kodaniku muret menetletakse

see oli 23. mail.
järgnes jupp aega täielikku vaikust.
7. juunil saatsin SMITi urmole meenutuse, et ma olen ikka veel olemas ja ootan lahendust.
11. juunil tuli vastus:

Tere Kuna hetkel ei õnnestu teil mobiil-id aktiveerida, koostasime .pdf kujul mobiil-id aktiveerimise taotluse. Palun vaadake dokument üle, et teie andmed oleks korrektsed ja seejärel digiallkirjastage ja saadke mulle tagasi.
TervitadesUrmo

pakkumine oli intrigeeriv, otsisin pisut aega oma id-kaardi lugejat ja saatsin 12. juunil allkirjastatuna tagasi.
järgnes vaikus ja ma juba mõtlesin, et peaks proovima, kas ehk töötab. avaldus aktiveerimiseks ju esitatud ja puha.

täna saabus meil aadressilt ppa@politsei.ee paljulubava subjektiga "Mobiil-ID sertifikaatide aktiveerimisest". kirjas oli digiallkirjastatud dokument eilse kuupäevaga. ja dokumendis oli kirjas selline jutt:

Austatud Mari Öö Sarv
Pöördusite 14.05.2013 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poole, kuna Teil ei õnnestunud PPA kodulehel aktiveerida mobiil-ID sertifikaate. PPA arenduspartner Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus otsib koostöös Sertifitseerimiskeskus AS-ga probleemile jätkuvalt lahendust. Teavitame Teid koheselt mobiil-ID sertifikaatide aktiveerimise võimalikkusest kuid mitte hiljem kui 01.07.2013.a.
Palume vabandust Teile tekitatud ebameeldivuste pärast. 

alla kirjutanud tiit, koostanud aune.

huvitav muidu, mis nad selle pdf-iga teevad. menetlevad? või milleks seda vaja oli? et ma tunneksin, et minuga tegeldakse? või nad ikkagi ei uskunud, et ma oskan id-kaarti üldse kasutada, ja testisid nii mu võimekust kaart lugejasse ja pin2 õigesse aknasse sisestada?

kuidagi läks nii, et ostsime endale maja

mul on kogu see lugu vist täitsa rääkimata? kuidas me saime endale ruutmeetrid maapiirkonnas, kus tekitada endale õuemuru, lubada lastele värsket õhtku ja kasvatada omaenda redist?

mingi algus on siin. ja eelmisel aasta, võibolla oligi jaani ajal, istusid käbi ja see peremees onni trepil ja käbi vist õhkas, et küll oleks tore, kui oleks endal ka mingi maakoht, aga näe ei ole. mispeale peremees rehmas käega paremale ja ütles, et tulge ja tehke. tema onni kõrval nimelt oli kunagi ka talukoht. enam ei ole. tol hetkel oli sissevajunud suure palkmaja ümber üle minu pea ulatuv naat ja nõges, mille sisse uppunud siin-seal omaaegsed kultuurid. siis veel õhuke vettinud ja äravajunud putka, mida kasutatud elumajaks pärast suure maja hukku, ning väsinud kuur.

alustasime niitmisest. ostsime kahe pere peale korraliku trimmeri, võtsime selle floora esmalt maatasa ja riisusime kokku. mullu poolest suvest igal võimalusel oleme sõitnud sinna niitma, sest kõik räägivad, et niitmise peale kaovad naat ja nõges ära. sügisel viskasime muruseemet kah sekka ja nüüd on juba täitsa kena. minu igareedene rõõm on avastada, et mutututid on naadibeebidest kõrgemal. on lootust!

talgupäeval kaevasin üles vales kohas kasvanud ja nigunii viljatud vaarikad, mille alt tuli välja liivakuhi. käbi tõmbas selle peale sae käima ja kadus veerandtunniks palkmajja, naasis nelja palgiga. neist said liivakastile servad ja pärast seda pole kunagi lastega muret olnud, et neil on igav või midagi.

maikuus aitas tartuvanaema kaevata läbi ühe korraliku peenra jao maad ja sinna läksid herned, sibulad ja veel midagi. mul poole kunagi peenart olnud, aga nüüd, näe, hernes tahab juba keppi. liivakasti kõrvale tekkis ka peenar, sinna läksid maasikad, küüslauk ja tüümian. ja iga kord kui käime, ikka muudkui niidame.

plaanid on sellised, et kuuri võtame maha ja asendame väliköögi ja terrassiga. palgid veame ajapikku jaanituleks ja sinna asemele teemegi äkki mingi lõkkeplatsi või midagi - eks paistab, mis sealt alt välja tuleb. mingit riistakuuri on ka vaja. vettinud putka vist ikka võtame ka maha, vähemalt tema seis ei olnud päris selline, et ma tahaksin sinna sisse kolida, ehkki algul selline plaan oli. aga majade putitamisega on selline asi, et esiteks see maksab raha. teiseks tegelikult ei ole see meie maa. kolmandaks ei ole me mingid rikkurid ja iga euro tuleb mingi teise asja arvelt - sääste justkui on, aga kõik on kolmekordselt broneeritud. et kas putitada maja või panna katusele päikesepaneelid? või osta uus auto? minna ägedale reisile?

neid maa-asju arutades ja kaaludes jõudsime selgusele, et parim variant on haagissuvila, aga mitte selline, mis sinna pargitakse ja paika jääb, vaid ikka sõiduvõimelises korras hoitud masin. sest see annab meile maal vajalikud mugavused (koos väliköögi ja terrassiga) ilma ohuta, et kui meilt mis iganes põhjusel see maatükk käest võetakse, oma investeeringust ilma jääksime. lisaks annab see meile võimaluse muksud peale pakkida ja mugavalt kuskile metsa veereda.

nii juhtuski kuidagi see, et me eile ostsime endale maja. sellesama, millega me kahe aasta eest folgil käisime.