maha ja kildudeks teise viskama, sest tegelt oli peegli purunemine ju täiesti kaudne tulemus praegu, nii et äkki ma saan vähema aastaid, ja mis nüüd meist saab, mina ikka lootsin, et kunagi kolime kokku ja abiellume ja lapsed saame ja... noh see kõik oli ikka nii naljaga pooleks ja mida dramaatilisemaks jutt arenes, seda lõbusam mul oli. ehkki, tõsi, pisuke mure ikka pures hinge ka.
j öö kuulas seda hala kasvava meelehärmiga ja sõimas mind rumalaks ja kelleks kõik veel. mind see muidugi lõbustas, et ta mind nii tõsiselt võttis, ja tema närvilisus valas ainult õli tulle. dialoog keris aga hoogu juurde, a la "aga mis siis saab, ma ei jaksa seitse aastat oodata sind ju!" - "issand, sa ei ole normaalne!" - ei no aga päriselt ka! seitse aastat on pikk aeg! issand, kui rumal, TSIKLIpeegliga sjuksesse jamasse saada! aga äkki see ikka NII pikalt siis ei mõju, mis sa arvad?" - "appi, mul on alkoholi vaja!" - "see ei tee ju peeglit terveks!" - "ah käi persse!" - "noNÄED, me juba olemegi tülis! see JUBA TÖÖTAB!"
siin ma enam ei suutnud ja hakkasin looma häälega naerma. aga j oli päriselt kuri. tegelt see oli ikka päris naljakas. ehkki noh, ega meil ju midagi välja tulnud küll, kui laps välja arvata. võibolla peaks uuesti katsetama 2010. aastal?
aga arvestades, et 2005. aastal, kui me olime eelmisel õhtul siia kolinud ja läksime nõmmele pidusse, toetasin ma peegli wc-potile ja tegin end ilusaks ning öösel koju tulnuna leidsin selle peegli vannitoapõrandalt tuhande tükina, lisage seitse aastat.
ja ükspäev siin sai artur ühe väikse peegli kätte (minu viga ju!), viskas maha ja see tuli raamist välja. raam pooleks, peegel ise terve. kas see loeb?
ja palju iganes neid aastaid nüüd sai, aga lisage toodud faktidele teadmine, et kaardimängus mul veab hullupööra viimasel ajal. see tähendab, et kui me touché'd mängime, on mul alguses käes kaks jokkerit ja ülejäänud kolm vajalikku kaarti vajaliku kujundi jaoks ja esiteks on mäng kohutavalt igav, teiseks ei saa see ju armastusele head tähendada. käbi seevastu istub mõttetute kaartidega mul vastas ja mina teen kõik, et mitte võita. no ma lihtsalt üritan õigeid kaarte mitte käia, aga see on raske, sest valesid pole mulle jagunud.
niisiis, seletage, palun, kuidas selle kaardimängu ja armastuse asjaga on, kui mängivad elukaaslased, kel võiks ju ÜHINE armastus olla, aga ühel on hull kaardiõnn ja teisel hull kaardiõnnetus. käbil on armuke?
