Wednesday, July 22, 2009

puhkus

nüüd on ka minul puhkus. ametlikult küll enam mitte, aga me elamegi tagurpidiantslas. sest et see puhkus, mis ma avaldusele kirjutasin, kulus esimesel nädalal kalevi staadionil (mis oli siiski emotsionaalselt üdini nauditav, ehkki füüsiliselt ja eriti ajagraafikuliselt koormav), teisel kodus folgilehte tehes ja kolmas tartus remondi finaalile kaasa aitamises, lisaks kassi post-op. nüüd siis on tagasi kodu ja rahu, aega end paksuks süüa või sokki kududa või ka lihtsalt mitte midagit teha. puhtalt selle folgilehele kulunud nädala arvelt.

ja homme viin kassi merkale, mis tähendab, et esimest korda selle kõige jooksul saame ka ise oma aja peremehed olla. folgil.

(jätkan nüüd lotte maisikepikeste õgimist ja siis ei saa kirjutada, sest käed on pudised.)

Tuesday, July 21, 2009

päeva küsimus

kuidas töötab postinor?

Sunday, July 19, 2009

mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja

pärast aastatepikkust "laulge kaasa" vihkamist sattusin ma siin mingi päev jälle selle peale ja paaniliselt kiire "progrup up" surumise asemel lisasin volüümi. selgus, et kui reet linnat pole üldse kaadris ja "valgete rooside" ning "kaugel kaugel" asemel läppunud üleeilaste staaride asemel laulab liisi koikson alendrit, on see jumalast hea saade.

vastupidise paugu sain täna, kui olin vist esimest korda elus nõudmas, et lähme õhtul tallinnas merre ujuma, ja siis tuli meretäis vett taevast alla, nii et kuhugi mai läind.

Monday, July 13, 2009

Hyssopus officinalis

iisop, selgus, hoopis.
google, palun tee selline otsingumootor, kuhu saab sisestada lõhna. siis teinekord on lihtsam.

Sunday, July 12, 2009

algaja aiasõbra seiklused

ükskord saatis käbi ema mulle koos oma noorima pojaga (too oli lapsehoidjaks) sületäie rohelist. "näe, salat," ulatasid vennad mulle aknast kilekotitäie heinu sisse, mina panin kappi ja me sukeldusime tantsupeomaailma. kui sealt eluga väljusime ja oli jälle aega perele süüa teha, maitses punakasroheline salat endiselt värske (keegi polnud ju vahepeal külmiku ustki avanud, nii et kõik püsis seal stabiilses külmas). rebisin teda kurkide-tomatite-küüslaukudega kaussi, valasin ekstra virgini ja balsamicoga üle ja serveerisin küll pasta, küll värske karduli kõrvale. olin jube rahul. salatit oli väga palju, mis oli muidugi tore. ja ükspäev järjekordset eelrooga segades leidsin, et mõne salatilehe otsas on väike redisepoeg. "ma olen nädal aega oma perele salati pähe redisepealseid serveerinud," mõtlesin piinlikkustundega ja lohutasin end sellega, et redis on sööda, ju siis ka päälsed, ning et tegelikult ju kõik sõime ja kiitsime. aga enam see salat ei maitsenudki nii hea. oli kuidagi puine ja mõrkjas, nii et viskasin viimased peotäied minema. enne nokkisin viimase redise otsast, imestades veel, et miks mõnel on juba poole väikse-atsi jagu redist otsas, teistel juur pea olematu.

noh ja täna seda käbi emale rääkides selgus, et tegu oli siiski tammelehesalatiga, mille hulgas tal peenras juhtumisi paar redist ka on. "mul on ju tootsi peenrad!" selgitas ta rõõmsalt maasika-tilli-saialillepeenras seistes.

aga tema ürdipeenrast lõikusin endale tubli portsu punet kui oma lemmikmaitseainet (mille ma oma peenrast eile vesiheina pähe korralikult välja juurisin) ja kesisema portsu ühte teist, mida ta ei teadnud, mis see on, aga kohapeal otsustasime, et ehk on rosmariin. teades, et tsirkuseperekond on suured lambasõbrad ja rosmariin samuti, võtsin neilegi kuivatamiseks mõned oksad, pojakse juurtega peenra jaoks ka.

kodus nuusutas tsirkuseperekonnapea seda pikalt ja teatas, et rosmariin see kohe kindlasti pole. järgmine lootus oli estragonil. luhtus seegi. no tüümian ju kindlasti mitte! aedruut, pakkus ta veel. wikipeedia lükkas ümber. aed-piparrohi? too on valgete õitega, meil lilladega. aga vot mägi-piparrohi oli pildil küll samasugune!

niisiis kuivab mul nüüd kaks luuda mägipiparrohtu (loodetavasti...) ja kuusteist luuda punet (vahepeal hakkasin selleski veendumuses kahtlema, aga see on ikka väga punejas võõras, kui ta pune pole!)

võibolla on vara oma aiale mõelda...

Wednesday, July 08, 2009

veel tuulevaiksest ööst

pisarajakiskuja Neist Hetkist meie rühmaga.

Tuesday, July 07, 2009

just nii see käis

kenasti põlvekaitsmetega.

veel ja veel ja veel!


kas keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tegi eile tööd?

Monday, July 06, 2009

tuule suund on nord

need olid ühed veidrad kuus päeva. elasime mingis teises maailmas meie tavalise maailma sees. ja see teine maailm oli palju suurem kui see välimine.

esimene proovipäev oli meil hipodroomil. laotasime maha piknikutekid ja püstitasime päikesevarju, võrdlesime päikesekreemide kaitsefaktoreid ja õpetasime naaberrühmadele buffidest mütsi voltimist. väravad olid pärani ja linnarahvas käis piilumas, kuidas euroopa parimat pidu kokku klopsitakse. põnev vaade üle linna harjutusväljakuile võis olla ka madalaist lennukeist, kes just tõusnud või kohe maandumas.

oma panuse peomeeleollu lisasime meiegi, sõites iga päev kohale rolleril: alul trenniriietes proovidesse ja pärast rahvarõivus kontserdeile. feimi, respekti, kiljatusi, lehvitusi ja pildistajaid saime ikka kogu bensuraha eest.

kolmapäeva hommikul edastas b-rühmade liigijuht (raudselt parim!) ühe hiidlaste rühma ettepaneku kuulutada välja konkurss "parim triip 2009". "ma arvan, et me laiendame seda üle vabariigi," nentis helle-mare kõmmus kindlalt ja avaldas seejärel arvamust, et peab ka ise osalema. tõtt-öelda oli neil päevadel üks suuremaid muresid garderoob: mida panna selga, et saada pruuniks, aga ilma karmide triipudega, kusjuures bikiinides ei tohi väljakul olla? koostasin vist päris hea plaani, sest triipe pole, aga päevitust on.

proua kõmmusest ka. rebasena julgesin kobiseda, et kogu väljak ehk ei ole kümme aastat tantsinud ja kolmandat korda üldtantsupeol ning võibolla pole terminid "kellatorn" ja "maratonivärav" neile hipodroomi murul, kus ühel pool on hullud ja teisel paldiski maantee kuigi informatiivsed. et kui raske on siis esimesel rivistusel kulutada 40 ekundit nende mõistete avamiseks ja põhjendamiseks! kogenud tantsijad naersid mu välja, et meil on vägagi hea ja selge jutuga juht ja et seda on küll ja veel nähtud, kuis maie orav (kellel on küll väga lahedad tantsud) ronib pulti ja hakkab mitmesajapealist massi juhendama umbes nii: "sina, punase pluusiga, keera ennast ometi ringi, ei, mitte sina, ikka sina seal, punane pluus!" tõesti. kui helle-mare korra "usalda" proovis ütles, et nüüd neli valssi edasi ja kogu väljak seisis, teadmata, kas "edasi" on tüdruku esipoole suunas, poisi esipoole suunas, jätkates tuldud teed või mõni kaheksas võimalus, vabandas juht viie sekundi pärast: "minu viga. ükski üldjuht ei tohi kunagi öelda "edasi"! palun tantsige neli valssi väljaku keskjoone suunas."

segadusi siiski oli. kas näiteks "esimene viirg" on see, mis tantsu alguses läheb kõige ees, või see, kes pärast tantsides jääb publiku poole? tõlgendamise küsimus ja nii meil kulus "usalda" stardipaigutamiseks kaks käiku juhtide tribüünile, arupidamisi naaberrühmadega ja viha nurgajuhi suunas. too nimelt olla ühe rühma paigutanud kaks meetrit õigest kohast edasi, kuid ülejäänud plokk sellisest muudatusest midagi ei teadnud, samuti mitte kõmmus ise. veel neljapäeva õhtul pärast proove jagasime juhtidega maid, et välja selgitada, kus me siis lõpuks peame meestega kohtuma, et koos tantsima hakata. reedel, oh imet, läkski kõik paika. aga mitte tänu nurgajuhile. (nurgajuht on inimene, kes on väljakul tantsijate ligi ja peaks aitama meil asju õigesti teha. neid oli väljakul kokku neli, igas nurgas üks. muidugi oli Tädi Imbi just meie nurka sattunud ja kadunud kõigil neljal korral, kui kogu sektor tammus jalalt jalale, mõistmata, mida tuleb teha, kuhu suunda, mitu takti ja kumma jalaga.)

teise päeva lõunast vabastasime hipodroomi (kas ma mainisin, et samal ajal treenisid ka traavlid?) ja suundusime kalevi staadionile. mina polnud siin kunagi käinud. see oli nagu kolosseumisse tulek gladiaatori filmis: seisad lummatult ja vaatad, kuidas võimlejad, lapsed, noored, naised, vanad ringi sebivad, igal oma asi ajada, igal oma ajagraafik. siin ei ole enam mingit palja ülakehaga ringilippamist, platsimurul päikesevarjutamist ega isegi üle platsi jooksmist. ning lihtne uudistaja ei pääse enam väravaist kokkuklopsimist piiluma.

mainitud "usalda" läkski oluliselt keerulisemaks siin, kui igasugune joondumine pidi lihtsam olema - kõigile küsimustele, kus pean olema, sain vastuseks "oma märgireal". kus see on, ei öelnud keegi. aga märke on iga kahe meetri tagant nii piki- kui ristiteljel! aga noh, poolteist päeva peataolekult ja neljapäeva õhtuks saime teada!

reede hommikul oli minu meelest selge, et üks või poolgi proovipäeva on puudu. ka kõmmus tõdes ohates sama, kui neljapäeva õhtul küsimustelaviiniga juhtide tribüünile turnisime. reede hommikul tehti korra kõik läbi, ikka veel tuli teha mõned muudatused ja ikka veel polnud kelleski kindlust, millisel taktilöögil "algumere" lainetuses tuleb teha kui suurt lainet ning kas läänetribüün ei tee kaheksandat lainet üldse või teeme kaheksanda ajal seitsmendat. tõsi, publik ju ei tea, kuidas peab olema, ja arvab igal juhul, et kõik on kena, aga päris loll on ka üksi väljakul püsti karata veendumuses, et seitsmes laine tuleb ikka ära teha või et üheksas laine peaks meie juures olema just praegu. ja kui algumerega saime veel hakkama, siis lõpus mere peos oli juba uus numeratsioon, teised taktid, aga samad liigutused, nii et kõik kokku veelgi keerulisem.

algumerega oli lõpuks lihtne: meie tegime esimese laine neljanda takti esimesel löögil. aga taktid loeti kahekaupa kokku, nii et üks-kaks-kolm asemel luges kogu väljak üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus. nii lugedes teise nelja ajal oli meie laine. üheksas laine oli teise kahe peal ja tagasitulek esimese viie peal. kukepea! noh ja siis virveringide hüpe viie peal, mis oli pärast seda juba lihtne meelde jätta. "mere peos" vist pidime väikseid laineid tegema kolmanda kolme ajal, aga suure number ununeski ära ja seda tegime siis teiste järgi. aga kuna kogu väljak lootis sellele, et teeme teiste järgi, siis need lained olid seal kükitades vaadates üsna kobavad. aga no dvd-l on päris kena.
see lõik oli kogu peo kõige keerulisem osa, millest kõik ei saanudki lõpuni aru (näete ise, mulgi on lüngake sees) ja mida miskipärast õpetati meile järjest tunnise vahega. ehk et just siis, kui sa võibolla hakkad enamvähem läbi seedima just õpetatud kaheksa väikese ja ühe suure laine loogikat, lisaks virveringid, lajatatakse uue muusikaga uued taktid, aga samade liigutusega. sa kas õpid õpitu üle ja unustad eelmise, või jääd eelmise juurde ega omasta uut, või ajad kaks tükki omavahel lootusetult sassi. lõviosa tegi ilmselt seda viimast.

reede hommikul siis hoiatati, et õhtusel kontserdil, kui on ka teleülekanne, peab selle koha peal ehk pärast algumerd eesti vabariigi peaminister andrus ansip väikese kõne ja tantsijad tõusevad selle väljakuulutamise peale aplodeerides püsti (tants lõppes kükki). siis oli hetk pausi ja kapteni parim käsi kristjan kurm, kes kogu väljakut, 6500 tantsijat, parasjagu juhendas, jätkas: "tähendab, me pole tegelikult keegi kolm päeva aktuaalset kaamerat vaadanud." väljak pomises, et ega nemadki. "nii et me tegelikult ei tea täpselt, kes meil riiki parasjagu juhivad." jätkas kristjan mõtlikult. ja ütles siis otsustavalt: "igatahes on meil kokkulepe härra andrus ansipiga, et ta ütleb teile kahe minuti jooksul midagi ilusat." see kõlas juba nagu plaan.

nalja tegi see, et proovides väideti, et publik lainetab ka. mitu päeva saime kujutleda, kuidas publikule tehakse reede hommikul eraldi proovid või kuidas istekohtadel on traadijupid väljas, millesse siis sihtasutuse elektrik õigel ajal mõned voldid laseb, et õige rida õigel ajal püsti hüppaks. no selgus, et etenduse eel, kui mõned õnnelikud juba tribüünidele olid jõudnud, briifiti vaatajaid põgusalt, ning etenduste ajal oli iga sektori ees assistent, kes publikut õigelt taktil tõusma ärgitas.

aga nalja sai muidu ka palju. viimase etenduse eel avatakte oodates rivistudes tuli meie kõrval õlleputka müüja putkast välja ja kustutas tahvlil kirjast "õllevorst 15" viie ära ja kirjutas nulli asemele. kiitsime aplausiga, mees sai sellest innustust ja kustutas ka osa õlle hinnast maha. hüüete valjenedes itsitas pihku ja kirjutas selle "30" sinna tagasi. hüüdsime küll, et tal läks sassi, aga nii jäi. aga kui siis lugu juba käis ja me tribüünide vahele treppidele hakkasime jõudma, laskumisega kiire eksole, sest etendus juba käib ja meie kord on ilmuda, siis hüüdis keegi tagumistest: "mehed, tagasi, õlle hind on 25!"

ja pärast hüvastijätutantsu "usalda", kui naised lähvad maale ja mehed merele ja me muudkui lehvitame ja lehvitame ja lehvitame, aga mehed lähevad reibaste nägudega oma maratoniväravasse ära... teate, miks? neil olid seal need võimlejatibid ootamas!

noh siis minu debüüt kalevi murul rahvarõivus peaproov-etendusel, kui tribüünidel olid piletiostjate asemel veel represseeritud, vaesed ja väetid ning kaameramehed alles harjutasid, läks mul "meremeeste valsi" ajal pastlapael lahti. see oli see tants, kus me tulime vasakult peale ja tantsisime kihutades üle terve väljaku, paremasse nurka välja. poole peal läks lahti ning kiired valsid-jooksud-tormamised olid alles ees. jäin siiski püsti ja enne "killadi-kõlladit," mis kohe otsa tuli, tegi ülejäänud rühm katet ja ma sain maha kükitada ning otsad kiirkorras kinni tõmmata. õnn, et meie ei alustanud seda hoogsat tantsu esimestest taktidest, vaid alles teisest salmist! aga kohe, kui mina sain paela kinni ja sööstsime tantsu, läks kellelgi vöö lahti. ja siis laupäeval läks ühel meie mehel vahetult enne seda tantsu pastlapael päris katki kohe ja meie ees tantsinud leigarite tüdrukul kukkunud ühel kontserdil seelik maha. aga kõik muu läks hästi!

reedel nägin esimest korda võimlejate kava. samal ajal võeti puri maha. oletasin, et logistilistel põhjustel - laevaehituse lugu oli ju ära, nüüd pole enam vaja. "nagu torm!" naersime veel, vaadates kukkuvat masti kesk sinises kostüümis naisi. siis tulid naisrühmad, mustad rätid õlul. "imelikud rahvariided, nagu leinaksid," imestasime lähimaid tantsijaid vaadates. siis vaatasime kogu väge ja... püha jeekim, see laev läks ju põhja! me oleme lesed! arvutasime kiiresti välja ka selle, et tuljakut ei tantsi me mitte seepärast, et me ülevaatusel polnud piisavalt kena hüpleva polkaga, vaid sellepärast, et meie mehed ei teinud piisavalt head laeva! ning kui seejärel 3.-4. klasside lapsed tantsima tulid, hakkasime peaaegu nutma teades, et need lapsed äsja isata jäid. mina seda stoorit enne ei teadnud. siis sai ka selgeks, nagu öeldud, miks ainult osad rühmad tuljakut saavad - kõik ei naase merelt.

aga merelt naasmine ise. tuulevaiksel ööl. need olid selle peo päris hetked. koguneme tuletorni taha väravate juurde. esmalt lähevad väravaist läbi platsile naised, kellele teiselt poolt maratoniväravast merelt naasvad mehed vastu tulevad. kohe järgmiseks meie. ja selle järgneva väe ots jääb seisma täpselt tuletorni alla kangialusesse. just siis, kui sinna paigutatud kõlarist hakkab kostuma refrääne. tihedalt-tihedalt koos, seisame seal paarisajakesi käsikäes kõikudes ja laulame täiest kõrist markole ja liisile kaasa:
sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel,
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames!
ja meil on suurepärane vaade kallakult väljakule, kus kohtuvad mehed-naised üksteist õnnelikult kallistavad: sa tulid tagasi! sa ootasid mu ära!

siis pühime kiiresti pisarad ja hüpleme tuljakuga rivvi.

eesriie.

argipäev.


PS selgus, et käbi see kõik eriti ei huvitanudki ja ta tuli lihtsalt sellepärast, et minul oleks, kellega peol tantsida. kas mul pole ilma parim mees?