münsteri standard

minu esimene jalgratas oli školnik. ma ei tea, kui vana ma olin, aga ükspäev läks ema rongijaama ja tõi sealt mulle kellegi vana. jube äge oli, ma oskasin ikka sõita ka juba. kus ta pärast sai, maiteagi.

päris oma järgmine oli turist, mille ma ostsin 1995. aasta suvel pärast kuu aega postiljonina töötamist. maksis viissada krooni. sellega ma elasin ja magasin ööd ja päevad koos, kuni

1997. aastal läksin ülikooli ja sain õppelaenu! aga ma elasin kodus ja oli privileeg kasutada seda lihtsalt ülisoodsa tarbimislaenuna. ostsin 7000 krooni eest GT Cirque. see oli hästi ilus ja kena linnaratas. sinine. toona sõitis kogu eesti ainult mägiratastega, mood oli selline. mina ei saanud aru, milleks linna niuke veohobune. tõsi küll, see GT oli küll väga ilus ja mulle väga paras, aga nii teistmoodi, et on olnud tõeline piin saada talle porilaudu, pakiraame ja muid lisavidinaid. tavalised kunagi ei käranud, ikka tuli leida mingid eritooted. a muidu on meil algusest peale suur armastuslugu olnud, oleme käinud jalgrattamatkadel ja tartu rattarallil ja tartu rattamaratonidel ja üldse.

aga 2007. aastal, kui tahtsime kassile esimeseks sünnipäevaks kinkida jalgrattatooli ja -sõidu, selgus, et vot tooli ei pane sinna üldse mitte kuidagi. siis pidin ostma uue ratta. võtsin jälle GT, Outpost seekord. nüüd oli mul ka mägiratas, ees amordid ja puha. kaalub teine umbes ühe tonni. ja ega mul ta peal mugav ole ka. nii ta ongi jäänud selliseks rattaks, mille võtan siis, kui lähen päriselt maastikule või kui lähen lapsega. igas muus olus valin ikka vana hea sinise, millega ma jõudsin veel kõvemini kokku kasvada kui omal ajal turistiga.

nüüd kuu või mõne eest sattusin ruilas ühe kuuri taga vanarauahinnukule. seal oli üks vana naisteka vrakk ja ma mõtlesin kohe käbile. et temale meeldib asju putitada, et äkki tahab endale projektikaks. mina saaksin muidugi ratta. nüüd eile tõimegi selle vraki sealt ära. selgus, et vaja pole enamat kui tagaratast, mille käbi oli kuskilt juba ära ostnud, nii et kaks tundi nokitsemist sinises toas (eks ta õlitas ketti jne ikka ka) ja nüüd mul on kolmas sõitev ratas.

kui me kevadel saksamaal autot toomas käisime, siis münsteri aleksei rääkis, et igal münsterlasel on keskmiselt kolm jalgratast. me käbiga oleme ka nagu keskmised münsterlased. mul on linnratas, mudaratas ja fiksi. käbil on mudaratas, maanteeratas ja fiksi. lastel, tõsi, on kummalgi üks, nii et pere keskmine jääb ikkagi münsteri perele tublisti alla.

it's back! it's back! it's back! it's dead!

mäletate jutustust halvast it-aurast, onju.

see on saanud järje.

mu nutitelefon tuli, mäletate, remondist nii, et kõik teda remonti viinud vead olid jõudu juurde saanud ja ma viisin ta samal päeval tagasi.

möödus ligi kaks nädalat ja sain ta kätte. taas kenas puhtas valges karbus nunnu lipsu ja hüüdega "i'm back!" välja oli vahetatud ekraan ja viga tõesti enam polnud. viga ilmnes hiljem ja hoopis teiselt küljelt: ta ei leidnud enam ühtegi wifit mitte kusagilt. nagu polekski õht internetti täis. ei kodust, ei linna pealt, ei töölt, ei vanaema juurest. teenindaja soovitas tehase seadete taastamist, kui ma tõesti restarti olen juba proovinud. aga noh, arvake ära, tehase seadete taastamine ei teinud muud kui nullis taas kõik mu tehtud töö telefon oma käe ja kõrva järele seada, nii et alustasin taas keele ja kontode seadmisest, aga wifit ikka ei kusagil. noh, viisin kolmat korda tagasi.

naases kenasti "kuni 14 päeva jooksul", nagu lubatud, kenas puhtas valges karbus nunnu lipsu ja hüüdega "i'm back!" välja oli vahetatud emaplaat ja nüüd kiitis poiss, et ainult korpus on veel vana, põhimõtteliselt on kõik muu (mis oluline) uus. olin kohe päris elevil, nagu olekski uus telefon, mis sest et ta sõnum oli endiselt "i'm back" nagu me oleks vanad tuttavad. a no äkki see oligi korpuse teade.

kõik oli kena, wifi leidus ja ekraan ka funkas. seadistasin oma käe järgi ära ja sukeldusin hommikul ellu. elu tähendas ohtralt telefonikõnesid tol hommikul. a ühtegi vastu võtta ma ei saanud. ekraan oli lihtsalt pime. telefon helises ja ma ei näinud, kes helistas, ega saanud midagi teha. varem või hiljem helin lakkas ja kiskusin tal aku tagant ära. nii sain ta korrale kutsutud ja lõpuks teada, kes helistas, ja tagasi valida. pean tunnistama, et sel viisil kõnelemine on mitte ainult kallim sisenevate kõnede vastuvõtmisest, vaid ka palju tüütum ja aeganõudvam. eks ma viisin ta tagasi ja poiss pani trükitähtedega oma veakirjeldustesse kirja, et mul on kõrini ja ma tahan uut telefoni.

ma tahangi uut telefoni. mul oli raske juba siis, kui nutitelefoni valisin. sest et ma olin kuus aastat kasutanud kummipall-tüüpi telefone, mida võib maha pillata või kraani all pesta, aga nutitelefone niukseid polnud. ostsin siiski. ja nad tegid mari-kindla nutika pärast seda! nii et ma tahan juba väga palju kuid endale tegelikult sony ericsson xperia active'it, olles ise stuck selle aura küljes, mida just kirjeldasin.

nüüd nad siis saatsid sõnumi, et lahendusena lahendamatu hooldustöö nr xxxxxx lahendamiseks võin ma valida uue telefoni samaväärsete hulgast.

ja arvake ära, kas xperia active on nende hulgas? ei. ma tohin valida ainult nende hulgast, mis omal ajal olid valikus tolles paketis, kus ma sellesse põrgudiili sisenesin. ma olen nonde hulgast ju juba valinud, näete, mis sellest välja tuli! las ma võtan tolle teise, ma võin hinnavahe ju kinni maksta! aga ei.

ja eriti haige on see, et mõned, mille hulgast valida, on isegi kallimad sellest, mida ma ihaldan!

PS kui keegi tahab sellist valget nunnut karpi lipsu ja "i'm back!"iga, siis helistage mulle.

kodukaunistuskuu

kahe nädala eest tuli kassivanaema juurest ootamatu tellimus mu väikestele poistele. viisin nad merkale, suurem poiss jäeti siia minu kantseldada ja tööl käima. ülejäänud teisipäeva sisustasin tööga, aga kolmapäeval ärkasin ootamatus olukorras: lapsi pole, kiireid kohustusi pole, plaane pole. no mida teeb inimene ometi sellise päevaga?

ei, ta ei lähe trenni ega parki raamatut lugema ega autoga/jalgrattaga kruisima ega ühelgi muul viisil, millest aastaid unistanud, end hellitama. ta tõstab köögis tühjaks riiuli, mõõdab seinte pindala ja läheb poodi värvi ostma. õhtuks on köök, mille värvi ta on viimased kaks ja pool aastat ehk esimesest kohtumisest peale vihanud, armsalt oranž. neljapäeval teine kiht peale ja riiulid-kola tagasi kööki ja kui lapsed naasevad, polekski nagu sõda kodust üle käinud, on ainult üks kena köök. mida nad märkavad kohe!

ega edasi paremini läinud. laupäeval ärkas kogu pere ja vanemlik instants hakkas kui kokku lepitult sinisest toast, tuntud ka kuurina, asju elutuppa tassima. lastel ei tekkinud ühel konkreetsel põhjusel hetkekski küsimust, miks me mängime mängu "kui meil ei oleks sinist tuba" ehk miks elutoas pole nii palju ruumi, et kaks sammu takistuseta otse astuda. nemad nimelt vahtisid multikat, mida ma neile armulikult lubasin. teatavasti pole mängiv teler meie pere laste päevas või ka nädalas mingi tavaline asi ja ma nii väga nägin, miks! nad lihtsalt istusid tugitoolis ja jõllitasid, samal ajal kui nende ümber käis tohuvabohu.

no igatahes, järgmiseks hommikuks olid perekonnal mitte ainult muinastuled põletatud, aga ka sinine tuba oluliselt vähem sinine kui seni. kes veel ei tea, siis mingil põhjusel oli selle korteri eelmine perekond, 100% eestlased muidu, kes kõnealust ruumi magamistoana pruukisid, värvinud tumesiniseks seinte alumise kolmandiku ning helesiniseks kaks ülemist kolmandikku ja lae. jah, lae! see oli maailma kõige sinisem tuba kogu selle kontseptsiooni jälkuses. nüüd on vähemalt lagi väikekodanlikult valge ja ma armastan seda valgust. seinte helesinised kolmandikud lasime tooni võrra valgemaks ja ebaühtlasemaks, pikem arengukava on siiski hubane tapeet kõikidel kolmandikel.

sinise toa valgendamisele järgnenud arginädala sisustasime suures osas elutoa taastamisega selle kola alt, mis sinisest toast remondi käigus sinna oli rännanud. rände käigus jäid mõned asjad üle ka. need on siin, kes tunneb, et tal midagi puudu on.

aga vaevalt sai elutuba oma funktsioone jälle täitma mahtuma, kui taud ründas jällegi suhteliselt ootamatult arturi tuba. no esiteks on taud majas ja teiseks me leidsime ootamatult sobiva nari ja käbi kibeles seda kokku panema. ega kui uus lego on majas, siis ei saa seda ju karbis pidada, ikka tahaks kokku panna. aga kokkupaneku eelduseks oli esiteks mingigi soojustuskuur arturi toa külmasildadele ja teiseks toa kapitaalne ümbertõstmine. nüüd, tuleb tõdeda, on nädalavahetus ohutult möödas ja uus voodi kokku pandud.

enne seda külmasillad põletatud ja uued põrandaliistud värvitud ja kinnitatud, ootamatult ka mõningad suuremad pahtlitööd tehtud, mis kaks ja pool aastat oma järge oodanud nagu köökki, aga ülejäänud tuba ootab endiselt perenaise kätt. aga perenaine teeb meil päevavalges kontimööda kontoritööd. niisiis ootavad kapp ja riiul veel teadmata aja värvi ja paikaseadmist, seni on kogu trepihall ühtlaselt kaetud mööblitükkide, raamatuvirnade, autokastide ja lauamängukarpidega. kuna enam pole telekat käima pandud, tuuseldavad lapsed selle kõige keskel ja tirivad iga natukese aja tagant kuskilt vahest välja mõne nii ammu unustatud mängu, et see on vahepeal uueks saanud. näiteks said nad täiesti uue parkimismaja ja artur sai jumala pandava läki.

aga ma ootan põnevusega sügist ja pikki pimedaid vihmaseid õhtuid. mul on tunne, et meie kodust saab veel asja!