imeilus jutustus

olen võlgu imeilusa jutustuse sellest, kuidas me folgil käisime.

kõiksugu põhjuste mugava kuhjumise järel otsustasime tänavu minna kahekesi. ja läksimegi.

juba see fakt iseenesest oli üllatavalt läbiv starditeema kõigis vestlustes, mis noil päevil filjandis jalgu jäänud tuttavatega pidasime. ühe erandiga.

need vestlused arenesid tavaliselt nii, et kohtusime tuttavaga, kes üritas paigal seista, et vestelda, samal ajal vähemalt ühe käega vähemalt üht pärijat kraest kinni hoides, sest lahti lastes ju lõpeb ka vestlus, sest ta peab järele jooksma. teine variant oli käru loksutav tuttav ja kolmas alternatiiv selline, kes küll rääkis, käed vabad, aga kelle vilkad silmad jälgisid pidevalt ja pingsalt kontsertpaika, ja mitte huvist publiku vastu, kui te saate aru, mida ma mõtlen. kõik nad olid lapsed kaasa võtnud nii nagu meiegi oleme teinud kokku kolmel aastal: lähme muidugi lastega, neil on seal ju nii tore! mis on väga õige, lastel on folgil alati nii tore.

ja see üks, teine või kolmas sort siis ütles tere, keskendus hetkeks me perele ja imestas siis: noh, kus siis lapsed on? mispeale me võtsime kaelakuti poosi ja ütlesime pidulikult, et lapsi ei ole seekord. mispeale alul noogutati hajameelselt ja siis õhati: "aaahahhh, nad tulid ilma lasteta!"siis me pidasime kõne sellest, kuidas meil on plaan need neli päeva veeta: lõunaune ajal me ei vaata telkla poooolegi; me sööme seda, mida me lastega ei saa, siis kui me lastega ei saa, seal kus me lastega ei saa ja nii nagu me lastega ei saa. parim plaan oli ronida kõige vürtsikama ja tulisema toiduga kell kolm öösel lossimüüride otsa ja süüa seda polkat tantsides.

me küll ei teinud nii, aga te saate aru, mida ma mõtlen. ja kõike muud me tegime küll. me tantsisime - siis, kui tahtsime. me läksime lava ette tunglema - siis, kui me tahtsime. me sõime ja jõime ja pissisime ja väsisime viivuks ema isiklikku päevaunne siis, kui me tahtsime. me vaatasime kõiki neid kontserte, millal ja siis, kui me tahtsime. me istusime maha tänavamuusikuid kuulama siis, kui me tahtsime. me töllerdasime ja lollitasime linna peal nii kaua kui tahtsime, mis tähendab, et me ei näinud telklaagrit kordagi pimeduses, ikka oli päike taevas või just tõusnud või vähemalt kohe tõusmas.

miks see kõik oli veel palju parem kui lihtsalt lastevaba neli päeva? sest et kui sul on lihtsalt lastevaba neli päeva, siis sa pead tegema mõningaid valikuid, mida selle ajaga peale hakata. esiteks on sul seega surve: sa pead kohe midagi tegema hakkama, et sellest ajast maksimum võtta. aga kuna sul on suures defitsiidis nii kultuur, inimestega suhtlemine, süütute lolluste tegemine, vastutustundetu ajakasutamine, teistega mitte arvestamine, väljas söömine, kestev vine ja palju muid asju, siis, noh, sa pead kiiresti valima, kas lähed külla või kutsud külalisi, lähed kinno või kontserdile või välja sööma või hoopis trenni või loodusesse jalutama või päikest võtma või koristad kodu ära.

aga seal oli see kõik olemas! nii et sa ärkad hommikul üles ja teed telgi kõrval priimusel kohvi ja pannkooke. samal ajal töötleb päike su keha jumet, sina töötled oma vinet ja saad juba vaikselt hakata koos vähemalt mõne sõbraga süütuid lollusi tegema ja võtad vaikselt hoogu süütuid lapsekõrvu mittekannatava huumori viljelemiseks. pärast hommikusööki võid sa jätkata huumori ja jumega järverannas, kus lugeda seltskonnale valjusti ette joomahullu päevaraamatut. laste rannas. kui sellest saab kõrini, võid sa töllerdada linna poole, veinikokteil näpus, et sattuda linnaosadesse, kuhu varem pole aega olnud, või võtta aega, et muuseumi hoovis endale meisterdada midagi muud peale selle punutud paela, millega sa pärast ei oska midagi peale hakata. sa võid osa saada päeva esimestest kontsertidest, mis sest et need on täpselt lõunaune ajal. sa võid kõik oma lollid naljad kõikidele ette sattuvatele tuttavatele ära teha, sest sul on kogu maailma aeg. ja kui sa tahad, siis ükskõik millisel hetkel saad sa päriselt keskenduda sellele, mis tuleb lavalt, minna sinna ette, saada higiseks ja tolmuseks ja vahtida neile vaimustunult otse suhu.

ja ma pean küll ütlema, et pärast kõike seda alles esmaspäeva lõuna ajal filjandist lahkunud, olen ma siin palju parem ema kui enne.