ma usun, et mu kingiedetabelis troonib muffinivorm. selline silikoonist ime. nüüd jubedalt tahaks teha, aga kas kõik maailma muffinid on 90% nisujahust? palun muffiniretsepte, mille tulemus asendaks oodet või soolast suupistet, mitte saia! kuskilt leidsin juustumuffinid, kus asendasin osa nisust vägisi rukkijahuga, eks paistab, kas nii saama. aga veel, veel!
(proffide tordiprits on ka, nii et võib pakkuda ka eriliselt peent kaunistustööd nõudvaid juhiseid.)
eile hommikul helistas maakler ega osanud ise ka öelda, mis kell üks huviline vaatama tahab tulla. lubasin, et olen nigunii päeval kodus, vaadaku ise mis teevad. noh, tulidki siis üsna äkki. õnneks jõudsin enne toa asjade alt välja võtta. pähapäevase spontaanselt kujunenud suurpuhastuse eest tänasime käbiga kah õnne.
noh, leidis tädi juba õues itsitades, et päris kena, vist ei olegi vaja teisi kohti enam vaatama minna. muigasin, sest tavaliselt on suuremad ovatsioonid ikka toas. jõllitanudki siis kahekesi kaaslasega paeseina ja kiitnud taevani; hõõrunud jalgu mööda männipuidust põrandaid ja kiitnud taevani; muianud lammaste üle magamistoas ja unistanud vahusest vanniõhtust spa's. lahkunud peagi ja lubanud täna ära otsustada. ei jõudnudki niikaugele, juba eile õhtul helistas maakler, et otsus on langenud. täna naasis tädi, istus mõnuga tugitooli, allkirjastas broneerimispaberid ja pakkus perenaiselikult maaklereile ka istet.
noh ja nüüd? kauaoodatud õnn oleks justkui õuel, ainult et kohe hakkas pank näkku panema, siis selgus, et city24 on idiootselt progetud ja muidugi et kinnisvaraturg on üks suur prügimägi paari kullateraga. ja isegi kui ma kogu selle jama juures suudan püsti jääda, siis ükspäev tuleb see kola siin ju kõik veel kokku pakkida ja ümber paigutada! loodetavasti ka osa ära visata, aga see eeldab ju sorteerimist ja mõtlemist ju muud sellist. tõtt-öelda ei teagi nüüd, kas see variant a on tõesti nii hea võrreldes b, c ja d-ga. aga nii ta nüüd on.
mullu samal ajal tutvustas K mulle maailma parimat brownies'e retsepti. see oli nii hea (ja lihtne), et ma panin selle endale külmkapi külge. ja tegin iga nädal. umbes nädalaks sellest jaguski, nii et põhimõtteliselt sõin ma paar kuud katkematult šokolaadi, võid ja suhkrut. hommikukohvi kõrvale kindasti tükk, enamikel päevadel ikka veel. ja kui siis samal ajal poolteist kuud jutti täitsa juhuslikult kõik trennid mingil põhjusel ära jäid, pidasin ma oma kehaga tõsiseid läbirääkimisi ja muidugi leidsin, et süüdi on number 30.
sel talvel paksuksminemise ohtu pole, sest hiir sööb kõik nigunii ise ära ja šokolaad on mulle keelatud, pangu ma külmarile mis tahes. nii et kõik on kontrolli all.
...aga ma avastasin beseed! nüüd tuleb kaks plaaditäit igal nädalavahetusel ja see on nii lihtne, et isegi retsepti pole külmikule vaja panna!
tähendab, miks mu twitter updates tool esitleb mingeid suvalise kraakse? alul näitas ainult minu omi ja praegugi, kui settingud ette võtta, on preview's ainult minu omad. ma isegi ei tea, kelle või mida ta siin tegelikult esitleb. keda huvitab?! miks ta minu omi ei näita?!
nii nelja kuu pärast peaks me siia 38-ruutmeetrisesse tikutopsi neljakesi ära mahtuma. häid lahendusi pole, niisiis valime plaanide b, c ja d vahel.
b: lapsed saavad nari. hiir alla meie kõrvale, kass üles piirde taha.
miinus: tikutops-magamistoas hingame mõne tunniga juba praegu, kolmekesi, sisse kogu olemasoleva hapniku. päästab lahtine aken, igal aastaajal. pakasega jube jama, alt siis radikas toetab bassiga. nari puhul rändaks kass otse lae alla akna jäiste iilide kõrvale.
võimalik lahendus: puurida läbi kipsi ja soojustuse ventilatsiooniauk. nõuab natuke mõtlemist ka, sest et kipsi taga on vill ja villa taga on kile, kile ja paekivi vahel juba iilib meid huvitav hapnik. aga kuna iilid on õueõhuga, tuleb need hoida villast eemal, muidu mädaneme kiiresti siia ära. ilmselt tuleb siis läbi selle augu ajada mingi toru, mis eraldaks villa iilidest.
c: loobume elutoast. kass saab tagatoa endale ja kolib sinna ka kõik oma mänguasjad, meie kolime elutuppa mingile magatavale lahtikäivale diivanile ja peame siin ka hiirt.
ühtlasi: lahendab probleemi "mida teha suure lapse mänguasjadega, kui väike hakkab ringi ukerdama ja neid suhu toppima?"
miinus: elutoa ja mõnusa voodi kadumine.
d: narisse kolivad hoopis kass ja... meie. et alumine korrus on lai ja ülemine kitsas. kõrvale mahuks siis võrekas. ja võibolla lausa kummut hiire garderoobi jaoks!
miinus: eee... noh, meil võib tulla tahtmine seal nari alakorrusel prõmmima hakata. ma ei tea, kuidas siis väikelaps ülal rahulikult magada saab.
plaan a on muidugi suurem kodu, aga seda ei paista mitte kusagilt.
vahel ma tahan juba lihtsalt sellepärast mõnd head kooki teha, et seda teha. no süüa tahan ka natuke. aga mitte tingimata kogu koogitegu üksi. aga käbi eriti ei armasta magusat. (tal on üldse mingi müstiline organism, ta sööb vist päriselt ainult vastavalt vajadusele. aga palju seda suhkruvajadust tervel noorel inimesel siis ikka on eksole. niisiis suudab ta päevade viisi "ei" öelda mistahes hõrgutistele. müstika! kuidas saab mitte tahta süüa just ahjust tulnud kaneelisaiakesi? aga saab, ise olen näinud!) ja arturiga on ka keeruline, sest enne sööki ma ju ei luba ja pärast sööki ta enam ei taha. niisiis... Jõhvika-beseekook, kogus: kümnele. "see on ju kümme korda süüa ja ongi otsas," nentis K reipalt. tulebki nii välja. aga ma võtan suured tükid, äkki saan 6-7-ga ühele poole.
| ||||||||||||||||
pärast seda, kui mul kuu aega on kõrvus kumisenud liisihäälne
"hoian peos tuksuvat kivi...",
hankisin me tantsuõpetajalt tantsupeo muusikaga plaadi. dvd-ga err seda kaasa pole pannud.
ja nüüd sain teada, et "tuulevaiksest ööst" oluliselt rohkem tundeid ja mälestusi ja no peaaegu pisaraid tekitas avalugu "algumeri". see tunne tulla trepist alla koos 7000 teisega ja teada, et kogu publik on ootusärevust täis ja nad kõik vaatavad meid kõiki ja me anname neile the etenduse, see oli päris võimas.
iroonia korras viivad töökohustused mind täna veinimaja tutvustamisele ja muidugi ka degusteerimisele. oh seda ämbrisse sülitamist ning veini segamist ila ja pisaratega! kas siit ongi see pitsi sisse sülitamise väljend tulnud?
tõesti hakkab tunduma, et pole mõtet valimas käia.
aga ma otsustasin, et tuleb teha halva mängu juures head nägu: ma kujutlen, et valimisi ei olnudki!
korraks kujutlesin meeltesegaduses, et telliks internetist rõivaid. selgus, et soovitud briti netipoe sihtriikide hulgas on eesti tõesti rivis. ja väike otsing paljastas, et
britaaniast eestisse saatmine maksab 25 naela.
märkigem veelkord, et inglismaalt, põhja-euroopa teisest servast.
lisagem, et ussa on kümme(!) naela odavam.
ja jaapanisse ainult kolm naela kallim.
järeldame, et me asume kusagil teispool uuraleid sügaval soos - raskem kohale viia kui ussa, aga lähemal kui jaapan?
kinopiletihinnasõja raames on isegi minusugune koi soostunud elamuste ees raha välja käima. viimasel poolaastal olen ma üllatavalt palju kinos käinud. mingi neli korda vist! kusjuures kõik neli mitte eemärgiga näha kauaoodatud või paljukiidetud filmi (minusugune koi isegi ei huvitu juba aastaid filmiuudistest ja -revjuudest, sest ma tean, et ma niikuinii ilmaski sellist pappi kinno tassima ei hakka, või siis ei avane õigel ajal soodsat lapsevaba hetke, kuna tavaliselt on mu potentsiaalsed lapsehoidjad ja kinokaaslased samad isikud ja nii on väga raske valida. nii läksidki must mööda ka uudised piletihindade langemisest, kuni hiljuti kassas ise avastasin.), vaid veeta aega.
nagu näiteks eelmisel reedel: poolteist nädalat kassiga tubast elu ja üksteise närvide söömist (selle kõrval muidugi täiskohaga töötamist ja majapidamist) lausa karjus finaali järele kusagil mujal ilma väikeste inimesteta. noh, K oli vaba ja lubas mu kinno viia (tol hetkel olin ma nii vaene, et isegi see odav pilet ei päästnud) ja kui plaan tehtud, valisime filmi. õnneks oli hea film valikus olemas ja me isegi teadsime ette, et just see peaks olema meile sobiv. sama juhtus siin mõne aja eest käbiga, kui laps viidi ootamatult haapsallu ja meil terve laupäev vabaks jäi. tulistasime kinno ja pakuti tarantinot, mis oli ju ette teada tore elamus (ja mäletatavasti turgutas tublisti mu muidu nullilähedast vererõhku, nii et nagu meditsiini eest kahvel).
aga nüüd! nüüd oli eriti sita ilmaga lapsevaba nädalavahetus ja pooled pealinna kinosaalid remondis, sõpruses ei midagi meid mõlemat köitvat ja plazas mõlemad head filmid nähtud. minemata jätta ju ka ei saanud, ikkagi vaba päev! vaatasime "Up"-i. märkused: 1. multikaid tuleb ikka vaadata kodus plaadilt, sest kinos käivadki päriselt lapsed neid vaatamas. ja see on tüütu. 2. kui keegi on varem tootnud carsi ja nemo, ei tähenda, et nende kõik muud üllitised on väga head. isegi üks neljaaastane, kes võiks ju olla sihtgrupp ja põlevi silmil poolteist ekraani jõllitada, kurtis märkivisväärselt kaua enne finaali, et ta ei jaksa enam.
igatahes valiksin ma meeleldi selle partei, kes kohendaks kinokavu nii, et kui on võimalus (loe: vaja) kinno minna, oleks seal ka midagi vaadata.
kui nahaarst soovitas mulle päris veenva argumentatsiooni najal mõneks ajaks loobuda küünelakkidest, sädelevatest (nt lau)kreemidest, kakaost ja sokulaadist, leidsin ma, et maailmas on muudki peale nende nelja, eriti kui veto on ajutine. arst veel soovitas, et kui šokolaadita ei saa, siis on täiesti legaalne süüa valget. selle peale vilistasin põlglikult: see pole ju šokolaad, parem olen üldse ilma! liiati ei ole ma end kunagi mingiks šokolaadihulluks pidanud. no hea on jah, aga...
sestsaati tundub maailm koosnevat sokulaadist. hakatuseks tundus, et pole võimalik teha ühtki kooki (muidugi tahtsin browniest ja sacherit!), saiakest (esmakordselt elus tekkis tungiv vajadus teha sokulaadikattega moonirulle) ega muud asja. vähe sellest, poest ei saa ka midagi magusat osta! lutsukommide ja iiristega üht tõsist magusaisu ei rahulda. isegi kõik paremad jäätised on šoksiga!
noh siis tõi käbi mulle kaks suurt karpi raffaellosid. kolmanda kommi järel päris jäle kraam!
ise ostsin paki sefiiri. päris hea, aga piiratud koguses.
jäätis sellist õhtust "mul on midagi magusat põske vaja" probleemi ei lahenda. pannkookidest ja õunakookidest rääkimata.
niisiis, kaks ja pool nädalat pärast the soovitust tõi käbi mulle kaks tahvlit valget šokolaadi mustikatega (ilmselt ainus valik meie keldripoes), mida ma nüüd, saba jalge vahel, külmikust närimas käin. homme kammin kaubanduses lejäänud valiku ka läbi ja tassin kogu sortimendi koju.
et oleks teada, kuidas lugejad siia satuvad:
| ||
| 08 Oct, Thu, 10:48:11 | Google: mari öö | |
| 08 Oct, Thu, 12:29:28 | Google: MARI ÖÖ | |
| 08 Oct, Thu, 12:53:45 | Google: lego advendikalender | |
| 08 Oct, Thu, 13:25:49 | Google: lego advendikalender | |
| 08 Oct, Thu, 16:55:37 | Google: kirjand | |
| 08 Oct, Thu, 20:24:13 | Google: kirjand õige sõber | |
| 08 Oct, Thu, 20:37:40 | Google: neil päevil | |
| 08 Oct, Thu, 21:12:09 | Google: beko pesumasin | |
| 08 Oct, Thu, 22:23:59 | Google: hädaorg | |
| 09 Oct, Fri, 11:10:46 | Google: Operating system not found | |
| 09 Oct, Fri, 13:42:37 | Google: mari öö | |
| 09 Oct, Fri, 14:27:09 | Google: Operating system not found | |
| 09 Oct, Fri, 14:44:15 | Google: marioeoe | |
| 09 Oct, Fri, 17:17:43 | Google: heartbeat | |
| 09 Oct, Fri, 17:27:29 | Google: tuule suund on nord | |
| 09 Oct, Fri, 20:26:25 | Google: tuule suund on | |
| 09 Oct, Fri, 23:21:12 | Google: tuule suund on nord | |
| 10 Oct, Sat, 00:37:09 | Google: Tuule suund on nord, nüüd on minu kord | |
| 10 Oct, Sat, 13:25:48 | Google: kirjand | |
| 10 Oct, Sat, 15:14:49 | Google: kirjand | |
mida teha, kui sul on ilma parimad teksad, aga sa ei saa neid kanda, sest rihmata on perse paljas, aga mõlemad su püksirihmad ajavad kõhu sügelema? jah, sul on vaja niklivaba püksirihma. seda nimetatakse probleemiks.
sest et kui ehteid saab osta puhtast hõbedast või kullast või millestki veel, siis igasugu rõivakraami, kus metall küljes (teksanööpidest ja rihmapannaldest metallkaunistusteni aluspesul), tehakse suvalistest sulamitest ja kui just pole eraldi märget, et toode on allergikuile ja/või niklivaba, võid selle rahumeeli poodi jätta - nigunii ajab sügelema! osa asju, tõsi, saab kinni teipida, needsamad teksanööbid näiteks. aga püksirihma naljalt ei teibi ilma et see kaotaks suuremat osa oma väljanägemisest.
niisiis lähed sa moekaubamajja ja astud sisse vähemalt kolmekümnesse kenasse butiiki, et vaadata, kas neil on a) metallivaba püksirihma, b) niklivaba pandlaga püksirihma. ma tegin seda üleeile. see võttis kohutava aja. pandlata rihmu mõned olid, aga need olid rohkem nagu laiad vööd, teksavärvli rihma-aasades täiesti kasutamiskõlbmatud. jah, koledad pealegi. ning suurem osa kristiine keskuse peente butiikide teenendajatest polnud millestki taolisest (Ni) iial kuulnudki. küll aga olid nad lahkelt valmis kogu oma rihmavaliku sildid kõige peenemate kirjadeni kohemaid läbi lugema, et leida, äkki mõni ongi. mina samal ajal tagurdasin, kinnitades, et see on levinud allergia ja seega tehakse spetsiaaltooteid ja sel puhul on see SUURELT kirjas, mistõttu nad kindlasti TEAKS, kui neil selliseid oleks, nii et polegi mõtet hakata niimoodi luubiga otsima... no igatahes tulemuseks pärast kõiki neid poode oli null. (kaks tükki leidsin tegelt, aga need olid hõbedased ise, nii et vastukaaluks pandla üleni nahka mässimisele oli arvatavasti kogu see nahk pealt sädelevaks nikeldatud.) nukralt lonkisin siis ülejäänud perele prismasse järele...
et leida sealt ruutmeetrine vitriin AINULT niklivabu rihmu! peenikesi, jämedaid, punaseid, musti, riidest, nahast, valgeid, IGAsuguseid! kvaliteetseid! kõrval oli väiksem valik ka tavarihmu.
niisiis, ärge te raisake aega butiikidele, minge kohe toidupoodi. seal on lahendus!
kallasin kogu oma lõngakoti elutuppa laiali, otsustades midagi vajalikku teha. näiteks terevisioonis esines üks osav daam, kes näitas, kui kenasti annab kõik oma vanad väiksed ja uued suured jne kerad ära kasutada imelises lapitekis. et muudkui kood aga ruudu ja siis jälle ja lõpuks õmbled või kood või heegeldad kokku, kuni on parasjagu suur. mõeldud, tehtud, tundub.
siis keerutasin tükk aega erinevaid keri ja vardaid peos ja juhe läks üha enam kokku. et iga lõngajämeduse jaoks kasutada eri jämeduses vardaid, on okei. aga kuidas teada, kui palju silmi eri lõngadega teha, et saada ühesuurused lapid? kas tõesti tuleb enne iga lappi teha proovilapp? 200 proovilappi ühe teki kohta?! okei, viieteistkümnendal korral tekib ilmselt mingi aim, kui palju on vaja, ja kui eksida, siis soovitatavalt väiksema suunas, et siis suuremad vahed pärast täis heegeldada lappide ühendamise käigus. aga ikkagi tundub see hiina keel! liiati arvas ema, et kootud ruute on pärast paras nuss kokku õmmelda, sest need on ikka nii jube elastsed. et heegeldagu ma parem. aga ma ei oska küll niimoodi lambist hakata RUUTU heegeldama, vähemalt mitte keskelt alustades. teiseks ei mõista ma heegeldades mustreid teha, mis tähendaks, et iga lapp tuleb ühte värvi (pluss need, mis kirjust lõngast), mis on ju igav! isegi parempidi/pahempidi koega ei saa hullata!
paki või kerad kotti tagasi ja mine magama, ausõna!
tegin 37 minuti jooksul perearsti numbrile 85 kõnet. esimesed 84 oli kinni, 85ndaga sain õe kätte.
täna on mu ülekohtune elu mulle selgitanud järgmised tõed:
lasteasjade järelturg on täis värdjaid;
pangad on täis värdjaid;
artur vist ikkagi ei pääsenud mu Elu Nohust ja
artur kasutab iga võimalust mõistetamatuks kauplemiseks.
tähendab, tegelikult aitab nohu vastu siiski ainult aeg ja võibolla merevesi. aga igasugune küüslaugutamine nohu ajal... see on lihtsalt ettekääne küüslaugu söömiseks! kuda sa muidu ikka saad juustu-küüslaugu võikusid pista või need kaks koos majoneesiga kreemiks teha ja saiale määrida. aga nohuse inimese haisemist ei pane keegi pahaks!
ostsin kõnnikepid. terevisioonis pole ju hommikuvõimlemist ja üldse peaks rohkem vabas õhus olema. kujutlen, et esialgu kõnnin kalamaja pargis ja mere ääres lauskmaal, siis lähen shnelli tiigi äärde mägedesse ja lõpuks panen randmeraskused kahvel peale.
aga kuna mul pulsimeetrit pole ja tegelikult ei tea ma ka, milline on õige pulss, on mul vaja kõnnikaaslast. sest igas "prillitoosi" saates, kus kepijuttu ajama hakati, öeldi, et paras tempo on selline, et saad veel kaaslasega hingeldamata juttu ajada. telefontsi läheks kalliks.
ma tahaksin teiega jagada oma lemmiktoitu juba mitu kuud.
kausipõhja tuleb panna kamaluga riivleiba ja peale valada piima, et leib pehmeneks. kui vaja, siis piima muudkui juurde. sellest sünnib varsti imeline kotletitainas. leivapudru juurde tuleb selleks panna ca 500g hakkliha, 1-2 peenekshakit sibulat, 2 muna, purk või pool purustatud tomateid, võib panna tabascot või worchestershire kastet ja sojakastet (nendega ma tegelt pole veel proovinud, tavaliselt jahvatan ikka ise soola ja pipart, aga mõttel pole ju viga), riivida ka porgandike ja natuke nuikapsast (või hoopis peeti ja maapirni või mida tahes parasjagu juurviljasahtlis on). küüslauku ma ei pane, sest hiljem näete ise - kogu küüslauk läheb 
pastakastmesse. kui seda mitte teha, pange muidugi siia palju küslat ka. kui kauss hakkab head ja paremat täis saama, tuleb lüüa kämmal sisse ja kõik ühtlaseks mudida. kui on paks, siis veel piima (kui tomatipurgiga teha, siis tavaliselt on pigem vedel, a täna tomateid polnud ja pidin vedeldama piimaga). ema õpetus neiupõlvest on veel kogu saadus (või nii palju, kui mahub) ühte kätte võtta ja hooga kausipõhja lajatada. ja nii mitu korda. teeb tihkemaks ja mõnusamaks. siis tuleb käkikesed (enne hoogsalt pihust pihku lajatades - ikka mõnu nimel) riivleivas paneerida ja äkilisel tulel pealt pruuniks praadida. ja küpsetusplaadile laduda. ja siis 185-kraadisesse ahju lükata nii veerandtunniks. selle ahjunipi õppisin maire suitsu raamatust - siis nad ei kuiva pannil ära ega kõrbe ka: pealt saabad krõbedaks, seest küpsevad mahlaseks. koostisosad olen ise välja töötanud. võlusõna on see tomatipurk!
kui pätsid ahjus, on piisavalt aega, et 400 g (mina panen vähem) spagette (muidugi kvaliteetseid, 
mitte mannisid) lihtsalt soolases vees al dente keeta. ja kurnamisel suti vett alles jätta.
ja samal ajal tuleb neli küüslauguküünt suruda läbi pressi ning segada supilusikatäie vee ja napi teelusikatäie soolaga. kloppida siis juurde viis supilusikatäit maitsvat oliivõli ja lasta väikesel pannil keskmisel tulel aeg-ajalt segades peaaegu kuldseks. kui pasta valmis segada sinna hulka koos pastakeeduveega. aknalaualt, peendramaalt või sügavkülmast visata hulka siledalehelist peterselli ja purustada musta pipart. kui vaja, siis veel soola. see nüüd pärines raamatust "eesti perenaise sada rooga".
kui juurde veel hakkida kausike tomateid sibula ja küüslaugu ja basiiliku ja punega, valada see üle maitsva oliivõli ja balsamico äädikaga, surete te kui mitte mõnust, siis ülesöömisest! aga talvistes oludes käib ka muu värske kraam, kas peotäis sügavkülmast võetud ja keedetud aedube (muidugi võiga) või lihtsalt peedi-küüslaugusalat ja kodujuust nagu ma täna.
head isu!
eile nägin tammsaare pargis tekno-stiilis miimi, kes tundus väga äge. mitte valge nagu tavaliselt, vaid hõbedane! hõbedastes tunkedes hõbedaste kulunud põlvekaitsmetega. ja hõbedane tünder ootas raha, aga inimesed vahtisid teda niisama. eestlane ju raha ei märka panna. mina ei julend, sest olin üksi ja osa neist teeb raha poetanu kulul nalja.
täna plõnnis balta tunnelis kitarrist nii endassesüvenenult, et ma praegu kahtlen, kas tal rahaanumgi oli. istus oma rulluiskudel ja saund oli nii mõtlik, aga kvaliteetne, et alles trepil sain aru, et see oli "my heart will go on". selgub, et see lugu võib olla tõeliselt hea - no nagu selgus kord, et laulge kaasa saadet on võimalik vaadata ja lausa nautida. aga tagasi raha panema ei läinud puhtast laiskusest.
ja no tasus ära, sest et balta turu väravas puhus poiss klarnetist ja tüdruk mängis kitra ja nemad olid juba folgilt tuttavad. said kahekümneviieka. kes teab, kui kooner ma olen, arvutab hõlpsalt välja, kui tore see muusika täpselt oli. andke tuld, noored!
kui ma väike olin, kingiti mulle igal viimasel kui sünnipäeval alpikann. mida sul nõuka aja novembris ikka võtta on, eks, ehkki minusugune pätt eelistanuks iga kell vaasilille või üldse mitte lille. potilillega kaasnes kohe mingi jama, vastutus ja kohustus ning kahe nädala pärast järgnes kingituse surm. iga jumala aasta. millest hoolimata sain järgmisel aastal uue samasuguse ja kõik kordus. kästi küll panna lumevett ja mida kõike veel, lund toona novembris sageli isegi oli, a no ega see siis lille päästnud.
sellest algas minu mitte just kirglik suhe potililledesse.
aga ükskord, nii umbes 1997.-98. aasta paiku, tõi üks poiss mulle hiiglasliku ja ilusa ahmea, nagu me teda nimetasime. toda andis jõuludeks karraga kattes ja väikseid kuule ning õlest lambaid külge riputades kenasti kuuse eest pidada ja muidu oli ka tore. kui ära sures, otsisin kaua, kuni 2006. aastal leidsingi toreda hinna eest uue. tollel on nüüd kolm poega, ootan pikisilmi ühe õitsemist.
2003. aastal, kui tähistasin 25. sünnipäeva, tõi üks mototibi mulle pisikese draakonipuu. see on siiamaani elus ja kasvab mis mühiseb. minu üllatuseks ja mu ema kadeduseks, tema omad kiratsevat. draakonipuu annab meile lisapõhjuse suurema kodu otsimiseks, sest aknalauale ta enam ei mahu ja põrandal meil sobivat kohta pole. hetkel on madalal kapil, aga sellegi kohal on vähem kui meetri pärast riiul vastas.
2006. aastast pärineb veel üks lill mu lebkonnas, mille nime ma ei tea. vanaisa tõi selle, kui artur oli kolmenädalane ja vanaisa mulle külla sattus. siis see õitses ja oli väga ilus, vanaisa oli selle säästukast toonud ja ise kah ei teadnud, mis nimi, kole kallis olevat aint old. no tõeline mees, eks, mulle meeldib kohe selline jutt. tähelepanuväärne oli, et lill õitses pikalt ja närtsis siis, elas kenasti muidu edasi ja nüüd, kui vanaisa teist korda elus meile külla sattus, läks uuesti õitsema. hämmastav.
mullu novembris aga leidis teineteisest sõltumata lausa kaks mu lapse kolmest vanaemast, et paslik on mulle orhidee kinkida. ma olin tükk aega sõnatu ega julenud nende (lillede siis) lähedal hingatagi. õied viskasid nad muidugi asukohamuutuse peale kohe maha, ja siiamaani pole midagi uut märgata. viimastel nädalatel on üks hakanud ajama metsikult õhujuuri ja teine uut lehepesa, aga ei enamat. a no vähemalt on kauem rohelisena püsinud kui lapsepõlve alpikannid.
mis viib meid mullusügise kassi sünnipäevani. tartuvanaema tõi talle alpikanni! kaalusin kohe allaandmist ja välja viskamist (mis ta ikka need kaks nädalat vormi täiteks mul aknal valgust röövib...), aga jätsin ikka tuppa. (rääkisin emale ka oma lapsepõlve hingetraumadest selle lillega seoses ja ta lohutas, et see ongi selline lill, mis elabki ainult kaks nädalat potis. ma ahmisin mitu päeva õhku - nahhui seda siis kinkida üldse?!) sellest saab nüü peagi aasta ja see hull on viimane kuu aega õitsenud nigu meeletu ja hetkel on seis kolm õitsenud õit, kümme õitsvat õit ja kaksteist nuppu. hiljuti sain prillitoosi saatest teada, et pärast talvist õitsemist pidanuks ta suveks õue puhkama tõstma...
aga vot rucola mind ei salli.
nägin siis kah oma silmaga, kuidas see käib: neeger kõnnib mööda kopli tänavat ja 16-aastane eestlane võtab maast peotäie kive, viskab neegri poole ja kuulutab kogu oma võõrkeeleoskust mängu pannes: "nigga, nigga!"
kas naabermaja lesbile, keda ma läbi tema õhukeste kardinate näen päris sageli pesuväel või täitsa paljalt ringi kõndimas või siis seksimas, ning kes mind näeb kindlsati samades olukordades veelgi paremini, sest meil pole isegi õhukesi kardinaid ja lesbid elavad meist siiski korrus kõrgemal, peaks tänaval tere ütlema? täna käisime mitu korda teineteisest mööda ja vaatasime silma, aga ei suutnud otsustada.
hea, et ma enne meiki ei teinud. selliste punaste silmadega küll tööle ei saa minna. lähen otsin jääd.
hea on olla skorpion. selgub, et parimad joogid mu jaoks on tee ja valge vein ning viimane koos konjakiga on okei isegi dieedi korral. samuti sobivat mulle muidu raskestiseeditavaiks nimetatud seeni. võiks järeldada, et kõik skorpionid peaksid olema sarnase figuuriga, kuivõrd seedetrakt ja dieedisoovitused on sarnased. imeline maailm ikka.
hea on elada ka kalamajas. ma juba jupp aga plaanin sel teemal kiidelda. no tallinnas on veel üks toredana tunduv piirkond, eksole, neil on lausa seltsimaja, millest kogu meedia rõkkab. meil sellist pole ja seltski alles lapsekingades, aga kuulsin ühelt kohalikult, et too uue maailma punt on ikka äärmuslikud puudekallistajad, kes eelistavat näiteks elada kütteta kodus, sest nii on Maale parem. mulle küll Maa meeldib ja eks ma katsun teda hoida ka, aga vot nii ma mõelda ei suuda - vähe sellest, nii tundub lausa pisut haiglaslik. ma piirdun siin kalamaja aias viljapuude lõikamisega (tulemus käes - me kirss kannab üle aastate vilja!), sordin prügi viieks ja otsin suurt ahiküttega korterit. kõige selle uue maailma hipinduse juures aga on mu seal elava kahe tuttava peale kolm jalgratast poole aastaga ära varastatud - tingimusist, mis eeldavad sisetööd. meil aga tehakse kopli tänav siledaks. elu kalamajas läheb aina paremaks ja kinnisvarahinnad ainult tõusevad!
nüüd on ka minul puhkus. ametlikult küll enam mitte, aga me elamegi tagurpidiantslas. sest et see puhkus, mis ma avaldusele kirjutasin, kulus esimesel nädalal kalevi staadionil (mis oli siiski emotsionaalselt üdini nauditav, ehkki füüsiliselt ja eriti ajagraafikuliselt koormav), teisel kodus folgilehte tehes ja kolmas tartus remondi finaalile kaasa aitamises, lisaks kassi post-op. nüüd siis on tagasi kodu ja rahu, aega end paksuks süüa või sokki kududa või ka lihtsalt mitte midagit teha. puhtalt selle folgilehele kulunud nädala arvelt.
ja homme viin kassi merkale, mis tähendab, et esimest korda selle kõige jooksul saame ka ise oma aja peremehed olla. folgil.
(jätkan nüüd lotte maisikepikeste õgimist ja siis ei saa kirjutada, sest käed on pudised.)
pärast aastatepikkust "laulge kaasa" vihkamist sattusin ma siin mingi päev jälle selle peale ja paaniliselt kiire "progrup up" surumise asemel lisasin volüümi. selgus, et kui reet linnat pole üldse kaadris ja "valgete rooside" ning "kaugel kaugel" asemel läppunud üleeilaste staaride asemel laulab liisi koikson alendrit, on see jumalast hea saade.
vastupidise paugu sain täna, kui olin vist esimest korda elus nõudmas, et lähme õhtul tallinnas merre ujuma, ja siis tuli meretäis vett taevast alla, nii et kuhugi mai läind.
iisop, selgus, hoopis.
google, palun tee selline otsingumootor, kuhu saab sisestada lõhna. siis teinekord on lihtsam.
ükskord saatis käbi ema mulle koos oma noorima pojaga (too oli lapsehoidjaks) sületäie rohelist. "näe, salat," ulatasid vennad mulle aknast kilekotitäie heinu sisse, mina panin kappi ja me sukeldusime tantsupeomaailma. kui sealt eluga väljusime ja oli jälle aega perele süüa teha, maitses punakasroheline salat endiselt värske (keegi polnud ju vahepeal külmiku ustki avanud, nii et kõik püsis seal stabiilses külmas). rebisin teda kurkide-tomatite-küüslaukudega kaussi, valasin ekstra virgini ja balsamicoga üle ja serveerisin küll pasta, küll värske karduli kõrvale. olin jube rahul. salatit oli väga palju, mis oli muidugi tore. ja ükspäev järjekordset eelrooga segades leidsin, et mõne salatilehe otsas on väike redisepoeg. "ma olen nädal aega oma perele salati pähe redisepealseid serveerinud," mõtlesin piinlikkustundega ja lohutasin end sellega, et redis on sööda, ju siis ka päälsed, ning et tegelikult ju kõik sõime ja kiitsime. aga enam see salat ei maitsenudki nii hea. oli kuidagi puine ja mõrkjas, nii et viskasin viimased peotäied minema. enne nokkisin viimase redise otsast, imestades veel, et miks mõnel on juba poole väikse-atsi jagu redist otsas, teistel juur pea olematu.
niisiis kuivab mul nüüd kaks luuda mägipiparrohtu (loodetavasti...) ja kuusteist luuda punet (vahepeal hakkasin selleski veendumuses kahtlema, aga see on ikka väga punejas võõras, kui ta pune pole!)need olid ühed veidrad kuus päeva. elasime mingis teises maailmas meie tavalise maailma sees. ja see teine maailm oli palju suurem kui see välimine.
esimene proovipäev oli meil hipodroomil. laotasime maha piknikutekid ja püstitasime päikesevarju, võrdlesime päikesekreemide kaitsefaktoreid ja õpetasime naaberrühmadele buffidest mütsi voltimist. väravad olid pärani ja linnarahvas käis piilumas, kuidas euroopa parimat pidu kokku klopsitakse. põnev vaade üle linna harjutusväljakuile võis olla ka madalaist lennukeist, kes just tõusnud või kohe maandumas.
oma panuse peomeeleollu lisasime meiegi, sõites iga päev kohale rolleril: alul trenniriietes proovidesse ja pärast rahvarõivus kontserdeile. feimi, respekti, kiljatusi, lehvitusi ja pildistajaid saime ikka kogu bensuraha eest.
kolmapäeva hommikul edastas b-rühmade liigijuht (raudselt parim!) ühe hiidlaste rühma ettepaneku kuulutada välja konkurss "parim triip 2009". "ma arvan, et me laiendame seda üle vabariigi," nentis helle-mare kõmmus kindlalt ja avaldas seejärel arvamust, et peab ka ise osalema. tõtt-öelda oli neil päevadel üks suuremaid muresid garderoob: mida panna selga, et saada pruuniks, aga ilma karmide triipudega, kusjuures bikiinides ei tohi väljakul olla? koostasin vist päris hea plaani, sest triipe pole, aga päevitust on.
proua kõmmusest ka. rebasena julgesin kobiseda, et kogu väljak ehk ei ole kümme aastat tantsinud ja kolmandat korda üldtantsupeol ning võibolla pole terminid "kellatorn" ja "maratonivärav" neile hipodroomi murul, kus ühel pool on hullud ja teisel paldiski maantee kuigi informatiivsed. et kui raske on siis esimesel rivistusel kulutada 40 ekundit nende mõistete avamiseks ja põhjendamiseks! kogenud tantsijad naersid mu välja, et meil on vägagi hea ja selge jutuga juht ja et seda on küll ja veel nähtud, kuis maie orav (kellel on küll väga lahedad tantsud) ronib pulti ja hakkab mitmesajapealist massi juhendama umbes nii: "sina, punase pluusiga, keera ennast ometi ringi, ei, mitte sina, ikka sina seal, punane pluus!" tõesti. kui helle-mare korra "usalda" proovis ütles, et nüüd neli valssi edasi ja kogu väljak seisis, teadmata, kas "edasi" on tüdruku esipoole suunas, poisi esipoole suunas, jätkates tuldud teed või mõni kaheksas võimalus, vabandas juht viie sekundi pärast: "minu viga. ükski üldjuht ei tohi kunagi öelda "edasi"! palun tantsige neli valssi väljaku keskjoone suunas."
segadusi siiski oli. kas näiteks "esimene viirg" on see, mis tantsu alguses läheb kõige ees, või see, kes pärast tantsides jääb publiku poole? tõlgendamise küsimus ja nii meil kulus "usalda" stardipaigutamiseks kaks käiku juhtide tribüünile, arupidamisi naaberrühmadega ja viha nurgajuhi suunas. too nimelt olla ühe rühma paigutanud kaks meetrit õigest kohast edasi, kuid ülejäänud plokk sellisest muudatusest midagi ei teadnud, samuti mitte kõmmus ise. veel neljapäeva õhtul pärast proove jagasime juhtidega maid, et välja selgitada, kus me siis lõpuks peame meestega kohtuma, et koos tantsima hakata. reedel, oh imet, läkski kõik paika. aga mitte tänu nurgajuhile. (nurgajuht on inimene, kes on väljakul tantsijate ligi ja peaks aitama meil asju õigesti teha. neid oli väljakul kokku neli, igas nurgas üks. muidugi oli Tädi Imbi just meie nurka sattunud ja kadunud kõigil neljal korral, kui kogu sektor tammus jalalt jalale, mõistmata, mida tuleb teha, kuhu suunda, mitu takti ja kumma jalaga.)
teise päeva lõunast vabastasime hipodroomi (kas ma mainisin, et samal ajal treenisid ka traavlid?) ja suundusime kalevi staadionile. mina polnud siin kunagi käinud. see oli nagu kolosseumisse tulek gladiaatori filmis: seisad lummatult ja vaatad, kuidas võimlejad, lapsed, noored, naised, vanad ringi sebivad, igal oma asi ajada, igal oma ajagraafik. siin ei ole enam mingit palja ülakehaga ringilippamist, platsimurul päikesevarjutamist ega isegi üle platsi jooksmist. ning lihtne uudistaja ei pääse enam väravaist kokkuklopsimist piiluma.
mainitud "usalda" läkski oluliselt keerulisemaks siin, kui igasugune joondumine pidi lihtsam olema - kõigile küsimustele, kus pean olema, sain vastuseks "oma märgireal". kus see on, ei öelnud keegi. aga märke on iga kahe meetri tagant nii piki- kui ristiteljel! aga noh, poolteist päeva peataolekult ja neljapäeva õhtuks saime teada!
reede hommikul oli minu meelest selge, et üks või poolgi proovipäeva on puudu. ka kõmmus tõdes ohates sama, kui neljapäeva õhtul küsimustelaviiniga juhtide tribüünile turnisime. reede hommikul tehti korra kõik läbi, ikka veel tuli teha mõned muudatused ja ikka veel polnud kelleski kindlust, millisel taktilöögil "algumere" lainetuses tuleb teha kui suurt lainet ning kas läänetribüün ei tee kaheksandat lainet üldse või teeme kaheksanda ajal seitsmendat. tõsi, publik ju ei tea, kuidas peab olema, ja arvab igal juhul, et kõik on kena, aga päris loll on ka üksi väljakul püsti karata veendumuses, et seitsmes laine tuleb ikka ära teha või et üheksas laine peaks meie juures olema just praegu. ja kui algumerega saime veel hakkama, siis lõpus mere peos oli juba uus numeratsioon, teised taktid, aga samad liigutused, nii et kõik kokku veelgi keerulisem.
algumerega oli lõpuks lihtne: meie tegime esimese laine neljanda takti esimesel löögil. aga taktid loeti kahekaupa kokku, nii et üks-kaks-kolm asemel luges kogu väljak üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus. nii lugedes teise nelja ajal oli meie laine. üheksas laine oli teise kahe peal ja tagasitulek esimese viie peal. kukepea! noh ja siis virveringide hüpe viie peal, mis oli pärast seda juba lihtne meelde jätta. "mere peos" vist pidime väikseid laineid tegema kolmanda kolme ajal, aga suure number ununeski ära ja seda tegime siis teiste järgi. aga kuna kogu väljak lootis sellele, et teeme teiste järgi, siis need lained olid seal kükitades vaadates üsna kobavad. aga no dvd-l on päris kena.
see lõik oli kogu peo kõige keerulisem osa, millest kõik ei saanudki lõpuni aru (näete ise, mulgi on lüngake sees) ja mida miskipärast õpetati meile järjest tunnise vahega. ehk et just siis, kui sa võibolla hakkad enamvähem läbi seedima just õpetatud kaheksa väikese ja ühe suure laine loogikat, lisaks virveringid, lajatatakse uue muusikaga uued taktid, aga samade liigutusega. sa kas õpid õpitu üle ja unustad eelmise, või jääd eelmise juurde ega omasta uut, või ajad kaks tükki omavahel lootusetult sassi. lõviosa tegi ilmselt seda viimast.
reede hommikul siis hoiatati, et õhtusel kontserdil, kui on ka teleülekanne, peab selle koha peal ehk pärast algumerd eesti vabariigi peaminister andrus ansip väikese kõne ja tantsijad tõusevad selle väljakuulutamise peale aplodeerides püsti (tants lõppes kükki). siis oli hetk pausi ja kapteni parim käsi kristjan kurm, kes kogu väljakut, 6500 tantsijat, parasjagu juhendas, jätkas: "tähendab, me pole tegelikult keegi kolm päeva aktuaalset kaamerat vaadanud." väljak pomises, et ega nemadki. "nii et me tegelikult ei tea täpselt, kes meil riiki parasjagu juhivad." jätkas kristjan mõtlikult. ja ütles siis otsustavalt: "igatahes on meil kokkulepe härra andrus ansipiga, et ta ütleb teile kahe minuti jooksul midagi ilusat." see kõlas juba nagu plaan.
nalja tegi see, et proovides väideti, et publik lainetab ka. mitu päeva saime kujutleda, kuidas publikule tehakse reede hommikul eraldi proovid või kuidas istekohtadel on traadijupid väljas, millesse siis sihtasutuse elektrik õigel ajal mõned voldid laseb, et õige rida õigel ajal püsti hüppaks. no selgus, et etenduse eel, kui mõned õnnelikud juba tribüünidele olid jõudnud, briifiti vaatajaid põgusalt, ning etenduste ajal oli iga sektori ees assistent, kes publikut õigelt taktil tõusma ärgitas.
aga nalja sai muidu ka palju. viimase etenduse eel avatakte oodates rivistudes tuli meie kõrval õlleputka müüja putkast välja ja kustutas tahvlil kirjast "õllevorst 15" viie ära ja kirjutas nulli asemele. kiitsime aplausiga, mees sai sellest innustust ja kustutas ka osa õlle hinnast maha. hüüete valjenedes itsitas pihku ja kirjutas selle "30" sinna tagasi. hüüdsime küll, et tal läks sassi, aga nii jäi. aga kui siis lugu juba käis ja me tribüünide vahele treppidele hakkasime jõudma, laskumisega kiire eksole, sest etendus juba käib ja meie kord on ilmuda, siis hüüdis keegi tagumistest: "mehed, tagasi, õlle hind on 25!"
ja pärast hüvastijätutantsu "usalda", kui naised lähvad maale ja mehed merele ja me muudkui lehvitame ja lehvitame ja lehvitame, aga mehed lähevad reibaste nägudega oma maratoniväravasse ära... teate, miks? neil olid seal need võimlejatibid ootamas!
noh siis minu debüüt kalevi murul rahvarõivus peaproov-etendusel, kui tribüünidel olid piletiostjate asemel veel represseeritud, vaesed ja väetid ning kaameramehed alles harjutasid, läks mul "meremeeste valsi" ajal pastlapael lahti. see oli see tants, kus me tulime vasakult peale ja tantsisime kihutades üle terve väljaku, paremasse nurka välja. poole peal läks lahti ning kiired valsid-jooksud-tormamised olid alles ees. jäin siiski püsti ja enne "killadi-kõlladit," mis kohe otsa tuli, tegi ülejäänud rühm katet ja ma sain maha kükitada ning otsad kiirkorras kinni tõmmata. õnn, et meie ei alustanud seda hoogsat tantsu esimestest taktidest, vaid alles teisest salmist! aga kohe, kui mina sain paela kinni ja sööstsime tantsu, läks kellelgi vöö lahti. ja siis laupäeval läks ühel meie mehel vahetult enne seda tantsu pastlapael päris katki kohe ja meie ees tantsinud leigarite tüdrukul kukkunud ühel kontserdil seelik maha. aga kõik muu läks hästi!
reedel nägin esimest korda võimlejate kava. samal ajal võeti puri maha. oletasin, et logistilistel põhjustel - laevaehituse lugu oli ju ära, nüüd pole enam vaja. "nagu torm!" naersime veel, vaadates kukkuvat masti kesk sinises kostüümis naisi. siis tulid naisrühmad, mustad rätid õlul. "imelikud rahvariided, nagu leinaksid," imestasime lähimaid tantsijaid vaadates. siis vaatasime kogu väge ja... püha jeekim, see laev läks ju põhja! me oleme lesed! arvutasime kiiresti välja ka selle, et tuljakut ei tantsi me mitte seepärast, et me ülevaatusel polnud piisavalt kena hüpleva polkaga, vaid sellepärast, et meie mehed ei teinud piisavalt head laeva! ning kui seejärel 3.-4. klasside lapsed tantsima tulid, hakkasime peaaegu nutma teades, et need lapsed äsja isata jäid. mina seda stoorit enne ei teadnud. siis sai ka selgeks, nagu öeldud, miks ainult osad rühmad tuljakut saavad - kõik ei naase merelt.
aga merelt naasmine ise. tuulevaiksel ööl. need olid selle peo päris hetked. koguneme tuletorni taha väravate juurde. esmalt lähevad väravaist läbi platsile naised, kellele teiselt poolt maratoniväravast merelt naasvad mehed vastu tulevad. kohe järgmiseks meie. ja selle järgneva väe ots jääb seisma täpselt tuletorni alla kangialusesse. just siis, kui sinna paigutatud kõlarist hakkab kostuma refrääne. tihedalt-tihedalt koos, seisame seal paarisajakesi käsikäes kõikudes ja laulame täiest kõrist markole ja liisile kaasa:
sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel,
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames!
ja meil on suurepärane vaade kallakult väljakule, kus kohtuvad mehed-naised üksteist õnnelikult kallistavad: sa tulid tagasi! sa ootasid mu ära!
siis pühime kiiresti pisarad ja hüpleme tuljakuga rivvi.
eesriie.
argipäev.
PS selgus, et käbi see kõik eriti ei huvitanudki ja ta tuli lihtsalt sellepärast, et minul oleks, kellega peol tantsida. kas mul pole ilma parim mees?
terve öö nägin unes igasugu jama. küll oli kass haige ja küll kusagile kiire, küll vähe ruumi ja toakaaslasteks nõmedad joodikud, küll varastati midagi ära. ei midagi nii jubedat, mille peale hingeldades ärgata, aga ka ei mingit mõnu magamisest, pigem väsitav kui väljapuhkav uni.
ja siis, kui me pärast kõike seda olime mingi seltskonnaga jõudnud bussijaama, kõigil pilet taskus ja emade antud rahast veel tubli ports (täpsemalt 60 krooni näo kohta) järel ning bussini kolmveerand tundi aega, tegin ma ettepaneku käia selle raha eest kähku toidupoes ja tuua maitsvat veini, saia, pasteeti ja muud headparemat. mõeldud, tehtud... ja siis hakkas kõrvalvoodis kass undama, et tema tahab pissile. AINUS tore hetk ses öös! muidugi ei jätkunud uni pärast samalt kohalt.
elu vaesuses (pärast toeka summa eest arvutite remontimist) tähendab, et kõht on kogu aeg tühi. süüa ka ei saa, sest kui laps ärkab, peab talle ka andma. ma söön siis seda, mis ta järele jätab. õnneks jätab ta tavaliselt suurema osa. ootan pikisilmi palgapäeva. ükskõik, kelle!
nahavähk nahavähiks, eestis ei ole ju võimalik "õigesti" päikest võtta! noh nii, et ühel päeval praed 20 minutit, järgmisel 30, siis ehk juba 45 ja nädala lõpus võid lausa tunni pikutada.
kui ma poleks end maikuus märjamaa taga metsas muru niites poole päevaga ära põletanud, oleksin siiamaani vallge naagu luik, sest 30 minutini poleks ma siiamaani jõudnud. ja kahtlen sügavalt, kas enne juulit jõuakski.
mis tähendab, et maikuine 20 minutit on nahal ammu unustatud ja suve teinegi päikeseline soe päev kulub sellele, et nahale päikest natuke ainult näidata. võibolla kaks nädalat hiljem tulev kolmaski. noh ja siis oktoobris annad alla ja lähed ikka solaariumisse?
N kl 9: kuus vihma.
N kl 10: ratas külili 1x.
N kl 20.30 väsinud, aga õnnelik. ja täiesti kuiv!
R kl 23: 2 vihma.
L kl 23: 10 vihma, neist esimene ja tõhus ilma vihmariieteta tsikliparaadis. Tagas märjad saapad, märjad kindad, märjad püksid, märja jope, märja kiivri ja märja piduri. jopp, kindad ja pidur ei kuivanudki enam ära.
P kl 19: null vihma. esimene tuli siis, kui olime kõik asjad tuppa kandnud. aga me olime terve päeva teel!
järeldus: ärge arvake, et linnusitt ei too õnne. lihtsalt õnn ei peitu ilmas!
eile sittus lind mulle õlale. ikka korraliku läraka, isegi juuksed olid koos.
meie vaba aeg võtab üha sürrimaid tuure. alles see oli, kui ma läksin süütule kanuumatkale, millele järgnes külatripp üle piibe, tartu, viljandi ja pärnu maanteede ning zebra kärul vedamine ning Suur Muruniitmine märjamaa taga metsas (pärast tunnistamist, kuidas käbi lahendas ühe üsna tugeva olemisega noormehega kahasse pudeli tekiilat ära ja ta ikka vapralt püsti seisis).
nüüd siis läksime ükspäev metsa. eelnevalt oli perekonnanõukogu otsustanud, et mets asub võru taga. teel metsa vaatsime järva-jaanis vanu autosid ja elistveres magavat karu. võru taga vaatasime ilusaid teid ja käbi õhkas külg ees kurve võttes: "ma pole niiiii ammu kruusateedel sõitnud!" ning kahjatses, et audi esiveoline on. ilm oli natuke niiske, aga üldse mitte heidutav. panime vällamäele telgi püsti, tegime turisti eine najal toeka õhtusöögi ja suundusime matkarajale. toks ajaks oli küll kell juba tublisti üheksa peal, nii et kui aru saime, milliste kõrgustega sel rajal rinda pista tuleb, otsustasime hommikul naasta. lõikasime lapsele metsast matkakepiks jupi pihlakat ja keskendusime laagriplatsile. mis tähendas kusagil pärast kümmet, et artur sõitis ekstaasis kawasakiga mägedest alla ja käbi kinnitas: ei pane jalgu maha! ei kuku! kõik oli sulatõde! noh ja siis saime teada, et see kulduinujast laps suudab iseseisvalt uinuda ka telgis, kui meie kuuldeulatuses sumiseme.
kell viis sadas vihma.
kell kuus ka.
ja seitse.
ja üheksa kandis, kui ärgata otsustasime, samuti.
pakkisime lapse tuhandekroonisesse lenne vihmakomplekti ja saatsime müsli-bariga õue. veerand tunniga oli ta läbimärg ja läbi külmunud, nii et kuni me ülejäänud kola kokku pakkisime, kuulas ta soojas kuivas villases kampsunis autos istudes onu reemuse jutte. pakkimise käigus tulin ma geniaalse plaani peale (kuna oli üsna ilmne, et mingeid matkaradasid ega munamäge siit päevast me välja ei pigista): otsime endale ühe kaminaga rmk onni ja veedame päeva seal - soe ja kuiv ja ikkagi mets.
onni leidmine võttis omajagu aega, sest esmalt tuli võrru šoppama ja hommikust sööma minna ja siis leidsime sellise onni, mis oli rohkem nagu seintega lõkkease. veel tunnike märjas uduses autos. vihma muudkui sadas ja sadas ja sadas.
aga soontaga metsaonn oli vääriline tasu selle hommiku eest. maja järve kohal, katusega terrassid, kamin ja puud, laud ja piisavalt ruumi. riputasime kõik vähegi niiske üles ja panime telgi tuppa püsti kuivama. sellest sai alul vääriline mängupaik, seejärel tänuväärt pesa lõunauneks ja lõpuks kolisime kõik sinna magama, sest nii ei pääsnud sääsed meid öösi purema. päeva veetsimegi onnis onni mängides (artur), sääski püüdes, grillides, kududes (mina), kahe autoga mängides (käbi ja artur), issi rahakotti revideerides (artur), kaminasütel pannkooke praadides (käbi; pann oli meil kodust kaasas), taskulambitrikke avastades (artur) ning kõige selle vahel kord pooltunnis aknaist vaadates, kuidas kalad järves upuvad ja muru kasvab.
kui pimedaks läks, süütasime küündlad ja kui uniseks jäime, läksime magama. ja kui hommikul ikka veel sadas, nüüd juba 27. tundi jutti, lappasime kokku ja sõitsime tartusse.
sest et vällamäel olime saanud aukohused minna reedel otepääle ja võtta meie rahvatantsijate nimel vastu presidendi kingitud lipp. ja siis veel üks lipp. et ilm näitas ainult püsivuse märke, korraldasime arturile kena äraolemise tartuvanaema juures ja läksime auasju ajama omapäi. tasus ära, sest ehkki kell kaks, kui linna sõitsime, võttis meid vastu Päike isiklikult, saime taevast veel korduvalt nii uut kui vana.
otepää oli kaetud sinimustvalge vaibaga: linna peale oli lahti lastud üle tuhande uhke kandelipu. vaatepilt oli lummav, aga see oli alles algus. kuidas meie täiesti süütu "näitame lapsele matkaelu" nädalast sai patriootlik ajalootegemine, imestab mind ikka veel. päris kindlasti oli see parim võimalus seda päeva veeta - alternatiivideks olnuks passida tartus ja vaadata toast, kuidas linnas vihm sajab, või jätkata sedasama metsaonnis. teist päeva järjest tundusid siiski mõlemad igavad.
niisiis saime tuhande teisega koos otepää linnamäe orus näidata, et sinimustvalge on ilus. palju õnne, eesti lipp, tõesti!
noh ja siis järgnes tavaline tartunädalavahetus tartuvanaema, üha pikeneva mänguautorea, sebastiani ja karliga. ja ärgem unustagem vihma!
ma peaksin samamoodi nagu zebrast, kirjutama ka oma arvutist. õigemini üldse meie pere arvutitest. kaks korraga on harva töökorras. ma ei tea enam, kuidas me enne ühega elatud saime. nüüd igatahes, nigu me käbi oma tabule montida andsime, ütles minu oma: Operating system not found. ma isegi ei teadnud, et sellised sõnumd on võimalikud! nüüd elan nagu üheksakümnendatel - kui satun külla, kus on arvut ja internet, login sisse ja tšekin meili. tabu. surve tolle kordategemiseks just suurenes! ja järgmine juba ootab...
see on muidugi väga põnev. aga kuidas saab mu kõrgharidus muuta mu elustiilile vastavat eluiga 18 peale (algharidus muudaks selle oluliselt küpsemaks - 26 peale!)
intrigeeriv oli ka väljapakutavate perekonnaseisude hulgas valik "petan oma kaaslast".
igatahes selgub, et kui kaaslast ei peta ega suitseta, dringid veits oma kõrgharidusega ja kasutad regulaarselt retseptiravimeid, siis on võimalik elada 90-aastaseks. elustiilist lähtuvalt olevat ma 16-aastane. mis on minu meelest natuke tagurlik otsus, sest kõik need tervislikud toidud ja turvavööä kasutamised ja muu väikekodanlik kraam, mis ma seal ära klikkisin, iseloomustavad tavaliselt ikka pigem küpsemat elanikkonda kui 16-aastasi uljaspäid. okeiokei, nad tegelikult viitasid sellega mu eluea värskusele vmt, aga naljakas ikkagi.
proloog
reedel panin zebrale rahulolevalt hääled sisse ja sõitsin tööle. teel sain märjaks.
töölt sõitsin lasnamäele käbi tööle. vihmakombet selga ei pannud, sest vihm jäi järele. teel sain märjaks.
lasnamäel pugesin kombesse ja võtsin piibe maantee ette. vihma ei sadanud.
kevadised vasikad
pärast lennuväljalõiku lendasin 90-ga kurvist välja, otse kolmele motopolitsenikule sülle. nood tulid küll vastu, aga ninamees andis kõikide keha- ja muude märkidega teada, et huvitub minuga vestlemisest. pidasin kinni, tema keeras mulle kõrvale. tahtis luba näha. mõõtsin oma vihmakombet ja nentisin, et nüüd läheb natuke aega. "pole hullu," vastas ta mõistvalt. kombelukku põlvini venitades ja käsi selle alla püksitaskusse ajades kaalusin pärida, kas lahtiriietumine läheb altkäemaksu alla, aga ei hakanud - ma polnud kindel, kas nad hullasid niisama või häiris neid mu täistuli. kuni mina riietusin, sõitis milku kõrvale ta semu, tõstis visiiri üles ja tegi rõõmsa mootorratturi nägu. sedamoodi paistis see kõik tõtt-öelda juba siis, kui neid silmasin, aga nüüd veendusin: poisid on uued rattad kätte saanud ja nüüd hullavad. sain loa kätte, näitasin ette, milku tänas viisakalt ja kolmik peenestas sirgele. mina jäin riietuma. (et vihma polnud ikka veel ja ma nigunii juba seisin, koorisin kombe üldse maha.) (tagapool sõitnud kolleegid rääkisid hiljem, et kolmik tulnud neile lennuväljasirgel kõrvuti vastu, kõik madallenduri asendis ja vilkurid põlemas. oh, kevad!)
munakivid, saviliiv ja paduvihm
29. kilomeetriposti juures oli mul juhis vasakule keerata. teeots läkski, aga nii väike, et igaks juhuks peatusin telefoni teel juhiste otsimiseks. veendunud, et tee on õige, lasin edasi. õige, aga sitt, tuleb nentida. ja üha sitemaks läks. ja rmk oru lõkkekohani jõudnud, kuulsin, et nüüd tuleb seesama tee kõik uuesti maanteeni välja läbi teha ja ratas üldse ühte teise kohta parkida. zebra väitis, et aku on tühi ja mehed lükkasid meid käima. teel sain märjaks.
noh, pärast neljatunnist kanuu- ja rabamatka pugesin jälle riietesse ja sõitsin viperusteta ööbimispaika, ehkki hoidsin ikka mehed ligi puhuks, kui lükata on vaja. ei olnud. märjaks ka ei saanud - ma panin ju kombe selga!
piibe, tartu, viljandi maanteed
hommikul oli õhu asemel vesi. koostasin endale kaardi põhjal legendi - kuna kaarti ei saanud paagile kaarditaskusse väänata. soodla kaupluse bussipeatuse järel vasakule, siis peaksid järjest teele jääma kehra, alavere, kose, ojasoo, kuimetsa, juuru, rapla, alu ja varbola. sealt pidi käbi telefonitsi edasi juhatama. väiksed teed oli nummid, aga vihmased. sain nende sajapaarikümne kilumeetri jooksul mitu padukat, mitu udukat, mitu tavalist vihma. ei ühtki äikest ja rahet ka mitte. paaril korral peatusin, et veenduda tee õigsuses - minu plaan, et panen väiksed pidepunktid kirja ja siis saab neid siltidelt otsides viitade järgi sõita, osutus optimistlikuks. muidu oli kõik tore, aga kui ma ojaoo järel sõidu pealt visiir üles tõstsin, läksid vihmapiisad selle siseküljele ja jäid nähtavusele oluliselt jalgu. aga ma ei viitsinud otsida varjualust, kus see kuivaks lükata.
51 minutit
raplas, 35 km enne finišit, jäin seisma. ei mingit alu ega märjamaa silti: vasakule türi, paremale tallinn. käik välja, mootor jäi käima, uurisin pikalt kaarti. lõpuks otsustasin lihtsalt, et ma olen vot sellel ristmikul ja pean minema vasakule. panin käigu sisse ja ratas suri välja. mitte lihtsalt ei surnud välja, vaid kõik tuled jäid pimedaks - kogu elekter oli kadunud. paanikaks polnud põhjust, mul on ju ahto24. kõne ja minu imestuseks ei ütelnud ta, milline kaitse välja vahetada või kus rubilnik on, vaid et "kussa oled, me tuleme käruga sinna." tulidki. ja hiljem kohvikus politseinikelt küsides, kus me oleme ja kuidas tark sinna märjamaalt sõidaks, selgus, et ma olin ka kaarti valesti lugenud.
kuna ma ei teadnud, kas nüüd jääbki nii või sõidan ikka edasi, ei julend õlut avada. kohalike külajoodikutega ajasime tsikli- ja küttejuttu ("kule sul puid ei ole vaja vä?") ja vaatasime aknast motokrantsi paraadi. 51 minutit pärast kõnet saabus ahto24 ja viskas zebra peale. järgmised 23 tundi möödusid muretult õlle seltsis.
ahto24
pühapäeval pärast hommikuõllesid, kolmetunnist dekoltee päevitanust ja eeskujulikku anekdoodirivi võtsid mehed zebra ette. ikka täitsa legoks. käbi kiskus geneka välja ja leidis, et kaabeldus oli pehmelt öeldes hävinud. mitte sõidu käigus - pigem oli ime, et niigi kaugele sõita sai. ta arvas, et keegi on kunagi vasakule küljele kukkunud ja siis käepärase teibiga kaableid jätkanud. käepärane teip ei pidanud vihmadele vastu ja nii ta läks.
igatahes keeratud uued kaablid ja rüütatud termorüüsse. ratas nagu uus!
mu Zebra sõidab jälle!
pulgake saabus ainult päev hiljem loodetust, ja eile pani käbi selle paika koos kõigi ülejäänud pulgakestega (põhjalik projekt, kui kõik on karpanõelteni legoks võetud). (ainult üks polt jäigi üle...)
sõidab! teeb ilusat korralikku mootorratta häält! ma ise pole veel proovinud, aga rõõm on selletagi suur. nüüd võiks siis mingi sõidu korraldada. aga kuna arturi igiköha on tagasi ja ta on muga kodune, on see suti keeruline.
mäletatavasti polnud mu karpad süngitavad.
jätkates sealt, kus toona pooleli jäi: rolleri sain küll, aga sõita miskipärast ei julenud. pigem võtsin jalgratta. vanadus?
siis tuli töörahva püha ja käbi kadus nohu lurisedes teadmata ajaks hevimehe juurde lubatut teoks tegema: kõik lahti võtta, läbi uurida ja jama leida. millalgi lõuna ajal saingi kõne: ühest karpast on jupp puudu. hea uudis, eksole, et viga leitud. halb uudis, et eestis ei ole päris nii, et astud Karburaatorimaailma ja ütled "palun mulle üks pulgake zr7 karpa sisse." (mina ütlen 'pulgake', käbi teab, et 'jet needle'.) noh, andis tellimuse sisse ja nüüd ootame. (aga neid ootamisi oleme ennegi näinud, brõnn ootas jaapanist nukaketti kuus kuud! oli puhas õnn, et talvised kuud.)
aga et ma rat-ta-taa poleks, tõi ta zebra asemele hevimehe stunt-ratta, millega too pärnamäe tee kõrrepõlluarenduste asfalteeritud infrastruktuuril tagarattasõitu käib harjutamas. aga ma ei julge sellega ka sõita! oma osa võib olla teadmisel, et selle rattaga on keegi et kord surnuks sõitnud.
aga nüüd ma olen mures. ma kas olen saanud liiga vanaks ja laisaks, et kiivrit pähe panna, jäänud liiga araks, et igasugu asjadega sõita, või... ei teagi. hooaja algus on igatahes murettekitavalt nõrk. loodetavasti saabub esmaspäeval pulgake ja zebra tuleb koju ja ma julgen vähemalt sellega siis sõita. pressime suvekavva kiiremas korras mõne kokkutuleku, et õli natukenegi soojaks ja käsi valgeks saada. otepää tour, siit me tuleme!
aga ega käbi seepärast veel igavlema pea, et pulgakesega aega läheb. tema võttis talvel saarlase ratta ja tegi sellest mögika. saarlase loal, et mitte öelda õhutusel. me arturiga veedame juba mitu aega kolmapäevaõhtuid omapäi, sest lihtsast krossikast mögika tegemine ei ole mingi lumme kusemine. aga eile nad jõudsid nii kaugele ja laupäeval testivad mäel. suve veedavadki mägedel, ähvardavad. sellest ka otepää tuuri valik kokkutulekuks. tulge ka!
seegi pole kõik. ajaviiteks riidessepanemise, juuste kammimise ja hingamise kõrvalt lööb ta majarahva rehve täis ("kassa näe, ratta kummid polegi talvega tühjaks vajunud," imestas onu ükspäev. sain nentida, et pole tõsi.), laeb akusid (krt 3 toob selle eest alati õlle või mitu), diagnoosib velgi (krt 10 palus teda õue oma autot uurima pärast äärekividel hullamist), soovitab soodsaid rehve (veel paar õlut krt 3 poolt), nõustab j-ö filtriõli oste ja annab telefoni teel nõu free landeriga šotimaal hullavale sõbrale, kes teda teenuse hea kättesaadavuse järgi ahto24-ks hakkas kutsuma.
pole siis ime, et ta mu karpanussi peale ohkas: "parem osta ühepütine". aga no ta oli ise juures ja kiitis heaks, kui ma selle neljase poest minema veeretasin! et temast saab selle ratta mehaanik, pidi juba siis aimata olema. aga me lihtsalt ei teadnud siis veel sellest puuudvast pulgakesest. aga pulgake võib olla kaduma saanud ka ühepütasel! tõsi, siis ta ilmselt ei käiks ja me poleks teda ostnud.
sellepärast mulle ei meeldigi võõrastes kohtades sportida.
eile üritasin kolmandat korda elus Nõmme jooksuradasid. esimest korda olin koos kohalikuga ega pidanud muretsema, teisel korral jalgrattaga ning eksisin rajalt vaid korra. nüüd läksin südamevärinal omapäi jooksma.
seisin parklas ja uurisin "kaarti" nagu lollakas. no ei saa aru. näiteks olid küll joonistatud kõiksugu rajad ja stardi-finišipaik, aga viimane oli radadest eemal. mismõttes? teiseks ei saanud ma aru, kuhu sealt parklast siis minna, et mingi rajaots pihku saada. ja no üldiselt ma ikka oskan kaarti lugeda küll.
noh, küsisin siis äsjasaabunud sportlastelt juhiseid. nende põhjal sain tõesti rajale, valisin punase märgi ja asusin jooksujalu seda jälitama. kui märgid otsa said st minna sai ainult sinna, kus enne juba käisin, tegin teise ringi veel. aga kuna sportlane rääkis kolmest tõusust (mina tegin ainult kaks) ja ühes teises kohas, kus mina ei käinud, oli veel punaseid märke, kahtlustan, et päris viiekilumeetrised mu ringid ei tulnud. tõttöelda ma sellepärast teisele ringile läksingi - et veelgi suurema hoolega märgistust jälgida ja kogu ring ära teha. no ei saa! järgmisel korral mõõdan jalgrattaga ära, palju see tegi. ja kuskilt peaks siis ka uurima, kuda see ring tegelikult käib ja kust teised teavad, et ta nii käib, kui märgid ei juhata.
edaspidi jooksen shnelli tiigi ümber. kuidagi turvalisem, ehkki seal võib koeri olla. mis meenutab, et tegelt oli nõmmel ka koeri. ainult venelased saavad tulla selle peale, et tulla jooksurajale lahtise koeraga guljaitama ning saepuruteel suitsu teha, mõtlesin eemalt seda imet nähes. lähemale jõudes kuulsin, et olid küll venelased.
ma otsustasin nüüd, et mulle ei meeldi enam see südameasi.
nad suudavad seda ikka ja jälle: ma teen nende saatel hommikused operatsioonid ära - eine, kohv, meik -, siis istun diivanile ja otsustan, et okei, vaatan lõpuni ära. vaatangi lõpuni ära ja siis lihtsalt nutan lahinal veerandtunni. mis neil OMETI noorte meeste õnne vastu on!? midagi nii kurba kui tänane osa leiab sarjadest igatahes harva.
PS meik ei läinud õnneks laiali, kui te juba küsisite. aga enese kogumine võttis tublisti aega.
tähendab,
veebruaris tegime trennis sooja minu toodud pungirütmide najal. ja siis ma mõtlesin, et see on ju geniaalne - miks peab aeroobikas alati ilge tümakas käima, võiks ju olla ka punkaeroobika, eriti kuna see rütm niikuinii ilgelt hüplema sunnib. pidasin seda ideed oma nädal aega inimkonna parimaks ja olin kindel, et see tuleb patenteerida ja kusagile spordiklubisse maha müüa. aga siis tuli meelde, et tegelt on ju tõelisel punkaril pohhui. miks peaks anarhist kõhulihastest hoolima, daa?! sinna see jäi. hevi peale ei tulnud raisk.
talvel võttis käbi zebral karpad maha ja lubas läbi pesta. kevadel panime pestud jupid kokku tagasi - või noh, tema pani ja mina veeretasin arturiga autosid ja aitasin tal tädi mai ratast kile alt piiluda - ja ratta käima. puterdas. "tuleb ära sünkida," nentis käbi habet sügades.
tõi kellad ja hakkaski sünkima. sünkis mingi tunnikese (mina veeretasin arturiga autosid), siis oli õuest kuulda kõva paugutamist. tuli siis meie juurde ja kurtis, et mingi nuss on. kuna ta olevat varem neljal rattal kõik paika saanud, jäi üle järeldada vaid üht: mu karpad ei ole süngitavad!
pühapäeval nüüd sõitis selle kaadervärgi karpanussi ja pakast trotsides ettevaatlikult hevimehe juurde ja oli mitu tundi ära. naastes sügas habet ja nentis, et tuleb uuesti maha võtta ja üle puhastada ning uurida, mis nuss on.
lubas mulle seniks rolleri tuua.
ärge grahamjahust pastat teha üritage. midagi nii muredat pole enne nähtud. mul oli lauatäis ruutsentimeetriseid tükikesi.
minu nädalavahetus
pikale nädalavahetusele eelnes pikk nädal. olete veerandkümnese lapsega kodus olnud ja sellekõrvalt viisaka täiskoormusega tööd teinud? tore, siis teate.
näiteks neljapäeva hommikul viisin ma ta lasnamäele linnaserva käbi töö juurde ja sõitsin ise mustakale intervjuud tegema. siis jälle tagasi. et pärdik uinus teel, peatusin ühe mceine jagu. nutikas mõte, sest kojujõud äratas ta ja söömisest poleks enam midagi välja tulnud. eriti kuna samal ajal legode, puslede, automängude ja tartukottide pakkimisega pidin tegema veel tööd. et mceine kõrvale oli tulnud ootamatu pakkumine veeta laupäev kanuuga emajõe luhal. niisiis tuli pakkimisel arvestada järgmiste garderoobidega:
kanuus oli juba hea olla. viis tundi avamerel. näiteks kohtusime sillaga, mille alt läbi ei saanud sõita, sest vesi ulatuski sillani välja, küll aga sai vabalt mööda sõita. sõitsime ka mööda metsasihti, käisime metsas ja peaaegu ühe mehe hoovis. sportlikus mõttes tegime ka kiirusrekordi 13,5 km/h. kümnese kanuu kohta polegi nii halb. okei, see oli allavoolu, luhal saime napilt 11 alla.me tavanädal näeb välja selline, et
esmaspäeval olen mina trennis ja artur käbiga kodus,
teisipäeval artur kellavanaema juures ja meie käbiga tantsimas,
kolmapäeval meie arturiga kodus ja käbi ratast ehitamas,
neljapäeviti kogu pere tantsutrennis ja
reedel saame siis kolmekesi kodus rahulikult kokku ja hinge tõmmata ja ringi vaadata ja imestada, kui palju keegi kasvand või kahanend on jne.
see tähendab, et nädalavahetusel on vähemalt minul tahtmine teha perega asju, et me üksteist päris ära ei unustaks. last kusagile kellegi juurde ära viia ei tule mõttessegi, sest nädala sees me ju suhtleme ainult logistika teemal (vt ka "kuhu nähme?")
nüüd on artur kaks nädalat kodune olnud. õhtused elud enamvähem samas rütmis, aga päevasesse lego- ja ralliautorütmi kodus lisandus mulle suur ports tööd, mis tuli ära teha, et oleks ka järgmisel kuul, mille eest ralliautosid osta. selle kõige finaaliks veetis kass paar päeva meriväljal "siisiga", sest mul oli vaja mingitki alternatiivi aovalgel algavale vestlusele inimnäo anatoomiast, kalamajas (sageli toas, sest härra ei taha ju õue minna) sunnismaine olemisele ja 6-tunnistele väitluskursustele. sest et arusaadavalt hakkas arturil kolmandal päeval pärast kojujäämist igav ja ta asus pesuehtsalt irriteerima, vaadates siis põnevusega, kuidas emme reageerib. lisaks, arusaadavalt, käis ja vingus ta tõsimeeli, et ma ei tohi enam arvutiga tööd teha. tegingi nii siis, et viis minutit tööd ja kümme legosid, viis tööd ja kümme legosid. see oli keskendumise süvaõpe, sest kui sul on artikliga tegelemiseks viis minutit korraga, ei saa sa endale lubada minutilisi sisseelamist - 15 sekundiga tuleb teada, kus su mõte enne pooleli jäi.
homme on lasteaiapäev!
ja ennäe imet, pärast nädalavahetust kolme erineva kaherattalise seljas, kõrtsus, kinos ja pastasalongis, kaht hommikut une lõpuni magamist ja junkfoodi oli täna kodul hoopis teine ilme. nagu öeldud, et lihtsalt niimoodi ajaviiteks me reeglina last ära ei vii, täpsemalt oli see teine kord. aga väga vajalik kord.
ja õhtu perega kodus oli tore, nagu selliselt ilusalt pühapäevaõhtult võikski oodata. käbi pani sauna küdema ja tundus, et maja läks ("miski ei põle, ainult ahi ajas sisse," ütlesin mina murelikule naabrile ja too hüüdis kiiresti üleval muretsevale naisele, nii et koda kajas), mina tegin esimest korda elus risottot ja paljundat korda elus... ei, mitte browniest! kohupiimaõunakooki. jäi vist suti tooreks.
aga risotto kohta ma tahaksin kohe küsida. see on nüüd teine kord, mil mul palutakse kasutada toidu sees ära ühe sidruni mahl ja toit tuleb nii hapu, et kalori silmad seisis veel jupp aega pärast söömist kississilmi keset kööki, nägemata, kuskaudu välja pääseb. et kas sellise koguse all mõeldakse, et sa oma väikese hapra perenaisekäega pigistad pisut sidrunit ja saad paar supilusikatäit mahla, või on okei mu lähenemine tsitrusepressiga sidrunist viimane võtta.
sest et... vanasti, kui mul pressi veel polnud, ei tulnud need toidud nii hapud. aga kui nüüd hummus oli paduhapu, arvasin, et mina enam hummust ei tee, mulle ei maitse. ja risotto tuli ka samasugune. ehk pole siiski asi neis, vaid minu ettevõtlikus tsitrusepressis?
võibolla pole mu kriisis parim mõte teha pühapäeval štruudlit ja esmaspäeval kaks ahjutäit viineripirukaid. saame näha, mis homme järgneb. aga vähemalt olen loobunud brownies'est, ehkki magusa aastaalguse mälestuseks ripub retsept endiselt külmari küljes - panin sinna, et ei peaks iga nädal otsima. aga viimasest on juba oma kaks nädalat möödas ja too oli pealegi alakaaluline.
aga tähendab. üks põhjus, miks neid asju teha, on protsess. mulle meeldib neid teha. ja mulle meeldib, kui nad välja tulevad. (ei maksa mu ligi olla, kui ei tule.) figuurisoodne mõte on teha siis, kui on külalisi ehk mu talje ei pea kõike ise vastu võtma. aga küsimus jääb. miks kokad pole paksud?
toredat ka: laupäeval avasime grillihooaja, täitsa kena oli. mööbli ja grilli võiks nüüd muidugi jälle tagasi panna, muidu mädanevad ära enne kui muru näevad.(see postitus oleks eriti mõjus, kui pärast novembrit olnuks siin täielik vaikus. õnneks mitte.)
minu 30-aastase kriis seisneb toitumispaanikas ja trennisüümekates. mõistmises (või uskumises), et TÕESTI on nüüd nii, et vormi saamiseks tuleb vaeva näha, mitte lihtsalt kangi poole vaadata nagu kahekümneselt. (võrdlus pärineb bodypumpi treenerilt, kellel vist ka 30 kukkunud. kurtis, et nüüd ei piisa neli korda nädalas bp tegemisest, kõhulihaseid tuleb vabast ajast raagelt juurde teha...) noh, mina mõtlesin esimest korda elus, et trenn trenniks, sellest ei piisa, läheneks siis toitumisele ka. trennis ma juba veedan kolm õhtut nädalas ja rohkem ei taha - ma tahan ju ema ka ikka olla.
niisiis, köök.
niisiis, glükeemiline indeks.
mida see tähendab, otsige ise. minu kahjuks räägivad tõsiasjad, et pasta on kuritegu ja juustuvõileib samuti. aga need on mu kaks elurõõmu ja nende juurde ma jään! okei, edaspidi võin voltida pastat grahamjahust, see ehk langetab pisut indeksit.
suuremat meelehärmi teeb hoopis see, et korraldasin täna enda meelest täiesti gi-legaalse õhtusöögi: stuuvitud porgandid (loe: ehtsas võis praetud porru ja porknad ning koorekaste), juustu-õlisegus aedoad ja taimeõlis praetud taine sealiha. mitte ühtegi süsivesikut. oli maitsev ja minu meelest ka kalorirohke, aga... üsna ruttu läks kõht tühjaks. mis edasi? 30 aastat näljas?
võibolla siiski hularõngas viis minutit igal õhtul lisaks olemasolevale trennihulgale, ja söön, mida tahan...
ps positiivne ose gi-lähenemisest: kui veinist tõesti loobuda ei saa, siis enne klaasi suule tõstmist võta vähemalt ükski viil juustu või mõned oliivid! (anne, 2009) lähengi viilutan mõne.
ja kes ei tee, see ei viitsi enam muud ka teha
ehk
mis juhtub, kui tantsutrenn jääb ära?
pühapäeval eksole on tantsupeo ülevaatus, suur töö on ära tehtud ja kuna järgmise ülevaatuseni on kolm kuud, tantsud selged ja ühtki esinemist ka otseselt ei kuma, annab treener rühmale vaba nädala. teisisõnu jääb ära kaks trenni.
esmaspäeval lähed sa harjumuspäraselt bodypumpi.
teisipäeval aeled kodus ega viitsi isegi last vanaema juurde viia, et too oma igateisipäevase annuse saaks.
kolmapäeval aeled kodus.
neljapäeval aeled külas.
reedel aeled kodus.
laupäeval aeled kodus, küpsetad plaaditäie maailma ebatervislikuimat kooki ja nuuskad.
pühapäeval aeled kodus ja nuuskad.
esmaspäeval otsustad, et oled harjumuspärase bodypumpi jaoks liiga nohune ja aeled kodus.
teisipäeval ostad bic maci eine ja vead oma pekise perse küll tantsima, aga rohkem selle pärast, et vanaema saaks oma igateisipäevase annuse ja et sina saaksid trennis kooki süüa ja vahuveini juua, sest oodata on kaht sünnipäevatähistamist.
kolmapäeval aeled kodus ja otsustad, et
neljapäeval ei viitsi trenni minna, parem lähme bioloogilisele külla.
ette olgu öeldud, et esmaspäeval olen ma harjumuspärasest body pumpist mitmesaja kilomeetri kaugusel ja teisipäeval on riigipüha, liiati me oleks trenni ajal alles kusagil virtsu ja tallinna vahel.
ootan sind pikisilmi, rannahooaeg!
