kell kaheksa hakkas artur teises toas sahmima. ma kahtlustasin, et kiusu pärast nii, et teised ka üles ärkaks. sest ma olen hommikuti väga kuri inimene.
uru vedas veerand kümneni välja.
pannkoogid. käbi tegi.
kogu pere kiivrite alla ja jalgratastele. arturil on jube suur ratas selle kohta, et ta on tegelt ka ju lihtsalt väike muksukene, a no missa teed ära, kui muks nii pikk on. sõidud ja mängud pae pargis.
koju sööma. käbi tõmbas jee.
lapsed unne.
õmblesin arturile teksapükse. sain valmis ka. polnud rahul, lootsin et tema on. alustasin uut õmblusprojekti, sest see tundub iga kell mõistlikum tegevus kui koristamine või muu niuke paigaljooks. õhtuks on ju jälle nigunii segamini, parem teha midagi, mis homme või kuu pärast ka alles on. teksade värvel võttis küll viimase isu midagi õmmelda, aga uuel projektil pole jällegi värvlit.
muksud ärkasid ja artur oli vaimustuses. käbi polnud veel tagasi ja ma jätsin nad südamerahus arturi tuppa legomaailma ja naasin oma lõigete juurde. söögiteoga on, teate, sama, mis koristamisega: tee palju teed, ikka pead veel samal päeval otsast peale hakkama. nii et eelistasin lõikeid, vähemalt kuni käbi tulekuni. siis, khm, jätkasin, ja tema soojendas mingit toitu.
pärast õhtusööki üritasime veel õue minna, aga seal oli külm ja selgus, et uru ikkagi ei ulatu eriti oma jooksurattal istudes jooksma. kaevasime liivakasti üles ja läksime tuppa sooja. a kõige selle käigus õppis artur tõukerattaga sõitma. liivakasti äärel lugesin taskusse saabunud meili lasteaia juhatajalt hoolekogule. kevadnäitusel olevat meie rühmast väga vähe töid ja lapsed kurvad. misse kevadnäitus on ja kas seal peaks olema meie nunnud, laste vägiteod või emade värvitud munad, ei teadnud meie perest keegi.
toas polnud pääsu hilisõhtusöögi tegemisest. poisid tegid onni. kogu maja toolidest ja sellest neljaruutmeetrisest lapitekist, mida ma alustasin jube ammu, aga nüüd lõpuks päriselt valmis sain. kantimine oli see, mis hoo maha võttis. isegi teppimine oli okei, kantpael oli ka ammu kodus olemas, aga vot see kandinuss ära teha... nüüd igatahes on tehtud ja kuni piknikku pole, on poistele onniks.
muu hulgas kammisin vanu meile ja leidsin, ket kevadnäitusel on kevadpühade teemalised asjad, palutakse vanematel lahkelt osaleda. otsisin facebookist välja fototuutori nunnude jänede valmimisest ja tutvustasin arturile.
söök, pesu, unelaulud. kuni uru ligunes, valis artur kunagi mingi projekti käigus heegeldatud ruutudest tema meelest jänesteks sobivad värvilahendused. mina asusin krookima. vahepeal küll karjus käbi appi ja ma pidin uru kuivatama ja uinutama minema. pärast mida naasin jäneste man. käbi kleepis silmad ka külge. töö käigus jõime end halvast veinist purju.
selline laste- ja käsitööpõhine ongi tegelikult mu elu. noh, argipäeviti võtab palgatöö uru päevaunest küll lõviosa endale. seda tööd on tavamõistes vähe, iga päev tund või paar, aga kui sul ongi vaba aega iga päev tund või paar, siis see ongi lõviosa ju.
igatahes jänesed said sellised.
rulamehed.
