mis imelik masin see olla võib...

nunne tänaval kõndis see punaste lokkidega poiss, kes telekas g3 telefone reklaamib. käes oli tal väga suur antiikne lamp. näete? hinna sees! näete?

täitsa naljakas oli.

ja nunne tänaval oli kalori auto kohal mingi punane škoda. algul vaatasin et tohoh, otu on auto punaseks värvinud, a siis märkasin et marki on ka vahetanud. väike kahtlus jäi, et äkki on kellegi teise auto, ja jätsin seekord graffiti tegemata. (kui te näete linnas autot, mille uksel on kiri "ö oli sin", siis teate, et ühel tüdrukul on näpp porine.)

ja ega see talvel kärutamine palju erinev midagi. lihtsalt lükkamise asemel tuleb täie jõuga rammida, et selles lumes midagi üldse liiguks; autosid tuleb kriipida, sest kõnniteed on täis pargitud (muidu on ka, aga nüüd võtab lumevall veel kummaltki teelt meetri); õues tuleb püsida, sest poes on palav; ja kindad tuleb käes hoida, sest randmed on niigi täitsa läbi. (aga vot täna tõstsn vankrist korvi välja, see on ikka mitumitu kilo raske "voodi". nüüd lebotagu suurte laste istumiskärus, mis õnneks kah pikali käib.)

oh ja viru keskuse alla keldripoodidesse tuleb minna nii, et sa lähed ümberkaudsete ristmike kaudu ringi ÜMBER viru keskuse, et liftiga tunnelisse sõita ning sealtkaudu läheneda (sest keskuse liftidesse on tiinekad vist lausa sisse kirjutatud, lisaks on seal palav). ning siis sa leiad, et see lift on katki. lifte on küll kokku kolmel nurgal, aga järgmise juurde pääsemiseks tuleb ju jälle kilumeetrine ring teha...

tartu heaks

ma muidu olen siin tegelnud ikka enda, mitte ühiskonna asjadega, aga erandid ei hüüa tulles.

tracker ja uus blogger

mu extremetracker on ikka veel 18. veebruaris. mida ma tegema pean? ta lihtsalt ei loe enam külastusi ja kõik. see juhtus pärast seda, kui ma korraks (laupäeval? ei, reedel?) ta ära võtsin kogemata. siis panin tagasi ja siis tegin veel selle varguseposti ja toda päeva luges kah, aga pühapäevast peale enam mitte. miks?

et mida siis teha

no ma olen nüüd mõelnud.

trellid?
kole. ma keeldun vanglas elamast, vähemalt ilma kohtuotsuseta.

signalisatsioon ja turvafirma valve?
kalorit see ei päästnud.

olen otsustanud, et päästaks ilmselt vaid kaks asja.
eisteks, mehitatud valve. ehk et kui ma ära lähen, kutsun kellegi seniks siia ööbima.
teiseks, osta turu väravast onu põuest kolm kutsikat. ei mingeid koolitatud rotikaid - ausad sõnakuulmatud närvihaiged krantsid, kes pole sõnakuulmisest kuulnudki. ja ketitada nad siis akende kõrvale. hästi lühikese ketiga. nii värdjad, et ise ka ei julge ligi minna.

tegelikult ma tean, mida ma teen. aga seda ma ei ütle.

mu kodus käisid vargad

ja viisid ära mu viimase nelja aasta elu. pildid, jutud, koolitööd, koduleheküljed... arvuti siis. kas ka muud, ma veel ei tea, ma olen tartus. saame näha.

seniks andke nõu:
kas läpparitel on kuskil "must nimekiri", kuhu ma enda oma nüüd kirja võiksin panna?

mis nad nendega teevad, viivad pandimajja? on mõtet pandikaid kammida ja oma masinat otsida?

kas ma saan midagi veel teha?

kuidas nad arvuti käivitamisel küsitavast passwordist mööda saavad ja kuidas kõvaketta tühjaks?

kas pole neile paras, et see masin on neli aastat vana ilma akuta käkk, mis praegu maksab paar tuhat krooni? ja et pole mu kodus ei juveele, ei plasmaekraaniga telekaid?

nad muidugi otsisid hoolega, nii et mind ootab ees 38 ruutmeetrit poriseid jalajälgi (alustades voodist, sest nad sisenesid magamistoa aknast, kust pole mujale astuda kui otse padjale ja sealt üle voodi teise tuppa) ja sama palju politsei sõrmejäljetahma. ja eks asju võib puudu olla muidugi veel. aega neil oli.

hämmastavalt palju sõnu tean ma. viimased 10 tundi olen vihast värisenud ja muud juttu kokku hoidnud säästmaks energiat, et kord veerandtunnis kõlavalt paisata: värrrrrrrrrdjad. annaksin pool kuningriiki, et saaks end täis juua (aga ei saa, sest arturi söögisedel on minu omaga otseselt seotud) ning kange tahtmine on midagi lõhkuda. segi lüüa kellegi ilus nägu, poriks trampida mõni kena lillepeenar, mäsaks peksta kena auto või lihtsalt nõusid vastu seina puruks loopida.

värdjad.
värdjad!
VÄRRRRRDJAD!!!!!

ökopatareid?

läksin kord mahekauba esinduskauplusse pesupähkleid ostma. uurisin viisakusest terve kaubavaliku enne läbi, küsisin selle ja tolle hinda, ning kui ring peal, palusin pähkleid. aga vot ei olnud. "tulge esmaspäeval, siis peaks tulema."

no sellele "peaks tulema" jutule jääb eesti kaubandusvõrgus ainult loll lootma. lasin ikka mitu nädalat mööda ja siis helistasin, kas pähklaid on. on, vastas reibas mehehääl. on lahtiselt, kaaluga, ja on vedelat pähklitest saadud pesuainet.

et ikka kindlalt mitte tünga saada, küsisin, kas ikka kentmanni tänaval. kiitis takka, et kentmannis jah.

ukerdasime siis täna arturiga kohale. marssisin sisse ja küsisin pähkleid. müüja ütles, et on. uurisin riiulis kilost kotti. hinnasildid rääkisid kilost ja poolest. oletasin, et kuskil nurgas on tünn või kartulikott suurema kogusega ning riiulis näidised valmis kaalutud.

müüja küsis, kas see kilone kott sobib.

ütlesin, et kallis, et noh, võtaks nii kolmandiku sellest.

müüja ütles, et kaaluda ei saa, sest kaalul on patarei tühi.

vaatasin hinnasilte ja mõtlesin, et no ma võin siis ju 300 grammi asemel pool kilo võtta. aga poolele kilole viitas vaid silt, pähklikotti polnud. verbaliseerisin oma küsimuse, kas kilo ongi ainus võimalus. jah, teatas müüja lihtsalt.

ajasin jalad harki ja jäin keset poodi kurjalt seisma. "kas te teete nalja või? eelmine kord neid polnud, ehkki ma olin enne tulekut hoolikalt uurinud, millistes teie poodides neid on. nüüd ma helistasin ette ja eile öeldi, et on lahtist, kaaluga pähklit. mitu korda ma pean siin käima ja tünga saama? väikese lapsega siia kesklinna ronida pole ka mingi lihtne asi." jne. (targu jätsin mainimata, et ma elan kesklinna kõrval - las arvavad, et ma tulin türilt hommikuse rongiga.) tädi ehmus mu paukumise peale ära, nagu pidigi, ja helistas kellelegi. ja küsis, kas mingi jüri või ants või keegi toob kaalule patarei ka, sest üks tahab siin pesupähkleid osta, ja millal ta siis jõuab selle patareiga. pani siis toru ära, tõusis ja läks ohates kusagile tagumisse nurka. "noh, mis sai?" küsisin selgitust - no mis ma passin, äkki ei saagi. - "läheb pikalt." - "kui pikalt?" (artur magab tunnikese ikka veel...) -vaikus. - "mis patarei sinna läheb, kas te mõne teise asja seest ei saa siis võtta?" (mul on vankris nelja patareiga beebivalvur...) - "eks peab siis sellega proovima," võttis müüja nurgast mehhaanilise kaalu.

no tule taevas appi, neil on korralik kaal, isegi mingite vihtidega ei pea jurama, üks kaalukauss ja üks seier, ja nad saadavad kliendid, raha näpus, koju, sest digikaalul on patarei tühi!

müüja kadus tagaruumi kaaluma (pähkleid võttis sest kilosest kotist, nii et kui keegi sinna läheb, siis seal pole enam kilot!), mina õue arturit loksutama. kohtusime kassas, kus ta küsis kuuskend krooni. "kakssada grammi, sobib?" köhatasin, et ma tahtsin saja krooni eest, kolmsada grammi. kadus ohates kardina taha jälle kaaluma. nii sain suti vähem kui saja krooni eest ühe 200-grammise ja teise 100-grammise koti, olgugi et olin ilusti kodust oma karbi kaasa võtnud.

selline ökomajapidamine siis.

linn on imelikke täis

ma ei saa aru, mis neil autojuhtidel häda on.

kui nad foori taga seisavad ja sa nende taga seisma jääd, siis nad liiguvad mõne meetri edasi. need meetrid pikivahet eelmise autoga on nad enne varuks jätnud ja kasutavad need ära just siis, kui sa oled käigu välja ja jala sidurilt võtnud. tsikli puhul valvavad nad, et käik oleks väljas ja jalad ilusti maha toetatud. ja siis nihutavad nad end autopikkuse jagu edasi.

miks kuradi pärast?

kokkuhoidlik inimene minus tahaks siis ka nihutada - tipptunnil võivad need meetrid kusagil minu taga kellegi üle ristmiku aidata.
aju minus tahaks paigale jääda, sest muidu tagumine arvab, et mina olengi üks sellistest lollakatest.

ja eile oli mu ees audi, kes jättis enda ees oleva autoga KAKS autopikkust pikivahet ja kui ma tema taga seisma jäin, nihutas end poole maad edasi, nii et ainult ÜKS auto mahtunuks nende vahele. autoga ei viitsi kruttida, aga tsikliga olen küll mõelnud sinna vahele ronida. siis teinekord teab.

peaaegu rikas

arvutasin tulud ja kulud kokku ja sain teada, et saan riigilt tagasi kolmkümmend kaks tuhat krooni.
läksin arturiga jalutama ja mõtlesin muudkui, mida ma sellega peale hakkan. teades samas, et on ainult üks ÕIGE koht, kuhu see panna.
siis tulin koju tagasi, arvutasin uuesti ja hoolikamalt ja sain tulemuseks ikka tagasihoidliku neljakohalise nagu mullugi.
aga tore oli vahepeal korraks rikas olla.

loogikaülesanne

lähteandmed:
mul on kolm põrandaküttetsooni: esik, köök ja vannituba.
mul on kolm põrandaküttekraani skaalas nullist kolmeni.

küsimus:
kuidas teada saada, milline kraan kamandab millist tsooni?

vihje:
ma keerasin oletatava köögi kraani põhja ning teised jätsin 1 peale (nulliga ei taha talvel mängida). esikupõrand läks külmaks, köögi ja vannitoa omad jäid soojaks.