ja minu parkimisvõimed on kadunud. täiesti. selle asemel on tulnud oluliselt vähemkasulik võime sõita kahe suure bussi vahel. varem tabas mind seal klaustrofoobiahoog - ma olin veendunud, et seal pole ruumi, ning tõmbasin autos pea hästi õlgade vahele, et ikka vahelt läbi mahtuda. nüüd ma sõidan neil kõrval küll, aga vot parkida enam ei oska.
kõik teavad, et naistel võtab kodust väljumine kaua aega. mehed ei jõua ära seletada, kuidas nad kogu aeg naiste järel ootama peavad, kui on vaja kusagile välja minna. ma räägin teile, kuidas see käib.
mees on valmis.
naine teab, kaua tal umbes läheb. nii käib ta piisavalt vara duši all või vannis, kreemitab, kammib, föönitab, sätib, triigib, proovib, triigib, proovib, vihastab, proovib, lõhnastab, värvib, mida iganes. mees istub kõik see aeg häirimatu rahuga netis, teleka ees või ajalehe taga, õlu või drink käeulatuses, ega tee kuulma ega nägema. miks ta peakski. ja teeb see naine mis ta teeb, aga ta on valmis pisut enne seda, kui peab minema hakkama. siis tuleb ta vannitoast ja ütleb huulepulka käekotti või teksataskusse toppides: ma olen valmis. mõeldes sellega, et hakkame siis kodust lahkumisega tegelema.
minut hiljem seisab mees esikus, jope seljas, kindad käes, müts peas ja kingad jalas. naine tahaks ka jope selga panna, aga selle asemel käib mööda tube ja sulgeb aknaid, telekaid, arvuteid, raadioid ning paneb mehest jäänud võileivakraami külmkappi.
ja ärge arvake midagi. ma olen seda mitme mehe pealt näinud. ma ei usu, et ülejäänud teistsugused on.
paistab, et mullu tuli talv täpselt samal ajal kui tänavu ja kõik eelnev oli vist ka täpselt sama.
ja vist on aeg tolle postituse sabas väljakuulutatud äraarvamismängule joon alla tõmmata.
õigeid vastuseid ei olnud, keegi ei saa vinkut.
üks nunnumaid pilte siitkandist. by jüri öö. mullu 21. jaanuaril oli küll 17 kraadi külma (ma tean, me oleme kraadiklaasi ka pildistanud :p), aga lund sama vähe kui kassi saba all. näete? näete? hinna sees!
tegelt ma pole vist väga usin isiklike asjade pajataja siin, aga kui see teema juba üles sai võetud, siis saagu ka jätkatud (ma ei julge öelda "lõpetatud"):
ei koli me kuskile.
ma ei viitsi kirjutada kõiki mõttekäike, mille järel ma selleni jõudsin, aga tulemus on, et jätkame rutiini tallinna ja tartu vahel, pühendades viimasele vähemalt nädal korraga iga kuu või pisut harvem - nii, kuidas parasjagu meeldib ja võimalik on. natuke, sest leidsin tallinnas midagi elu mõtte sarnast, ja natuke, sest kinnisvaraga manööverdamine oleks huippukeeruline.
mis saab siis, kui mul üle viskab, et mu mõlemad ruutmeetrid on 30-sentimeetrise mänguasjade kihi alla mattunud ja artur mürgeldab nii et tuleb ta eraldi tuppa suruda, ei tea. aga eks ma mõtlen sellele siis.
küsimus on lihtne: miks kuradi pärast see telliskivi seal on?
lähteandmed:
* ühesuunaline see lõik pole, sest vastutulevatele autodele on ainult stop-märgid, ei ühtki ühesuunalisusele viitavat.
* siitpoolt siiski on mõeldud autod sinna liiklema tellisest hoolimata, sest kummalise lõigu lõpus on neile mõeldud "anna teed" märk.
* eraldi tähelepanu väärib tõik, et tellis on ristmiku EES, mis tähendab, et üldse ristmikulegi ei tohi sõita - ei otse, paremale ega vasakule. ainult märgini ja siis tagasi.
* seega tohivad kummalisel lõigul liigelda need, kes tulevad tellisetagusele ristile mitte siit, vaid vasakult või paremalt. neile pole ühtki märki - neil on peatee ja luba kõikjale kütta.
* tegu ei saa olla ka eksitusega, sest sada meetrit enne on hoiatav märk.
(härjapea tänav, kelmiküla, tallinn, eesti)
nüüd sai see blogi aastaseks.
te ikka teate, kuidas see kõik üldse algas?
et miks ma selle tegin?
ei, mind ei piinanud tunne, et mul on nii palju öelda.
ega et mul on nii palju lugejaid, et tuleb blogi teha, on siis midagi öelda või mitte.
ega et mul on lihtsalt tappev kirjutamisvajadus, aga pole kohta, kus seda rahuldada.
ma lihtsalt pidin tööl kirjutama loo erinevate blogimootorite kasutamismugavusest ja blogger oli üks proovituist. tegelt ma tegin toona erinevates kohtades, kodu- ja välismaistes veel kolm-neli tükki.
aga see jäi.
las ta siis olla.
nii, epli tellijad, tunnistage üles, kes luksus? nad igatahes saatsid meili teatega "tellija luksus!"
mis järgmiseks? erki noolis?
(meenub vestlus ühe sõbraga, kes oli leedukate firmasse tööle läinud:
- kes seda kohta teil jookseb?
- gestutis...
- kes tuutis?
- ei ma ei tea, mina küll ei tuutinud! tabu, sina vä?
- ei, mina pole tuutinud.
- no kes siis tuutis??!)
nüüd ma lappangi unistavalt tartu kinnisvarakuulutusi ega leia eriti põhjusi, miks tallinnas elada. sest no olgem ausad - siia ma ju tulin töö pärast. ja nüüd, kui tööl ei käi, polegi nagu põhjust siin elada. oh elu elukest... kui kellelegi jääb näppu nõmi vahva korter tartus, mitte kuskil võru maantee või maarjamõisa taga äärelinnas ja mitte paneelmajas, siis palun anda märku.
aga kust ma tean, kui paljuga ja kas üldse keegi mu tallinna korterit tahab? ja kas mul tartus tööd oleks? (rebane - tartusse pole teil mind vaja jah? või on?) kas ma peaksin alustama oma ajakirja väljatöötamisest või korterile ostja otsimisest? või tartusse sõprade otsimisest? või emajõe tallinnasse suunamisest? või rikka mehe otsimisest, kes maksaks kinni ükskõik millise ja kus asuva elukoha, mis ma aga välja mõtlen? või siiski tallinnas Elu Mõtte leidmisest? ma kardan, et see viimane on kõikse teostamatum plaan. väike puust linn kutsub...
vahepeal ma unustasin siia kirjutada, et autojuhid, te ei olegi enam värdjad.
aga nüüd kirjutan ma siis, et autojuhid, te olete jälle värdjad!
(teate seda lugu, kuidas punamütsike läks vanaemale külla? noh, metsas käis üks kõmm ja kui mütsike teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese: "punamütsike, sa ei ole enam süütu! suur kuri hunt." ohkas nukralt, a no mis seal ikka, tõusis ja astus edasi, kui käis jälle kõmm ja mütsikesel pilt taskus. kui teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese "punamütsike, sa oled jälle süütu! timur ja tema meeskond.")
selle nädala värdjaks kuulutan ma tänase päeva.
kell pool kuus ärkasin ma nuttes, sest artur uppus unes ära.
kell kuus alustas artur.
pool kaheksa jätkas artur.
kolmveerand üheksa algas päev.
pool üks kihutasime välja, et kella üheks võimlema jõuda. teel tahtsin raha võtta, kuid ühispanga automaat ehmus sellest ära, tagastas kiiresti mu kaardi ja teatas: suletud.
hansapanga automaadis olid ainult viiesajalised, täiesti austamata tõika, et sealt ma võtan raha ainult hädajuhul ja hästi vähe, sest see on nö säästukonto.
MÕLEMAL telliskivi ülesõidul oli rong. sellel tõkkepuuta variandil veel tuli vedur ja jäi TÄPSELT keset ülesõitu seisma, onu keeras rööpad teisipidi ja masin tagurdas teist teed pidi tagasi. et päev ikka täitsa perses oleks, ei näinud ma isegi, kuidas mingi van veduriga kokku paneb, raibe lipsas napilt tal nina eest läbi.
siis oli mingi värd oma auto töökojast välja tagurdanud, täpselt kõnniteele seidma jätnud ja tegi töötava mootoriga auto kõrval suitsu. kui käruga ta haisva sumpa tagant läbi lompide äärekivist rentslisse ja tagasi üles ukerdasin, ütlesin, et tõmmaku meeter edasi, kõnniteelt ära. vaatas ja naeris näkku.
siis jõudsin kohale, vaatasin kolm pikka minutit, kuidas registratuurimutid t-särke võrdlesid ja patsiendid huviga ootasid, millal nendega tegeldakse. artur ärkas, leidi, et palav, ja hakkas kisama. ja siis selgus, et võimlemist täna ei toimu. noh, panin kuti tagasi kombesse ja kärru ja tagurdasin õue. rohkem rahulikku und tal ei tulnudki. et seda loksuva käruga siiski soodustada, võtsin pelgulinna nõuandlast suuna selverile. ikka ärkvel. läksime edasi, keerasime kusagile, siis veel ja võibolla veel ja leidsime veidra laada nimega kaubanduskeskus kajaka(s?). midagi turu moodi ja... imelik koht oli. ostsin grillputkast koiva, mis muidugi osustus roheliseks ja pasamaitseliks. sülitasin ampsu kõnniteele, viskasin koiva järele (loodetavasti mõne penskari närvihaige krants leidis selle) ja vihastasin kurat teab mitmendat korda. ja jõudin mere äärde.
noh, väga ilus, aga ma küll ei teadnud, kuidas oleks nutikas koju saada. kõned internetikaartide ligi olevatele tuttavatele aitasid. (sorri kalor, aga „värdjas“ oli oluliselt lihtsam öelda kui „no kui sul koosolek on, siis sa ilmselt ei saa mind aidata, ma helistan kellelegi teisele.“)
kusagilt selveri tagant tühermaalt leidsin sammaldunud ja mätastunud raudteetammi; koerte jalutusplatsi, kus oli karm hoiatus, et sitt tuleb kokku korjata, värav sulgeda ja inventari ei tohi lõhkuda (inventar oli pink ja kaks posti, imselt et koertel oleks, mida märgistada); ja teate, et igor pljus vova võrdub süda ja munn rene. ning arvutasin välja, et arvestades moeateljeede hulka peaks pelgulinlased käima ultramoodsalt riides.
ps kodurimis müüakse kitarrekujulisi helkureid. midagigi head...
mida rohkem ma tartus olen, seda rohkem ma tahan sinna tagasi kolida. jõe äärde ilusa vaatega korteri osta ja armsate sugulaste ligi olla ja auras mõistliku hinna eest lestad varba vahele ujuda ja kevadeid laulukaare all tervitada ja tänaval 18-krooniseid lattesid juua ja toomel lehtedes sahistades õlut juua ja anne kanalisse mitte ujuma minna ja.
ja üldse ei saa ma aru, miks ma praegu, kui töö mind tallinnas ei hoia, kogu aeg tartus e... ahah jah, kodu pole. tea kas tuleb tartust õiges kohas asuva korteriga mees sebida, tallinna kodu maha müüa või ema tartust välja süüa. kõik plaanid lonkavad kõiki jalgu ju!
